teisipäev, märts 19, 2019

Vali seltskonda

Veidi koolijuttu, mõtlen, et ehk teeb kellelgi koolivaliku kergemaks. Ma ise olen muidu alati arvanud, et suva see seltskond, eeldustelt andekas saab end igal pool teostada, aga paistab, et ma olen keskkonda ikka selgelt alahinnanud. Endiselt ei poolda ma küll mõtet, et topi oma laps iga hinna eest eliitkooli, muidu ta edukaks ei saa! Edukus on suhteline, seevastu annet raisata pole ka mõtet ja tark on niisamagi toredam olla - rohkem võimalusi ja valikuid.

Igatahes on Mini kool täiesti tavaline suur linnakool viie paralleelklassiga. Paralleelidest üks (Mini klass) on aga muusikakallakuga, kuhu lapsed valiti silmas pidades nii musikaalsust kui ka seda, et nad kooli minnes juba lugeda oskaksid, sest muusikatundide tõttu jäi neil üks emakeeletund vähemaks. Üllatusena tuli aga hiljem see, et väidetavalt ei saa sealt klassist minna edasi reaalkallakuga klassi, mis moodustatakse viiendast klassist alates kõigi paralleelide põhjal. No et märsilohistajad-humanitaarid, pea laiali otsas, matemaatika eeldab midagi muud, vist. (Mis on mu meelest veidi rumal, eriti nii varajases kooliastmes. Meid kui humanitaarklassi ei lastud omal ajal keskkoolis mata riigieksamile, sest tõmbame veel kooli keskmise alla. Üks vist tahtis, tal oli sisseastumiseks vaja seda, ma isegi ei tea, mis temaga sai.)

Mini tuli eile koju ja väitis, et ta saadetakse koos ühe klassivennaga ülelinnalisele mataolümpiaadile. Küsisin, et ainult teie? Paar tüüpi ühest teisest paralleelist veel, aga ülejäänud klassidest jah keskit ei tulevat. Hakkasin mõtlema, et huvitav - saadetakse kaks last neist märsilohistaja-humanitaaridest, ülejäänud paralleelidest kolmest ei saadeta aga kedagi? Eks Mini rääkis varemgi, et kõigil teistel klassidel peale nende on hommikuti matas järeleaitamistunnid. Reegel justkui leiab, et sellest muusikute pundist reaalainete oskajaid ei tule, reaalsus näitab aga hoopis, et klassist, kuhu on valitud lapsed mingi ühe oskuse põhjal, on keskmiselt tugevamad ka muudes asjades. Ma ei usu, et ülejäänud paralleelidesse andetumad lapsed sattusid, aga kas ei või olla siin see, et kui kambas on ka väga nõrku, siis tõmbab see keskmise tahes-tahtmata alla ja andekaid arendada pole kellelgi väga aega? Muusikaklassis on tase lihtsalt ühtlasem ja õpetajal kergem? Muidugi, asi võib ju olla ka selles, et õpetaja on sattunud väga hea (ja ongi), aga teisi õpetajaid ma lihtsalt ei tea. Igatahes paneb mõtlema see asi. Mäletan ka oma kooliajast, missuguse segaduse suutis põhjustada kõigest üks istumajäänud tüüp, kes väsimatult kõiki tunde segas ja sellega kõigi muidu korralike õpilaste austuse ära teenis ning õppimisindu vähendas. Mini klass on (vist) alati kõigis asjades paralleelidest edukam olnud, kõik võistlused panevad kinni ja seda nii spordis, keeles, matas jne. Ilmselgelt kõrge standard innustab kõiki oma parima mainet hoidma.

