kolmapäev, mai 31, 2017

Väikeste linnade mutid on ....*

Käisin nädalavahetusel suvilas. Sinna on pikk ja ilus kergliiklustee rajatud, mõtlesin siis ka rattaga järele proovida. Kohe, kui metsa vahele keerasin, tuli vastu üks kurja näoga mutt, vaatas mulle pikalt tigeda näoga otsa ning käratas lõpuks: "Tere!" Ehk siis taaskord see teema, millest juba juttu on olnud ehk õpime teretama. Kommentaariumis Manjana küll tutvustas uusi teretus-reegleid ja ütles, et metsas tuleb üksteisele tere öelda. No see kergliiklustee minu jaoks metsa alla ei kvalifitseerunud päris, mets on ikka selline üsna inimtühi koht, kus seeni ja marju korjata, kergliiklustee läheb maantee kõrval, küll looduses, aga ikkagi.

Edasi sõites selgus, et vastu tulnud kümnest isikust või isikutekobarast (mõned olid mitmekesi, noh), ei tahtnud mind teretada ainult kolm. Üks rullsuusataja möödus kaks korda, teisel korral enam ei pidanud teretama. Hakkasin higistama, mõtlesin ärevusega, kas järgmise nurga tagant võib veel mõni teretaja välja ilmuda, kaalusin, kas järgmiste ilmudes peaks ise esimesena tere ütlema. Aga kui vastutulija on mitte-teretajate väiksest, aga meeldivast seltskonnast? Kogu aeg oli pinge peal, loodust nautida üldse ei saanud! Aga miks? Ma sain ise kohe aru, milles asi - selles esimeses kurjas mutis muidugi! Oleks ta mulle rõõmsameelselt tere hõiganud, poleks ma ennast halvasti tundma hakanud, aga oma käitumisega jättis ta mulle tunde, et olen valesti käitunud, mind on korrale kutsutud, ma oleksin pidanud teretama, ma olen reeglite vastu eksinud, mul peaks häbi olema! Just sellised väljapressitud tered ja pealesunnitud kombed on need, mis mulle vastu hakkavad. Muidugi ma ütlen tere, kui mulle öeldakse, võin vabalt esimesena ka öelda, kui selgub, et nõnda on kombeks, aga pole vaja oma terega mulle näkku hüpata! Ma ei ole taas lasteaiaeas, mil kurjad tädid võisid mulle sisistada milline halvastikasvatatud jõnglane ma olen!

Hilisem seos sama teemaga, käisin Miniga kaasas muusikakooli katsetel ja kui ta ruumist välja hakkas tulema, hüüdis keegi tädi sealt talle range häälega järele: "Head aega!". Ilmselgelt oleks Mini pidanud ise seda esimesena ütlema, aga ma loodan, et see "kasvatamatus" ei lähe tal nüüd kusagile kirja, sest laps oli lihtsalt närvis ja hajevil omadega. Muidugi olen ma seletanud, et ruumi sisenedes peaks ikka võõrastele tere ütlema ja väljudes head aega, aga vahel tal lihtsalt ununeb. Aga seda kasvatamist peaks mu meelest tegemagi nii, et lihtsalt ütled, "ole kena, tee teinekord nii, sest muidu on ebaviisakas", aga mitte sarkastiliselt "Tere!" või "Head aega!" käratades. Laps ei saa aru ja minusugune läheb trotsi täis.

Suvila juures oli kommunikatsiooniprobleeme mujalgi. Ära tulles viisime oma pakendiprügi selleks ettenähtud kogumiskonteinerisse. Seal kõrval on ka olmeprügikast, mis ette nähtud rannas tekkinud prügi tarvis, ehk siis mitte kodunt kaasa võetud olmeprügi jaoks, sellekohane silt peal. Prügikastide ümber luusis taas üks kurja näoga tädi, vaatas pikalt meie autot, ma keerasin ebamugavusest pilgu mujale, aga L. väitis pärast, et too tädi olevat (vist) meie autot pildistanud. L. ise midagi ei öelnud, mina tundsin küll kihvatust, et "mida hekki siis nüüd!?", aga kuna ma kindlalt pildistamise hetke ei näinud, ei hakanud ka kobisema, tädist mööda sõites oli tal "s***nuusutaja"-grimass** endiselt näos ja meist vaatas ta kramplikult mööda. Oli siis probleem või ei, ei saanudki teada, mul läks tuju muidugi ära. Vastikud kurjad maainimesed!

