Reede, september 19, 2014

Keelaks selle abiellumise üldse ära?

Kuigi vanasõna väidab, et vaidlustes selgub tõde, on minu meelest vaidlemisest siiski kasu ainult sel juhul, kui mõlemad pooled ei ole vaieldava suhtes kivistunud seisukohtadel. No näiteks kui teine pool toob sisse argumendi "sest Jumal on nii öelnud!" - mida siin enam vaielda, eks. Vaielda pole mõtet ka siis, kui vaidlusalune teema sulle üldse korda ei lähe - a la verised võitlused teemal, kas ruuduline laudlina on parem kui täpiline - mingi aja ju võib teist hulluks ajada (juhul kui talle see jube oluline on), aga üldiselt tüütab ära.
Niisiis olen ma nüüdseks vist juba tuntud homoaktivist, aga L-i seisukohta ma tegelikult ei tea. Kummagi poole kõnekoosolekutel ta igatahes ei käi ja mulle otseselt vastu ei vaidle, aga samas ega ei toeta ka. Sellisele viljakale pinnasele langes paar päeva tagasi tema küsimus: "Aga miks seda seadust üldse vaja on?" Taustaks võin öelda nii palju, et otsesõnu anarhist L. kindlasti pole, kuid samas umbusaldab ta riiki kõvasti rohkem kui mina (tema "ära jäta endast jälgi, mida võidakse kunagi sinu vastu ära kasutada" vs mina "kui sul midagi varjata pole, siis ole rahulik"). Küsimuse sisu oli siis see, et miks üldse on vaja kooselu mingil kujul registreerida? Miks on vaja riigile teada anda, et sa kellegagi leivad ühte kappi oled pannud? Ühine tuludeklaratsioon ei saa ju olla argumendiks, miks peaks end just riigi silmes nö legitiimseks tegema kui need, kes vajavad tõendit suurest armastusest, võiksid seda ka ilma riikliku operatsioonita teha.
Ma siis mõtlesin nii - no aga kui midagi juhtub, siis pole praegusel juhul niisama elukaaslane mitte keegi, ilmselt on pärimises asi, miks mingit paberit tahetakse.
Tema: No selle vastu aitab ju testament.
Mina: Kas sinul on testament tehtud?
Tema: Ei ole, aga minul on lapsed.
Mina: Aga kuni laste pärimisealiseks saamiseni (juhul kui sa juhtud enne otsad andma), läheb pärandus siiski su emale hallata. Kui ema ei ole, siis...No igatahes, sinu elukaaslane seda ei saa.
Tema: Mul ei olegi ju mingit pärandust.
Mõtlesin edasi, et no ja siis kui see olematu pärandus ka ämmale läheb - ise oled ikka osaliselt süüdi kui suhted nii kehvad on, et see hullem katastroof oleks. Eks ma olen vist ka niivõrd liberaal, et leian, et inimene peaks ikka ise enda eest hoolt kandma, mitte riigile lootma. Abielu on ju tegelikult igand, mis tekkis seetõttu, et varasemal ajal olid pooled tõepoolest nii ebavõrdsed, et ühe surma korral ootas teist tavaliselt vaesus, sest abielunaine toimetas enamasti kodus lastega ja mingit seljatagust tal aega kindlustada ei olnud. Tänapäeval on võimalused teised. Äkki keelaks selle abiellumise üldse ära? No et inimesi ise enda eest seisma sundida? Kas tõesti pole meie valitsus piisavalt parempoolne, et see läbi läheks? Armastust võib ju mingi pulmarituaaliga ikka tähistada, aga seaduslikku jõudu sel poleks. Minu meelest on see lausa õudne, et abielludes pead kuhugi linnukese tegema, kas ühis-või lahusvara - see ju tapab igasuguse romantika! Huvitav, et kooseluseaduse vastased sellise idee peale üldse tulnud pole - ahjaa, nemad ju pooldavad "traditsioonilisi" väärtusi. Oehh, hea teada, et tegelikult ma ei kuulu kummassegi leeri, mõnikord ikka selgub vaidlustes tõde kah. Koos elada ei keela keegi, ebavõrdsust riigi ees saaks lahendada sellega, et riik lihtsalt ei topiks enam enda nina inimeste eraelulistesse suhetesse - ela, kellega tahad, aga saa ise hakkama. Kuigi ilmselt loobiksid sellise mõtte eest kividega nii kooseluseaduse vastased kui ka pooldajad, on ikkagi tore, et me vähemalt oma pere keskel ühtmoodi aru saame.
Kuna poliitika on kompromisside kunst ja juba evolutsiooniline põhimõte on, et lihtsam on juurde panna kui ära võtta, siis on loogiline, et mingit abielu keelustamist ei tule. Loomulik on, et iganenud mõiste kaotab oma algse sisu ning muundub millekski teiseks, hetkel vajalikuks. Kui enamuse arusaam on see, et riigipoolset kaitset on vaja, siis olgu see minu hinnangul ka kõigile kättesaadav. Kui praegu midagi ära võtta, jääks mulje, et enne olen ise õigustest ilma kui seda teistele laiendan.

