Mind ei taha ükski mees

Urve Palo ei saa aru, kuda nii saama, et on lapsed, aga pole abielu, eks ma siis püüan natuke valgustada seda enda mätta otsast.

Teate, miks on vaja abielluda? Aga selleks, et saaks selle küsimusega lihtsalt ühele poole, et oleks kaelast ära, et keegi ei saaks sinusse ebakindlust süstida. Ma päriselt ei näe mitte ühtki muud vajadust. Kedagi koos see ei hoia, ühist perekonnanime ei ole sageli ka abielus inimestel, mingeid erilisi lisahüvesid see samuti ei too, lisaks tunneks mina end sellises olukorras nagu pulmad tähelepanu keskpunktis väga ebamugavalt ning eelistaks abielluda ainult kahekesi. "Abielu annab naisele kindlustunde" väidab Palo, ma väidan vastu, et just säärased artiklid ja väljaütlemised seda kindlustunnet röövivad, mitte aga fakt, et ollakse vabaabielus. No umbes nii, et muidu üksindus väga ei häirigi, aga kui pidevalt mehe ja laste järele küsitakse, hakkab ebamugav küll.

Eks kommentaariumis pannakse asjad tavaliselt paika ju ka - mehed abielluvad ikka ÕIGETE naistega, kui sinuga ei ole abiellutud, järelikult oled vale. Oma eksiga olin ma koos üle 8 aasta, tal on nüüd uus naine ja lapsed - ja ka seda naist pole ta "ausaks" teinud. Ootab ikka seda õiget või? Mu praegune suhe saab peagi 11 aastat täis, kui pikalt see keskmine abielu statistiliselt kestabki, aga no ju siis ma olen ikka veel ooterežiimil. Üdini vale naine, lühikeste jalgadega, never the bride, nagu Courtney rõivakollektsioon.

Kogu selles kindlustunde teemas on veel üks tore konks - sa ei saa ennast ju ise päästa ka, mismoodi sa teed ise ennast "ausaks" naiseks, see tähendaks ju enda pealesurumist mitte mehe valikut, jääd igaveseks selleks, kes teise "abiellu meelitas". Ikka naine peab ootama ja mees välja valima, õigeks tunnistama. Isegi kui teised ei tea, et sina ettepaneku tegija olid, ilmuvad ikka need arvamuslood, kus valijaks on alati mees ning mõtled salamisi "äkki ma tõesti olin varuvariant?". Tundub ju, et mingid muud tõendid armastusest ei loe, ainult see ametlik paber?

Mida see Palo provotseeriv küsimus paremaks teeb? Et võtan artikli pisarsilmil näppu ja viin mehele nina ette - "vaata, isegi Urve Palo ütleb, et sa ei pea minust lugu! Ma tean, sa tegelt ei taha mind, aint laste pärast oleme koos, ma olen liiga vana, liiga kole, liiga rumal, liiga tark, liiga klammerduv, liiga iseseisev...Ütle mulle ometi, mis mul viga on, et sa mind ei taha!!! ÜÜÜÄÄÄÖÖÖÖÜÜÜ!!" Raudselt see viib ettepanekuni, eks?

Mõnedele küsimustele vist sobib ikka vastuseks ka "aga mis see sinu asi on?". Mõned isegi on hakanud vaikselt aru saama, et laste järele pärimine võib teistele ebamugavust põhjustada, ei ole nii, et kui tahad lapsi, siis ka kohe saad. Äkki jätaks selle abiellumise-mitteabiellumise ka sinna samasse kategooriasse - isiklik asi? Üldse, intelligentselt saab arutada mu meelest iga teema üle, ilma, et peaks mängu tooma personaalsed etteheited stiilis "ühiskondlikult kahjulik element" või "naine, keda mees ei austa piisavalt".

Mulle on mulje jäänud, et abiellumine on pigem nö maitseküsimus - on inimesi, kes abielluvad, kui vaja, siis ka mitu korda, ning on inimesi, kes ei abiellu, isegi kui nad ühe ja sama inimesega pikemat aega koos püsivad. Kindlustunde või laste heaoluga seda kuidagi seostada on äärmiselt meelevaldne. Oma laste kaaslaste järgi vaadates, kaugelt rohkem on kärgperesid ja üksikvanemaid kui nn tuumikperekondi, see lihtsalt on nii ja ma ei usu, et abielu populariseerimine seda kuidagi vähendada suudaks.

Kommentaarides palun lahkelt mind haletseda, eks.

Järgnev laul sobib mu meelest kenasti teemaga kokku, ma ise laulsin seda pidevalt "I´m a pitiful snowflake", aga seda ta tegelikult üldse laulus ei ütlegi.
P.S. Meg Myers on üks mu viimase aja häid leide muusikas. Mulle meeldib õudselt ka tema esikalbumi kaanepilt (sama, mis videol taustaks) - ta ongi selline kergelt ähvardava loomuga tütarlaps, kes isegi oma laulusõnu pigem sülitab välja, kui laulab. Selline, kellega abielluda ei julgeks.