Sama teema tegelikult ka Mikroga ja lasteaiaga. Varem käis Mikro liitrühmas, kus väga palju mähkmetes tittesid ning ainult paar temavanust, kellest aga kõik (!) olid mingi käitumishäirega (olidki diagnoosiga, mitte minu isiklik hinnang), mille tõttu Mikro, keda ainsana esinema sai meelitada, seda absoluutselt teha ei tahtnud. Vahetasime rühma (sest laps ei tahtnud enam üldse lasteaeda minna lõpuks), praeguses on enamus Mikro-ealised või vanemad ning väga aktiivsed ja tegutsemistahtelised. Mikro esines viimati etenduses peaosas, eelmises rühmas poleks ma seda iial ette kujutanud, ta vihkas esinemist. Ilmselt ta nägi aga nüüd, et esinemine on normaalne tegevus, mitte mingi erandlik värk, mida ainult talle peale surutakse ning teeb rõõmuga kaasa. Loomulikult võib asi olla ka selles, et ta on lihtsalt vanemaks ja targemaks saanud.

Mul on muidugi hea rääkida, ma saan siin valikuid teha, paljud ei saa. Ongi üks kool, klass, lasteaed. Praegu väga võideldakse väikeste koolide säilitamise eest, samas kui kvaliteeti ei ole, siis on see võitlus küsitav. Minu klassi tuli keskkooli väga palju rahvast maakonnast, isegi kaugematest maakondadest, eks siis sai küsitud ka, et teil seal ju samuti kool, miks siia, nii kaugele? Enamik vastas, et sinna kohalikku kooli lähevad ainult need, kelle vanematel laste tulevikust suva on, isegi väga vaesed püüavad oma lapse kellegi linnas elava sugulase juurde elama mahutada, et kolkasse ära ei manduks. Jah, on ka tugevaid väikekoole, aga need on erandid, millest alati meediagi kirjutab.

P.S. Mu enda elu üks suuremaid šokke oli see, kui ülikooli minnes avastasin, et minu kooli parim eksamitulemus võis mõnes eliitkooli klassis olla klassi halvim. Ma räägin üle 90 punkti saadud inglise keele eksamist. On koole, kus on normaalne saada kõik eksamid üle 90 punkti ja on neid, kus keskmine on 40.

P.P.S. Jah, haridus ja haritus käsikäes ei käi, aga mu meelest jagab ainult lühikese aruga inimene nalju stiilis "kui õppisid koolis ainult viitele, võid olla see, kelle kolmedele õppinud klassivend oma firmasse tööle võtab". Esiteks enamasti nii ei ole ja teiseks promotakse nii seisukohta, et elus määrab su väärtuse see, palju pappi teenid, mitte see, mis sul kahe kõrva vahel on.

25 kommentaari:

  1. "Eliitkoolidel (ülikoolidel, lasteaiarühmadel)" on paar eelist. Esiteks pannakse su ajukasutamisele kübe suurem koormus peale, teiseks on õpetajad/õppejõud/kasvatajad keskmisest asjalikumad, kolmandaks õpilaste seltskond intelligentsem, mis kokkuvõttes muudab õppimise oluliselt efektiivsemaks.

    Tavakoolis on lihtsalt raskem teadmishuvilisel lapsel läbi lüüa kuna enamus kaasõpilasi ei jaga tema huvisid. Mäletan kuidas sõpradega Gustav Adolfis arutasime kooliekskursioonil salamisi õlul limpsides relatiivsusteooria ja mustade aukude üle. Tavakoolis oleksid paremal juhul mustast august rääkides naerualuseks saanud, halvemal juhul klassi Jorsilt "solvamise" eest molli saanud kuna tema arusaamine mustast august piirdus seedekulgla väljutiga.

    Üks oluline moment on veel eliitkoolide ja eriti ülikoolide juures nii Ameerikas kui Eestis. Suur hulk su klassikaaslasi saavad tulevikus olema headel positsioonidel, mis võib edaspidises elus tutvuste mõttes kasulikuks osutuda.

    Su viimane näide viielise tööle saamisest kolmelise firmasse on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Enamasti on tegu selliste ettevõtlus geeniustega, kellele kool ei suuda miskit pakkuda ja kes seetõttu ei hooli ka hinnetest. Isegi finantsiliselt küljest vaadates on inimese elus parim investeering haridusse, hariduse ja hilisema palganumbri vahel äärmiselt tugev positiivne korrelatsioon.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle ei tundu see "kolmelise juurde tööle" mingitpidi naljakas. Meie klassi kolmelised poisid löödi põhikooli lõpus minema. Aga 5 või 10 aastat pärast keska lõppu oleks vabalt võinud poolte juurde tööle minna.