15 kommentaari:

  1. Rahvastikuregistris aadressi muutmine on paar klikki, ehk teeks samasse kohta kooselu regamise ka (eilsest elan koos Mariga, mitte Mallega)? Ja lihtne e-testamendi variant võiks ka olemas olla.

    VastaKustuta
  2. Ma isegi usun, et see kõik kord tuleb, aga ilmselt "praegu pole meie ühiskond selleks veel valmis". Lapsele nime panemiseks tuleb ju ikka kohale minna, läbi Interneti seda teha ei saa, samas igasugu toetusi taotleda saab. Ilmselt sama turvalisuse küsimus paljude jaoks nagu e-valimised.

    VastaKustuta
  3. Testamendi tegemiseks pole isegi internetti vaja, seda on võimalik väga lihtsalt teha, võtad valge paberi ja paned kirja, kellele oma maise vara pärandad. https://www.eesti.ee/est/kuidas_teha_testamenti/#Kodune%20testament
    Ainult et ei tohi ära unustada 6 kuu pärast seda uuendada.

    VastaKustuta
  4. Ma olen pehmo. Mulle on abielu/kooselu registreerimine emotsionaalse tähtsusega deklaratsioon. Meie oleme nüüd pere, meie tahame koos olla ja oleme ennast ära registreerinud. Kõik ei tunne abielu mõiste suhtes sama. Osad ei tunne, et "paberit" on vaja, pere ollakse nii ehk naa. Vaba valik. Mina ei leia, et nende pere on kuidagi vähem pere seetõttu, et neil pole paberit. Samuti ei leia, et naeruvääristama peaks neid, kellele meeldib nende paber ja sellest tulenev ühtsustunne.

    Varalised suhted, mis abiellumise käigus ära reguleeritakse - noh, see on lisaboonus. Armastuses tahaks mõelda, et kõik on ühine. Probleemid hakkavad siis, kui lahku minnakse või keegi ära sureb. Selle peale tuleb ka muidugi mõelda, aga abielu on mulle oluline pigem emotsionaalsest aspektist. Olen vanamoeline.

    Samas ei lörtsi emotsionaalsust minu jaoks fakt, et omavahel soovivad abielluda või registreeruda ka omasoolised - mis see mind kottima peaks? Absoluutselt ei häiri. Sellepärast ma kooseluseadust pooldangi, et teatud teistsugused kooslused saaks ka endale õigusi juurde. Homode peksmine, mõnitamine ja munadega pildumine on minu jaoks üleni vale, aga sellega tegelevad vastased lausa mõnuga. Vahel tundub, et kooseluseaduse vastasus on järjekordne "leitud" põhjus, miks mõnitada ja alandada.

    VastaKustuta
  5. Bianka, see pabertestament... Varsti oleme seal, et keskmine inimene a) ei oma kodus paberit ega pliiatsit b) ei oska loetava käekirjaga kirjutada. E-variant on vaja.

    Sellele saab siis külge pookida mingeid häid funktsioone, nt ma saan reaalajas vaadata, kes mulle mida pärandada kavatseb (no kui on avalik testament) ja laikida ja värki.

