See hetk, kui su kunagine ajalooõpetaja laigib arvamust, et väidetavat ühikapidu pidanud väidetavad välistudengid tuleks kõik kemmergu taga maha lasta.
Kui mõtlema hakata, siis ega ta üks eriti professionaalne ajalooõpetaja ei olnud ka, käskis lugeda leheküljed see kuni too ning peatüki lõpus küsimustele vastata, ise läks üldse klassist minema enamasti. Äkki ta leidis ka, et kogu see "ametlik" ajalugu on üks mõttetu möga? "Ka" ses mõttes, et sõbranna rääkis, kuidas ta sattus suhtlema ühe eestivenelasest neiuga, kes meenutas, kuidas omal ajal nende kooli õpetaja irvitades eestikeelseid ajalooõpikuid sarjas - "seda kokkuvaletatud saasta ma teile ometi ei õpeta!". Ajalooõpetajatel on teoreetiliselt suur võim, ainuke asi, mis selle realiseerimist takistab on, või vähemalt minu puhul oli, teismeliste rahutu loomus, mida sajanditetagused tavad vähe huvitada suudavad. Olid mingid juudid, sakslased ja kommud, keda ikka huvitab! Mind hakkas muuseas ajalugu huvitama alles seoses ilukirjandusega, Remarque muidugi. Ilukirjandus andis mingid lood, persoonile keskenduva ajaloo. Ajalooõpikutes oli ajalugu aastanumbrite ja lepingutekeskne. Aga noh, ikkagi imelik, et ajalooinimene peab heaks plaaniks kellegi "profülaktilist hukkamist", nagu ajaloos vähe näiteid oleks, kuhu selline asi välja viib ja millist kasu endas kannab. Mõnele lihtsalt meeldib vägivald, selle unustan kogu aeg ära.
Ega muud märkimisväärset ei olegi väga juhtunud vahepeal.
esmaspäev, aprill 20, 2020
teisipäev, aprill 07, 2020
Kuidas ma Eesti riigi rahakotti päästa püüan
Ma olen siin hädaldanud, eks, kuidas mul on viimasel ajal olnud kõvasti rohkem tööd, kui harjumuspärane. Näiteks märtsis tulid isegi mõned ületunnid, kuigi see eriolukord hakkas kehtima juba poolest kuust ja ühe meie lootustandvama uue kliendiga on nüüd pikemaks ajaks vaikus. Samas, see oli nii uus klient, et mingist olulisest töömahu vähenemisest ikkagi juttu ei ole. Olgu, me võtsime selle uue töötaja ka märtsis just seda ärakukkunud klienti arvesse võttes, aga me ei tea, millal tema tellimused taastuvad ja suve ilma puhkuseasendajata ma tõesti enam ei tahaks (eelmisel aastal sai tehtud). Uus töötaja on siiani haiguslehel, sest tagasi ei lubatud tulla "muidu koondame ära". Mina ütlesin seda töötajale ka kohe muidugi, mille peale sain üllatuse osaliseks, et tõesti või, ütlesidki talle kohe niimoodi või? A mida me keerutame? Rääkisin juristiga, tema arvas, et lollakad olete või, miks koondada, kui see värbamiskadalipp oli nagu oli ja ilmselgelt on töötajat edaspidi siiski vaja. A koondame praegu ja otsime siis uuesti üles, kui vaja läheb? Päriselt, tuligi selline ettepanek.
Nii, järgminetahaettepanek. Teeme siis selle riigitoetuse avalduse ära, käskkirja 16. märtsi kuupäevaga, no et aprillist alandame palku ja tööaega! Ma hakkasin protesteerima, et mis mõttes, meetmed on siiski ette nähtud neile, kes päriselt hädas on ja kellel tööd pole pakkuda, minu armsat riigikest petma siin! Pealegi peab mulle jääma kaks nädalat, mille jooksul ma otsustan, kas ma võtan pakkumise vastu või valin koondamise. No aga me ju rääkisime sellest, et kokkuvõttes ei kaota ju keegi midagi? Ei, ma ei kaotagi, aga see...tundub mulle vale. Näe, mul käskkiri juba valmiski! Püha lihtsameelsus, sõnastuses "seoses Covid-misiganes levikuga vähendame palku ja tööaega meie ettevõttes". Ma naersin, et vabandust, sa ütled siin ju otse välja, mida mõtled - tänu koroona poolt süllelangenud võimalusele alandame! Sa pead kirjutama, kuidas epideemia meie töövoogusid ja käivet mõjutanud on ka! Ah, ei hakka keegi seda nii täpselt lugema seal! Juhatuse liige oli ka veel palgaalanejate nimekirjas, keda seal olla ei tohiks. Ma ütlesin, palun, konsulteeri enne juristiga! Äh, ega teised ju ka ei konsulteeri, kirjuta siis ise see käskkiri valmis, kui minu oma ei sobi! Tänan ei, et kaevan haua ka ise endale valmis või!?
