I'm good at feeling bad, I'm even better at feeling worse

Niisiis, see aasta jätkub sama kummaliselt kui see algas.
Tundub, et nüüd oleme selles "proovime kõik järele" peatükis söömishäirete juurde jõudnud. Kes oleks võinud arvata, et see olen mina, kes peale kolme ringi ümber toidupoe väljub sealt lõpuks paki mahla ja ühe joogijogurtiga ning tunneb peale klaasikese viimase manustamist tungi wc poole tormata...Hetkel on veel naljakas ja figuurile hea.
Lisaks on veel järele proovitud brasiilia bikiinid (ei, ma ei räägi sellest siin, liiga koomiline), destruktiivsed inimsuhted (ma ju tean, et pean skorpionidest eemale hoidma ja kõik teised võiks ka...eriti minu omadest :P), ennekuulmatud haigused (põgusalt peatusin eelmises postituses) ja solaariumisõltuvus. Varsti lähen veel psühholoogi juurde ka ja siis saab nalja. Ahjaa, Buduaari foorumisse pean ka veel minema muret kurtma...viimasel ajal tunduvad sealsed inimesed mulle ainsa tõsiseltvõetava toena olevat :) (nüüd on küll kiirabi vaja?).
Ei tasu ikka soovida olla nagu Courtney Love ja omada meest nagu Marilyn Manson. Muuseas, Courtney R*** kõlab ju peaaegu nagu Courtney Love?
Tätoveerida oleks ka nüüd vaja aga ma kardan, et satun sellest kindlasti sõltuvusse ja näen peagi välja nagu Amy Winehoouse. Üks skorpion (khm khm) mul juba on õlal (ajutine) ja ta meeldib mulle kangesti. Tegelikult mulle pakuti varianti näo peale tätoveerida (ei, mitte Oru Kodu) ehk siis püsimeik teha, aga ma tahaks teada, kas nad mulle selle käigus väheke korrektuure ka teha saaksid. Kurjemat nägu tahaks.
Ja kusagilt lugesin veel, et kortsude vältimiseks on ainus mõistlik tee enne 30ndaid Botoxit süstima hakata. Kõlab põnevalt?

Kohustuslik kirjand teemal "Kuidas veetsin koolivaheaja"

Carry rääkis põhimõtteliselt enamuse ära.
Ausõna, tegelikult ma ei oleks tahtnud teada, kuidas on öösel kell 3 kahe palmi vahel võrkkiiges lebotada +27 kraadise temperatuuri juures. No see on nagu narkootikumidega - sa ei tohiks seda proovida, kuna sa muidu muud enam ei tahagi...
Seda ma tahaks küll teada, et kas pruuniks saabki ainult päikesevarju all päevitades nagu enamik vene tädisid ja kui sa ennast otse lõõskava päikese alla sead (nagu meie, eestlased), siis pruuniks ei lähe? Ei, punaseks ka ei läinud. Solaarium teeb lõunamaa päikesele ikka sajaga ära? (valus lause...).
Kui te mäletate Nu Pagadi multikat või olete Stroomi rannas koos venelastega päevitanud, siis teadke, et jah, neil on oma transistor ka soojal maal kaasas. Nende õnneks on tänapäeval mp3 mängijad.
Tervitused ka kõigi maade taksojuhtidele - ainus inimtüüp, kes mind ikka ja järjekindlalt ahistada üritab. Mis värk on? Mingi kokkulepe, et tahad ahistada, tule taksojuhiks?
Islamiusk on ka vahepeal arenenud, kui noormees teatab, et viimased 5 aastat ta enam ei joo, ei suitseta ega tegele abielueelse seksiga. Möh? Orksis mul ka nüüd mingi tüüp, kelle "religion" on "muslim" ja piltide peal kaanib viina nagu õige ida-eurooplane...
Sharm El Sheikhi Hard Rock Cafés sai ka käidud. See erineb Stockholmi "analoogist" küll nagu öö ja päev. Muidugi Stockholmi oma erineb oma algusaastatest samuti nagu öö ja päev (ööd võib näha ntx Europe'i mingis videos), kuna koht asub elumaja all ja naabritel sai villand. Noh, jutud käivad, et ka Gröna Lundi tahetakse seal naabrite kaebuste tõttu kinni panna, kuigi see koht on kõvasti vanem kui naabrid. Krt, ärge ostke endale kinnisvara kesklinna ja siis imestage, et hommikul ööbikulaulu ei kuulegi!
Enda kohta avastasin, et mulle meeldib kihutada ebakindlate neljarattaliste sõidukitega ("No teil olid ju ikka igasugu kaitsmed peal?" - "Eee, mismõttesnagu?") ja sukelduda mu füüsis mul ei lase, kuri kõrv täpsemalt. 45 meetri sügavuse korallseina kohal ujumine õnneks probleeme ei tekita.
Vedelast istest ja sellele järgnenud verisest põiest ma targu rääkima ei hakka.
P.S. Odav moodus rasket joovet saavutada - olge järjest üle 24 tunni üleval ja vaadake, kuidas siis Kreisiraadio käima läheb...

