kolmapäev, mai 24, 2017

Mehed ei salli naistegelasi?

Kõndisin täna uuest Wonderwomani filmiplakatist mööda ja mulle meenus üks nädalatevanune artikkel (ok, artikliks on seda muidugi palju nimetada...), mis mind mõtlema pani ja pigem selles võtmes, et tahaks vastu vaielda. Emma Watson on nimelt feministide hulgast üsna palju kajastust leidnud näitlejanna, ma ta muude sõnavõttudega kursis pole, aga see "meestel lihtsalt on mingi barjäär, mis paneb nad ütlema: ma ei taha tüdrukuga samastuda.", kõlab mu meelest ikka totralt, umbes samahästi nagu "naised lihtsalt kuuluvad pliidiäärde, lastetuppa ja kirikusse".

Ma nimelt ei usu, et asi oleks selles, et meestel oleks võimatu end samastada naistegelasega ning naistel see probleem puudub. Näitena tuuakse ära, et "viimased „Star Warsi“ filmid ja hiljutine uusversioon filmist „Tondipüüdjad“ said naissoost peategelaste tõttu hulga viha ja halvakspanu osaliseks". Ma pole muidugi neid kumbagi näinud, aga kas Star Warsis polnud mitte mustanahaline (mees)peategelane? Tondipüüdjad olla aga lihtsalt saast film. Kas Mad Maxi uus, naispeaosalisega film sai ka sellise kriitika osaliseks? IMDB hinnangud vastavalt 5,3 vs 8,1, kusjuures isegi Tondipüüdjate vana versiooni hinnang on madalam kui uuel Mad Maxil.

Laiemalt võttes on mu meelest probleem ainult teatud filmidega, kus naised on rollides, millega isegi nende sookaaslased samastuda ei suuda. Tomb Raider, Sõjaprintsess Xena - need on samasugused tüübid nagu Herakles või barbar Conan, loodud mitte selleks, et keegi nendega samastuks, vaid lihtsalt meelelahutuse mõttes, noortele, kellele pakub madin põnevust. Kas mehed samastavad end Arnoldi (mitte Rüütli, vaid selle austerlasest kuberneriga siis, nimi on liiga pikk, et välja kirjutada, selle asemel kirjutan veel pikema kommentaari...), Chuck Norrise või mõne teise sarnasega? Ma ei usu, need on lihtsalt toredad tapamasinad, kelle tekitatavat kaost on lahe vaadata. Ebausutav tapamasin ajab naerma, need naistapamasinad on aga paraku veel ebausutavamad, kui mehed. Eriti kui neile on sealjuures mingid imelikud naiselikud jooned külge poogitud. Nagu sadul sea seljas, või kuidas see oligi.

Ma ei taha sellega öelda, et naisi action ei huvitaks või nad sellega tegeleda ei sooviks. Minigi käis just Militaarkeskuses laserlahingut pidamas ja on nüüd täiega vaimustuses ja ootab oma sünnipäeva, et saaks ka seda seal pidada ja oma sõpru tulistada. On olemas ka hoopis teistsuguseid action-tegelasi, kes hoolimata oma ebaloomulikust jõust jäid ikkagi inimesteks  - no näiteks minu vana iidol Vampiiritapja Buffy. Buffy looja Joss Whedon on muidugi veendunud feminist ka ise ning nägi vaeva, et mitte luua lihtsalt tegelast, kes on küll "saja mehe jõuga, aga samas tissidega" - Buffyle saab kaasa elada, sest ta on oma olemuselt inimlik, normaalne. Selleks, et kellegagi samastuda ei pea ju välja nägema nagu see persoon. Ma suudan näiteks samastuda Bukowski vana koleda joodiku Henry Chinaskiga, sest olenemata meie erinevustest, on meil siiski palju ühiseid üldinimlikke jooni (mõelge ise, mis need olla võiksid, vihjeks, et täis ma end ei tee, vein väga ei maitse, naistega suhteid ei oma ning hobused ei huvita üldse).

