teisipäev, mai 23, 2017

Surmani armastades

Lugesin nüüd Riikka Pulkkise "Tõe" ka läbi. Ikka morbiidselt edasi! Hämmastav, kuidas autor suudab surmast eraldi tegelase vormida, sellise kauni ja poeetilise. Surm justkui olekski inimese elu kõige tähtsam sündmus, see, mis paneb punkti ja annab mõtte, võtab kõik kokku. Enne seda on justkui mingi arutu sebimine, aga alles surma veerel selgub, millised olid terad, millised sõklad.

Raamat keerleb kahe naise elu ja surma ümber. Üks neist lahkub vanana, teine noorena, neid seob armastus ühe ja sama mehe vastu, mis ühe hukutab ning teisele maksab kätte läbi tema lapse. Lunastust ja ilu on samuti, kuid tundub, et autor tahtis romaani pealkirjaga öelda seda, et armastus ongi "tõde", elu mõte ja sisu. Armastus määrab kõik, kogu su elu ja saatuse. Armastuse nimel elatakse ja surrakse, sellest saadakse inspiratsiooni, selle pärast tehakse tööd. (Teine teooria selle "Tõe" kohta on mul see, et loo tegelased tegelevad nö tõe välja selgitamisega  - mida see minevikus tehtu teadasaamine meile annab? Samas oskab autor väga tõepäraselt selgitada (vana)vanemate ja laste omavaheliste suhete tagamaid. Mida me üldse oma vanematest teame ja miks me võõrdume vanavanematest, kes meile kunagi lapsepõlves väga lähedased olid?)

Hakkasin mõtlema, kas armastus võib tõepoolest hukutada? Ühe vähese meeldejäänud sõnasõnalise õpetusena mäletan oma ema ütlevat: "Mitte keegi ei ole sinu elu väärt!" Seda ütles ta ilmselt siis, kui jõuti sellesse ikka, mil end armastuse pärast tapma hakati. Tõesti, enamus enesetappe või selle katseid, mida tean, on olnud seotud õnnetu armastusega. Oli neid, kes bluffisid ("Nüüd teavad kõik, et mind ei tasu maha jätta!" - täpselt nii teatas üks uhke neiu peale maoloputust - üsna jube väljavaade, et sinuga ollakse koos vaid sellepärast, et ei taheta su surma enda hingele...), oli neid, kes tõsiselt mõtlesid, aga ebaõnnestusid ja neidki, kel õnnestus endale lõpp peale teha. Ilmselt on siin seos jälle minu kiire ülesaamisvõimega, aga endale ei tulnud kunagi pähe, et vot kui teda ei saa, siis tulgu lõpp. Enesehinnang oli ka selline, et no seda rõõmu - "ta minu pärast tegi seda" ei tahaks ma küll kellelegi jätta. Esimene armastus väitis mulle mõni aeg peale lahkuminekut, kui ma mõneks ajaks "ära kadusin", et "tead küll, mis mõtted mulle pähe tulid!", siis mõtlesin, kui hea, et ta mu maha jättis, ta ei tundnud mind ju üldsegi, kui arvas, et võin endale tema pärast käe külge panna!

Kunagi ütles üks proua mulle, et tema poeg tapvat end ära, kui ma ta maha jätan. Ma ei mäleta, mis ma prouale ütlesin, aga pojale rääkisin ära, too sai vihaseks, imestades, kuidas lihane ema teda nõnda vähe tunneb, nii rumalaks ja nõrgaks peab. (Võib-olla ei ole ilus teistele selliseid lugusid välja rääkida, aga mina olen seda alati teinud, erand oleks ilmselt see, kui räägitav teadasaajale kohutavat piinlikkust põhjustaks, nagu see lugu kui ühe tütarlapse ema tuli tolle tuttava noormehe pähe auku rääkima, et noormees tütarlapsele lapse teeks - "ega sa ei pea teda kasvatama ega kuidagi panustama, tee lihtsalt ära, sa kena poiss ja saad aru, bioloogiline kell tiksub!" Milline hea ja hoolitsev ema, eksole...)

Liiga uhke, et ennast ära tappa? Teate küll, Indias lesed viskuvad oma mehe tuleriidale. On see siis tõeline armastus? Courtney Love väitis ka, et inimeste viha ja põlgus tema vastu said alguse sellest, et ta "ei leinanud korralikult" - ei kadunud orbiidilt ega laulnud vaid kurbi leselaule, vaid ehitas oma karjääri uuesti üles, ei jäänud vait ja elas edasi. Lugupidamatu? Kas tõelise armastuse pärast peab surema? Tundub ju romantiline kui vanapaar sureb üksteise järel paarinädalase vahega - näe, ei suutnud teineteiseta elada!

Ma olen nõus, et armastuseta on elu ilmselt üsna nukker, aga no et see ilma selleta ikka täiesti võimatu oleks, ma ei tea. Pealegi ei või ju kindel olla, et tõeline armastus sind alles ees ei oota. Vaadates mõningate paaride vanusevahet (ei irvita siin Prantsuse esipaari üle, oot, mismõttes see vaid seoses nendega esile kerkib, Trumpidel ju sama vahe, ainult erinevad sood!), siis võib loota, et sinu "elu armastus" pole ehk veel sündinudki!

2 kommentaari:

notsu ütles ...

Indias võib tulle viskumise taga olla ka sotsiaalne surve. Või teadmine, et lesepõlv tuleb närune ja masendav (mitte elu armastuse suremise pärast, vaid lihtsalt lese-elu ongi seal selline).

Marca ütles ...

Sotsiaalne surve kindlasti, ma ei mõelnudki seda nii, et "oh kui romantilised nad seal on!"