Blond Wanted

Kui keegi arvab, et blondiinid (mitte ainult juustetoonilt) mulle ei meeldi, siis ta eksib. Sellised lõbusad ja sõbralikud blondiinid on täitsa toredad ja mul oleks hädasti ühte sellist teejuhiks vaja. Ei ole kerge ilma selliseta tänapäeva maailmas.
Üritan siis mina solaariumis hakkama saada - leti taga on kuri blondiin, selliste otstest teravaks ihutud erkroosade küüntega, kes kõige pealt küsib, et mis te selle kinkekaardiga teha tahate? Eee..päevitada tahaks? (Ma saan aru küll, et selle eest võiks vist spraypäevitust ja kreeme ka saada, aga ikkagi). Olles oma soovi selgeks teinud vajan veel kreemi ka (jah, ma olen piisavalt rumal, et seda mitte tavapoest poole odavamalt osta). Nii, mis hinnaklassis kreemi ma soovin? Eee...ööö..huvitav, mis hinnaklassis neid üldse on? Üritan siiski oma kogenematust varjata ja ütlen, et andke mingit keskmisest. Keskmine on 1000 krooni. AAA..UPS..Murdosa sekundi jooksul mõtlen oma kohmetuse varjamiseks selle tonnise pudeli ära võtta. Sitta kah, mind nii kergesti ei loksuta. Õnneks tuleb mõistus koju ja ka teenindaja leebub pakkudes, et hinnaklass on alates kolmesajast kroonist. Teen jälle vea ja ütlen, et no andke siis mõni paarisaja kroonine. Krt, paarsada on 200, mitte 300. Lõpuks saan kreemi.
Selle ajaga on mu selja taha terve haarem tibisid tekkinud. Nii, nüüd teeme kliendikaardi. Teie nimi? Ok, kuulake kõik ja guugeldage hiljem. Sünnipäev? Ütlen päeva ja kuu. Ei taha liiga usin ka olla, äkki nad ei taha sünniaastat? Krt, tahavad. Olen jah vana, vahtige aga vahtige! Vana ja loll.
See on alles kerge osa. Nüüd kabiini. Ukse saan mingi ime abil lukku, etterutates hiljem ka lahti, mis on minu puhul juba suur samm teel osavinimeseks (Homo habilis). Riietevahetamist ja kreemitamist ma igaks juhuks täpsemalt ei kirjelda, see pole nii huvitav. Igatahes lähevad aparaadil lambid põlema enne kui ma kreemitamise lõpetanud olen! Õumaigaad - iga minut maksab ju! Pooleldi grilli vahel, lärtsatan ilge plöraka kreemi jalgadele. Üritan ka kirstukaane peale tõmmata, aga see ei õnnestu eriti. Ei taha sikutada ka, kallis aparatuur ikkagi. Äkki peabki nii poolkinni olema?
Pärast selgub muidugi, et kaas läheb päris kenasti kinni. Kapsli sees on igasugu huvitavaid nuppe ka, aga kes neid vajutada julgeks? Ma ei tea kui keeruline oleks saamatutele solaariumi kasutamise juhendeid koostada...
Kõige lõppedes üritan leida kraanikaussi, kus saaks isepruunistuva kreemi maha pesta. Ei leia igatahes.

Küsimus foorumist: "aga, kas need silma aukudega kaitsmed nibudele panned midagi halba ei tee?"

Jumal tänatud, et vähemalt sellele küsimusele vastuse sain :)

Oli väsitav päev.

