Olla pigem kultuuritarbija kui looja

Kuulsin siin ükspäev telefonivestlust kõrvalt, L. arutas, kes too Malle Pärn võiks olla. Üldiselt inimesed tegutsevadki netis oma nurgakeses, ju siis Malle tema nurka sattunud (veel) pole. Meenus see mulle seoses sellega, et ma vaenan kõiki neid õnnetuid tõpraid, kes raamatukoguraamatutesse oma jooni ja märkusi kribivad. Teisalt veetsin just närvesööva minuti (ülilühike süütenöör) otsides raamatust üht kohta, mida ma lugedes ära ei märkinud, sest "küllap ma mäletan, kus see oli". Mul on fotomälu, ma tean leheküljepoolt, kus see asus, aga mis lehel, seda mitte, kui just numbrit ei juhtunud vaatama. Peab vist end lugedes mingite kleeppaberitega varustama hakkama, aga see tundub jälle liigse priiskamisega - raudselt pole mul hiljem pooli märkmeid vaja.

Püüan kompenseerida seda, et Tõde ja õigust pole ma veel vaatama jõudnud ja ega vist ei jõua ka, sest "võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas" nagu laulis Singer Vinger, ma lihtsalt ei suuda end sundida, ju siis südames ei taha. Liiga masendav nagu Mallukas leidis. Raamat oli ka masendav, aga raamatute masendavus on hoopis kergemini kannatatav. Ei, ma ei ole ka ühtki Klassikokkutulekut näinud, kui mind selles kahtlustate, olen lihtsalt üsna kinovõõras. Muuseas, jälle kõrvalepõikena, see sotside statistikateemaline valimisreklaam (mis oli mumst ainuke hea valimisreklaam üldse, sest no statistika, tabelid - ila jookseb...) mis ütleb, et sotside kandidaadid käisid 2018. aastal keskmiselt kinos 8,3 korda, pani ka L.-i silmi pööritama - et kuidas see võimalik on, "mitte keegi ei käi niipalju kinos!" Ma arvasin, et enamik käib nii tihti kinos, mille peale L. ohkas, et ta tõesti ei tea, mis maailmas mina elan.

Et siis kinos ma ei käinud, küll aga kunstinäitusel. Näe, seda vaatamas. Kaasaegse feministliku kunsti kuraatorituuril. Vedasin lapse ka kaasa, ta tahtis pärast sushit saada ilmselgelt ja oli valmis selle nimel pea 2 tundi püsti seisma. Pärast nägin, et keegi oli salamisi pilte ka teinud, ma nägin välja nagu stereotüüpne lesbi. Stereotüüpne lesbi on nimelt paks ja kole nagu väidab "teadusartikkel", mida Varro Vooglaid jagas. Ma lugesin ju hiljuti ka raamatut kaasaegsest feministlikust kunstist ja see tundus näitusega haakuvat. Pealegi olen ma üks see eriti imelik eksemplar, kes nüüdiskunsti klassikale eelistab. No näiteks õnnestus mul lapsele üks taies enne tuuri väga usutavalt lahti seletada ning pärast selgus, et tegelikult oli mõeldud hoopis midagi muud. Isegi kui mõnest asjast üldse aru ei saa, on ülimalt tore, kui mõnest ikka saad ka, kasvõi valesti siis.

Seoses sellega, aga hakkas Maarja Kangro auhindade-raamatus silma üks koht, kus nad räägivad "tudengite kvalitatiivsest allakäigust, nagu keskeas inimestele kohane"(lk 161) ning toovad näiteks Kunstiakadeemia ja EHI, kus tudengikandidaadid sageli uuemast kunstist mõhkugi ei tea ega näitustel ei käi. Mulle tuli see üllatusena, sest kunsti lähed ju ometi õppima ainult siis, kui see sind huvitab, erinevalt mõnest muust alast, kus sind tulevased eeldatavad palganumbrid pimestada võivad - kunstis meil siin seda ohtu väga pole ju?! Siis aga meenus Kürsalea Ithaka Maria kunagine kurikuulus lause, et milleks lugeda raamatutest teiste mõtteid, kui ka endal mõtted peas on - ehk on tulevased kunstnikuhingedki sama enesekindlad - mida ma neist teistest vahin? Mida on mul, kui geeniusel neilt õppida? Ma ei tea, paljud kirjanikud teiste loominguga kursis on, olen tähele pannud, et nii mõnedki demonstratiivselt tõesti ei ole ja ka ma ise tahtsin kangesti (ilukirjandust) kirjutada sel eluperioodil, kui ma raamatuid eriti ei lugenud (või siis oli see lihtsalt tavaline puberteedi tunnus), nüüd tunnen pigem seda, kuidas kirjutajaid ja sealhulgas väga häid kirjutajaid on nii palju - keegi peab ju lugema ka. Äkki peaks kirjutama ikka ainult siis, kui muidu üldse ei saa (näib, et ma tegelikult ei saa, aga mul on muu väljund kui diletantlik ilukirjandus)? Kas siis teiste lugemine saaks üldse segada?