Taaskord suudetakse üks minu suurimaid probleeme teiste inimeste poolt kenasti ära defineerida. Taaskord Punase Hanrahani blogis.
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?
esmaspäev, märts 03, 2008
reede, veebruar 29, 2008
Still breathing/bleeding/D.R.E
Selle postituse ma tegin lihtsalt selleks, et mitte teatada enda surmast ja vältida kirjutamist teemadel, mis jätaksid minust mulje kui Buduaari lugevast ja nutta löristavast blondiinist (ei, ei, kõik on hästi, ma lihtsalt olen haiglaselt emotsionaalne).
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Roosa Zara pusa (närin sõrmenukke, et mitte kirjutada "kampsik" iuuuuu)
2 Lühikesed ruudulised püksid (ei, ma ei kirjuta, et "seksikas" iuuu)
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Ma eeldan, et siin mõeldi "teatud" suhet, mitte ema-lapse või "just fucking"-suhet. Sel juhul see elekter või mis iganes.
2. Sarnane maailmavaade (Ma oskan tõsine kah olla täna).
Kaks lemmiktegevust:
1. Muusika kuulamine
2. Magamine
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Näh, kui ma miskit kohutavalt tahan, siis ma lähen ja võtan selle...noh, kevadet tahaks.
2. Palmi all lebotada, varbad helesinises vees, juua Tequila Sunrise'i...
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Joodud üle saja aasta siidrit. Enam ei taha.
2. Selveris laadapäevadel käidud.
Kaks asja, mida täna sõid:
1. Banaani
2. Kohukest
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ühe mehega
2. Ühe teise mehega
Kaks asja, mida homme teed:
1. Ma ei saa ju seda siia kirja panna! Haaa-haaa! Isegi vihjata ei saa, sest kohe tehakse järeldused. No okei, arsti juurde lähen :P
2. Külastan vanemaid ja annan ülevaate enda füüsilisest seisundist.
Kaks pikimat autosõitu:
1. Holland- Austria- Belgia- Luxemburg- Saksamaa- Taani- Rootsi
2. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia ja tuldud teed ka tagasi.
Kaks lemmikjooki:
1. Enam-vähem kõik läheb alla olenevalt kellaajast
2. Coca-cola
Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Palju ma siin üldse enda kohta öelnud olen? Ma olen 168 cm pikk näiteks. Kaalu võite ise arvata ja kes liiga vähe või palju pakub, saab peksa.
2. Ma olin kunagi rate topis esimene. (Ei ole egotripp)
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Never say never, aga üldiselt ma ei usu, et mul õnnestuks kedagi opereerida.
2. Telefoni teel tolmuimejaid müüa.
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. "Deathproof"
2. "Fight Club"
Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Ühiskorteris koos lahedate inimestega.
Kaks lemmiktoitu:
1. Sushi
2. Pizza
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Autos kõrvalistmel ja sõidaks kuhugi kaugele.
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ma ei teinud seda selle eesmärgiga, seega, kes tahab võib vastata. Mulle seda ju ka ei saadetud.
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Roosa Zara pusa (närin sõrmenukke, et mitte kirjutada "kampsik" iuuuuu)
2 Lühikesed ruudulised püksid (ei, ma ei kirjuta, et "seksikas" iuuu)
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Ma eeldan, et siin mõeldi "teatud" suhet, mitte ema-lapse või "just fucking"-suhet. Sel juhul see elekter või mis iganes.
2. Sarnane maailmavaade (Ma oskan tõsine kah olla täna).
Kaks lemmiktegevust:
1. Muusika kuulamine
2. Magamine
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Näh, kui ma miskit kohutavalt tahan, siis ma lähen ja võtan selle...noh, kevadet tahaks.
2. Palmi all lebotada, varbad helesinises vees, juua Tequila Sunrise'i...
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Joodud üle saja aasta siidrit. Enam ei taha.
2. Selveris laadapäevadel käidud.
Kaks asja, mida täna sõid:
1. Banaani
2. Kohukest
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ühe mehega
2. Ühe teise mehega
Kaks asja, mida homme teed:
1. Ma ei saa ju seda siia kirja panna! Haaa-haaa! Isegi vihjata ei saa, sest kohe tehakse järeldused. No okei, arsti juurde lähen :P
2. Külastan vanemaid ja annan ülevaate enda füüsilisest seisundist.
Kaks pikimat autosõitu:
1. Holland- Austria- Belgia- Luxemburg- Saksamaa- Taani- Rootsi
2. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia ja tuldud teed ka tagasi.
Kaks lemmikjooki:
1. Enam-vähem kõik läheb alla olenevalt kellaajast
2. Coca-cola
Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Palju ma siin üldse enda kohta öelnud olen? Ma olen 168 cm pikk näiteks. Kaalu võite ise arvata ja kes liiga vähe või palju pakub, saab peksa.
2. Ma olin kunagi rate topis esimene. (Ei ole egotripp)
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Never say never, aga üldiselt ma ei usu, et mul õnnestuks kedagi opereerida.
2. Telefoni teel tolmuimejaid müüa.
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. "Deathproof"
2. "Fight Club"
Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Ühiskorteris koos lahedate inimestega.
Kaks lemmiktoitu:
1. Sushi
2. Pizza
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Autos kõrvalistmel ja sõidaks kuhugi kaugele.
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ma ei teinud seda selle eesmärgiga, seega, kes tahab võib vastata. Mulle seda ju ka ei saadetud.
reede, veebruar 08, 2008
Naistepäev
Avastasin täna suure hulga kohutavalt head muusikat, põhiliselt last.fm-i täägiga (tag, noh) "riot grrrl".