Imeilus häving

Vaatasin ka eile selle filmi ära. Huvitav ja intrigeeriv film nagu soovitatudki. Mulle avaldas kõige rohkem mõju aga see kui ilus ja meeliülendav kogu see häving oli. Täpselt sama efekt nagu vaadates muidu üsna keskpärast filmi "I Am Legend", mille parimad kohad on just need, kus näidatakse inimestest tühjaks jäänud Manhattanit ja seda, kuidas loodus seal võimust võtnud on. Et kui ilus kõik oleks, kui meid enam ei oleks. Miks karta maailmalõppu (tegelikult ju vaid inimeksistentsi lõppu) kui see nii meeliülendavalt kaunis on? Kas inimesed on looduse ime või hoopis emaorganismi kurnav parasiit? Looduskatastroofid, mida inimene on püüdnud ära hoida, ei ole ju midagi loomuvastast vaid looduse loomulik protsess, mille käigus üks hävineb, et anda teistele võimalus tärgata. Ma ei kujuta ette inimest, kes seda filmi suure hirmu ja südamevaluga vaataks. "Ja maailmameres saab olema nii palju kilpkonni, et nende kilpidel võiks üle mere kõndida!" Võrratu.
Täiesti hämmastav, et üsna lühikese ajaga ei jääks meist tõepoolest mitte midagi järele, ei ühtegi märki, mis tõestaks, et oleme kunagi olnud. Mis järeldusi tehtaks liiva mattunud Giza püramiidide ja rohelusse sulanud Hiina müüri järgi? Kas on üldse reaalne, et meie suudame midagi avastada nende kohta, kes enne meid siin planeedil elanud on, kui ajalugu tegelikult nii lühike on? Kas ei tundu naeruväärne meie püüdlus midagi säilitada ja tulevastele põlvedele märgiks maha jätta? Samas on hea teada, et ükskõik, mida me ka ei teeks, mängib loodus meid alati üle. Äkki me ei olegi mitte kõige intelligentsem liik, vaid hoopis kõige rumalam, kes tulutult vääramatu vastu võitleb, selle asemel, et loodusega harmoonias elada ja seeläbi oma eksistentsi pikendada?
Mulle kui kassinimesele on hea teada, et kassil on selle filmi teooria kohaselt tõepoolest 9 elu ja kiisukesed troonivad kõrgel meie peade kohal veel tuhandeid aastaid peale meid. Ja ma ei imesta kui kassid juba praegu seda teaksid ;)

Minu rehad

Seoses Ramloffi postitusega tekkisid ka mul mõned mõtted. Väga huvitav mõttekäik minu meelest ja kindlasti mitte vale.
Millised need minu "rehad" siis oleksid? Üks asi, mida isegi teised minuga koos resideerunud inimesed on leidnud, on see, et ükskõik, mida ma ei teeks ja kuhu ma ei läheks, ikka satub mu lähedusse mõni lärmakas, häiriv, teistega mitterarvestav inimene/seltskond. No seda naabrite nalja, mis mind muidugi pigem nutma ajas, olen ma siin juba kajastanud ka. Ma olen seda siiani võtnud kui Murphy seadust, kuid kui hakata asja teise külje pealt vaatama, siis on kindlasti inimesi, kes ennast sellistest asjadest absoluutselt häirida ei lase. Minuga on muidugi teine lugu ja ma muutun ka ise selliste "elurikkujate" ilmnemisel samamoodi talumatuks isikuks, kes häirijatest vabanemiseks enam-vähem samas kaalukategoorias meetodid käsile võtab. Ei, ma ei mõtle, et lärmajatele näiteks politsei kutsumine vale oleks, kuid tegelikult keerlevad mul peas samal ajal palju hullemad ideed, mis sisaldavad bensiini, tikke, pesapallikurikaid jne. Ja neist ideedest loobuma tuleb mind veenda. Äkki sellised katsumused peaksid mulle selgeks tegema, et elu tuleks kergemalt võtta ja mitte iga asja peale endast välja minna? Pole vaja pisarateni ärrituda, et miks just MINA. "Eksamil läbikukkumine" Ramloffi mõistes oleks siis vist nii kirve haaramine kui ka vaikne kannatamine ja olukorraga harjuda püüdmine. Huvitav on asja juures see, et pea 100% "reha"-juhtudel on adekvaatne reageerimine ja sellejuures inimeseks jäämine alati ka aidanud. Kahjuks pole ma veel õppinud seda koheselt tegema, vaid pean ikka enne varrega näkku saama...
Inimsuhete poole pealt sain ka Ramloffi pool valgustatud :) Tegelikult on ju absoluutselt loogiline, et inimestes eksisteerivad omaduste paarid, millest üks siis positiivne ja teine samavõrra negatiivne. Ja ideaali ei pruugigi seetõttu olemas olla. Näiteks kui mina otsin inimest (no, meest, siis :), kes ei omaks potentsiaali olla liiga võimukas, siis samas paketis tuleb kaasa otsustusvõimetus ja soov mitte vastutada. See oli väga üldistav näide ega põhine kellelgi konkreetsel, eks.
Ega siis pole vist tõesti muud teha kui protsente arvutama hakata ja võrrelda, mida rohkem on ja mida hinnata.