Ma siis küsisin, et miks seda vaja niimoodi uisapäisa kiirustades teha vaja on? Olevat sellepärast, et jah, praegu on veel hea, aga kui varsti enam ei ole, mis siis teeme? Riik toetab ainult kaks kuud, aga mis siis, kui meil alles juunis seisak tuleb? Sest noh, äkki see uus klient ei saa juuniks kah jalgu alla ja siis meil on üks üleliigne inimene ja raha pole ja meid kõiki saadetakse palgata puhkusele! Esimene mõistlik seletus tegelikult, kuigi see meede tõesti ei ole selleks mõeldud, et "aga mis siis kui" ja sellist asja nagu "palgata puhkusele saatmine" ei ole üldse olemas.
Täna siis jagasin inimesele artiklit, kus öeldakse, et abivajadus peab olema "sisuliselt põhjendatud" ja "esinenud on ka pettusekatseid". Ei kommenteeritud midagi. Ilmselt mind enam sellesse teemasse ei pühendata ja ausalt öeldes tore on. Tee oma lollused üksinda ära ja las ma pärast naeran ning näitan näpuga, aga mind mingit jama kaasa tegema ei meelita!
Nii, järgmine
Ma siis küsisin, et miks seda vaja niimoodi uisapäisa kiirustades teha vaja on? Olevat sellepärast, et jah, praegu on veel hea, aga kui varsti enam ei ole, mis siis teeme? Riik toetab ainult kaks kuud, aga mis siis, kui meil alles juunis seisak tuleb? Sest noh, äkki see uus klient ei saa juuniks kah jalgu alla ja siis meil on üks üleliigne inimene ja raha pole ja meid kõiki saadetakse palgata puhkusele! Esimene mõistlik seletus tegelikult, kuigi see meede tõesti ei ole selleks mõeldud, et "aga mis siis kui" ja sellist asja nagu "palgata puhkusele saatmine" ei ole üldse olemas.
Täna siis jagasin inimesele artiklit, kus öeldakse, et abivajadus peab olema "sisuliselt põhjendatud" ja "esinenud on ka pettusekatseid". Ei kommenteeritud midagi. Ilmselt mind enam sellesse teemasse ei pühendata ja ausalt öeldes tore on. Tee oma lollused üksinda ära ja las ma pärast naeran ning näitan näpuga, aga mind mingit jama kaasa tegema ei meelita!
neljapäev, aprill 02, 2020
Võtkem veini!
Ma olen juba ammu selle üle juurelnud, aga praegu on ilmselgelt aktuaalne aeg ning pealegi saatis universum täna märgi ka, nimelt mainisid järjest kaks blogijat, keda ma loen, oma viimastes postitustes sõna "vein".
Veini juua on kena ja kultuurne, popp ilmselt ka. Naised "veinitavad". Intelligentsed meesterahvad trimpavad veini. Karikate emand kirjutas hiljuti tähelepaneku, mis ka mulle on silma jäänud - lugedes raamatuid, eriti 19. saj lõpus sündinud kirjanike sulest, ei jää märkamata, kuidas neis pidevalt, ajahetkest hoolimata, klaase kummutatakse. Enamasti minu arust veini. Ja ega see teema ka nooremate kirjanike jaoks ammendatud pole, juurde on tulnud ehk narko ja rahustid, aga see nö "normaalne rahvas" lõõgastub ikkagi veiniga. Ma mõnikord lugedes täitsa tunnen, kuidas tahaks ka, veini. Kõrvalepõikena, mäletate, kui seriaalides võis veel vabalt tegelasi suitsetamas näidata, see oli nikotiinisõltlastele paras piin! "Kired"- Merle Palmiste ja Kristel Leesmend muudkui glamuurselt oma sigarette süütamas, meie, keskkooliõpilased suitsunurgas selle üle arutamas. See oli reklaam, mis mõjus!