Noh, ma teadsin, et see mulle meeldib juba ammu, aga ei olnud kunagi süvitsi läinud. Crucified Barbara on mul juba vana lemmik, mida ma kunagi isegi siin tunnistasin, aga kahjuks pole nende lugusid last.fm-i kaudu saada. Teine bänd, mida ma kunagi ülistasin on Kittie aga neil on ka igavamaid lugusid ja nad meenutavad mulle kangesti Slipknoti. Häält tibil igatahes on :) Aga siis miskit uut minu jaoks otse Soomest - Bitch Alert ja midagi täiesti segast teistpoolsusest Zombina & The Skeletons.
"This band changed my life!"
"Made you a whore?" - arvake ära, mis bändist jutt. Hole muidugi. Auk auguks, aga Courtney sooloasjad on minu arvates veel paremad. Ma ei tea, igaühest annab jõledaid pilte teha, kui ta täis on, aga nii ilusaid pilte kui Courtneyst lisaks neile koledatele tehtud on...ja tema laulude tekstid on samuti niivõrd head, et jääb üle vaid ohata nagu keegi tema shoutboxis, et "hate her but at the same time I can't help but love her too". Ja 14. veebruar on ta Moskvas. Ja mina teda Kurdi pärast ei vihka. Ahh, üks ilus näide Courtney tekstidest -"if I was the battle, baby, you have won the war". Tuleb vist tunnistada, et minu ideaal on heroine chick (ah, veel 1 hea tsitaat tuli meelde, seekord Kid Rocki suust - "to all my heroes at the methadon clinics" /vabandust, kirjapildis võib olla vigu/) ja lemmikfotod on sellistest tsikkidest, suits hambus, ripsmetušš põskedel, poolpaljalt või barbiekleidis voodil aelemas. Must-valged fotod enamasti.
Igasugu vähe meinstriimimad asjad on ka head, näiteks Robyn ja Lily Allen, kes ütlevad õiged asju õige tooniga. "Me push trigger, me not push people button". Riot grrrl tähistab küll peamiselt punki, aga millegipärast on ka elektrotsikid toredad. No esimene, keda juhuslikult kohtasin oli Peaches. Ehk siis Pets tutvustas teda kui 20 Fingersi sarnast asja. Ja 20 Fingers on ju...mis ta on? Mingi ropp disko või nii?
Ma ei saa ainult siiamaani aru, kas meil siin ka selliseid normaalseid tsikke leidub või ongi ainult Vändra Avelid ja Pärnu Pammyd. "Meie ei mõtle, meie oleme lihtsalt ilusad ja see ongi Eesti Nokia". Ma lugesin just ühest välismaa mehe blogist, et enamus eesti naisi on hoopis lollid ja mitte eriti ilusad beibed, linki ei pane, kel vaja saavad vihast rohelistena mööda netti kolistada :P
Üks väike nummi fakt veel - kui Shampoo tsikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.
Noh, ma teadsin, et see mulle meeldib juba ammu, aga ei olnud kunagi süvitsi läinud. Crucified Barbara on mul juba vana lemmik, mida ma kunagi isegi siin tunnistasin, aga kahjuks pole nende lugusid last.fm-i kaudu saada. Teine bänd, mida ma kunagi ülistasin on Kittie aga neil on ka igavamaid lugusid ja nad meenutavad mulle kangesti Slipknoti. Häält tibil igatahes on :) Aga siis miskit uut minu jaoks otse Soomest - Bitch Alert ja midagi täiesti segast teistpoolsusest Zombina & The Skeletons.
"This band changed my life!"
"Made you a whore?" - arvake ära, mis bändist jutt. Hole muidugi. Auk auguks, aga Courtney sooloasjad on minu arvates veel paremad. Ma ei tea, igaühest annab jõledaid pilte teha, kui ta täis on, aga nii ilusaid pilte kui Courtneyst lisaks neile koledatele tehtud on...ja tema laulude tekstid on samuti niivõrd head, et jääb üle vaid ohata nagu keegi tema shoutboxis, et "hate her but at the same time I can't help but love her too". Ja 14. veebruar on ta Moskvas. Ja mina teda Kurdi pärast ei vihka. Ahh, üks ilus näide Courtney tekstidest -"if I was the battle, baby, you have won the war". Tuleb vist tunnistada, et minu ideaal on heroine chick (ah, veel 1 hea tsitaat tuli meelde, seekord Kid Rocki suust - "to all my heroes at the methadon clinics" /vabandust, kirjapildis võib olla vigu/) ja lemmikfotod on sellistest tsikkidest, suits hambus, ripsmetušš põskedel, poolpaljalt või barbiekleidis voodil aelemas. Must-valged fotod enamasti.
Igasugu vähe meinstriimimad asjad on ka head, näiteks Robyn ja Lily Allen, kes ütlevad õiged asju õige tooniga. "Me push trigger, me not push people button". Riot grrrl tähistab küll peamiselt punki, aga millegipärast on ka elektrotsikid toredad. No esimene, keda juhuslikult kohtasin oli Peaches. Ehk siis Pets tutvustas teda kui 20 Fingersi sarnast asja. Ja 20 Fingers on ju...mis ta on? Mingi ropp disko või nii?