Kuulun ka selle asula FB-gruppi, sinna pole veel "prügireostajate" fotosüüdistust laekunud. FB grupis keeb muidugi samasugune elu - üks kohalik mutt (kole sõna, aga nende ussitajate kohta ei oska paremini öelda) pidas näiteks õigeks seda, et peale aastaringselt kohapeal elajate, võiksid ülejäänud  oma suu kohalikes küsimustes üldse kinni hoida. Sellesarnane suhtumine "omad-võõrad" kumab sageli läbi.  No mu isa kirjutas ennast nüüd suvilasse sisse, seega on ka mul täieõiguslik luba kobiseda.

* Ansamblil Koer on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad", see pealkiri siis sealt.
** Seoses "s***nuusutaja"-näoga meenus mu ainus kiusamisepisood kooliajast. Kus ma ise kiusajaks olin siis. Nimelt käis meist klass allpool (või umbes nii) üks plika, kellel see (s***nuusutaja) nägu minu ja ühe teise klassiõe meelest pidevalt ees oli. Tundsime end puudutatuna - midagi ei meeldi või? Ülbe oled või? Et tatikas, ne uvažaju või? (Mitte et me ise mingid ülbikud või kunnid oleks olnud üldse). Koolis sai teda vastu põrnitsetud ja ehk paar korda jalga taha panna üritatud....Aga ükskord läksin pimedas koolist koju ja avastasin, et too plika on minu ees, kahmasin maast hunniku lund, haarasin plikast kinni ja toppisin lume talle krae vahele...Miks? Mis ta mulle teinud oli? Miks ma teda ei sallinud? Näo pärast? Ilmselt. Õnneks rohkem mul selliseid lennukaid ideid ei tekkinud ja vimm haihtus kuidagi. Hiljem oli ta ühe mu tuttava sõpruskonnas, isegi siis ei tekkinud tunnet, et vabandaks oma lolluse pärast, sest...tal oli ikka see nägu ees! Hirmus. Milliseid musti tundeid võib tekitada kellegi nägu! Äkki need külamutid olid ka täitsa normaalsed, lihtsalt näod olid tigedad ees?

Närvide rahustuseks ilus pilt otse suvilaverandalt:

8 kommentaari:

notsu ütles ...

resting bitch face?

Marca ütles ...

Ju siis, ma ise tegin seda testi siin http://marcamaa.blogspot.com.ee/2016/12/ulbed-inimesed.html , vähemalt test ei väida, et mul sellega probleemi oleks, aga ega iial tea.

Manjana ütles ...

Mis mul viga seletada, Tallinnas sellised reeglid ju ei kehti. Siin tunneb nii tänaval, pargis, vabas õhtus ära mittetallinnlase selle järgi, et ta vaatab otsa. Tallinnlane ei vaata kunagi võõrale inimesele otsa, pole vaja liigne suhtlemine, endagagi tegemist. Kui liiga kaua pole Tallinnast maale sattunud, siis on kohe imelik, kui kõik otsa vaatama hakkavad, hea et veel teretama ei kipu :D

notsu ütles ...

ei, ma pidasingi silmas, et neil muttidel on järsku resting bitch face. et järsku nad omast arust ei tee mingit sitahaisunägu, aga paistab, nagu teeks.

Marca ütles ...

notsu: jah, mul tekkis ka selline kahtlus, et äkki on asi hoopis minus st olen lihtsalt tundlik igasugu ilmete suhtes. Samas muidugi on selliseid ka, kes pärast ütlevad, et "mul ongi selline nägu/hääl!", aga tegelikult ikka on kähvamise meeleolus.

notsu ütles ...

no nt noorema klassi lapsest küll ei usu hästi, et ta suuremaid lapsi meelega põlgliku näoga vahiks. suuremaid ju ikka pigem jumaldatakse.

Marca ütles ...

notsu: Mu meelest oleneb täiesti. Ma ei julgeks öelda, et pigem jumaldatakse.

Anomaalika Q ütles ...

Väikeste linnade mutid on vallatud :) Minu üllatuseks viisakad tundmatud inimesed on mind viimasel ajal teretama hakanud :) Aga kui keegi võõras teretab, tuleks talle vastata sellise mõttega tere, et oh nomuidugi sina ka siin tere tere kuidas ma kohe tähele ei pannud :)