Tibiminutid

Kunagi mõtlesin, et kui mingid pulmad peaks ette tulema, siis tuleks kindlasti limusiin rentida. Et, noh, siuke eksklusiivne värk ja saaks kordki elus proovida. Laupäeval sõitsin limuga peolt koju getosse 150 krooni eest. Nad on isegi selle nö glamuuri ära lörtsinud. Limusiin ei peaks lihtlabast taksot sõitma. Mingi jube tähistaevas oli lakke tehtud ja nahkistmed ära trööbatud, kuigi jalgu ei lubatud seal ikkagi peal hoida. Mul on tunne, et ma ehk saangi kõik asjad elus järele proovida, lihtsalt selleks, et neis pettuda. "Ma olen kindlasti valges kleidis nii kole!". Päris šampust sai ka joodud, aga kui juba esimene pudel mulle suvalist Sovetskojet meenutas, siis ega need järgmised kakski asja paremaks ei teinud (vähemalt sai ennast goloddiggerina tunda :P). Miks just need peod kõige rajumateks osutuvad, kuhu sa suvalise kampsuniga kohale ilmud ilmse kavatsusega see õhtu vaikselt ja ontlikult mööda saata? Põlevaid shotte sai ka joodud ja need ei ole üldse saatanast, nagu keegi kunagi väitis. Järjekordselt sai tõestatud fakt, et sõbrannadega ei ole mõtet peol käia - no ei saa nalja, ei saa.

"Läheks ostaks ühe koksi?"
"Kui sa tahad, siis lähme ostame, mul ükskõik."
"Ei, mul ka. Ei, kui sina tahad, siis lähme."
"Tahad, lähme ära siis?"
"Ei, kui sina tahad siia jääda, siis me võime ju jääda."

Ei, asi ei ole raisatud raha hulgas või selles, kelle taskust see raha tuleb. Asi on näiteks selles, et sõbranna selja taga seistes suvalisi beibesid käperdada on perversne aga mõne mehe selja taga seistes saab tavaliselt nalja.

Hala

Niisiis, jälle kargas elu näkku. Tegelikult ma ka unistasin sellest, et seekord võiks ju õnneks minna. Nii nagu ma alati olen selliste asjade puhul unistanud ja lausa ette kujutanud, kuidas pärast elu oleks. See on vist viga olnud. Ma tavaliselt ei kuku asjades läbi ja kui kukun siis ainult sellistes, mis tegelikult ka midagi muudaksid. Ehk siis tere tulemast keskpärane ja hall elu, mis siis arvatavasti see õige tee on. Mõtleme positiivselt - nüüd ma vähemalt jälle tean, et just sinna halli massi ma kuulungi ja pole midagi imelikku kui ma halli massi vääriliselt elan. Tegelikult mind isegi natuke häirivad inimesed, kes tulevad ütlema, et pole midagi ja ära anna alla või proovi veel. Milleks? Ma ei ole kunagi teisele katsele läinud. Läks siis läks. Ma loodan, et sisimas ei ole see - "te tegelikult ei vääri ega mõista mind, pole viga ega mul pole teid ka vaja"-suhtumine. Tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et ma ei ole fenomenaalne nagu Liis Lass.
Kunagi ma ei sallinud kui inimesed kasutasid väljendeid nagu "ma olen inimene nagu sinagi", "me oleme kõik võrdsed" jne. Praegu tundub mulle, et enda kuidagi eriliseks pidamine kuulub vanuserühma 13-21 arsenali. Sellest noorem osa püüab küll pigem iga hinna eest teistega sarnane olla ja nö võlts-erilisuse kõrghetked jäävad rohkem keskkooli, kus mõni rumal võtabki tõe pähe soovitust, et ta on eriline ja võiks kuhugi pürgida. Mõnusalt kibestunud jutt tuleb välja. Kui sa ei ole mitte milleski andekas ja koledalt keskpärane siis mis üle jääb? Endasuguseid juurde toota, ohjeldamatult tarbida ja turvaliselt massi sulanduda. Unustada mõte sellest, et sinust mingi märk maha võiks jääda. Miks antakse ambitsioonid neile, kes neid realiseerida ei suuda?
Mõtlesin endale juuksepikendused panna, et need viimased mõttekad aastad vähemalt ilusanagi mööda saata. (Jumaluke, see oli iroonia, paluks mitte brigaadi välja saata)

Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tahan seda kohe

Taaskord suudetakse üks minu suurimaid probleeme teiste inimeste poolt kenasti ära defineerida. Taaskord Punase Hanrahani blogis.
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?

Still breathing/bleeding/D.R.E

Selle postituse ma tegin lihtsalt selleks, et mitte teatada enda surmast ja vältida kirjutamist teemadel, mis jätaksid minust mulje kui Buduaari lugevast ja nutta löristavast blondiinist (ei, ei, kõik on hästi, ma lihtsalt olen haiglaselt emotsionaalne).

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Roosa Zara pusa (närin sõrmenukke, et mitte kirjutada "kampsik" iuuuuu)
2 Lühikesed ruudulised püksid (ei, ma ei kirjuta, et "seksikas" iuuu)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Ma eeldan, et siin mõeldi "teatud" suhet, mitte ema-lapse või "just fucking"-suhet. Sel juhul see elekter või mis iganes.
2. Sarnane maailmavaade (Ma oskan tõsine kah olla täna).