Ehk siis mu meelest ei sõltu samastumine mitte tegelase välistest tunnustest, vaid sellest, kui palju liha neile luudele on kirjutatud (piltlikult, noh), palju on neil karakterit, inimlikke jooni. Paraku kui me asetame mingisse tühja rolli lihtsalt naise, paneme talle petteks ehk paar naiselikku joont ka külge (no et nutab salaja või vaatab moeajakirju), siis sellest midagi head ei sünni.  Pärast leiame, et nüüd sai võrdõiguslikkusele lähemale küll ju ega saa aru, miks ikka rahul ei olda ja süüdistame otse loomulikult patriarhaati.

Just selles osas on mul erimeelsusi kolmanda laine feminismiga, mis sugu kangesti tähtsustab. Mu meelest oleks ideaal hoopiski soopimedus, mida nemad pahaks peavad. Tehakse häid ja halbu filme, on olemas palju häid filme, kus mängivad naised ning mida vaatavad ka mehed. Muidugi, neid võiks rohkem olla, aga mingisugune kunstlik - "võtame meesosatäitjatega filmi ning paneme lihtsalt naised asemele", ei täida seda eesmärki kuidagi, pigem jätabki võhikule mulje, et "naine filmis, film metsas." Miks rõhuda igas asjas soole, kui on selge, et nii ühekülgne nagu "naised suudavad vastassoost tegelastega samastuda, meestel tuleb barjäär ette" see tegelikkus kindlasti olla ei saa.

13 kommentaari:

Manjana ütles ...

ma ei teadnudki, et star warsil oli naispeaosatäitja pärast probleeme. mu fännist tütar oli küll väga rahul. ma vaatsin selle filmi ka ära, aga mul on filmide peale kehv mälu, ma enam ei mäleta kui naiselik ta oli. pigem mitte. pigem poisilik.

Kuid tema puhul oli korras sellega, mis mind tavaliselt naiskangelaste puhul feministina häirib. naiskangelased on poolalasti, rinnahoidja väel näiteks, see sõjaprontsess ju oli ja paljud teised ka. meeskangelased on alati riides, ei näidata kuidas eriti pikast riistast pool paistab, aga naised teevad kangelastegusid ja ühtlasi aitavad vaatajatel erektsiooni hoida. Ma seda samastumiseks ei nimetaks. Kuid uues star warsis see Rey oli korralikult riides, mingit paljast nahka ei välkunud.

notsu ütles ...

Mul oli kunagi soopimedus ja ma samastusin regulaarselt mees- või poisstegelastega, sest neid on lihtsalt rohkem. Aga kunagi käis see plõks ära, kus ma hakkasin mõtlema, et kuramus, tegelaste hulgas, kellega ma samastun, on õudselt vähe naissoost tegelasi. Et kas mul on siis sooidentiteediga probleeme või? või olen ma suurem osa ajast sootu? ei usu, et asi on minus, lihtsalt on vähe samastumiskõlblikke naistegelasi! ja siis hakkasin ma seda vähesust märkama.

(kuigi vahel kahtlusta(si)n ka, et ma olengi sootu, sest mu mõtted on nii suur osa ajast asjade peal, kus sool - ega õigust öelda üldse kehalisusel - pole tähtsust. ja vahel kahtlustan ma, et see on probleem. mitte sootus ise kui niisugune, vaid see keha kaotamine.)

a mis puutub sellesse, kui stsena tehakse meestegelastega valmis ja siis asendatakse mees naisega, siis seda on ka edukalt tehtud. "Alien" on vist kõige kuulsam näide, millest väidetakse, et sellest poleks muidu hitti saanudki. Aga küllap luges seal ka see, et tegelasel oli juba algusest peale liha rohkem luudel kui päris suvalisel märulitegelasel. Ta oli piisavalt inimene, et võiks olla nii mees kui ka naine.

notsu ütles ...

kusjuures - ma ei näinud (ega näe) probleemi selles, et mõnikord samastun ma meestegelasega. Aga kui ütleme kümnest samastumistegelasest üheksa on mehed, siis läheb natuke imelikuks.

Mariliis ütles ...

