teisipäev, aprill 25, 2017

See kõik läheb mööda

Ritsiku juures oli see introvertsuse teema seoses empaatia ja sellega, kuidas tuleks püüda üksteisega viisakalt suhelda hoolimata sellest, mis tunne endal parajasti on ning keegi arvas isegi, et inimesed, kes sellega hakkama ei saa, on kirjanduslik liialdus. Ei ole! Mina olen peaasjalikult ainult seesugustest inimestest, kelle tujudega sa alati arvestama pead, kogu elu ümbritsetud olnud. Muidugi olen ise ka selline. No ja siis veel VVN ja tema ükssarviku-tsitaat. Et isegi Mallukas tätoveeris selle endale käsivarrele kui meeldetuletuse - mina olen eriline.

Ma avastasin õudusega, et mina peaksin vist tätoveerima endale midagi seesugust nagu "kõik teised on ka inimesed" või siis selle klassikalise "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks". Sest ennast ma hoian, aga teised ja nende tunded unustan küll tihti ära.

Kuidas tunda ära nartsissisti? Küsi tema käest otse, kas oled,  ja kui ta vastab, jah, olen küll, siis ta seda ongi, nartsissist ei häbene enda olemust, teatas mingi artikkel. Samas vaatasin ma kunagi seda Manjana jagatud videot nartsissistidest (linki ei leia, see oli vist FB-s) ning seal ma ennast küll ära ei tundnud. Ma ei taha mingit võimu teiste üle või maailma valitseda, mind lihtsalt ei huvita teiste tunded nii väga. Võib-olla isegi mitte, et ei huvita, aga minu jaoks on see nii vähetähtis. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas minu jaoks on normaalne, et igasugu tülid ja lahkarvamused unustatakse lihtsalt aja möödudes ära ja minnaks puhtalt lehelt edasi. Ei peeta vimma. Solvumine on lollidele. See loogika siis, et kui mul on halb tuju ja ma su pikalt saadan, siis eeldan ma, et sa unustad selle viie minutiga ära. Aga mis tunne mul endal oleks, kui keegi minuga nii käituks? Halb, loomulikult, minuga ongi niimoodi käitutud, aga ma olen aru saanud, et see on mööduv ja ebaoluline asi. Jah, ma korraks solvun, võin nuttagi, aga see on selline veidi demonstratiivne värk.

Mul on üldse kuidagi nii, et tujud ja tunded mööduvad kole kiiresti. Kui mu elu esimene armastus mu maha jättis, ulgusin päev otsa ja tundsin, et nüüd suren küll ära, aga see päev läks mööda ja järgmisel enam eriti valus ei olnud, ülejärgmisel oli see vana asi ja unustatud. Ma vaatan teisi ja imestan, miks nad ometi üle ei saa? Mul ei ole ju empaatiapuudus? Ma ei suuda kurbi filme vaadata, ma olen nõus sõbrannale haiget teinud inimesel näo välja kraapima, ma tundlen teistega kaasa igatepidi, aga see on üks lühike moment ja seejärel on kõik taas tavaline. Kas siin võib olla seos sellega, et mul on äärmiselt hea lühimälu, aga pikemas perspektiivis ma oma mälu eriti ei usalda? Ohh, just kõlas üks lugu, millest registreerisin sõnapaari "antisotsiaalne ekstravert"! Äkki see?

Nagu sõprusega, et avastan, ups pole sulle aasta otsa helistanud, aga pole seda tähelegi pannud. Vanematega on mul nii, et pean järge pidama, et korra paari nädala jooksul ikka ühendust võtaksin. Mitte, et ma neid väldiksin, vaid lihtsalt unustan ära, ei pea vajalikuks kontakti hoida (kui mul just midagi vaja ei ole - nartsissist selline!) Võtan kõiki teisi inimesi iseenesestmõistetavatena ning kui nemad selle peale solvuvad, oli viga neis - ei armastanud mind piisavalt.
Samamoodi selle p**** saatmisega, ei ole püsiv puberteet, nooremana ma just hoidsin end rohkem tagasi, vähemalt võõrastega. Ega see hingelt ära ütlemine kuidagi kasuks muidugi ei tule, aga vähemalt hakkab endal kergem.

Kes siis lõpuks loeb? Ma seda ei karda küll öelda, et mina ise. Senikaua, kuni mul on see mina ise olemas, saab kõigest muust üle. Kõik läheb lõpuks mööda. Teised on asendatavad, mina mitte, mu enda jaoks siis. Seetõttu ma peangi eelkõige iseendaga läbi saama.