Aga veini juurde tagasi - ma ei saa veini juua ju! Jah, ühe pokaali saan, aga kes siis ometi ainult ühe pokaali veini jooks?! Nagu imestas siiralt mu sõbranna (ei ole joodik), kui pudelil neid tervisliku tarbimise ühikuid nägi. Minu piir on 2 pokaali st pool pudelit (mul on suured klaasid ja ma valan need täis) ning see tähendab, et kui ma plaanin veel peale seda välja minna (ee..varsti peab vist siia selgituse juurde panema, et mida tähendab "õhtul välja minna"), siis ma pean õhtu otsa ainult vee peal olema, et vältida hommikust peavalu. Ja ma räägin veel valgest veinist siin, punasega on olukord eriti hull. Kui mul see hallitusest tekkinud allergiline nohu oli, lõpetasin ma punase joomise täiesti ära, sest piisas mul nii kolmas lonks võtta, kui nina läks umbe (ei ole analoogiat londi umbe tõmbamisega siin!) ja ma hakkasin kontrollimatult nuuskama ja aevastama. Viimati tarbisin pokaali punast veini firmapeol (misasi see veel on?) eelmise aasta lõpus ja ma olen raudkindel, et hommikune ropp peavalu tuli just sellest, mitte hiljem otsa joodud gin-toonikutest, mis mul kunagi pead valutama ei aja.
Ma olen elus ühe korra ära joonud pudeli veini (kahekesi ostsime kaks pudelit) ja peale seda oli mul ikka väääga paha olla. Aga ma loen raamatutest, kuidas inimesed tarvitavad õhtu peale ikka ja alati pudeleid veini. Knausgård jõi minu mäletamist mööda suisa 6 või 8 pudelit veini enne ära, kui inimestega suhelda suutis ning loomulikult jõi ta sellest piirist veel hiljem edasi ka ning tema ei ole just inimene, kes oma raamatuis aususega tagasi hoiaks. Ma kunagi olin ühel istumisel neiuga, kes jõi õhtuga ära peaaegu terve punase pakiveini (vist 3 liitrit kui ma ei eksi?) ja tõmbas sinna juurde punast Marbsi. Hommikul ärgates "kui hirv sarapuupõõsast"*, imestas, vau, üksi jõin kõik selle ära või, ime siis, et mul paha ei ole. Ma oleks surnd, surnd olnud!
Mida ma juua saan, on viimasel ajal ainult gin toonikuga, mis millegipärast on hetkel päris popp jook ka, aga sellel on erinevad huvitavad maitsed (pipra ja kurgiga, oo!) ning ta ei aja pead valutama ega tee ruttu purju. Õlu ja siider tekitavad olenevalt margist liiga tihti kõrvetisi (vanainimeste terviseprobleemid, all the way) , viinal on halb maine ja maitse. Aga ma tahaks ka kultuurne olla ja veini juua.
Lõpetuseks hoiatav näide ka, "tegemist on alkohooliga!**", pilt võetud Keiti Vilmsi Instagramist. Kui jood, hoia sotsiaalmeediast eemale! Näitasin L.-le ka, et "misasi see nüüd oli?", ta vastas, et see olla kunst, millest lihtinimene ei peagi aru saama. Möönan, et see purilenduri osa on tõesti üllatav kunstiline kujund.
* Mitte, et neiu põõsasse oleks kustunud, fraas lihtsalt Vennaskonna loost "Asfalt" - "Aga hommikul tõusevad patjadelt näod kui hirved sarapuupõõsaist". Ehk siis minu välise vaatluse järgi nägi too neiu järgmisel hommikul igati kaunis ja värske välja.
** Mitte, et ma sõna "alkohol" kirjutada ei oskaks, aga see fraas seostub Genka looga "Hartwall", kus seda just täpselt nõnda hääldatakse.