      Keskasse lasti viielised poisid, lisaks võeti linna pealt juurde. Nende juurde võis muidugi samuti tööle minna. Mu esimene kutse pärast ülikooli (õigemini magistri ajal) tuligi klassivennalt.

      (Viielised) tüdrukud lasid välismaale jalga, neist ettevõtjaid ei saanud. "Minu Šveits" on mu klassiõe kirjutatud.

      Igatahes näitasid kolmelised klassivennad end väga ärivõimelistena, ei mingit nalja.

      Kustuta
  2. Ma ei ole teie kummagagi nõus, aga ei jaksa seletada, miks.
    Lihtsalt mainin ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No oleneb, millega sa nõus pole. Ma leian ka, et eliitkool pole mingi imerelv ja seal on palju miinuseid. Lihtsalt üldises plaanis motiveeriv keskkond annab positiivse efekti. Eliitkool iseenesest ei pruugi sugugi motiveeriv keskkond olla.

      Kustuta
    2. Motiveeriv keskkond oleks muidugi tore - aga kuna ma ei kujuta ette, et kool võiks seda pakkuda, ma ses osas sõna ei võta.
      Mina omandasin hariduse omal käel. Koolis käisin hindeid saamas selle eest, mida mujal omandanud olin, ja üritamas nii neetult paljude inimeste keskel võimalikult hästi ellu jääda. Jah, ma osalesin selles ja tolles, olin väitlusvõistkonnas ja esinesin näidendites, lugesin aktustel luuletusi ja laulsin kooris ja nii edasi ja tagasi - aga kui ma oleks saanud selle vahetada keskkonna vastu, kus mul HEA olla on, ma ei oleks kauem kui 3 sekundit mõelnud - ja need kolm sekundit kulunuks arusaamiseks, mida pakutakse, mitte poolt- ja vastuargumentide kaalumisele.
      Ma ka Gustav Adolfi ajalooga.

      Kustuta
    3. Gustav Adolf oli minu ajal reaaleliitkool kuhu prantsuse kallakuga klass ära eksinud. Ses mõttes teistsugune seltskond, et enamus meist füüsika, matemaatika, keemia, ... huviga, kes kodus iseseisvalt kättesaadavast populaarteaduslikust kirjandusest niikuinii põnevat olid uurinud.

      Koolis käisime hinnete pärast, et hiljem ülikooli saada. Minul personaalselt oli igal juhul gümnaasiumiaeg palju huvitavam ja väiksemat pingutust nõudev Gustav Adolfis kui Mustamäe numbrikoolis, kus põhikooli veetsin.
      Inimesed on erinevad ja ideaalis peaks ka selle järgi saama kooli või haridusteed valida, paraku pole meil selleks piisavalt teadmisi ja riigil raha.

      P.S. Kui me valiksime ainult selle järgi kus hea olla on, siis enamus lapsi ei tahaks üldse koolis ja täiskasvanuid tööl käia ;)

      P.P.S. Eliit(kool/lasteaed/ülikool) ei ole imelahendus vaid ainult abivahend inimese võimete realiseerimiseks, kui pole viitsimist või võimeid ei aita ka Harvard.

      Kustuta
    4. Ma muide arvan, et kui on selline töö, kuhu minna ei taha, on kas depressioon või väga halvasti valitud töö. Ja kui ma saaks ja jaksaks, ma jätakski oma lapsed või vähemalt poja (tema on noorem)koju, aga ma ei jaksa kogu seda vene keelt ja matemaatikat ja tööõpetust temaga teha. Leida inimest, kes teda kodus õpetaks, oleks reaalsem, aga see võtaks üle mu võimete raha.

      Kustuta
    5. Selle töö osas absoluutselt nõus, mulle isa rääkis ka, et enamus inimesi käib tööl vastu tahtmist ja pean ise samuti sellega harjuma, aga õnneks mul pärast paari mittevedamist ikka vedas lõpuks.
      Aga koolis osas mul jah mingit tohutut negatiivset arvamust pole.