Kaks lemmiktegevust:
1. Muusika kuulamine
2. Magamine

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Näh, kui ma miskit kohutavalt tahan, siis ma lähen ja võtan selle...noh, kevadet tahaks.
2. Palmi all lebotada, varbad helesinises vees, juua Tequila Sunrise'i...

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Joodud üle saja aasta siidrit. Enam ei taha.
2. Selveris laadapäevadel käidud.

Kaks asja, mida täna sõid:
1. Banaani
2. Kohukest

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ühe mehega
2. Ühe teise mehega

Kaks asja, mida homme teed:
1. Ma ei saa ju seda siia kirja panna! Haaa-haaa! Isegi vihjata ei saa, sest kohe tehakse järeldused. No okei, arsti juurde lähen :P
2. Külastan vanemaid ja annan ülevaate enda füüsilisest seisundist.

Kaks pikimat autosõitu:
1. Holland- Austria- Belgia- Luxemburg- Saksamaa- Taani- Rootsi
2. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia ja tuldud teed ka tagasi.

Kaks lemmikjooki:
1. Enam-vähem kõik läheb alla olenevalt kellaajast
2. Coca-cola

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Palju ma siin üldse enda kohta öelnud olen? Ma olen 168 cm pikk näiteks. Kaalu võite ise arvata ja kes liiga vähe või palju pakub, saab peksa.
2. Ma olin kunagi rate topis esimene. (Ei ole egotripp)

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Never say never, aga üldiselt ma ei usu, et mul õnnestuks kedagi opereerida.
2. Telefoni teel tolmuimejaid müüa.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. "Deathproof"
2. "Fight Club"

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Ühiskorteris koos lahedate inimestega.

Kaks lemmiktoitu:
1. Sushi
2. Pizza

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Autos kõrvalistmel ja sõidaks kuhugi kaugele.

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ma ei teinud seda selle eesmärgiga, seega, kes tahab võib vastata. Mulle seda ju ka ei saadetud.

Naistepäev

Avastasin täna suure hulga kohutavalt head muusikat, põhiliselt last.fm-i täägiga (tag, noh) "riot grrrl".
Noh, ma teadsin, et see mulle meeldib juba ammu, aga ei olnud kunagi süvitsi läinud. Crucified Barbara on mul juba vana lemmik, mida ma kunagi isegi siin tunnistasin, aga kahjuks pole nende lugusid last.fm-i kaudu saada. Teine bänd, mida ma kunagi ülistasin on Kittie aga neil on ka igavamaid lugusid ja nad meenutavad mulle kangesti Slipknoti. Häält tibil igatahes on :) Aga siis miskit uut minu jaoks otse Soomest - Bitch Alert ja midagi täiesti segast teistpoolsusest Zombina & The Skeletons.
"This band changed my life!"
"Made you a whore?" - arvake ära, mis bändist jutt. Hole muidugi. Auk auguks, aga Courtney sooloasjad on minu arvates veel paremad. Ma ei tea, igaühest annab jõledaid pilte teha, kui ta täis on, aga nii ilusaid pilte kui Courtneyst lisaks neile koledatele tehtud on...ja tema laulude tekstid on samuti niivõrd head, et jääb üle vaid ohata nagu keegi tema shoutboxis, et "hate her but at the same time I can't help but love her too". Ja 14. veebruar on ta Moskvas. Ja mina teda Kurdi pärast ei vihka. Ahh, üks ilus näide Courtney tekstidest -"if I was the battle, baby, you have won the war". Tuleb vist tunnistada, et minu ideaal on heroine chick (ah, veel 1 hea tsitaat tuli meelde, seekord Kid Rocki suust - "to all my heroes at the methadon clinics" /vabandust, kirjapildis võib olla vigu/) ja lemmikfotod on sellistest tsikkidest, suits hambus, ripsmetušš põskedel, poolpaljalt või barbiekleidis voodil aelemas. Must-valged fotod enamasti.
Igasugu vähe meinstriimimad asjad on ka head, näiteks Robyn ja Lily Allen, kes ütlevad õiged asju õige tooniga. "Me push trigger, me not push people button". Riot grrrl tähistab küll peamiselt punki, aga millegipärast on ka elektrotsikid toredad. No esimene, keda juhuslikult kohtasin oli Peaches. Ehk siis Pets tutvustas teda kui 20 Fingersi sarnast asja. Ja 20 Fingers on ju...mis ta on? Mingi ropp disko või nii?
Ma ei saa ainult siiamaani aru, kas meil siin ka selliseid normaalseid tsikke leidub või ongi ainult Vändra Avelid ja Pärnu Pammyd. "Meie ei mõtle, meie oleme lihtsalt ilusad ja see ongi Eesti Nokia". Ma lugesin just ühest välismaa mehe blogist, et enamus eesti naisi on hoopis lollid ja mitte eriti ilusad beibed, linki ei pane, kel vaja saavad vihast rohelistena mööda netti kolistada :P

Üks väike nummi fakt veel - kui Shampoo tsikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.

