teisipäev, märts 24, 2015

Hulle mõtteid seoses Mikitaga

V. Mikita "Lingvistiline mets" täidab selle kriteeriumi, mille alusel ma panen Goodreadsis raamatule viiest punktist viis ehk siis "It was amazing"  -  see tekitab vau! emotsiooni, vot nii pole ma mitte kunagi mõelnud või selle peale ma poleks tulnudki. Selle emotsiooni, et tahad sealt mõnda lõiku kellelegi teisele kõvasti ette lugeda ja tolle arvamust teada (mis minu puhul lõpeb enamasti selle teise poole õndsa mühatusega...). Poole raamatu peal mõtlesin, et tuleks ikka üks tärn vähem anda, sest mõtted läksid ikka hoopis teises suunas kui minu omad, aga olin suuremeelne ja otsustasin lubada inimesel teistmoodi arvata kui ta seda vähemalt suurejooneliselt teeb.
Millised hullud mõtted minul tekkisid? Kõigepealt see mitmiktaju teema. Juba kui D.Tammeti "Sündinud sinisel päeval" lugesin, tundusid osad tema tundmused tuttavlikud, ka Mikita seostab selliseid "episoode" autismispektriga, loomulikult vähemal määral kui seda tõelistel autistidel esineb. Mikita reisid teadvuse sügavustesse toimivad eelkõige looduse kaasmõjul ning seega näeb ta nende algallikat meie metsinimese geenides. Ma olen ses osas edasiarendus, et minu puhul läheb mõte lappama tänapäeva tehnika ja kultuuri vahendusel, kuid ei saa salata, et ka liikumisel on seal oluline osa. Jah, põhimõtteliselt see on tõesti kõik, mida sõnadega selle teema kohta kirja panna saab. Mikita on ses mõttes ennastsalgava töö ära teinud, et ta on üritanud, kuid ma usun, et 100% sellest teemast niimoodi aru saada ei saagi nagu autor tahaks. Kui sa ütled seda lihtlabaselt: "Mulle meeldib ennast kõigutada ja iseenda teiste minadega vaielda" kõlab see lihtsalt kui hullumeelsuse kirjeldus. Kes garanteerib, et tuppa ei saabu vaikus nagu peale seda kui üks mu klassiõde küsis üle bussi, et noh, rääkige siis, kes midagi kuskilt pihta pannud on. Lõpuks keegi nurgast piiksatas, et ta võttis kord postkontorist ümbriku ega tasunud selle eest. Ehk siis see on millegipärast tabuteema. Mingi väga individuaalne meditatsioonipraktika milleta me elada ei saa, kuigi me pole kindlad, kas teistel inimestel see üldse eksisteerib. Kõigil võib-olla mitte. Mul on neid päris palju. Ma ei saa istuda arvuti taha ja hakata midagi mõtestatut kirjutama enne, kui olen selle kuidagi oma peas sisekõne abil valmis treinud ning selleks on vaja mingeid abivahendeid, peenelt öeldes praktikaid. See võib näida ebaoluline, et sa ei tegelenud ju pealtnäha mitte millegagi, aga kui keegi sind sel ajal segab, ajab see kohutavalt närvi. Ma usun, et igal inimesel on mingid sellised asjad. Mõtlen, et kõige lihtlabasem võiks neist olla näiteks suitsetamine. Kambas suitsetamine on ses mõttes täielik mahavisatud aeg. "Suur juht ja iidol" Kender on ka kunagi öelnud, kuidas ta suitsetades justkui markeeris enda jaoks olulisi sündmusi ja kohti, elas neid sügavamalt läbi. Ses osas ei alahinda ma psühhotroopsete ainete vajalikkust inimeste jaoks ning seda mitte ainult unustamise jaoks, milleks neid üldiselt peetakse, vaid just läbielamise seisukohalt.
Ühe suve kõige inspireerivam kogemus oli minu jaoks see, kui ma üksinda metsas rattaga nii 25 km maha sõitsin. See oli tõeliselt võimas kogemus (üldse mitte füüsiliselt kuigi oma treenimata kehaga oleks see pidanud ehk kuigivõrd kurnav olema). Aga - täiesti hämmastav - ma ei suuda seda enam korrata, sest mul on tekkinud karuhirm. Viimati nägin veel FB-st mingit koledat videot, kus samasuguses hõredas jalgradadega männimetsas ajab karu üht jalgratturit taga. L. üritas mind veenda, et see on feik, kuna rattur päästab end lõpuks puu taha varjudes ning päris elus nii lihtsalt ei läheks. Ehk siis on kultuur taaskord kahjuks tulnud.
Mikita üritab ka veenda, et enamik kultuuri on ebavajalik. Kuulasin täna Madonna uut plaati ja ei saa mitte nõustuda. Samas vaatasin pühapäeval The Doorsi taastatud kontsertsalvestist ja tundsin, kuidas sisekõne aktiviseerub ja tajud avarduvad.
Õnn, tõde ja armastus olevat valed eesmärgid, rahulolematust tekitavad, elu väärtus on jõus ja väes. Sa võid olla rumal, õnnetu ja armastuseta, aga vägi on sul ometigi, nii räägib Mikita. Ma olen see kole tõe taganõudja, uudishimulik ja ma võin öelda, et tõepoolest enamik leitust hoopis masendab. Kasvõi seesama Mikita - maailm on katastroofi lävel, mina olen selle üks kaassepistajaid ning kuna ma ise muutuda ei taha ja süsteemi muuta ei suuda, mis siis üle jääb? Kui ma neid raamatuid ei loeks, saaksin ma rahulikult näiteks oma nädalavahetuse spaakäigust siia kirjutada ning vähemalt minu väikeses maailmas oleks rahu. Ma olen nõus, et meie peas olev maailma on palju suurem kui meid ümbritsev maailm, kuid paratamatult sõltub see sisemine üsna palju sellest, mis väljas toimub. Tõepoolest oleks ehk parem sisendit vähendada.

Aga kus sa saad, kui suutsid juba raamatukogust koju vedada Oksase "Stalini lehmad" ja K. Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"...Varuge taskurätte ja masendust. Kusagil kuklas tuksub teadmine, et siis kui see mahasadanud ilgus taaskord ära sulada suvatseb, saan ka mina metsa ja mere äärde.

2 kommentaari:

  1. Mu jaoks on eesti kirjandus tihti kuidagi vaene ja lame. Just keelekasutuse poolest. Mikita on suurepärane näide sellest, et ka eest keelega saab mängida, uperpalle teha, mida iganes. Rikas keel. Väga nauditav.

    VastaKustuta
  2. Lendav, kui tahad lennukat mänglevat proosat, soovitan sellist vähetuntud teost nagu Betti Alveri "Kõmpa". Aga klassikutest on tegelikult ka Jaik igavesti elus; ja Luts - ja hoopis teistpidi mänglevad jälle need 20. sajandi alguse modernistid.

    VastaKustuta