      Kustuta
  3. Muarust muusika ei ole tüüpiline märsilohistamise teema. seda on teadlased ka rääkinud, et muusikal ja matemaatikal on palju ühist, mõlemad nõuavad abstaktsetes numbrites ja joonistes korra nägemist. samuti seondub pillide mängimine aju arendavate tegevustega - meeles tuleb hoida hulk asju ja sõrmede motoorika arendamine pidavat ka aju arendama. ehk - see on täiesti loogiline, et muusikaklassis on andekamad lapsed kui muudel teemadel.

    ja ma ka nõustun, et lapsele parema kooli valimine on päris oluline teema. iseasi, mida keegi paremaks peab, aga laps veedab koolis samas seltskonnas meeletu aja, kümneid kordi rohkem kui oma vanematega ja kodus ja mida parem seltskond, seda arendavam.

    VastaKustuta
  4. Phmt mina olen seda meelt, et kui koolis vastik ei ole, on see imeline ja et tegu on pisikese maakooliga ja mingi ... maitea, musta augu asemel räägitakse lehmade poegimisest, on pisiasjad, pisiasjad. Alkoholist ja seksist huvitavalt rääkimiseks peab muidugi eruditsioon taga olema, aga ma mingi valemiga ei usu, et maakoolis on see hirmsasti puudu.
    Mina usun, et kodust tuleb baasisiksus ja põhiline osa teadmistest, kool on üleelamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on koolist ikka väga negatiivne kuvand nagu vangilaagrist, mis tuleb üle elada. Kaldun arvama et enamus lapsi naudib vähemalt mõningaid aspekte. Minu plikad ootasid septembris kooli eelkõige sõpradega kokku saamise pärast.

      Selle koha pealt olen nõus, et baasisiksus tuleb koduse kasvatusega ehkki sõprade osa on ka päris suur. Peaasi, et me kodust oma eelarvamusi lastele peale ei suru vaid laseme neil lahtise pilguga maailma vaadata ja ise oma otsuseid teha.

      Kustuta
    2. Minu lapsed kumbki ei oota iial septemrit. IIAL. Ma olen koolimineku neile talutavamaks teinud koolialguskingituste ja nende mõistmisega teemal, et OEH, JÄLLE.
      Aga sõpru
      a) on tore näha väikeste portsudena, 4 korraga on juba kõva pidu ja suur kohtumine mitte ainult mulle, vaid neile ka
      b) mis takistab nendega vaheajal koos ujumas käia, kohvikus istuda või üle discordi koos arvutimänge mängimast? Ma ütleks, kui vaheajal eriti kontakti ei ole, mis sõber see on?!
      c) ERITI. Kord kahe nädala sees on täiesti piisav ju?

      Kustuta
    3. S.t. isiklikult kohtuda. Kord paari nädala sees.
      Üle arvuti on ju inimesed palju sagedamini kättesaadavad ja see on täpselt paras suhtlus.

      Kustuta
    4. See on ehk isiksuses kinni? Mul laps just kirjutas, kuidas suvi on kõige igavam aeg ja ma ise mäletan paraku sama. Kool oli sõbrad ja suhtlus. Aga no mul ongi selline laps, kes juba imikuna ei läinud liivakasti enne, kui seal juba mõni teine ees oli, sõbranna laps vastupidi, soovis, et ema need teised eest ära ajaks. Vaheajal on mu laste sõpradel mingid trennid, laagrid, perepuhkused, aga su lapsed vanemad ka, see ilmselt muutub.

      Kustuta
    5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  5. Mhm, muusika ja matemaatika on tõesti palju ühist, ma olen ka sellest lugenud. Ja, ei saa ütlemata jätta, mu väike trummar ja flöödimängija käis ka just matemaatikavõistlusel.