Olgem positiivsed

"Tead X on ennast täiesti käest lasknud - jumala paksuks on läinud ja joob kogu aeg!"
"Mhmh, vanasti oli ta ikka selline ilus ja sale!"
"Jah, nüüd kõigub igal peol mulle vastu - koni suunurgast rippumas ja klaas loksub käes üle ääre."
"Kahju temast."

Põhimõtteliselt selline see "meie kauaigatsetud vestlus" ongi ju. X-i võib asendada ükskõik, millise nimega. Enda omaga võib ka, siis saate lihtsalt teada, mida teist räägitakse. Ja "kahju" on meil kohe kindlasti...Kas te tunnete, et elate kui seesugust juttu suust välja ajate? Et on midagi, mis teid ühendab, olete vandeseltslased? Ma ei ole tegelikult irooniline, see ongi elu ja selle üle võibki ainult naerda. Lihtsalt, teinekord mõelge kaks korda kui ütlete, et teie soov oleks teada, mida teised teist mõtlevad.

Teine medaljoni külg on see, kui mõne inimesega üritada üksteisele silma vaadata ja seejuures täiesti tõsise näoga öelda: "Siin ei ole mitte midagi naerda! Elu on väga tõsine asi." Ma ei ole õnneks kohanud ühtegi inimest, kellega see õnnestuks (võib-olla peaks matustel proovima?).
Kas on vahet, mille üle naerdakse? Kas pole nii, et peaasi, et ei nutetaks? Ma loodan, et on. (Ei ole siin mingit vihjet Eurovisioonile, ma pole seda kõmulugu kuulnudki :)

Hoki - see on karmide meeste mäng

"Kevadel sulab jää alt välja hokimängija" vms laulis kunagi Lauri Saatpalu bänd Beep Shop Boys.
Eile käisin söömas "Oriendis" (haa-haa "hiina" toit) ja samal ajal mängiti all jääväljakul hokit. Ma olen seal sada korda söömas käinud ja alles eile turgatas pähe mõte sellest, et ma võin ju litriga vastu pead saada. Selline surmaviis ei ole vähemalt Põhja-Ameerikas mitte kõige ebapopulaarsem. Kuidagi väga kiireks läks selle söömisega siis...
Ahjaa, veel selline huvitav asi, et hokimängijad on meie riigis valdavalt venekeelsed kaasmaalased ja kui enamikel hokimeestel olid seljas neutraalsed särgid, siis ühel oli ilus sini-valge Estonia kirjaga ja teisel puna-sini-valge kirjaga Rossija. Hakkasime siis arutama, et mispärast see nüüd provokatsioonina tundub siis, sest ausalt öeldes, see häiris küll. Võiks ju seal särgil olla Sverige või Suomi ja asi oleks hoopis teine. Võin ju osta poest ükskõik mis riigi koondise särgi ja selga ajada - võib-olla tollele kutile tundus just see Rossija oma kõige ilusam? Miks peab mõtlema, et ta pani selle nö koha kätte näitamiseks selga? Aga kas usub keegi, et tal oli see särk absoluutselt juhuslikult valitud? Lilleküla staadionil pidi olema reegel, et tribüünile ei või tulla lehvitama olematute riikide lippudega - noh, saame aru siis, et Natsi-Saksamaa ja NL lipud on keelatud (kas ka vikerkaarelipp? kuigi sellega vaevalt keegi jalkat vaatama tuleb) aga tuleb välja, et ka teatud olemasolevad lipud tekitavad meis kahtlasi mõtteid. Kas siis sõna Rossija ja puna-sini-valge annavad lisaks teada ka mingist meelsusest? Nii nagu islam seostub terrorismiga? Eilses Postimehes oli huvitav tähelepanek, et täiesti normaalne artiklipealkiri on "Ohtlik islam", aga kes kujutaks ette lehes pealkirja "Ohtlik juutlus"? "Ohtlik Venemaa" vs "Ohtlik USA"?

Joodik, rsk!

Tegin kah testi:

85%DRUNKARD

White Trash Beautiful*

Paar postitust tagasi kurtsin, et suhtlen inimestega, kellega mul mitte midagi ühist ei ole ja kes mu hingekeeli ei liiguta. No mõtlesin siis teist korda selle teema üle ja kordamine on tõesti tarkuse ema ning lolluse vanaema. Kuidas ei seo meid miski? Muidugi seob! Destruktiivne meestemaitse nimelt...

