teisipäev, aprill 11, 2017

Vanaema on alati kodus

Mäletan, kui ma olin väike ja hakkasin alles aduma seda surmavärki, nutsin end kohe poolsegaseks, kui selgus, et vanaema sureb ilmselt ära enne mind. Ema lohutas siis, et ei, vanaema ei hakka veel niipea surema, sa oled kindlasti juba ?-aastane selleks ajaks, kui see variant kõne alla tuleb. Ma ei mäleta täpselt seda vanust (ja teades inimese mälu, siis vaevalt mu ema meelest selline kõnelus üldse kunagi aset leidis ning nii ei tea ma ju isegi, kas see oli nõnda), aga igatahes oli see kõvasti väiksem number kui 35...

Mul on tunne, et ma pean selle kirja panema, mis sest, et see on isiklik. Võib-olla aitab mõtete väljakirjutamine mul laupäeval natuke vähem nutta. Pealegi on mul naeruväärne tunne, et kellestki kirjutamine teeb ta natuke rohkem olemas olnuks, mis sest, et vanaema elu oli hoopis rohkem märkimisväärne kui minu kirjapandud sõnad. Jah, ma panin vanaema isegi postuumselt Facebooki, aga seda küll mitte endale tähelepanu tõmbamiseks või millekski muuks madalaks, vaid lihtsalt seetõttu, et suur osa mu lapsepõlvesõpru- ja tuttavaid on seal ja nemad tundsid mu vanaema ning mul oli tunne, et ma peaksin neile tema lahkumisest teada andma (see, et ma oleks võinud adressaatide ringi kitsendada mulle tol hetkel pähe ei tulnud ja nii saigi avalikult ja kõigile - ah, kassivideote ja dieedipäevikute vahele natuke päris elu kah, seedige seda).

Kõik teadsid mu vanaema, sest vanaema oli alati kodus. Või viis mind kooli ja tõi sealt. Minu väike vuntsidega vanaema. Minu vanaema, kes tegi salaja suitsu ja teadis mu saladusi. Minu vapper vanaema, keda narriti "isa metsas, puu otsas", sest ta oli tõmmut verd ja ilmselgelt teisest puust kui teda kasvatanud isa, kes oli võtnud "lapsega tüdruku". Minu vanaema, kes vaatas Vormel1-te ja tunnistas, et talle meeldib see mürin, mida tahaks kordki raja äärest kuulda. Minu vanaema, kes kaitses mind alati. Ka siis kui üks teine bravuurikas vanaema tuli mind oma lapselapse väärkohtlemises süüdistama (olin süüdi muidugi) ning nõudis mu ema näha ja vanaema ütles uhkelt: "Rääkige minuga nagu vanaema vanaemaga, mitte ärge nõudke siin ema!".
Millegipärast on enamik (selle aja) lapsi oma vanavanematega lähedasemad kui vanematega - ema-isa olid ju tööl, vanaema käis tegelikult ka, aga vahetustega. Naljakas, tol ajal pidasin ma ametinimetust "sanitar" kellekski hoopis tähtsamaks tegelaseks kui meditsiiniõde, kõlas see ju peaaegu sama peenelt kui "doktor".
Mõtlesin kahetsusega, et pole vanaemalt eriti midagi kaasa saanud - oli ta ju hea kokk, suurepärane võõrustaja, aiandushuviline, seenespets -  rääkimata sellistest ilmsetest plussidest nagu pruunisilmne ja tõmmu, aga siis meenus, kuidas ta viimaks töölt ära tuli - läks ülemusega niimoodi tülli, et sai infarkti. Kogu tema emotsionaalsus ja tohutu loomaarmastus. Ja armastus üldse.

