Film räägib enda eest ise, aga miks ta mulle meeldis, oli see, et ta ei ohkinud niisama "vahi, mis seal Ameerikamaal ometi toimub!", vaid suutis oma lühikese ajaga selgelt puudutada ka aktuaalse probleemi ajaloolist ning majanduslikku tausta. Globaalne probleem on see, et praegune elukorraldus käärib, ei ole enam jätkusuutlik ning selle ühe teema erinevad tahud puudutavad kõiki inimesi nii meil kui mujal. Äärmuslus erinevates vormides ei ole asi iseeneses, vaid selle suure globaalse käärimise kõrvalnähe. Kapitalism mädaneb ja seda eelkõige peast - tarbimispidu hakkab otsa lõppema, aga inimestes on ikka veel õigustatud ootus, et elu läheb iga aastaga paremaks, asju ja raha tuleb juurde nagu nõiaväel. Meil on veel vedanud, tõelist kapitalismi paradiisi pole me näinud ega ilmselt saagi nägema, seega on meie ootused õnneks väiksed, mis aga ei tähenda, et me ei tahaks hästi elada. Globaliseerumisega avastasid järsku kõik, et tahavad, aga need, kes varem meepoti kallale said, need ei taha väga jagada. Hea on öelda, et olite siis nii lollid ja saamatud, siiamaani olete, teid ongi sellisteks programmeeritud, olge hoopis tänulikud, et niipaljugi meie armust saate. Teisalt on arusaadav ja inimlik see, kuidas istandusepidajate järeltulija püüab endast muljet jätta kui äärmiselt lahkest ja eetilisest inimesest, jube raske on mineviku vigu tunnistada. Mulle meenutas see veidi naaberrahva käitumist - mis sest enam, oli jah halba, aga oli ka palju head, lõppude lõpuks tõime meie ju teile kultuuri, ah?!
Ressursside ülemäärane tarbimine on aga niivõrd keerukas probleem, et sellele lahendusi on väga raske leida. Samuti on keeruline kellelegi näpuga näidata ja öelda, et tema on süüdi - kõik me oleme süüdi, kes uskusime, et tarbida saab lõputult ning see ei tule millegi ega kellegi arvelt. Äärmuslus pakub aga lihtsaid süüdlasi ja lihtsaid lahendusi. "Tuleb vältida rasside segunemist!" nagu leiab üks päris rahumeelne ja mõistlik vanahärra. "Tuleb luua eraldi riik ainult valgetele inimestele!" leiab söakas alt-right eestkõneleja, sest "Ameerika on ju siiski alati olnud valgete riik!". See viimane avaldus paneb mu kukalt kratsima, aga nagu ütleb filmis graffiti seinal: "White lies matter!" "Konföderatsiooni lipuga Ameerika eest vehkimine on sama hea, kui riist hambus kooseluseaduse vastu võitlemine!" leiab keegi Lõunaosariikide püstijalakoomik. Kõik see on efektne, aga siiski palju kära eimillestki - lahendusi ühelegi päris probleemile siit ei paista, küll aga konfliktiõhutamist ja tee sillutamist vägivallale. Mind ausalt öeldes hämmastas ka Hillary Clintoni kõnejupp, kus ta Trumpi toetajaid (osa neist) otsesõnu kaabakateks, rassistideks jms nimetab. Oleks see vaid nii lihtne leiab ka üks äsja vabariiklaste leeri pöördunud valimispiirkonna demokraatide toetaja peaaegu pisarsilmil. Inimestel on ju tegelikult päriselt probleemid, mure tuleviku pärast ning ebarealistlikud ootused. Valgetel on hullem, sest neil on "American dream", mida enamikel värvilistest pole kunagi sellisel kujul olnud.
Tere tulemast globaalsesse maailma ütleks ka meie kodust poliitikat vaadates. Kas tarade ja piiridega saab aga kapitalismipohmelust ohjeldada? Ma leian, et inimeste majandus ja kultuur on vastastikmõjust nii läbi imbunud, et siga ka ei näksi, mis on põhjus, mis tagajärg. Haldamiseks liiga keeruline, sellepärast on lihtsam mööda vaadata ja käsitletavatele asjadele tähelepanu pöörata. Ehitame tara ette. Raha selleks...äkki naabrid annavad?
Ma arvan see on selline tavaline leebelt kallutatud propaganda looke.
VastaKustuta