Ma ei saa ainult siiamaani aru, kas meil siin ka selliseid normaalseid tsikke leidub või ongi ainult Vändra Avelid ja Pärnu Pammyd. "Meie ei mõtle, meie oleme lihtsalt ilusad ja see ongi Eesti Nokia". Ma lugesin just ühest välismaa mehe blogist, et enamus eesti naisi on hoopis lollid ja mitte eriti ilusad beibed, linki ei pane, kel vaja saavad vihast rohelistena mööda netti kolistada :P
Üks väike nummi fakt veel - kui Shampoo tsikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.
kolmapäev, veebruar 06, 2008
Olgem positiivsed
"Tead X on ennast täiesti käest lasknud - jumala paksuks on läinud ja joob kogu aeg!"
"Mhmh, vanasti oli ta ikka selline ilus ja sale!"
"Jah, nüüd kõigub igal peol mulle vastu - koni suunurgast rippumas ja klaas loksub käes üle ääre."
"Kahju temast."
Põhimõtteliselt selline see "meie kauaigatsetud vestlus" ongi ju. X-i võib asendada ükskõik, millise nimega. Enda omaga võib ka, siis saate lihtsalt teada, mida teist räägitakse. Ja "kahju" on meil kohe kindlasti...Kas te tunnete, et elate kui seesugust juttu suust välja ajate? Et on midagi, mis teid ühendab, olete vandeseltslased? Ma ei ole tegelikult irooniline, see ongi elu ja selle üle võibki ainult naerda. Lihtsalt, teinekord mõelge kaks korda kui ütlete, et teie soov oleks teada, mida teised teist mõtlevad.
Teine medaljoni külg on see, kui mõne inimesega üritada üksteisele silma vaadata ja seejuures täiesti tõsise näoga öelda: "Siin ei ole mitte midagi naerda! Elu on väga tõsine asi." Ma ei ole õnneks kohanud ühtegi inimest, kellega see õnnestuks (võib-olla peaks matustel proovima?).
Kas on vahet, mille üle naerdakse? Kas pole nii, et peaasi, et ei nutetaks? Ma loodan, et on. (Ei ole siin mingit vihjet Eurovisioonile, ma pole seda kõmulugu kuulnudki :)
"Mhmh, vanasti oli ta ikka selline ilus ja sale!"
"Jah, nüüd kõigub igal peol mulle vastu - koni suunurgast rippumas ja klaas loksub käes üle ääre."
"Kahju temast."
Põhimõtteliselt selline see "meie kauaigatsetud vestlus" ongi ju. X-i võib asendada ükskõik, millise nimega. Enda omaga võib ka, siis saate lihtsalt teada, mida teist räägitakse. Ja "kahju" on meil kohe kindlasti...Kas te tunnete, et elate kui seesugust juttu suust välja ajate? Et on midagi, mis teid ühendab, olete vandeseltslased? Ma ei ole tegelikult irooniline, see ongi elu ja selle üle võibki ainult naerda. Lihtsalt, teinekord mõelge kaks korda kui ütlete, et teie soov oleks teada, mida teised teist mõtlevad.
Teine medaljoni külg on see, kui mõne inimesega üritada üksteisele silma vaadata ja seejuures täiesti tõsise näoga öelda: "Siin ei ole mitte midagi naerda! Elu on väga tõsine asi." Ma ei ole õnneks kohanud ühtegi inimest, kellega see õnnestuks (võib-olla peaks matustel proovima?).
Kas on vahet, mille üle naerdakse? Kas pole nii, et peaasi, et ei nutetaks? Ma loodan, et on. (Ei ole siin mingit vihjet Eurovisioonile, ma pole seda kõmulugu kuulnudki :)
reede, veebruar 01, 2008
Hoki - see on karmide meeste mäng
"Kevadel sulab jää alt välja hokimängija" vms laulis kunagi Lauri Saatpalu bänd Beep Shop Boys.
Eile käisin söömas "Oriendis" (haa-haa "hiina" toit) ja samal ajal mängiti all jääväljakul hokit. Ma olen seal sada korda söömas käinud ja alles eile turgatas pähe mõte sellest, et ma võin ju litriga vastu pead saada. Selline surmaviis ei ole vähemalt Põhja-Ameerikas mitte kõige ebapopulaarsem. Kuidagi väga kiireks läks selle söömisega siis...
Ahjaa, veel selline huvitav asi, et hokimängijad on meie riigis valdavalt venekeelsed kaasmaalased ja kui enamikel hokimeestel olid seljas neutraalsed särgid, siis ühel oli ilus sini-valge Estonia kirjaga ja teisel puna-sini-valge kirjaga Rossija. Hakkasime siis arutama, et mispärast see nüüd provokatsioonina tundub siis, sest ausalt öeldes, see häiris küll. Võiks ju seal särgil olla Sverige või Suomi ja asi oleks hoopis teine. Võin ju osta poest ükskõik mis riigi koondise särgi ja selga ajada - võib-olla tollele kutile tundus just see Rossija oma kõige ilusam? Miks peab mõtlema, et ta pani selle nö koha kätte näitamiseks selga? Aga kas usub keegi, et tal oli see särk absoluutselt juhuslikult valitud? Lilleküla staadionil pidi olema reegel, et tribüünile ei või tulla lehvitama olematute riikide lippudega - noh, saame aru siis, et Natsi-Saksamaa ja NL lipud on keelatud (kas ka vikerkaarelipp? kuigi sellega vaevalt keegi jalkat vaatama tuleb) aga tuleb välja, et ka teatud olemasolevad lipud tekitavad meis kahtlasi mõtteid. Kas siis sõna Rossija ja puna-sini-valge annavad lisaks teada ka mingist meelsusest? Nii nagu islam seostub terrorismiga? Eilses Postimehes oli huvitav tähelepanek, et täiesti normaalne artiklipealkiri on "Ohtlik islam", aga kes kujutaks ette lehes pealkirja "Ohtlik juutlus"? "Ohtlik Venemaa" vs "Ohtlik USA"?
