Ma ei ole su projekt

Kui olulistest teemadest on kopp ees, tuleb lihtsa elu poole pöörduda, lugesin siin Kerttu Rakke Küpsiseparadiisi teist osa ja mõtlesin, kas tal endal vastik ei ole neid ebameeldivaid karaktereid kokku keevitada. Üks neist tundus aga esmapilgul lausa selline, kelle kohta üleolevalt puhisesin - no selliseid inimesi küll olemas ei ole, kuni äkki päeva peale tabas mind ilmutus!

Niisiis, seal on üks kõrvaltegelane Maia, ühe põhitegelase sõbranna - selline, kel alati plaanid olemas ja kes on muidu toetav tükk. Üritab siis peategelast mingit kokandusvlogi tegema meelitada, aga too ütleb lõpuks ikka kindlalt ei, mille peale Maia kuidagi eriti valuliselt reageerib - suhted surnud päevapealt, feissaris blokk. Arutu ju?! Hiljem saab peategelane kokku ühe Maia endise tuttavaga, kes räägib, et too olla nö projektiinimene - valib kellegi omale projektiks, et end olulisena tunda, umbes nii, et suhtleb kellegagi ainult siis, kui tollel on probleeme, et neid siis lahendada, kui mured ära kaovad, kaob ka sõbranna ning oma projektiabist keeldumist võtab isikliku solvanguna. No ei ole selliseid imeinimesi ju!

Aga siis meenub mulle üks mu suhe, mis lõppes teiselt poolt sõnadega: "Mul on kahju sinu peale raisatud ajast!" Ma ei saanud sellest ütlusest väga aru, teisendasin selle oma peas umbes selliseks: "Sa ei meeldinudki mulle kunagi eriti, junn olid koguaeg!" Maia valguses lõi aga äkki pähe, et ehk ta mõtles seda hoopiski sõna-sõnalt - ta raiskaski minu peale oma aega, sest tal oli meie suhtele mingi kaugem eesmärk otsa keevitatud ja kui mina selle õnnestumisele kaasa ei aidanud, siis oligi tema poolt vaid asjatu ajakulu. Mina, naiivitar, eeldasin, et suhtleme selle tõttu, et sobime omavahel ausalt öeldes suhtlesime pigem selletõttu, et olukord soosis. No mul oli kogu suhte jooksul kergelt selline tunne nagu üritataks mulle midagi pähe määrida, aga arvasin, et ju lihtsalt on teisel selline kurnav suhtlemismaneer. Aga kui ta tegelikult tahtiski? Mida? Minust inimese teha? Pigem endale punkti kirja saada, et veel üks inimhingeke paturajalt päästetud?

Ma alati imestan, kui inimesed kirjutavad, kuidas suhted meid inspireerima peaks, meid arendama, meis parima välja tooma. Nojah, ma saan aru, et kaassõltuv suhe süstlaorjaga võib tõesti halba teha, aga siiski eelistan ma inimesi, kes on samasugused nagu mina. Kes ei inspireeri mind paremuse poole. Ma olen endaga niigi rahul. Ja see ei ole mingi "eksju, ma olen kõige ilusam, targem, eetilisem jne" vaid pigem "olen selline imelik loll põrsas, aga ikkagi täitsa armas". On see siis halb? Kunagi sain tõesti isegi kelleltki noomida, sest kasutasin elukaaslase kohta laulusõnu: "You´re not fine, but you´re mine!" Et kuda sa nõnda ütled teisele?! Aga ingliga ma ei oskakski koos elada. Samuti ei oskaks ma olla kellegi teise projekt, mida paremaks tuunida. Beyonce laulab ju ka "Let me upgrade you!" Tuleb mingi mees ja ütleb, et teeb minust parema minu, Marca versioon 2.0 - laitmatu välimus, kiiskavpuhas sisu, kas sa ei tahaks? Vist on miskit viga, aga ei taha. Mitte, et areneda ei tahaks, tahaks ikka, aga oma tingimustel, kui ise leian, et siit-sealt oleks midagi juurde vaja, mitte nii, et keegi osutaks mida ja kuhu.

Projektiks võiks ikka iseenda võtta, mitte oma sõbra, elukaaslase või lapse (lemmiklooma vist võib normaalsuse piirides?). Aga võib-olla on sellised enda tuunimisega juba ideaali saavutanud, on saabunud aeg maailm paremaks teha - ühe inimese kaupa?