Kõik teed viivad mehele

Ma lubasin enne jõule, et kirjutan Simone De Beauvoir'i "Teisest sugupoolest", aga noh, siis juhtus see, mis ülalolevalt pildilt näha. Sai suisa kaks kodust dineed korraldatud (võikalt väikekodanlik, ma tean!) ja kuigi oli miinuseid (no ma näiteks eeldasin, et kaks pidu tähendab ühekordset koristamist, aga ei, üllatus-üllatus, ka kahe peo vahel tuli korra koristada!), siis peamine pluss koduste ürituste juures on siiski see, et kõik ülejäägid jäävad sulle! No nii ma siis lebasin voodis, mängisin arvutimänge (sest ei suutnud end raamatukokku vedada) ja nentisin, et uus aasta saabub mandumise tähe all. Aga võta sa näpust, juba kolmandaks päevaks olen triksis-traksis ja kirjutan kohe ka pühast feminismuse alustekstist.

See on üks õudne raamat! No nii kahju hakkab endast ja suguõdedest, et õudne kohe! Õnneks on see kirjutatud aastal 1949 ja enamik rõlgustest on vähemalt siinkandis juba ajalugu. Samas ei saa öelda, et mineviku võiks ära unustada, sest vähemalt mina tajusin küll õige mitmes kohas, kuidas toonane elukorraldus meid siiamaani teatud valdkondades kummitab. Noh, üleüldse on hea ajalugu tunda, muidu loed Anna Kareninat nagu 16-aastane mina ja mõtled, et mis tal ometi viga oli, mida ta vingus ja midagi ette ei võtnud?! Kahjuks toona enamiku naiste ainus võimalus oligi vinguda, sest eneseteostusvõimalused pehmelt öeldes puudusid. Negatiivsed vabadused olid muidugi olemas, alati sai hakata vargaks või prostiks, aga see tähendas põhimõtteliselt ühiskonnas lindpriiks olemist ja sellega on väga vähesed vabatahtlikult nõus.

Aga edasi rohkem tänapäevasema kraami juurde. Ja jõulude. Mul oli kunagi üks tuttav, kes küsis: "Mida sa jõuludeks said? Sõrmust ei saanudki? Nojah, mis sel muul ka mõtet..." Oligi selline "meeleheitlikult tanu alla"-preili. Me natuke naersime ta üle, sest me olime nooremad ja meil oli veel aega. Ent ometi nägi minu elukaar minu peas välja täpselt nii: kool - ülikool - abielu. Kõik. Sinna kõik teed suubusid, saabus suur õnn ja paradiis ning kõik oli saavutatud. Kõik lahenes iseenesest.
Sealjuures ma ei olnud mingi lambapea, akadeemiliselt edasijõudmatu või selliste vanemate laps, kes 40-selt vanavanemateks ihkasid saada. Ei, meil kodus oli haridus väga hinnas. Teisalt, hariduse omandamine tundus mulle köki-möki selle abiellumise kõrval. Vot see oli tõeline väljakutse! "Mind küll keegi et taha" kummitas pidevalt peas ja võib-olla just see oli üks põhjustest, miks ma seda väljakutset nii tõsiselt võtsin? Inimene ju vajavat väljakutseid?

Karjäär? Eneseteostus läbi töö? Kuhu see jäi? Kui sa kuuled kogu elu, kuidas on teatud tööd, mis on naisele sobilikud ja teised, mis seda ei ole, siis võib uskuma jääda. Et on olemas hea palk naise kohta ja meeste tööd ja palgad. Karjäär on kohustuslik mehele, naine võiks eneseteostuse leida rahulikumalt. No näiteks mõnus soe raamatupidajakoht on väga hea. Naisele. Beauvoir toob välja ka selle, et enamik inimesi on mugavad, loomulikult on kergem jäädagi teistest sõltuma, eriti kui seda ühiskondlikult soositakse, seega ei saa naistele pahaks panna, et nad oma positsiooni eest ei võitle. Kõik need vastikud intrigantidest naisjuhid, kellesarnaseks muutumise eest meid hoiatatakse, ei, me ei taha sellised olla! Parem madalapalgaline ja vaga, aga austatud. Vastik karjäärimutt! Eluvõõras ja naeruväärne sinisukk! Kõik need kaunid tiitlid, mida naised ise sageli jagavad kaitsmaks iseenda status quod. Neile ju ometi räägiti, et abielu on paradiis, paraku enamasti see ootus ei täitu ja nii piinlik on end avalikult petetuks tunnistada. Kas on mõni mees, kellele maast-madalast räägiti seda, et elu mõte on leida hea naine? Pigem niipidi, et poiste puhul laideti maha kõik see, mis majanduslikku edu ei tõotanud - mees peab ju peret ülal pidama, kuigi ega seegi mingi mõistlik ja kasulik eeldus ei ole.

Nüüd ma vähemalt tean, et hoian iga kord keele hammaste taga, kui tahaks öelda oma tütardele, kuidas "pulmadeks paraneb ära" või "ära nii tee, siis sa ei meeldi poistele!" Et neil ei tekiks mõtetki, et just see asi on elus kõige olulisem. Ah, et seda öeldi ju naljaga? Ju ma olin siis eriti kergesti mõjutatav. Näe inimest, mitte sugu.

Oma aja trendina lähtub Beauvoir päris palju Freudist. Mulle on psühhoanalüütikud alati tundunud veidi liiga lennuka fantaasiaga tüüpidena. Mitte, et seal terake tõtt sees ei oleks, aga kõikehõlmava ja -põhjendava teooriana see ikka üldse ei päde mu meelest. Ajaloona jällegi oluline teada, aga siin raamatus mõjus muu kõrval kerge anakronismina, mis siiski ei tähenda, et kogu Beauvoiri teooriat võiks naeruvääristada. Kahetsusväärselt palju oli neid kohti, kus sai kaasa noogutada, et nii on. Parem kui ei oleks. Loodetavasti aitab mustrite teadvustamine nende muutmisele kaasa.

EDIT. Lapsed vaatasid aasta spordiauhindade galat ja rääkisid Kelly Sildarust. L. pistis vahele, et eks ta varsti mehele läheb ja siis on spordiga kindlasti kööga. Ma olen selles mõttes nii õnnelik, et meil on praegu naispresident. Vähemalt üks väga nähtav ja oluline eeskuju väikestele tüdrukutele, et kõik teed ei lõpe abieluga.