    VastaKustuta
  6. Mariliis: ma ei arvagi, et see emotsionaalne pool vale oleks, ma leian lihtsalt, et varalisi suhteid saab tegelikult teisiti ka reguleerida, mitte ainult abielu kaudu.
    Seda "kõik ühine" värki mina praktiseerida ei julgeks, kuskil kuklas ikka oleks jaotus olemas, et kellele mis ja oma säästud peaks kindlasti olema. Ma olen ses osas naiivne, et eeldan lahkumineku puhul normaalset varade jagamist ja surma puhul samuti mitte seda, et keegi võõras tuleks ja miskit endale nõudma hakkaks.

    VastaKustuta
  7. Mina olen faktiliselt Mariliisist vanamoodsam. Kunagi ei tulnud pähegi, et armsamaga kokku elades, hiljem abielludes, peaksin mõtlema etteruttavalt vara jagamisele. Seepärast ka kui tuli abieluvara lepingu "seadus" oli see minu jaoks "pühaduse rüvetamine". Olen ka oma naistest lahku läinud. Kaks kätt taskus. Minu jaoks on see mehe kohustus ja saatus, sestlapsed jäid emade juurde. Minu maine vara kuulus/kuulub niikuinii lastele, keda armastan ja emadele, keda austan.

    VastaKustuta
  8. No ma mõtlen ka, et KUI inimesed oleksid normaalsed, ei oleks mingit varade jagamise kirjalikku kinnitust ju vaja, abielu võiks jääda lihtsalt ilusa romantilise vandena.
    Ilmselt jääksid osad abielud aga sellise lepingu puudumisel üldse ära - mis mõtet on kullakaevajal siis üldse mõnd ühe jalaga hauas olijat sebida, kui abieluvaralepingut teha ei saa, peab üksnes testamenti usaldama...

    VastaKustuta
  9. kui inimesed oleks normaalsed (või noh, ilmselt mõtled sa selle all "head"), siis ei oleks üldse mitte midagi mitte kuidagi vaja õiguslikult regullida. igasugused seadused jms regulatsioon ongi selleks puhuks, kui midagi läheb lörri, ega neid muul puhul välja ei otsitagi.

    VastaKustuta
  10. nii et kui ikka järjekindel olla, siis milleks üldse mingid testamendid ja värgid, normaalsed inimesed saavad viisakalt ise omavahel asjad jagatud. või lapse hooldusõigused - normaalsed inimesed on nagunii kõik laste vastu head ja juhinduvad nende huvidest. või kriminaalõigus, normaalsed inimesed ei tee kuritegusid.

    VastaKustuta
  11. Ega mina ka anarhiasse ei usu, seepärast ma selle KUI suurelt kirjutasingi.
    Ju see varade jagamine ikka oluline on. Aga samas võiks siis ehk hoopis testamendi kohustuslikuks teha? Et siis igaüks seda vastavalt tujule Internetis iganädalaselt muutma hakkaks. Ilmselt on koos abieluga lihtsam, sest seda ei ole nii mugav lahutada...Kompromisslahendus ühesõnaga.

    VastaKustuta
  12. lisaks ei maksa unustada seda asja, et ei testament ega omavaheline hea läbisaamine ei lahenda seda probleemi, kui inimest ei lasta oma elukaaslase juurde haiglasse (neil juhtudel, kui lubatakse ainult pereliikmeid) jms.

    VastaKustuta
  13. Sellised olukorrad on ilmselt keerulised jah, kuigi ma eriti ei tea, kui ranged need reeglid on. Tean, et telefoni teel ei anta küll kellelegi infot, ka mitte veresugulasele, aga kui inimene on reaalselt kohal ja nt sugulased tunnistavad, et tegemist on elukaaslasega või siis kui kedagi teist polegi?

    VastaKustuta
  14. njah, aga sugulastega heale läbisaamisele ei saa siiski loota. ega see ei sõltu ainult armunud paarist endast, vaid sugulastest ka. kui need otsustavad, et infotahtja pole elukaaslane, vaid roppus, olenemata tema isikuomadustest, siis pole suurt midagi pihta hakata.

    VastaKustuta
  15. ... või vaikivad elukaaslase-staatuse maha, sest häbenevad...

    VastaKustuta