teisipäev, mai 16, 2017

Sööme prügikastist ja kanname kaltse

Notsu postitusega seoses meenus, kuidas tulin ükspäev koju ja avastasin (oma köögi) prügikastist paar korda hammustatud õuna. Tõstsin õuna välja, kahetsusega möönsin, et ikka liiga karvane ja mingi kahtlase ollusega koos, et järelnoppida, aga skandaali korraldasin ikka. "Misasi see peaks olema!? Mida see siin prügikastis teeb!?" Mini süüdlaslikult "Eee, ma ei jõudnud rohkem süüa seda..." No igatahes seletasin, et kui ei jõua süüa, siis lõikad järatud osa ära (ei tea miks, mõtlesin hiljem  - selleks, et tekkiks ideaalne võimalus endale sõrme lõigata või?) ning paned õuna külmkappi. Võib-olla see pole väga tavapärane reaktsioon siis, kuskilt tuli välja, et keskmine eestlane viskavat aastas ikka kilode kaupa toitu ära (mis muidugi ei konkureeri nende tonnidega, mida poed minema loobivad). Kunagi üks kolleeg väitis ka, et neil ikka jääb sageli kohupiimakreeme kahe silma vahele külmkapis ja tuleb neid minema loopida, ju meil siis on üsna hõre külmkapp.

Igatahes ma olen ka allergiline raiskamise suhtes. Notsu mainitud tiigriraamatut ma lapsena lugenud ei ole, aga mingi sisemine tunne on tõesti selline, et "asjad, mis on loodud kasutamiseks, ei taha niisama seista". Muuseas olen sellist põhjendust ka taaskasutusgruppides näinud  - a la "kleit tahab ennast näidata, aga mulle enam selga ei lähe, kes pakuks lauale uut kodu" jne. Isikustatud asjad. "Mis see üksik kartul seal potis nutab!" - räägiti vist tõesti kodus kunagi nõnda.

Paar päeva peale "õuna-intsidenti" tuli Mini klassiekskursioonilt ja seletas, kuidas keegi laps ei olnud jõudnud oma jäätist lõpuni süüa, viskas selle prügikasti, ja siis tuli üks onu, võttis selle sealt ära ja hakkas sööma! Iuuuu! Ma ütlesin, et "iuuu" oli hoopis see, kes toidu minema viskas, mitte see, kes selle üles korjas, sest kõigil inimestel pole võimalik niimoodi laristada, võib-olla sellel onul polnudki muud süüa kui see jäätis. Etteennustatav oli muidugi ka see, et väljasõidu tipphetkeks kujuneski kollektiivne poekülastus, õpetaja oli öelnud, et andke lapsele jäätiseraha kaasa, aga nagu ma ennustasin, oli nii mõnegi arusaam jäätisehinnast teistsugune kui neil, kes lapsele paar eurot kaasa andsid. Ehk siis osteti hulgi igasugu jama kokku (Tictaci suuvärskendajaid näiteks!?). Ilmselt osadel lastel ongi juba esimeses klassis kindel taskuraha, mida nad siis vanematelt heas usus saavad ning loodetakse, et ehk õpib laps niimoodi raha koguma. Mulle tundub siiski, et ilma vanema seletuseta nii väiksed raha väärtusest iseenesest sotti saama ei hakka.

Peale nädalavahetust otsustasin südame rindu võtta ja talveriided kappi ära panna (täna hommikul välja vaadates tundus see siiski viga olevat...). Selle käigus ujus kapist välja päris mitu tõelist kaltsu, mida ma sildi all "kodus kandmiseks" säilitanud olin. Nüüd hakkas aga juba tunduma, et enamik kapis olevatest riietest tuleks selle sildiga varustada....Kuna neid väljaveninud kaltse enam kuhugi pakkuda poleks viisakas olnud (isegi viisakaid asju ei taheta paraku), siis otsustasin minema visata. Tuli Mini, kukkus ohkima - "ära seda viska, see on nii äge, ei ole mulle suur, ei kuku seljast ära, tahan endale!" Käbid ja kännud, noh. Ei kuulanud lapse hullu juttu. Hiljem avastasin, et kantavaid riideid enam väga polegi ja raha uusi osta ka mitte.

Pool tundi hiljem helistas ema, et ta olla kapist paar vintage-kleiti leidnud, tulgu ma vaatama. Käbid ja kännud ikkagi.

2 kommentaari:

notsu ütles ...

mul tuleb kah asjadega mingi animism peale. ja nii ma nõelun hoolega oma ilusaid sukkpükse (puuvillaseid noh) ja isegi päris vanaks jäänud riided jagan eri otstarbega lappideks: tugevamad-tervemad jupid millegi paikamiseks, räbalamad kasvõi köögipaberi asemel. st selleks, et näiteks panniserv rasvast puhtaks tõmmata.

ja ma olen samuti õuna kompostiämbrist välja koukinud - A. vaatab, et poolik õun ja natuke juba kuivanud, viskab komposti. mina vaatan, et kui see lõikepind ära lõigata, on veel õuna küll. õnneks saab ta seal kompostinõus reeglina ainult kohvipaksuseks (me toodame peamiselt kohvikomposti) ja selle loputab maha.

notsu ütles ...

aga ilusate väikseks jäänud riiete äraandmisega on mul vedanud, sest üks mu tantsuõpetaja on sama maitsega, aga tublisti kõhnem.