Alles hiljuti küsisin vanaemalt, peale paari arvutuse peale suu lahti vahtima jäämist (jah, mul on kohati ikka ülipikad juhtmed), et miks sa alles 30-aastaselt lapse said? Ta naeris ja vastas, et no aga ma ei saanud ju kuidagi muudmoodi varem, mu mees oli vangilaagris. Jah, see mees tuli küll ime läbi Vorkutast tagasi, kuid suri mõni aeg peale seda ning nii elaski vanaema oma elu ülejäänud 46 aastat üksinda. Avastasin eile, et vanaema ja tema mehe surma kuupäevade vahe oli kuus päeva (ja 46 aastat). Kogu vangilaagriaegse kirjavahetuse käskis vanaema endaga kirstu kaasa panna. Ma arvan, et see on täitsa ilus eeskuju armastuseks.

Iseenesestmõistetav oli, et vanaema oli alati kodus. Maailm tema ümber muutus, kõik teised temaealised olid ammu surnud, mina elasin oma elu, paar korda kuus käisin küll külas, aga ikka oli loomulik, et vanaema on seal. Vanaema ei käinud enam väljas, päris lõpu eel ütles ta mulle, et näe, suvilas jäigi mul käimata...Vanaema ei olnudki igavene. Tal jäi ju niipalju tegemata-nägemata. Miks ma kurb olen, kui on selge, et see elu viimane faas ei pakkunud vanaemale enam mingit rõõmu ja surm oli talle kergenduseks? Eks ikka see nostalgia, soov, et asjad jääksid nii, nagu need kunagi olid, et vanaema (ja seeläbi ka kõik teised, kes kunagi surra võivad, sealhulgas ma ise) jääks igavesti nooreks ja kõbusaks.

Ma saan aru, et sellisel hetkel on usk ja esoteerika vägagi omal kohal. Kui sain teada, millal vanaema suri, mõtlesin, kas ma tundsin seda kuidagi ette, nägin midagi unes, ärkasin just sel hetkel ootamatult üles...aga ei. Samas on absoluutselt võimatu ette kujutada, et vanaema lihtsalt enam ei ole. Lapsena ma kasutasin hingede rändamise ideed enda lohutamiseks. Täna hakkasin mõtlema, kui imeline kokkusattumus on see, et enamik inimesi sünnib ja sureb hommikupoole ööd. Millegipärast on ka tendents sündida ja surra rohkem kevaditi. Jaaa, ma saan aru, et siin on palju muid selgitusi, aga kuidagi hea on mõelda sellele, et äkki siiski? Et kusagil on üks väike beebi, kes ei tea muidugi midagi sellest, et ta oli alles hiljuti vanavanaema, aga on oma loomult samasugune kange hing.

Head teed, armas vanaema, ma ei unusta sind mitte kunagi!

9 kommentaari:

Pikajuukseline Ema ütles ...

Oh, nii kahju. Aga pai. Nii Sulle kui Su vanaemale.

notsu ütles ...

kurb lugu. aga helge inimene.

Mariliis ütles ...

Sügav kaastunne sulle. Aga vanaema on kindlasti sinu üle uhke, et sa nii armsa loo kirja panid.

Marca ütles ...

Aitäh teile kõigile!

TasakaaluKunstnik ütles ...

Vanaema elab Sinus ja Teie lastes edasi oma igavikulist olemist. Palju helget!

Kader ütles ...

Lugesin ja mõtlesin jälle oma vanaemale. Nii palju Su tekstist käis nagu tema kohta. Suvel saab ta lahkumisest kolm aastat. Ka mina kartsin lapsena kohutavalt, et kuidas ma küll üle elan ta surma. Siis aga, kui aeg saabus, selgus, et vanaema on tegelikult kogu aeg minuga. Ei midagi esoteerilist, lihtsalt nii on. Ei olegi nagu üldse kurb olla, kui vanaemale mõtlen. Ainult head mälestused ja lõputu tänulikkus.

Indigoaalane ütles ...

Tunnen Sulle südamest kaasa. Imeline lugu. Vanaema oleks Su üle uhke...

Indigoaalane ütles ...

Tunnen Sulle südamest kaasa. Imeline lugu. Vanaema oleks Su üle uhke...

Marca ütles ...

Aitäh teile ka kõigile! Vanaemaga on muidugi see asi, et tema oleks ilmselt igal juhul oma lapselapse üle uhke.