Kas nüüd lõpuks saab sellele halale siin blogis punkti panna?

Noh, kuidas teil siis romantiline Valentinipäev saabus? Saite ikka roosid, sõrmuse ja abieluettepaneku? Mina näiteks sain. Ei tee nalja paraku. 

Abiellumisest olen kirjutanud siin, siin (Urve Palo -  täielik öäkk, olingi juba unustanud selle), siin, siin , siin, siin ka veel ja ilmselt veel miljonis kohas, selge see, et kinnismõte. Viimati kommenteerisin kaks nädalat tagasi Anu blogis teemat, kui avastasin, et meil mehega sai 15 aastat patuelu ja nentisin, et abielu ilmselt ees ei oota. Ja siis veel eile irvitasin mingi Pere ja Kodu artikli kommentaare, kus räägiti laste pulma kaasa võtmisest ja kõlama jäi kaks arvamust: pulm on ikkagi kord elus, las pruutpaar teeb omad reeglid ja sellele vastuseks kõlanud homeeriline naer "üks kord elus! hahahahahahaaaaa!" ning teine selline, kus keegi rääkis, et tema pruudina oma lapsi küll pulmapeo ajal kantseldada ei tahaks ja sellele lajatatud vastus - "õige pruut on süütu!" Ehk siis teema on kuum ja kirgiküttev. 

Mis ma siis tegin, kui mees küsis, et kas ma talle naiseks tulen? Kraaksatasin loomulikult, et "mine metsa, ei tule!" Ja kui aru sain, et teine ära ehmatas, vastasin, et no eks ma siis tule...Iga mehe unistus, eks.

Sõrmus on muide üle mõistuse suur, kukub pöidlastki välja ja tšeki peal on, et ümber ei vahetata?! Ameerika filmides olen küll näinud, et vahetatakse?! Mees arvas, et meie barbaarses riigis ei saa, kardavad, et oled sealt ammu väärismetalli välja keetnud või midagi. Lähen täna ja räuskan natuke seal poes. 

Aga muidu, ma ei räägi sellest piinlikust vahejuhtumist vist kellelegi. Välja arvatud tulen siia ja kuulutan kogu maailmale, eks. Teate, ma kerin siiani filmides lembekohad edasi. Ma mäletan, kui mu väike sõbranna kunagi 18-aastasena abiellus, neil oli selle mehega beebi ka juba siis ja ta pööritas silmi, et appi, kui mark on vanemate nähes musitada! Ma siis veel naersin, et kamoon, vanemad ilmselt aimavad, et nad on muudki peale musitamise teinud ju! No ja nüüd olen ise samasugune. Piinlik on ju, pagan võtaks! 

Siis avastasin veel, et mul on mingi teema enda nimega. Mulle tundub oma perekonna reetmisena mehe perekonnanime võtmine. (Lapsed on mul mehe nimel, ma ei teagi miks, pole üldse eriline teema olnud, lihtsalt mehe nimi oli huvitavam ja täpitähtedega, minu panus eesti keele säilimisse ühesõnaga.) Aga kui ma ei võta, siis ei saagi teised teada, et ma abiellusin ju? See spetsiifiline sõbranna eriti, kes teatas, et mina ilmselt iial mehele ei saa, sest ei oska flirtida. Ma põhimõtteliselt abielluks, et talle koht kätte näidata. Mul tõesõna ei ole mingit muud mõtet, miks ma peaks abielluma. Pulmareisile tahaks minna, see ainult, aga reisile võiks niisama ka minna ju. 

Ainuke lõbus variant abiellumiseks oleks teha seda Las Vegases, mingis ülikitšis pulmakohas, kus purjus Elvis su paari paneb, aga kas see üldse läheks ametlikult arvesse või peaks ikka Eestis ka mingi tseremoonia läbi tegema? Ma ei taha mingit tseremooniat! Kõik tseremooniad on hirmsad, ajavad kas nutma või kohatult hirnuma! Ja konservatiivid on selle abiellumise minu jaoks niivõrd ära rikkunud. Hiljuti käisin ühe inimese järjekordses pulmas (tal ikka olnud neid juba ridamisi), kus siis röögiti tooste "traditsioonilise abielu" toetuseks ja mul hakkas lausa iiveldama - olgu või kümnes abielu, peaasi, et traditsiooniline? Ikka parem kui eluaegne kooselu ja hoidku jumal selle eest, kui samasoolised paarid sellele pühale alale tungiksid? Nimme tahaks pigem kooselulepingu teha ja mitte kedagi sellele tunnistajaks, aga samas tahaks, et kõik teaks, et vat, mina tegin just nii ebatraditsiooniliselt! Sähke! 

Väga keerulised soovid mul. Kuna abiellumine on pigem väljapoole suunatud akt, siis ma tahaks selle ikka aplombiga teha. 

P.S. Kusjuures mu oma ema tegi ka suht aplombiga omal ajal, ta abiellus nimelt tumelillas kleidis (sest valge on süütuse värv ja see on ikka absoluutselt sobimatu kui lapsega naine abiellub valges kleidis! Ta ise oli paar kuud rase.)