Veini juua on kena ja kultuurne, popp ilmselt ka. Naised "veinitavad". Intelligentsed meesterahvad trimpavad veini. Karikate emand kirjutas hiljuti tähelepaneku, mis ka mulle on silma jäänud - lugedes raamatuid, eriti 19. saj lõpus sündinud kirjanike sulest, ei jää märkamata, kuidas neis pidevalt, ajahetkest hoolimata, klaase kummutatakse. Enamasti minu arust veini. Ja ega see teema ka nooremate kirjanike jaoks ammendatud pole, juurde on tulnud ehk narko ja rahustid, aga see nö "normaalne rahvas" lõõgastub ikkagi veiniga. Ma mõnikord lugedes täitsa tunnen, kuidas tahaks ka, veini. Kõrvalepõikena, mäletate, kui seriaalides võis veel vabalt tegelasi suitsetamas näidata, see oli nikotiinisõltlastele paras piin! "Kired"- Merle Palmiste ja Kristel Leesmend muudkui glamuurselt oma sigarette süütamas, meie, keskkooliõpilased suitsunurgas selle üle arutamas. See oli reklaam, mis mõjus!
Aga veini juurde tagasi - ma ei saa veini juua ju! Jah, ühe pokaali saan, aga kes siis ometi ainult ühe pokaali veini jooks?! Nagu imestas siiralt mu sõbranna (ei ole joodik), kui pudelil neid tervisliku tarbimise ühikuid nägi. Minu piir on 2 pokaali st pool pudelit (mul on suured klaasid ja ma valan need täis) ning see tähendab, et kui ma plaanin veel peale seda välja minna (ee..varsti peab vist siia selgituse juurde panema, et mida tähendab "õhtul välja minna"), siis ma pean õhtu otsa ainult vee peal olema, et vältida hommikust peavalu. Ja ma räägin veel valgest veinist siin, punasega on olukord eriti hull. Kui mul see hallitusest tekkinud allergiline nohu oli, lõpetasin ma punase joomise täiesti ära, sest piisas mul nii kolmas lonks võtta, kui nina läks umbe (ei ole analoogiat londi umbe tõmbamisega siin!) ja ma hakkasin kontrollimatult nuuskama ja aevastama. Viimati tarbisin pokaali punast veini firmapeol (misasi see veel on?) eelmise aasta lõpus ja ma olen raudkindel, et hommikune ropp peavalu tuli just sellest, mitte hiljem otsa joodud gin-toonikutest, mis mul kunagi pead valutama ei aja.
Ma olen elus ühe korra ära joonud pudeli veini (kahekesi ostsime kaks pudelit) ja peale seda oli mul ikka väääga paha olla. Aga ma loen raamatutest, kuidas inimesed tarvitavad õhtu peale ikka ja alati pudeleid veini. Knausgård jõi minu mäletamist mööda suisa 6 või 8 pudelit veini enne ära, kui inimestega suhelda suutis ning loomulikult jõi ta sellest piirist veel hiljem edasi ka ning tema ei ole just inimene, kes oma raamatuis aususega tagasi hoiaks. Ma kunagi olin ühel istumisel neiuga, kes jõi õhtuga ära peaaegu terve punase pakiveini (vist 3 liitrit kui ma ei eksi?) ja tõmbas sinna juurde punast Marbsi. Hommikul ärgates "kui hirv sarapuupõõsast"*, imestas, vau, üksi jõin kõik selle ära või, ime siis, et mul paha ei ole. Ma oleks surnd, surnd olnud!
Mida ma juua saan, on viimasel ajal ainult gin toonikuga, mis millegipärast on hetkel päris popp jook ka, aga sellel on erinevad huvitavad maitsed (pipra ja kurgiga, oo!) ning ta ei aja pead valutama ega tee ruttu purju. Õlu ja siider tekitavad olenevalt margist liiga tihti kõrvetisi (vanainimeste terviseprobleemid, all the way) , viinal on halb maine ja maitse. Aga ma tahaks ka kultuurne olla ja veini juua.
Lõpetuseks hoiatav näide ka, "tegemist on alkohooliga!**", pilt võetud Keiti Vilmsi Instagramist. Kui jood, hoia sotsiaalmeediast eemale! Näitasin L.-le ka, et "misasi see nüüd oli?", ta vastas, et see olla kunst, millest lihtinimene ei peagi aru saama. Möönan, et see purilenduri osa on tõesti üllatav kunstiline kujund.