    Minu meelest on hästi oluline ka esimene või algklasside õpetaja (keda reeglina ei saa valida), kes kujundab õpiharjumuse. Paljus sõltub temast ka see, milline õhkkond klassis kujuneb.
    Kooli valiku osas mu arust, on keskkooli valik hästi oluline. Nõus, et erinevatest koolidest tulijad on ülikooli sisse astumisel tihti ebavõrdses seisus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jajah. Mul üks laps lõpetab põhikooli / valib keskkooli ja on Tallinna katsete trianglis täiega sees. Elame kesklinnas, seega variant "laps läheb ilma katsetete kodukooli" ei ole olemas ei põhi- ega keskkooli minekul.

      Kustuta
  6. Mõtlen veel, et tegelt see vist suuremat sorti loterii ka. Meil oli põhikoolis kaks paraleeli - reaal- ja humanitaarkallakuga. Mina olin (siiani) tugevam reaalainetes - läksin reaalklassi. Teisi nimetasimegi märsilohistajateks. Aga meile sattus kehv matemaatikaõpetaja, füüsika oma üleüldse vahetus sada korda - koolis, mida tol ajal peeti väga tugevaks just reaalainete poole pealt, me ei saanud mingit korraliku põhja alla. Ei mingeid võistlusi, ringe ega olümpiaade. Samas humanitaarid said kaks keelt meist rohkem konkreetselt selgeks. Nii et võta sa kinni.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, loterii ka kindlasti. Või isegi suuremal määral.

      Kustuta
    2. Vedamisel on elus alati olnud ja jääb roll. Keelte koha pealt leian, et kaotus polnud suur. Soovi ja viitsimise korral poole aastaga iga tähtedega võõrkeel ladusalt õpitav (julgen väita, sest väga keeltekauge isikuna olen ise paar korda sunnitud võõrkeele ära õppima). Reaalained aga eeldavad süstemaatilist lähenemist, ilma eelnevat mõistmata jääb järgnev segaseks, ja lõpuks on kõik segi kui pudru ja kapsad.

      Kustuta
  7. Ma olen oma blogis eliitkooli eelistest väga palju kirjutanud. Lisaks sinu poolt välja toodule lisan veel motiveeritud vanemad, heterogeenne seltskond (ei põhine linnaosa elanikel) ja ühtlaselt tugev põhi.

    Aga ma tahaks kommenteerida matemaatika ja muusika seost. Mu meelest on isegi uuringuid tehtud, et mõlemad vajavad samu eeldusi. Ehk siis siin ongi korrelatsioon

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen ka kuulnud mate ja muusika seostest, paraku personaalne kogemus absoluutselt risti vastupidine.

      Kustuta
    2. Muusika eeldab muusikalist rütmi taju ja väljendus aparaati(käed, jalad, hääl, ainult muusika kirjutamise loogika võib sarnaneda matemaatikale.

      Kustuta
  8. Mõnedele kolmestel (kuna nad on iseteadvamad tüübid ja pole orienteeritud allumisele, kuuletumisele) ei sobi see positsioon, millesse õpetajad nad suruvad. Kui nad ei ole eriti andekad teesklejad, siis nad võivad koolist ka varem lahkuda jmt sekeldused. Kui saatus naeratab, siis neil subjektiivselt on eeldusi oma firma püsti panna ja luua seal töötajatele normaalne keskkond.
    Koolis tõesti on tähtis, milliseid sõpru sealt leitakse. Eliitkoolis on igasugu rahvast, tõusikute lapsi, haritlaste lapsi, poliitikute lapsi jne. Käisin ka sellises... ja sain eliitväljaõppe sooritamaks igasugu eksameid. Aga aasta enne lõpetamist läksin täiskasvanute kooli ja ooooooooooooooo õndsust, lõppes see loll olukord, et oled mingi laps või maiteakes.
    Aga ikkagi - ei ole võimalik ülehinnata sõpraderingi tähtsust. Nagu eespoolgi korduvalt kõlanud.

    VastaKustuta
  9. Meil on naiste juhitud haridus ja meeste juhitud majandus.
    Need kaks ei peagi omavahel klappima.

    Mingi seos muidugi on - mõlemas loeb muu hulgas ka töövõime, intelligents, tahtejõud jne. Aga täielikku klappi hariduse ja päris-elu vahel ei saagi olema, sest nõudmised ja vajalikud isiksuseomadused on erinevad.

    VastaKustuta