Eile käisin söömas "Oriendis" (haa-haa "hiina" toit) ja samal ajal mängiti all jääväljakul hokit. Ma olen seal sada korda söömas käinud ja alles eile turgatas pähe mõte sellest, et ma võin ju litriga vastu pead saada. Selline surmaviis ei ole vähemalt Põhja-Ameerikas mitte kõige ebapopulaarsem. Kuidagi väga kiireks läks selle söömisega siis...
Ahjaa, veel selline huvitav asi, et hokimängijad on meie riigis valdavalt venekeelsed kaasmaalased ja kui enamikel hokimeestel olid seljas neutraalsed särgid, siis ühel oli ilus sini-valge Estonia kirjaga ja teisel puna-sini-valge kirjaga Rossija. Hakkasime siis arutama, et mispärast see nüüd provokatsioonina tundub siis, sest ausalt öeldes, see häiris küll. Võiks ju seal särgil olla Sverige või Suomi ja asi oleks hoopis teine. Võin ju osta poest ükskõik mis riigi koondise särgi ja selga ajada - võib-olla tollele kutile tundus just see Rossija oma kõige ilusam? Miks peab mõtlema, et ta pani selle nö koha kätte näitamiseks selga? Aga kas usub keegi, et tal oli see särk absoluutselt juhuslikult valitud? Lilleküla staadionil pidi olema reegel, et tribüünile ei või tulla lehvitama olematute riikide lippudega - noh, saame aru siis, et Natsi-Saksamaa ja NL lipud on keelatud (kas ka vikerkaarelipp? kuigi sellega vaevalt keegi jalkat vaatama tuleb) aga tuleb välja, et ka teatud olemasolevad lipud tekitavad meis kahtlasi mõtteid. Kas siis sõna Rossija ja puna-sini-valge annavad lisaks teada ka mingist meelsusest? Nii nagu islam seostub terrorismiga? Eilses Postimehes oli huvitav tähelepanek, et täiesti normaalne artiklipealkiri on "Ohtlik islam", aga kes kujutaks ette lehes pealkirja "Ohtlik juutlus"? "Ohtlik Venemaa" vs "Ohtlik USA"?
neljapäev, jaanuar 31, 2008
kolmapäev, jaanuar 30, 2008
White Trash Beautiful*
Paar postitust tagasi kurtsin, et suhtlen inimestega, kellega mul mitte midagi ühist ei ole ja kes mu hingekeeli ei liiguta. No mõtlesin siis teist korda selle teema üle ja kordamine on tõesti tarkuse ema ning lolluse vanaema. Kuidas ei seo meid miski? Muidugi seob! Destruktiivne meestemaitse nimelt...
Kas on suuremaid "turn-offe" kui:
- kõrgharidus
- karsklus
- nikotiinisõltumatus
- elus edasi jõudmine
- selged sihid
- normaalne peremudel
- majanduslik kindlustatus
- korrektne välimus
- tõsine ellusuhtumine?
(Lisada kõik, mida ema teile poiste kohta õpetas ja vürtsitada kerge sarkasminoodiga ning lugeda läbi musta huumoriprisma, unustamata sealjuures siiski, et igas naljas on terake tõtt.)
* üks kõige ilusamaid ja kurvemaid laule üldse, Everlasti esituses.
Kas on suuremaid "turn-offe" kui:
- kõrgharidus
- karsklus
- nikotiinisõltumatus
- elus edasi jõudmine
- selged sihid
- normaalne peremudel
- majanduslik kindlustatus
- korrektne välimus
- tõsine ellusuhtumine?
(Lisada kõik, mida ema teile poiste kohta õpetas ja vürtsitada kerge sarkasminoodiga ning lugeda läbi musta huumoriprisma, unustamata sealjuures siiski, et igas naljas on terake tõtt.)
* üks kõige ilusamaid ja kurvemaid laule üldse, Everlasti esituses.
teisipäev, jaanuar 29, 2008
Everything you know is wrong*
Ma ei saa ju siia midagi kirjutada, sest lubasin kunagi, et ei muutu emotsionaalseks mõrraks ega kirjuta asjadest, mis minu eluga seonduvad. Üldiselt aga veendun üha enam selles, mida ma tegelikult alati kahtlustanud olen ja millest ma lausa eraldi loo tegin (l2bimustadeprillide räägib just nimelt sellest) - inimene ei saa ennast usaldada. Milleks mingid elupõhimõtted ja väärtused kui need saab paari hetkega ümber pöörata? Ma oleks ise ka paar kuud tagasi käsi väänama hakanud kui mulle oleks öeldud seda, mida ma täna usun ja aasta tagasi oleks ma oma põhimõtete eest veel tullegi läinud. Ei tahaks uskuda ka seda, et olen lihtsalt pool elu endale valetanud. Võib-olla hakkan veel ühel päeval usklikuks ka niimoodi?
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.
Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5
* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.
Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5
* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.
kolmapäev, jaanuar 23, 2008
Rikastelt võtame, vaestele anname
Ma ei saa millegipärast Ramloffi sissekannet kommenteerida, sellepärast lisan selle siia:
Tulin täna ühele esmapilgul üsna egoistlikule järeldusele selle kohta, miks ma kunagi kellegi suhtes erilist kadedust tundnud ei ole. Olen kuulnud päris paljusid inimesi väitmas, et mitte-kade ei ole võimalik olla. On küll, kui sul on kõik olemas - siis ei ole ju lihtsalt millegi peale kade olla. Selle "kõik olemas" all ei mõtle ma eralennukit ja kottide viisi kulda, kuid mõistlike vajaduste/ootuste puhul peaks see teooria küll töötama.