Kas on suuremaid "turn-offe" kui:
- kõrgharidus
- karsklus
- nikotiinisõltumatus
- elus edasi jõudmine
- selged sihid
- normaalne peremudel
- majanduslik kindlustatus
- korrektne välimus
- tõsine ellusuhtumine?

(Lisada kõik, mida ema teile poiste kohta õpetas ja vürtsitada kerge sarkasminoodiga ning lugeda läbi musta huumoriprisma, unustamata sealjuures siiski, et igas naljas on terake tõtt.)

* üks kõige ilusamaid ja kurvemaid laule üldse, Everlasti esituses.

Everything you know is wrong*

Ma ei saa ju siia midagi kirjutada, sest lubasin kunagi, et ei muutu emotsionaalseks mõrraks ega kirjuta asjadest, mis minu eluga seonduvad. Üldiselt aga veendun üha enam selles, mida ma tegelikult alati kahtlustanud olen ja millest ma lausa eraldi loo tegin (l2bimustadeprillide räägib just nimelt sellest) - inimene ei saa ennast usaldada. Milleks mingid elupõhimõtted ja väärtused kui need saab paari hetkega ümber pöörata? Ma oleks ise ka paar kuud tagasi käsi väänama hakanud kui mulle oleks öeldud seda, mida ma täna usun ja aasta tagasi oleks ma oma põhimõtete eest veel tullegi läinud. Ei tahaks uskuda ka seda, et olen lihtsalt pool elu endale valetanud. Võib-olla hakkan veel ühel päeval usklikuks ka niimoodi?
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.

Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5

* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.

Rikastelt võtame, vaestele anname

Ma ei saa millegipärast Ramloffi sissekannet kommenteerida, sellepärast lisan selle siia:
Tulin täna ühele esmapilgul üsna egoistlikule järeldusele selle kohta, miks ma kunagi kellegi suhtes erilist kadedust tundnud ei ole. Olen kuulnud päris paljusid inimesi väitmas, et mitte-kade ei ole võimalik olla. On küll, kui sul on kõik olemas - siis ei ole ju lihtsalt millegi peale kade olla. Selle "kõik olemas" all ei mõtle ma eralennukit ja kottide viisi kulda, kuid mõistlike vajaduste/ootuste puhul peaks see teooria küll töötama.
Seostub see ju sellegagi, et vaesed on üldiselt need kõige kurjemad ja kättemaksuhimulisemad. Tuletage revolutsioone meelde näiteks. Miks lähevad neile peale hüüdlaused a la "rikastelt võtame, vaestele anname (kuni vaesed on pururikkad)*"?
P.S. See on kindlasti ainult üks tahk ja kindlasti ei ole mitte-vaesed (nimelt kirjutan nii) alati toredad ja tolerantsed. On inimesi, kes on vaesed ega soovigi materiaalseid rikkusi, neid see samuti ei puuduta.
P.P.S. Peol käisin, vaadake videot. Tore oli :) Keegi hea inimene võiks mulle õpetada, kuidas videot otse siia blogisse lisada, ma oskan kahjuks ainult lingina.

* Kurjam - Keskerakonna uus hümn

Muhv - nõudmiseni

"Mina nimetan seda unistustes elamiseks; ma räägin, või noh, käin mõttes läbi terveid dialooge, mida ma kas soovin, et juhtuks, või lihtsalt fantaseerin." Nii ütles dandee Margoti blogis
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.

Vahetan sugu nagu sokke

Täna arsti ukse taga istudes lappasin lihtsalt huvist oma kaarti. Tuli välja, et jälgede segamiseks peitub seal suisa 3 inimest: üks olen mina, teine on neiu Margit ja vereanalüüsi on andnud keegi "R***, Mart (26) meessoost"...Tuleb meelde, et kunagi oli šmigunil jama sellega, et tema vereanalüüsi peeti mehe omaks ja sellega seoses olid mingid näitajad veidi teised.
Nii palju kui ma mäletan on mul pidevalt nimega probleem olnud. Margit ja Maris on veel arusaadavad, aga pidevalt läheb minu puhul just sugu sassi. Väiksena sain selle tõttu pidevalt kingituseks konstruktoreid, mille üle ma õnneks palju rõõmsam olin kui nukkude. Pubekaeas kui Meie Meele kaudu endale kirjasõpru otsiti, sain sageli tähelepanuavaldusi stiilis "Tere Marti, olen ilus ja intelikentne neiu Põlvast". Hobiks oli sellel konkreetsel meelde jäänud juhtumil muidugi lugemine... Ma olin aus ega viitsinud kaasa mängida. Avalikus sektoris töötades saadeti pühade puhul kaarte ja siis sattus sekka ikka mõni hr. R****le adresseeritu, hoolimata sellestki, et olin kaardisaatjaga telefonis suhelnud...
Inimesi tavaliselt häirib kui nende nimi valesti kirjutatakse, isegi kui selle puhul sugu valeks ei lähe. Kas näiteks Gerlyd peavad pidevalt ütlema "Gerli igrekiga", Erkkid "Erki kahe k-ga", Marikad "Maarika ühe a-ga"? Mis siis veel nendest uuema aja Cäthrynitest ja Christella Barbarelladest saab? Ma kardan, et mul on nendega võrreldes pseudoprobleem.

