neljapäev, mai 18, 2017

Käed eemale minu taldrikust!

Ma nüüd reklaamin siin teise inimese postitust, aga mu meelest on see teema, millest Ebapärlikarp kirjutab, äärmiselt aktuaalseks muutunud.

Ühel päeval ohkas ema mulle tüdinult, kuidas ta ei saa enam rahus ühtki naisteajakirja lugeda (no võib-olla see polegi kõige halvem tagajärg, aga mingid madalad rõõmud peavad inimesel ju ikka olema), sest igal teisel leheküljel õpetab keegi teda sööma. Eriti napakad on nipid stiilis "näe välja nagu see või too staar", kuigi selge on, et sellisena välja nägemiseks on vaid üks kindel abinõu, nimelt Photoshop. Samamoodi olen ise tahtnud FB seinal kraaksatada, et kas pole mingit filtrit, mis eemaldaks mu seinalt kõik toidu ja trennipildid, aga karta on, et siis kaoks pea pool sisust. Normaalsete toidupiltide vastu polegi mul midagi, kole tihti viskab aga vahele mingeid sponsoreeritud terviseedendajate reklaame stiilis "patuvabad maiustused" jne. Toidust on saanud patt!

Rääkimata ortoreksiast, milleni see kõik välja võib viia, on inimesed lihtsalt niivõrd kaasa haaratud sellest tervislikkuse teemast. Mu ema on muide meditsiiniõde ja ka tema kogemus ütleb, et see teema on viimastel aastatel eriti hoogsalt ülesmäge rühkinud. Just tema näeb seda näilise kontrolli ihalemist, millest Ebapärlikarbi postituses ka juttu on - kui ma söön õigesti, siis ma ei jää haigeks ning elan õnnelikult igavesti. Selle "tõe" teadmine tõstab inimese muidugi ka teistest kõrgemale ning annab õiguse end paremaks pidada ja seda usku teistelegi kuulutada.

Nii kõrini on sellest, kui keegi tuleb arvustama seda, mida mina suhu panen! Kuidas me varem sõime kõik makarone ja jahukastet, aga nüüd tuleb keegi ütlema, et see pole mitte mingi toit. Jah, ilmselt on tänapäeval toitudes rohkem lisaaineid, kasutuid rasvu jne, kuid oma toidulaua eest vastutan ma siiski ise. Ma võin samuti silmi pööritada selle peale, kui keegi söödab oma lapsele pakkide viisi krõpse ja laseb liitrite viisi limonaadi peale juua, aga pole minu asi sekkuda. Ilmselt ei leidu tänapäeval enam kedagi, kes ei teaks, et selline toitumine pole parim valik, kuid ometi on see nende valik ja kes olen mina, et epistlit lugeda. Minu jaoks on piir kusagil seal, et ma võin üllatunult öelda  - "teie lapsed joovad juba Coca-Colat?", aga kui ma saan vastuseks "nojah, natuke, nad ainult maitsevad, see ei tee midagi", siis ma ei hakka edasi suruma, et "kas te ikka teate, et seal sees on need ja need ained, kas te teate, mida need teie lapse organismiga teevad! Ma olen näinud videosid, kus piimahambad Coca-Colas lahustuvad!" See on mu meelest juba liig ning tekitaks vähemalt minus küll trotsi, mitte soovi ennast parandama hakata. Me kõik oleme ju täiskasvanud, ei pea teisi kasvatama. Oma lapsele erinevate toitude mõju selgitamine on teine asi. Teiste lauas pirtsutamine on aga lihtsalt ebaviisakas.

Ilmselgelt on elu nii hea ja probleemivaba, et saab tegeleda selliste pseudoteemadega. Ma ei ole see, mida ma söön. Minus on palju muid tahke, mille järgi mind hinnata kui see, mida ma oma seedekulglas kannan. Või noh, miks üldse kedagi mingite omaduste põhjal lahterdada. Selle viimasega seoses meenub L.-i jutt, kuidas üks alkoholisõltlasi nõustama õppiv neiu talle analüüsi püüdis teha. Et noh, Lible, miks sa jood? Sul peab olema kuskil mingi probleem, mingi sõlm, mis lahti harutada ja vot peale seda sa enam ei jooks. On sind ahistatud, on sul enesehinnanguga probleeme, vaevab sind miski? Lõpuks läksid peaaegu tülli, sest L. ei tahtnud olemasolevatesse lahtritesse mahtuda ja neiu ei suutnud seda aktsepteerida. Elus ei ole enamasti võimalik näha põhjus-tagajärg seost, ka toitumine pole selleks võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendab.

3 kommentaari:

Madli ütles ...

See on jah, nii kummaline, kuidas nii paljud on järsku toitumisspetsialistid ja teavad täpselt, mis toiduaine kuidas mõjub, mida mis vanuses süüa tohib ja mida üleüldse süüa ei tohi. No tore, palun toitugu, kuidas tahavad, aga kui mina tahan õlut juua ja saiakesi süüa, siis peab mul see õigus olema. Minus tekitab muidugi pisut trotsi see, kui tervislikult toitumist peetakse Elus Kõige Tähtsamaks (mitte, et ta poleks tähtis), aga samal ajal jäetakse mõned muud asjad tähelepanuta.

väga väga naine ütles ...

Ma olen sinuga täiesti nõus =)
Ja see on just mu pealerongi-avastus, kuidas nagu pole olemas muid Õigeid Asju, pole olemas ka Õiget Toitumist. Siiralt arvasin, et mul on probleemid = ma ikka veel ei soitu ideaalselt! Noh ja teen liiga vähe trenni, pole piisavalt ilus, olen VALESTI.
Nüüd mõtlen küll, et oot. OOT. Ma vahepeal ei söönud suhkrut ega nisu, sõin täistera enamasti, kui üldse tärkliserikkaid asju, mis pole kartul, LOOMULIKULT mitte erinevaid lisaaineid, naturaalne päris toit ... Pole ikka õnnelik? Ilmselt ma söön ikka liiga valesti ja halvasti.

Nüüd söön rahulikult seda, mida tahan. Alati.
Olen kuidagi ÕNNELIKUM. Ei tea küll, miks =P

väga väga naine ütles ...

(trükivigad ja mõttehulkumised lausestamise jooksul on peavalust, mis mu meelest polnud suur, aga siin näen mõjusid kohe =))