Seostub see ju sellegagi, et vaesed on üldiselt need kõige kurjemad ja kättemaksuhimulisemad. Tuletage revolutsioone meelde näiteks. Miks lähevad neile peale hüüdlaused a la "rikastelt võtame, vaestele anname (kuni vaesed on pururikkad)*"?
P.S. See on kindlasti ainult üks tahk ja kindlasti ei ole mitte-vaesed (nimelt kirjutan nii) alati toredad ja tolerantsed. On inimesi, kes on vaesed ega soovigi materiaalseid rikkusi, neid see samuti ei puuduta.
P.P.S. Peol käisin, vaadake videot. Tore oli :) Keegi hea inimene võiks mulle õpetada, kuidas videot otse siia blogisse lisada, ma oskan kahjuks ainult lingina.
* Kurjam - Keskerakonna uus hümn
Tulin täna ühele esmapilgul üsna egoistlikule järeldusele selle kohta, miks ma kunagi kellegi suhtes erilist kadedust tundnud ei ole. Olen kuulnud päris paljusid inimesi väitmas, et mitte-kade ei ole võimalik olla. On küll, kui sul on kõik olemas - siis ei ole ju lihtsalt millegi peale kade olla. Selle "kõik olemas" all ei mõtle ma eralennukit ja kottide viisi kulda, kuid mõistlike vajaduste/ootuste puhul peaks see teooria küll töötama.
Seostub see ju sellegagi, et vaesed on üldiselt need kõige kurjemad ja kättemaksuhimulisemad. Tuletage revolutsioone meelde näiteks. Miks lähevad neile peale hüüdlaused a la "rikastelt võtame, vaestele anname (kuni vaesed on pururikkad)*"?
P.S. See on kindlasti ainult üks tahk ja kindlasti ei ole mitte-vaesed (nimelt kirjutan nii) alati toredad ja tolerantsed. On inimesi, kes on vaesed ega soovigi materiaalseid rikkusi, neid see samuti ei puuduta.
P.P.S. Peol käisin, vaadake videot. Tore oli :) Keegi hea inimene võiks mulle õpetada, kuidas videot otse siia blogisse lisada, ma oskan kahjuks ainult lingina.
* Kurjam - Keskerakonna uus hümn
esmaspäev, jaanuar 14, 2008
Muhv - nõudmiseni
"Mina nimetan seda unistustes elamiseks; ma räägin, või noh, käin mõttes läbi terveid dialooge, mida ma kas soovin, et juhtuks, või lihtsalt fantaseerin." Nii ütles dandee Margoti blogis
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.
reede, jaanuar 04, 2008
Vahetan sugu nagu sokke
Täna arsti ukse taga istudes lappasin lihtsalt huvist oma kaarti. Tuli välja, et jälgede segamiseks peitub seal suisa 3 inimest: üks olen mina, teine on neiu Margit ja vereanalüüsi on andnud keegi "R***, Mart (26) meessoost"...Tuleb meelde, et kunagi oli šmigunil jama sellega, et tema vereanalüüsi peeti mehe omaks ja sellega seoses olid mingid näitajad veidi teised.
Nii palju kui ma mäletan on mul pidevalt nimega probleem olnud. Margit ja Maris on veel arusaadavad, aga pidevalt läheb minu puhul just sugu sassi. Väiksena sain selle tõttu pidevalt kingituseks konstruktoreid, mille üle ma õnneks palju rõõmsam olin kui nukkude. Pubekaeas kui Meie Meele kaudu endale kirjasõpru otsiti, sain sageli tähelepanuavaldusi stiilis "Tere Marti, olen ilus ja intelikentne neiu Põlvast". Hobiks oli sellel konkreetsel meelde jäänud juhtumil muidugi lugemine... Ma olin aus ega viitsinud kaasa mängida. Avalikus sektoris töötades saadeti pühade puhul kaarte ja siis sattus sekka ikka mõni hr. R****le adresseeritu, hoolimata sellestki, et olin kaardisaatjaga telefonis suhelnud...
Inimesi tavaliselt häirib kui nende nimi valesti kirjutatakse, isegi kui selle puhul sugu valeks ei lähe. Kas näiteks Gerlyd peavad pidevalt ütlema "Gerli igrekiga", Erkkid "Erki kahe k-ga", Marikad "Maarika ühe a-ga"? Mis siis veel nendest uuema aja Cäthrynitest ja Christella Barbarelladest saab? Ma kardan, et mul on nendega võrreldes pseudoprobleem.
Nii palju kui ma mäletan on mul pidevalt nimega probleem olnud. Margit ja Maris on veel arusaadavad, aga pidevalt läheb minu puhul just sugu sassi. Väiksena sain selle tõttu pidevalt kingituseks konstruktoreid, mille üle ma õnneks palju rõõmsam olin kui nukkude. Pubekaeas kui Meie Meele kaudu endale kirjasõpru otsiti, sain sageli tähelepanuavaldusi stiilis "Tere Marti, olen ilus ja intelikentne neiu Põlvast". Hobiks oli sellel konkreetsel meelde jäänud juhtumil muidugi lugemine... Ma olin aus ega viitsinud kaasa mängida. Avalikus sektoris töötades saadeti pühade puhul kaarte ja siis sattus sekka ikka mõni hr. R****le adresseeritu, hoolimata sellestki, et olin kaardisaatjaga telefonis suhelnud...