11 kommentaari:

TasakaaluKunstnik ütles ...

milline äratundmisrõõm:) olen aegade jooksul mõelnud, et see pole ei empaatiapuudus ega tundetus/tuimus, vaid enda jaoks arusaamine, mis on oluline ja mis mitte. miskit sinnakanti, et kui see olemist paremaks ei muuda, siis pole ju mõtet seda kaua tunda ka. mis ei tähenda, et selle emotsiooni laineharjal olles väga halb või hea poleks olla. lihtsalt see ei kesta kaua, sest pole mõtet. mulle üthegi teist enda jaoks sobivat mõtet pole siiani pähe tulnud.

aga pausid suhtlemisse tulevadki mitte sellepärast, et neist inimestest oleks ükskõik, vaid polegi miskit asjalist öelda ning niisama kliima soojenemise mõttes teksti vahetada pole ju ka mõtet.

nii, et kõik on ok:)

väga väga naine ütles ...

Mu maailm ikka laieneb pidevalt!
Ennegi oli tunne, et maailm on hoopis teistsugune: kui varem arvasin, et kõik on nagu mina, siis nüüd tean, et ei ole.
Aga KUI palju on eriilmelisi inimesi, on ikka hämmastav.

Morgie ütles ...

Noh ja mina vahel imestan, et "kuidas on võimalik nii ruttu üle saada?"
Või isegi: "Ma ei usu, et ta nii ruttu üle sai, ta niikuinii teeskleb, tahab kõva mutt olla või."

väga väga naine ütles ...

Minu oletus kiirete ülesaajate kohta on "ta siis ikka üldse ei hoolinudki".

Marca ütles ...

Mul on see, et kui ma võtaks eelduseks "ta siis üldse ei hoolinudki", jõuaks ma väga ebameeldivate tõdemusteni. Umbes nii, et meie peres pole kombeks kellestki hoolida, samas kui mingites situatsioonides tuleb selgelt välja, et ei olnud sugugi suva üksteisest. Muidugi, ega ei saa ju teada, KUI palju täpselt kellestki hoolitakse, ilmselt tähendab juba see mõistegi inimeste jaoks erinevaid asju. Lihtsalt, elu läheb edasi, uued asjad tulevad peale.

Manjana ütles ...

see kiiresti üle saamine ei ole seotud empaatiaga, see on teine asi. mul on laps selline, et kui vihastab siis täiega ja 5 minutiga on viha ära läinud. mina põen edasi, et millega ma hakkama sain, et teda vihastasin, aga tal on juba ammu ükstaspuha.

solvumine on pigem tore abivahend teistega manipuleerimisel. solvutakse ju sellepärast, et teisele märku anda, et too käitus solvujaga valesti. manipuleerija teab, et solvuda tasub inimeste peale, kellele see mõjub, sest kõigile ei mõju. tegelikult on solvumine lapsik ja täiskasvanud inimene peaks oskama omi suhteid paremini selgitada kui lapsiku solvumisega. inimene, kellele solvumine mõjub, ei pruugi samuti eriline empaat olla, sest ta ju tegi midagi, mille peale sai üldse solvuda. need inimesed, kellele solvumine mõjub, tavaliselt peavad end empaatilisteks, aga nad eriti ei ole.

see, et inimene jagab ära, mis on oluline ja mis mitte, on puhas ratsionalism ja ratsionalism on empaatiale vastandtunne. empaatiavõimetud inimesed leiavad kõigele ratsionaalse põhjenduse, miks nad võivad teistele haiget teha. no näiteks on ratsionalisti arvates lubatud haiget teha rumalatele inimestele, sest nad on selle ära teeninud oma käitumisega.

nartsissist ja empaatiavõimetu ei ole ühesed mõisted. nartsisist on empaatiavõimetu, aga emaatiavõimetu ei pea olema eneseimetleja.

Unknown ütles ...

Ma oletaks, et see emotsioonide püsivus sõltub kuidagimoodi aju ehitusest ja seal toimuvast keemiast. Mitte teadlik otsus "see pole oluline" ei pane emotsiooni kõrvale jätma, vaid emotsiooni kiire tuhmumine toob kaasa ratsionaliseeringu "see polnudki nii oluline".
Kergesti üle saavate inimeste saatuseks on ilmselt saada süüdistatud selles, et "sa ei hoolinudki üldse". Aga seda kompenseerib vägevasti asjaolu, et nad -- noh -- saavad kiiresti üle :)
Teine oletus on, et see "emotsioonimuskel" mõnedel inimestel aastatega tugevneb ja teistel jälle õheneb. Mõlemat varianti on võimalik enda jaoks tõlgendada küpsuse, elukogemuse, sügavusena jms.

