Julian Barnes. Aja müra

Julian Barnes´i "Kui on lõpp" meeldis mulle rohkem, huvitav on aga see, et olen kirjutanud "Kui välja arvata mitmeti mõistetav lõpplahendus, on raamat ülihästi kirjutatud, niimoodi, et iga kuskil öeldud lause omab hiljem tagantjärele tähendust. Raamat oleks kirjutatud justkui suletud ringina, kus kõik asjad millegi teise jaoks olulised on. Minu meelest super saavutus võrreldes raamatutega, kust võiks vabalt pooled leheküljed välja jätta ja loo suhtes ei muutuks midagi." Põhimõtteliselt see sama asi mind aga "Aja müra" puhul häiris. Konstrueeritus öeldakse vist peenemalt. 

Teisalt sõltub see tunne kindlasti ka teemast. "Aja müra" räägib vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust stalinistlikul ja hiljem sula-aegsel Venemaal. Mulle tundub, et see raamat võib mõjuda oluliselt paremini neile, kellele tolleaegsed olud üllatusena tulevad. Neile, kes Stalinist ühtki raamatut lugenud ei ole. Jah, Barnes räägib palju ka Šostakovitši hingeelust, kuid ajastu pitser jääb seda kõike paratamatult varjutama. Pigem mõjub peategelasevalik juhuslikuna - see oleks võinud olla ka keegi teine, sest kirves rippus igaühe kohal. Šostakovitš jääb kestaks, karakteriks, kellele annab sisu pigem teda ümbritsev, kui tema isiksus. Teisalt ilmselt see toona suuresti nii oligi. Siiski ei saanud ma üle tundest, et autor on kirjutanud romaani idee ümber, selleks, et oma raamatuga midagi endale olulist välja öelda.

Barnes´i jaoks on oluline näidata, et kunsti ei saa rakendada ideoloogia teenistusse. Et lõpuks elab tõeline kunst igasuguse ideoloogia alati üle. Et aeg on kunsti mõõdupuuks, mitte kellegi poolt seatud standardid. Õnneks ei püüa autor oma seisukohti lugejale puust ette ja punaseks teha, vaid kasutab piisavalt irooniat, mis ei lase tekstil paatoslikuks kätte minna. Alati leidub ju neid, kelle jaoks kunst on pelgalt vahend:
"Jah...jah...ja Johann Sebastian Bachil oli kakskümmend last ja nad kõik tegutsesid selle nimel, et tema muusikat mängitaks."
"Just täpselt, "/.../"Ja nimelt sellepärast mängitakse tema muusikat veel tänapäevalgi!" (lk 172)

Kas me tegelikult ei olegi juba jõudnud sinna, et see eelpooltoodud tsitaat tõene kõlab? Samamoodi paneb meid õlgu kehitama ju kõik see, mida Šostakovitš Ameerikas nägi ja imeks pani - oluliseks sai see, kes kus mida sõi ja mida seljas kandis, aga mitte see, mida tegi või ütles. Tänapäevane reaalsus ka meil. Igal asjal on oma hind, ilmselt see on siis hind vabaduse eest öelda seda, mida mõtled. Praegu tundub kummaline, kuidas Šostakovitš luges Pravdast kriitikat ja võis iga lause sõnastuse järgi öelda, millele sellega vihjati või mis käike võis ette näha. Vabas maailmas ollakse sõnadega palju vähem ettevaatlikud. Tagajärgi kartma ei pea. Niimoodi lugedes tundub totalitaarne riik teatud liiki julma mänguna, mis see ju laiemalt võttes ka on. Üks, kes liigutab nuppe ja teised, kes vastavalt ettenähtud käikudele käituvad. Mängust välja ei saa. Ainult kunsti jaoks jääb kogu see mäng üksnes aja müraks, mis lõpuks alati tahaplaanile hajub. 

Tegelikult ilus ja poeetiline raamat, minu jaoks oli tausta selgitamist lihtsalt natuke liigselt. Teisalt ei kirjutanud Barnes seda raamatut ju Ida-Euroopa jaoks - muule maailmale on elu Nõukogude Liidus siiski sageli pigem põnev eksootika tundunud kui tõeline Orwellilik impeerium. Selle taipamiseks on "Aja müra" aga ideaalne raamat. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!