Inimesi tavaliselt häirib kui nende nimi valesti kirjutatakse, isegi kui selle puhul sugu valeks ei lähe. Kas näiteks Gerlyd peavad pidevalt ütlema "Gerli igrekiga", Erkkid "Erki kahe k-ga", Marikad "Maarika ühe a-ga"? Mis siis veel nendest uuema aja Cäthrynitest ja Christella Barbarelladest saab? Ma kardan, et mul on nendega võrreldes pseudoprobleem.
reede, detsember 28, 2007
Ei, mulle see mees meeldib
Huvitav on vaadelda inimest, kelle minapilt erineb tohutult sellest, millisena teised teda näevad. Või vähemalt mina nägin temas küll hoopis midagi muud...Millegipärast peab jälle paika mu üks tähelepanek, et üdini positiivsed inimesed on pahatihti väga pinnapealsed. Ja selle inimese blogist õhkub seda positiivset energiat küll kordades. Päris-elus koorub aga välja kõige ja kõigi suhtes kriitiline ja halvustav tüüp. Ma muidugi vihkan ise ka selliseid "ümbernurga" sissekandeid, kuhu ma pean lisama, et selle inimese blogi aadressi te kusagilt ei leia.
Aga ma ei tahtnud ka kohe asja juurde minna ja sellest ilusast mehest rääkima hakata, keda ma vaatamas käisin ja kelle kohta ühelt toredalt kodulehelt igasugu "fakte" lugeda võib, alustades sellest, et ta olla omal alumised ribid eemaldada lasknud, et lihtsam oleks, noh, teate küll :) Kust on tulnud see jutt, et MM tegelikult naine on? Või, et tal kunstrinnad olid? Ühe plaadikujunduse tõttu?
"Ta ei ole naine, ta on lihtsalt väga kole mees" vastas selle peale mulle üks mees.
Kõigist jõledustest, mis tema kontsertidel väidetavalt juhtunud on, põletas mees seekord kõigest piibli ära, pani paarkümmend korda käsi püksi, flirtis natsismisümboolikaga, kasutas ära viimaseid koolitulistamisjuhtumeid ja sülitas paar korda rahvale pähe. Ei mingeid puruks rebitud kutsikaid, suhuvõtmist ja pähe kusemist...Ja ma arvan, et ma ei pane puusse kui arvan, et väga suur osa publikust just seda vaatama oli tulnud :)
Tegelikult oli küll võimas, eriti algus kui vaid Marilyni kadestamisväärselt jubedat varju eesriide tagant näha oli. Tema figuuri saladus pole küll vast eemaldatud ribid vaid pigem ärajoodud õlu, mis muidu kiitsaka poisi üsna groteskseks on muutnud. Marilyn oskab ära kasutada nii ennast kui ka publikut ja ehk just seetõttu mõjubki tema lavashow küllaltki õõvastavana Alice Cooperi huumoriga võetud poomise taustal. Tore oli näha, et MM polnud teinud oma viimast showd nö üle jala nagu Ozzy, kus peale vananeva Pimeduse Printsi muud eriti imetleda ei olnud. Üks null Antikristuse kasuks. Iga lugu oli justkui omaette video, kus väga suur roll oli Marilyni enda koreograafial- käpiknukk tuleb tal muide ülihästi välja. Muusikast niipalju, et kõik hitid tehti ära, ei olnud õnneks palju viimase plaadi lugusid (mis mulle tõtt öelda peale mitmendat kuulamist juba täitsa meeldivad). Põhihitt, mille peale rahvas pöördesse läks oli "Sweet Dreams", see Eurythmicsi cover. Ok, see on coveri kohta hea, kuid minu arvates on ta enda lood ja just tekstid need, mis MM-i heaks teevad. Ahjaa, tingimata oli tegemist kõige ilusama publikuga kontserdiga. (Va. mina, kes ma nägin välja nagu Ozzy Osbourne - vanas eas ei tasu ikka hommikuni pidu panna. Või noh, tasub ikka, tegelikult :))
Üks kaebus ka - mispärast peavad alati kõik naiste särgid nii igavad olema kui meeste omad on normaalsed? Ei osta ju särki, kus ees "I Love Marilyn Manson"??? Isegi kui see on irooniliselt mõeldud.
P.S Pilt on võetud siit
kolmapäev, detsember 12, 2007
Valus tõde
Täna avastasin Punase Hanrahani blogi kommentaaride hulgast enda jaoks vägagi šokeeriva arvamuse - seda siis seetõttu, et tundsin ennast ära. Ramloffi mõte on nimelt järgmine:
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."
Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.
P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."
Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.
P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.
kolmapäev, november 21, 2007
Ärge istuge kuumale pliidile!
Tule taevas appi! See artikkel.
Kas siis nüüd oleme jõudnud kah Ameerikasse, kus iga õnnetuse puhul kõigepealt rahanumbrid silme eest läbi jooksma hakkavad? Kaebaks äkki kohtusse, saaks äkki pappi.