Mulle endale tundub, et näiteks leina on võimalik õppida kuhugi tahaplaanile tõrjuma, aga on mingid päästikud, mis kurbuse jälle välja toovad, kuigi mitte nii intensiivselt ja püsivalt kui alguses. Päris üle ei lähe, ja ega vist ei tahakski, et läheks.

Sellega ma hästi ei nõustu, et solvumine on manipuleerimisvahend; minu meelest saab solvuda ka siis, kui puudub vähimgi võimalus seda solvumise allikale kommunikeerida.

Hen Zen ütles ...

Laps "läheb lukku" ja tiksub...
Kõik, kel lapsed, istuvad pommi otsas.
Küünilisemad nimetavad seda pensionisambaks :D

Kõik, kes siin ja kel ka lapsed, on kõrgharidusega või isegi mitmega,
aga lapsekasvatus, endasuguseks, ei ole garanteeritud mitte ühegi nipiga.
Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, oli juba minu vanaema lemmiklaul.

Manjana ütles ...

ma mõtlesin solvumist, kui teisele väljanäidatud solvumist. loomulikult inimesed kikka solvuvad, aga ei näita välja. solvumine tähendab, et sul on seal nõrk koht, millega peaks tööd tegema. teiste tunnetest teadlik, aga empaatiavõimetu manipulaator oskab seda ära kasutada mõlemat pidi. väga hea manipulaator saab väga hästi teiste tunnetest aru, aga teda ei takista miski teisele nende teadmistega haiget tegemast. samamoodi oskab ta teistele mõjuda oma solvumistundega.

on inimesi, kel on selles suhtes empaatiavõime olemas, et nad saavad väga hästi teiste tunnetest aru, aga neil puudub loomulik tõke teistele haiget teha. nad tunnevad isegi head meelt, kui teistele mõjuvad.

ja siis on need empaatiavõimetud, kes ei saa aru, mida teised tunnevad ja sellepärast teevad kogemata haiget. need, kes ei saa teiste tunnetest aru ja teevad haiget, jagunevad veel kaheks - need, kel on tagantjärgi kahju, et nad teisele haiget tegid ja need, kel pole vahet.

Anomaalika Q ütles ...

Mudugi käheb kõik mööda, kui lahendad probleemi enese jaoks ja harjud uue situatsiooniga kui paratamatusega. Mõni ei harjugi, vaid loodab lõputult (see probleem on seotud rohkem muinasjutuliste mõttemängudega).See et leinamise pikkus peaks näitama hoolivuse suurust on ainult süütunde tekitamine. Iga inimene on vaba. :)

TT ütles ...

Kohe hea tunne lugeda, et mina üksi pole selline pohhuist :) Blogisid lugedes taban end tihti mõtlemast, et miks kuradi pärast inimesed teevad oma elu ise keeruliseks. Vahepeal tekkib kahtlus, et tihtipeale probleemsed inimesed blogistavadki. Kõigil meil on probleeme, aga minu jaoks pole need piisavalt olulised, et kirjutada. Pigem võtan kätte ja lahendan ära ning liigun pikemalt mõtlemata edasi lõbusamate asjade juurde.

Olen ikka elanud põhimõtte järgi, et mida ei saa muuta selle pärast pole mõtet muretseda ja isegi kulutada aega selle peale mõtlemisele (kõik minevikku jäänu on juba definitsiooni kohaselt selline, mida ei saa muuta). Kui ma ei eksi siis viikingitel oli vanasõna: "Miks sa vaatad tagasi, sa ju ei lähe sinnapoole". Mida saab muuta, võib proovida kui on tahtmist ja viitsimist, kui mitte järelikult pole piisavalt oluline.

Sõpradega kokkusaamine või helistamine toimub kui pähe tuleb. Ei tule pähegi mõte, et äkki pole ma piisavalt tihti kellegagi kontakteerunud. No mis mõttes, kui keegi tunneb vajadust suhelda, eks siis võtab ühendust. Ainult vanematele saab kord paar nädalas helistatud, kuna tean, et nad seda hullult ootavad.

Endal ja teistel on lihtsam ja lõbusam kui konsentreeruda lahedate ja toredate asjade peale selle asemel, et mingite jamade pärast põdeda. Samas ei suru oma nägemust kellelegi peale, ega saa aru "misjonäridest", kes üritavad kõiki teisi "valgustada". Igaühel oma elu, kas valib raskema või kergema tee on tema enda asi. Olen alati nõus võimalusel nii nõu kui jõuga aitama aga ainult kui küsitakse. Ise ei salli kui tullakse abi pakkuma kui ma pole küsinud aga samas ei häbene küsida kui tõesti vajan abi.