Appi, mul läks silme eest automaatselt mustaks, kui ma lugesin, et Xena on jama ja keegi ei suuda samastuda :D Mina olen VÄGA suur Xena fänn olnud noorena ja minu reidinimi oli Xenakene. Nii et - PALUN! Osad suudavad ja olid Xena inimlikkusest täiesti sillas :D

Aga sellega olen nõus, et naine filmis, film kraavis on küll täielik bullshit. Sest Hunger Games. Kuidas siis seda seletada?

Marca ütles ...

Manjana: " ei näidata kuidas eriti pikast riistast pool paistab" :D :D Tõesti, nii see on, ei tea miks? Kas filmitegijate meelest naisvaatajaid ei eksisteerigi?!
notsu: ma mäletan, kuidas kunagi tahtsin kirjutada sellise jutu, kus peategelase soost poleks võimalik aru saada, millegipärast tundus see mulle ülihea ja täiesti teostatav idee olema. See oli ammu-ammu, enne kui ma sõna feminism üldse kuulnud olin. "Alieni" kohta ma seda ei teadnudki, aga see film meenus tõesti ühe esimesena actionitest, kus naine peaosas ja mida on aktsepteeritud.
Mariliis: oh, ma tõesti vabandan, et sind kogemata solvasin! :) Ma küll vaatasin Xenat, aga niiväga ei vaimustunud, poolpaljas Herakles tundus toona etem miskipärast :)

Kaur Virunurm ütles ...

"Friday" algus on selline, kus ei saan aru, et naine. Töötas minu peal hästi.

Marca ütles ...

See "Friday" või? "Book opens with a gang rape/.../I think if a present day feminist read this their head might explode."? Ma ei ole lugenud, aga arvamuste järgi Goodreadsis tundub intrigeeriv. Kui algas gang-rape´iga, siis peab ikka päris osavalt kirjutama, et soost aimu ei saaks :)

Veidrad veidrused3 ütles ...

ah mõh?
Heinlein, klassikaline ulmekas.
https://en.wikipedia.org/wiki/Friday_(novel)

Marca ütles ...

See sama Heinlein jah, mina pole lugenud, aga niimoodi seda kirjeldati...

Kaur Virunurm ütles ...

Huvitav, minu arust peategelane põgenes kellegi või millegi eest. Mingit räigust ma ei mäleta ja Heinleinist ei ootaks ka nagu. Aga ma lugesin seda kauges nooruses; praegu ei viitsiks ma seda ilmselt kättegi võtta.

Rents ütles ...

Riista küll otseselt ei paista, aga üldiselt topitakse igale poole ka ilma igasuguse vajaduseta sisse vähemalt üks stseen, kus meespeaosaline riideid vahetab.

notsu ütles ...

see meenutab, et mulle pakuti korra tõlkimiseks üht raamatut, mis ei tundunud mulle küllalt hea, et võtta. Üks põhjus, miks ta mulle küllalt hea ei tundunud, oli see, et esimese kolme lehekülje peal või umbes nii oli vähemalt kaks kirjeldust, mida (mees)peategelane täpselt kandis ja milline kaunis mehelik figuur tal veel oli, kuigi juuksed meelekohtadelt juba hallinesid. Selle koha peal tuli mulle kõva naer peale ja ma leidsin, et ma saan oma kämbidoosi ka mujalt kätte.

Täpsuse huvides: ei paistnud, et need kirjeldused oleks ka iroonilised või mõeldud peategelase enda edevust kajastama (vrd Patrick Bateman). Lihtsalt autor pidas vajalikuks kirjeldada, et tagasihoidlikud, kuid maitsekad mustad teksased ja sportlikud kingad jne.

Nad leidsid ka lõpuks tõlkija, sest mõnda aega hiljem nägin seda raamatut poes. Võtsin lahti, jep, oli täpselt sama naljakas.

Marca ütles ...

Mhmh, ma ka sattusin korra ühe sellise raamatu otsa, see oli isegi veidi hullem, "merevahustest ujukatest pungitas midagi suurt" jms, üle paari lehe ei suutnud lugeda. Aga sain selle raamatu nii, et emale keegi andis ja tutvustas seda kui "noorte hulgas populaarset" teost. Minu hinnangul võiksid sellist asja nautida (ilma naerma hakkamata) küll ehk ainult väga puritaanse kasvatuse saanud vanemad daamid, aga ju siis ma eksin.