Ma saaks aru kui antud loo puhul oleks laste treener purjus olnud, lapsed omapäi jätnud või öelnud, et toru on seal, minge ja laske alla. Ei, see inimene oli seal juures ja püüdis lapsi all isegi kinni. Probleemiks oli aga see, ehk siis mille pärast väike tüdruk rangluu murdis - treeneril puudus treenerikutset näitav paber. Aga kui teie laps teie silma all jalgrattaga kukub, kas siis on ka süü selles, et teil pole kvalifikatsiooni, mis lubaks teil lastele likklusõpetus anda? Lastega juhtubki õnnetusi, eriti sportides. Teate, et judotrennis käeluu murdmine on täiesti tavaline asi? Ahjaa, sealsetel treeneritel on arvatavasti ka paber ette näidata, aga ikkagi juhtub. Õnnetusi juhtub kõigi inimestega ja sealjuures süüdlast otsida on ikka väga vale. Mis mulje kogu üritus sellele väikesele tüdrukule jätab? Et kui midagi juhtub, siis on kindlasti keegi süüdi, tuleb lahti lasta või kinni panna? Loomulikult on oma lapsega juhtunud õnnetus šokeeriv, aga asja võiks ikka mõistusega püüda võtta, mitte kanaemalikult.
Selliste avalduste puhul nagu see, tundub aga pigem, et inimlikud tunded on taandatud rahaahnusele. Ainuke lahendus, mis arvatavasti ka käiku läheb on see, et tulevikus pead igale poole enne oma allkirja andma, et sul mingit võimalust kedagi oma lolluses süüdistada ei oleks. Siiamaani sai veel naerda ingliskeelsete tootjahoiatuste peale, et kuumale pliidile ei või palja tagumikuga istuda, kuid varsti läheb ka meil nii.
Kas siis nüüd oleme jõudnud kah Ameerikasse, kus iga õnnetuse puhul kõigepealt rahanumbrid silme eest läbi jooksma hakkavad? Kaebaks äkki kohtusse, saaks äkki pappi.
Ma saaks aru kui antud loo puhul oleks laste treener purjus olnud, lapsed omapäi jätnud või öelnud, et toru on seal, minge ja laske alla. Ei, see inimene oli seal juures ja püüdis lapsi all isegi kinni. Probleemiks oli aga see, ehk siis mille pärast väike tüdruk rangluu murdis - treeneril puudus treenerikutset näitav paber. Aga kui teie laps teie silma all jalgrattaga kukub, kas siis on ka süü selles, et teil pole kvalifikatsiooni, mis lubaks teil lastele likklusõpetus anda? Lastega juhtubki õnnetusi, eriti sportides. Teate, et judotrennis käeluu murdmine on täiesti tavaline asi? Ahjaa, sealsetel treeneritel on arvatavasti ka paber ette näidata, aga ikkagi juhtub. Õnnetusi juhtub kõigi inimestega ja sealjuures süüdlast otsida on ikka väga vale. Mis mulje kogu üritus sellele väikesele tüdrukule jätab? Et kui midagi juhtub, siis on kindlasti keegi süüdi, tuleb lahti lasta või kinni panna? Loomulikult on oma lapsega juhtunud õnnetus šokeeriv, aga asja võiks ikka mõistusega püüda võtta, mitte kanaemalikult.
Selliste avalduste puhul nagu see, tundub aga pigem, et inimlikud tunded on taandatud rahaahnusele. Ainuke lahendus, mis arvatavasti ka käiku läheb on see, et tulevikus pead igale poole enne oma allkirja andma, et sul mingit võimalust kedagi oma lolluses süüdistada ei oleks. Siiamaani sai veel naerda ingliskeelsete tootjahoiatuste peale, et kuumale pliidile ei või palja tagumikuga istuda, kuid varsti läheb ka meil nii.
kolmapäev, oktoober 24, 2007
Rahamaias eestlane?
Laupäevases Postimehes on Pärnu juhtimiskonverentsil esinenud Ameerika juhtimisteadlase Margaret Wheatley essee "Maailm koosneb suhetest". Ma ei räägiks sellest pikemalt, mind huvitab ainult üks idee: "Ülemus otsustab hinnata mõnda konkreetset alluvat tolle panuse eest, andes talle märkimisväärset preemiat või tõstes palka. Töötajad aga keelduvad sellest, sest nad teavad, et individuaalne esiletõstmine mõjutab nende suhteid kolleegidega."; "Üks kõige hämmastavamaid näiteid on Inglismaalt, kus juht otsustas pakkuda silmapaistvate ideede eest kuni 25 000 dollarit preemiat. Mõne kuu pärast palusid töötajad sellest loobuda, sest see hakkas segama nende suhteid. Kui ülemus oli šokist toibunud, küsis ta, mida nad siis tahaksid raha asemel. Töötajad tahtsid lihtsaid asju: tänusõnad, väljategemine kõrtsis, tahvel šokolaadi.";"Uuringutes, kus võetakse vaatluse alla, mida inimesed hindavad tööl kõige enam, selgub ikka ja jälle, et head suhted kolleegidega on alati esikolmikus. (Töötasu ja raha jäävad märksa kaugemale. Peamisteks motivaatoriteks on veel uute kogemuste omandamine ja võimalus anda oma panus.)"
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.
esmaspäev, oktoober 22, 2007
Muna õpetab kana
Sain taaskogeda emotsiooni, mida tundsin kunagi algklassis kui klassijuhataja ei saanud aru, mida võiks tähendada sõna „paavian“ ja terve klass asus sellele „trükiveale“ seletust otsima. Mina ei julgenud suud lahti teha – kes oleks ühte väikest ja lolli last ikka uskunud?
Niisiis väitis tark vanem põlvkond taaskord, et olen kirjaoskamatu. Ilma näideteta ma sellele vastu ei vaidle – grammatikareegleid pole ma kunagi õppinud ja seetõttu jäävad mulle kaugeks kõik reeglipärased asjad, mis minu keeleloogikaga ei haaku. Võib-olla oleks ma targem kui mind õpetatud oleks, kuid ülikool ei pidanud millegipärast vajalikuks tulevastele riigiametnikele riigikeele õpetamist. Täpsustades, kõigi keelte õppimine oli meil täiesti rangelt vabatahtlik – kui aega leidsid, siis palun väga.
