reede, jaanuar 22, 2010

Kuidas ma käsitööd vihkasin

Mul kohe kihvatas kui lugesin seda Rentsi postitust...Nimelt oli mu põhikooli viimase klassi päevikus mai kuu koha peal ekstaatiline hüüe: "Enam mitte ühtegi käsitöö tundi! Mitte kunagi! Jeeeeee!". Ma vihkasin käsitöötunde. Need 2 reedehommikust tundi olid mu tolleaegse elu suurim rist ja viletsus. Ma ei ole kunagi üheski "käelises tegevuses" kuigi osav olnud (ema põhjendas seda mu vasakukäelisusega) ja selleks, et mitte veeta kogu oma vaba aega mingit põlle või pajalappi valmistades, pidin pidevalt leidma uusi ja uusi vanaema või ema sõbrannasid, kes minu eest oma hobiga tegeleda saaksid (uusi seetõttu, et ükski sõbranna ei vallanud kõiki tehnikaid piisaval tasemel, mida koolis nõuti). Kaks reedehommikust tundi tuli lihtsalt kuidagi ära kannatada ja püüda mitte õpetajale silma alla sattuda - see oli ka üsna kerge, sest andetud teda eriti ei huvitanudki. Kui andekas sai paari tunniga näiteks pool garderoobi valmis õmmelda, sest tema oli ainus kellele usaldati klassi ainuke normaalne õmblusmasin, siis mina pidin 2 tundi pusima idootse jalaga masina taga (no ei ole rütmitaju , ei ole), mis kohe kui ühe õmbluse valmis sai, selle ka sama teed pidi tagasi tõmbas ja muidugi koos niidiga, nii et pidin vähemalt 5 korda tunnis masinale uue niidi panema. Tollal oli meil sõprusklass Soomes, kus ka külas käidud sai ja siis tuli välja, et neil ongi seal selline süsteem, et laps võib olenemata soost valida, kas tahab õppida näputööd või puutööd. Õhkasin siis, et küll meil võiks ka ikka selline kord olla. Ega ma ei oleks kindel, et mu kobad käed puutööd paremini teeksid aga vähemalt ei oleks seda pidanud nö "koju kaasa viima". Rääkimata materjali ostmise kohustusest ja sellest, kuidas see sama naiselikkuse kehastus käsitööõpetaja, keda ka Rents kommentaaris mainib (TTG-lase tuneb ju ära :P), mind põlastavalt vaatas kui ilmusin kohale "imeliku" lõngaga, mille olin isaga koos ostnud, sest ema väitis, et tema nüüd küll sellistest asjadest midagi ei tea...Minusuguseid oli klassis paar tükki veel, ühega õnnestus meil ükskord tervelt 2 tundi laua all peidus püsida...See tütarlaps siis deklareeriski kord, et tema ei kavatse elus nii vaeseks jääda, et peaks omale ise aluspesu heegeldama hakkama. Proua naiselikkus ei osanud selle peale midagi öelda aga muidu põhjendati käsitöötunni vajalikkust meile näiteks sellega, et kuidas te siis oma lapsi ja lapselapsi aitate...Et siis käsitöö ongi laste kiusamiseks? Tõepoolest ei ole ma oma hilisemas elus kunagi ühtegi käsitöö vormi vajanud (no koolis õpid muidugi palju neid asju, mida hiljem ehk kordagi ei kasuta) ning olen ka kõik need vere ja higiga õpitud tehnikad unustanud (ma ausõna läksin alles siis sõbralike tädide abi teed kui avastasin, et endast ikka üldse tegijat ei ole). Mis töö õpetus see siis selline on? Kas tööd peab üldse lastele õpetama? Mind ei kaasatud kodus kunagi nö töökasvatusse (ema arvates oli lihtsam kõik ise ära teha kui pärast lapse järelt ümber teha - pedagoogiliselt kindlasti väga vale suhtumine), kuid sellegipoolest olen iseseisva eluga toime tulnud. No enamasti on ju paki peal instruktsioon olemas! Ma tean, et üldiselt on see vaatenurk väga võõras, et no mismoodi laps ei pea tööd tegema aga ausalt öeldes ma küll ei kahetse, et mu vanemad mind puid lõhkuma või peenart rohima ei pannud. Õnnelik laps olin ilmselt...Ja ma ei saaks öelda, et ma nüüd seeläbi hirmus laisk ja saamatu olen. Käsitöös olen jah saamatu aga ma ei tahagi trügida alale, kus professionaalid minust kordi paremini hakkama saavad. Eks ma ilmselt saan omad vitsad kui jälle näljaaeg tuleb ja maa pealt kõik ressursid otsa saavad.