Ei, mulle see mees meeldib

Huvitav on vaadelda inimest, kelle minapilt erineb tohutult sellest, millisena teised teda näevad. Või vähemalt mina nägin temas küll hoopis midagi muud...Millegipärast peab jälle paika mu üks tähelepanek, et üdini positiivsed inimesed on pahatihti väga pinnapealsed. Ja selle inimese blogist õhkub seda positiivset energiat küll kordades. Päris-elus koorub aga välja kõige ja kõigi suhtes kriitiline ja halvustav tüüp. Ma muidugi vihkan ise ka selliseid "ümbernurga" sissekandeid, kuhu ma pean lisama, et selle inimese blogi aadressi te kusagilt ei leia.
Aga ma ei tahtnud ka kohe asja juurde minna ja sellest ilusast mehest rääkima hakata, keda ma vaatamas käisin ja kelle kohta ühelt toredalt kodulehelt igasugu "fakte" lugeda võib, alustades sellest, et ta olla omal alumised ribid eemaldada lasknud, et lihtsam oleks, noh, teate küll :) Kust on tulnud see jutt, et MM tegelikult naine on? Või, et tal kunstrinnad olid? Ühe plaadikujunduse tõttu?
"Ta ei ole naine, ta on lihtsalt väga kole mees" vastas selle peale mulle üks mees.
Kõigist jõledustest, mis tema kontsertidel väidetavalt juhtunud on, põletas mees seekord kõigest piibli ära, pani paarkümmend korda käsi püksi, flirtis natsismisümboolikaga, kasutas ära viimaseid koolitulistamisjuhtumeid ja sülitas paar korda rahvale pähe. Ei mingeid puruks rebitud kutsikaid, suhuvõtmist ja pähe kusemist...Ja ma arvan, et ma ei pane puusse kui arvan, et väga suur osa publikust just seda vaatama oli tulnud :)
Tegelikult oli küll võimas, eriti algus kui vaid Marilyni kadestamisväärselt jubedat varju eesriide tagant näha oli. Tema figuuri saladus pole küll vast eemaldatud ribid vaid pigem ärajoodud õlu, mis muidu kiitsaka poisi üsna groteskseks on muutnud. Marilyn oskab ära kasutada nii ennast kui ka publikut ja ehk just seetõttu mõjubki tema lavashow küllaltki õõvastavana Alice Cooperi huumoriga võetud poomise taustal. Tore oli näha, et MM polnud teinud oma viimast showd nö üle jala nagu Ozzy, kus peale vananeva Pimeduse Printsi muud eriti imetleda ei olnud. Üks null Antikristuse kasuks. Iga lugu oli justkui omaette video, kus väga suur roll oli Marilyni enda koreograafial- käpiknukk tuleb tal muide ülihästi välja. Muusikast niipalju, et kõik hitid tehti ära, ei olnud õnneks palju viimase plaadi lugusid (mis mulle tõtt öelda peale mitmendat kuulamist juba täitsa meeldivad). Põhihitt, mille peale rahvas pöördesse läks oli "Sweet Dreams", see Eurythmicsi cover. Ok, see on coveri kohta hea, kuid minu arvates on ta enda lood ja just tekstid need, mis MM-i heaks teevad. Ahjaa, tingimata oli tegemist kõige ilusama publikuga kontserdiga. (Va. mina, kes ma nägin välja nagu Ozzy Osbourne - vanas eas ei tasu ikka hommikuni pidu panna. Või noh, tasub ikka, tegelikult :))
Üks kaebus ka - mispärast peavad alati kõik naiste särgid nii igavad olema kui meeste omad on normaalsed? Ei osta ju särki, kus ees "I Love Marilyn Manson"??? Isegi kui see on irooniliselt mõeldud.

P.S Pilt on võetud siit

Valus tõde

Täna avastasin Punase Hanrahani blogi kommentaaride hulgast enda jaoks vägagi šokeeriva arvamuse - seda siis seetõttu, et tundsin ennast ära. Ramloffi mõte on nimelt järgmine:
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."

Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.

P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.