Näiteid nähes tabas mind aga hoopis valusam üllatus – minu keeleoskamatus seisneb selles, et kirjutan sõna „mõttetu“ kahe t-ga. See oli muidugi kõige markantsem näide, kuid ka kõigis teistes mulle esitatud süüdistustes annab 2006. aasta ÕS mulle õiguse. „Sattuks“ ja „satuks“ on võrdselt õiged, „ennem“ on sünonüümiks sõnale „pigem“. Tähelepanuväärne on see, et ÕS-i kättevõtjaks olen alati ainult mina, kes süüdistusterahe all endas kahtlema lööb. Suured ja targad ei vaevu iialgi ühtegi tõestusmaterjali üles otsima – mina olen loll, sest kuulun lollide põlvkonda.
Üle viskab. Tookord kui mulle kihlvedu pakuti sõna „tušš“ (see, millega kirjutatakse) kirjapildi üle, oleks pidanud selle ikka vastu võtma.
Aga kuidas sa siis vastad inimesele, kui ta usuks su juttu ainult siis, kui sa filoloogiat õppinud oleksid? Et mis mõttes – lihtsalt tead? Kui sa pole seda kursust nende ainepunktide ulatuses läbinud, siis ei saa olla mitte mingitki võimalust, et sa tead!
Kuivõrd on mul nüüd usku neisse sisulistesse kommentaaridesse, mis lisaks „ortograafilistele probleemidele“ arvajate tähelepanu köitsid? Kuigi jah, mu bakalaureusetöö retsensiooni pealkirjaks oli ju ka „retsensjoon“, kuid õnneks ei oldud siis võetud vaevaks vormistuse üle kobiseda. Nagu ühel teisel korral, kus õppejõud tahvlile „effektiivsus“ kirjutas ja hiljem töödes punkte vähemaks võttis, kuna töö mõlemad ääred ei olnud ühelaiused.
Niisiis väitis tark vanem põlvkond taaskord, et olen kirjaoskamatu. Ilma näideteta ma sellele vastu ei vaidle – grammatikareegleid pole ma kunagi õppinud ja seetõttu jäävad mulle kaugeks kõik reeglipärased asjad, mis minu keeleloogikaga ei haaku. Võib-olla oleks ma targem kui mind õpetatud oleks, kuid ülikool ei pidanud millegipärast vajalikuks tulevastele riigiametnikele riigikeele õpetamist. Täpsustades, kõigi keelte õppimine oli meil täiesti rangelt vabatahtlik – kui aega leidsid, siis palun väga.
Näiteid nähes tabas mind aga hoopis valusam üllatus – minu keeleoskamatus seisneb selles, et kirjutan sõna „mõttetu“ kahe t-ga. See oli muidugi kõige markantsem näide, kuid ka kõigis teistes mulle esitatud süüdistustes annab 2006. aasta ÕS mulle õiguse. „Sattuks“ ja „satuks“ on võrdselt õiged, „ennem“ on sünonüümiks sõnale „pigem“. Tähelepanuväärne on see, et ÕS-i kättevõtjaks olen alati ainult mina, kes süüdistusterahe all endas kahtlema lööb. Suured ja targad ei vaevu iialgi ühtegi tõestusmaterjali üles otsima – mina olen loll, sest kuulun lollide põlvkonda.
Üle viskab. Tookord kui mulle kihlvedu pakuti sõna „tušš“ (see, millega kirjutatakse) kirjapildi üle, oleks pidanud selle ikka vastu võtma.
Aga kuidas sa siis vastad inimesele, kui ta usuks su juttu ainult siis, kui sa filoloogiat õppinud oleksid? Et mis mõttes – lihtsalt tead? Kui sa pole seda kursust nende ainepunktide ulatuses läbinud, siis ei saa olla mitte mingitki võimalust, et sa tead!
Kuivõrd on mul nüüd usku neisse sisulistesse kommentaaridesse, mis lisaks „ortograafilistele probleemidele“ arvajate tähelepanu köitsid? Kuigi jah, mu bakalaureusetöö retsensiooni pealkirjaks oli ju ka „retsensjoon“, kuid õnneks ei oldud siis võetud vaevaks vormistuse üle kobiseda. Nagu ühel teisel korral, kus õppejõud tahvlile „effektiivsus“ kirjutas ja hiljem töödes punkte vähemaks võttis, kuna töö mõlemad ääred ei olnud ühelaiused.
neljapäev, oktoober 18, 2007
Õnnetud väikesed inimesed
Käisin teatris ka vahepeal. Vanemuises "Suurema kurbuseta" vaatamas.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.
teisipäev, oktoober 16, 2007
Tegelikult tahtsin millestki muust kirjutada, aga ajuloputus on teinud oma töö
Ma olen muidu tagasi ja parem kui varem. Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii õel olen, sest tavaliselt olen ma nii õel ainult koduseinte vahel. Ehk siis nö popp postitus, juba sissejuhatuse põhjal.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.
reede, oktoober 05, 2007
Appi! Hurraa!
Mis siis nüüd toimub??
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.
neljapäev, oktoober 04, 2007
Ristirahvas värisege!
Kõigepealt külastab meid Pimeduse prints ja seejärel juba härra Antikristus ise. Sobiv teema eelmisele jätkuks.
See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/
See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/
Tellimine:
Postitused (Atom)