9 kommentaari:

  1. Viimase lõigu peale tuli mulle meelde kõrgkooliaegne ühikakaaslane, kes hämmastas mind sellega, et ei osanud isegi makarone keeta. Tema emal oli põhimõte: väikeseid tüdrukuid peab hoidma ja hellitama, kui suureks saavad, siis peavad tööd tegema nagunii.
    Leidis mu toanaaber endale peika ja kõik "kästöö" oskused tulid töö käigus. Elu õpetab...:)

    VastaKustuta
  2. Mu vanematel oli ka sarnane põhimõte vist...kui soovisin kooliajal suviti tööd leida, siis oldi ka alati vastu põhimõttel, et tööd pead niikuinii terve elu tegema. Kuigi ega ma siis niiväga just tööd tahtnud teha, ma tahtsin ikka raha näha :)
    Mu meelest õpetab ka elu ja kui ei võta elult õppust, siis pole vist ka käsust abi.

    VastaKustuta
  3. õõõh... ma jäin mingis põhikooli klassis suvetööle käsitöös, sest ma ka VIHKASIN käsitööd ja pidin söökla kõrval mingis ruumis kaltsuvaipa kuduma, mis oli hullult vahva.

    Vaip leidis proosalise lõpu kui mu venna sõber selle täis oksendas.

    VastaKustuta
  4. Loe nagu ulmejuttu. On (oli) võimalik jääda käsitöös suvetööle??? Maailm jälle tüki võrra kirevam mu jaoks!

    VastaKustuta
  5. Hmm, mind hakkas kohe huvitama, et kas me ka ühel ajal TTG-d väisasime ja kas ehk ka teineteist tundsime? Seda viimast küll vaevalt, sest ma olin (olen) koolisiseselt küllaltki antisotsiaalne, aga küsida ikka tasub. :)

    VastaKustuta
  6. Lisan iseendale - vaatasin eelmise postituse pilti ja jäin mõtlema, et ega sa ometigi Triin Marrani klassiõde ei olnud? (Oi, mul tulid kohe need üleolevad pifid meelde, kes selles klassis hommikuti garderoobis istusid ja möödujate riietust kommenteerisid, nigu USA filmis.)

    VastaKustuta
  7. @kaur suvetööle jääd lihtsalt. Sa ei esita nõutud töösid. Ma olin nelja viieline põhikoolis, nii et see peaks päris hästi ära andma kui kõvasti ma käsitööd vihkasin. Aga see ei tähenda, et ma oleks käpard. Ma kudusin endale haiguse ajal ilusa mütsi.

    @rents - TTG kaunis pika patsiga käsitöö õpetaja on suutnud päris paljud eemale peletada käsitööst.

    VastaKustuta
  8. No mina jäin näiteks keskkooliajal veel kunstiõpetuses suvetööle...füsioloogilised probleemid ei lubanud suvises maalilaagris osaleda ja siis pidin seda koos ühe õnnetu klassiõega Võru lähedal kolkas järele tegema. Müstilisi lugusid juhtus...
    Triin Marran oli minu klassist vist aasta või paari jagu allpool nii et ma suht vanainime vist...ja garderoobis istumisele eelistas meie "gäng" peldikus istumist...A muidu ma vist nägupidi isegi mäletan sind :)

    VastaKustuta
  9. No mina, kes ma omakorda Triin Marranist veel paar aastat allpool olen, võin siis ilmselt end titeks nimetada. :D

    Rents, kes ei viitsi google'i kontot vahetada

    VastaKustuta