** Mitte, et ma sõna "alkohol" kirjutada ei oskaks, aga see fraas seostub Genka looga "Hartwall", kus seda just täpselt nõnda hääldatakse.
kolmapäev, aprill 01, 2020
Kaspar Colling Nielsen. Euroopa kevad
"Euroopa kevadet" on raske spoilerdada, sest teemasid, millega tegeldakse, on keskmisest rohkem, kuid ütleme kohe ära, et kui teid häirib anaalseks alaealiste ja alaarenenutega, siis ärge parem lugege. Nii, tehtud, jätkame.
Üheski arvustuses pole üle ega ümber saadud Houellebecq'ist, kellega sarnasusi muidugi on, aga kui prantslase teostest õhkub sünget depressiivsust ja lootusetust, siis taanlane asub asja kallale täis elurõõmu. Ja see hoiak on mu meelest mõjuvam, sest keskendub olukorrast võitjate lugudele ja ka neid peab ju olema, kuidas need düstoopiad muidu püsiksid. Võitjatel ei ole paha nagu Houellebecq'i vanameestel, võitjad astuvad naerulsui helgesse tulevikku ega vaeva oma päid kõrvalejääjate hädadega. Eks ta veidi kummaline ole, see tulevik, aga küll me ära harjume! Me kõik tahaksime olla nagu nemad ja niisama üle libisedes võibki selline mulje jääda, samas kui kulisside taha vaadata, näeb seal päris korralikult mäda ja vaklu, mis on lihtsalt kenasti ära peidetud progressi selja taha.
Huvitava kokkusattumusena tundus mulle, et Nielsen on enne kirjutamist lugenud Prechti, kelle imelisest raamatust ma siin kirjutasin. "Iseenesest ei olnud enam miski juhitud poliitilistest ideoloogiatest ega poliitilistest reformidest. Ühiskonda juhtis tehnoloogiline areng ja tehnoloogilise arengu üle ei olnud mingit kõrgemat võimu. See lihtsalt toimus ja kõik pidid kohanema arenguga ja uute tekkinud olukordadega." ** See on täpselt see, mille eest Precht meid hoiatab. Lisaks on Nielsenil raamatus koht, kus tehisintellekti arendamisjärgus saadetakse laborisse "mingid humanitaarid", kelle kobavad küsimused eetilisuse kohta nullib ära raudne loogika - me ei saa otsustada ette asja üle, millest me veel ei tea, mis temast välja tuleb! Ratsionaalne maailm halastust ei tunne! (veel üks hea ja teemakohane aforism).
Raamat esitab meile küsimusi ja teemaarenguid, mida me üldiselt ebamugavateks peame, neid, millest me parem rääkida ei tahaks. Näiteks see, kuidas alaareng muutub tabuks siis, kui see visuaalselt välja paistab. Kust läheb piir naiivse ja rumala ning diagnoosiga inimese vahelt? Keda me ära kasutame? "Oma tarbeks" lollikesega püherdada on "kunstniku ekstravagants", aga avalikult poolpaljaid hooldekodu patsiente maalida on rõve, eemaletõukav ja kohutav tabu.
Inimene aretab enda jaoks intelligentsed koduloomad, aga loomulikult ainult lemmikloomad, mitte sea või lamba. Ahv on ka juba liiga "õõvaorg". Loomadel on mõte ainult lemmikuina või meile kasulikena (põllumajandusloomi ei ekspluateeritud, neil lasti vabalt looduses elada).
"Meie funktsioon on olla nunnud ja armsad, olla eriti head lemmikloomad, paremad kui tavalised lemmikloomad, kes ei oska mõelda. Kui me seda ei suuda, siis me oleme, jah, siis me oleme ju nagu need droonid, kellest enam kasu ei ole, siis ei ole meist enam kasu, saad aru?"/.../ "Aga see on ju hirmus, " ütles Wilhelm vaikselt. "Jah, omamoodi küll."
Samuti on suurel osal inimestest "mõte" ainult teistele kasulikena. Paralleel raamatus Mosambiiki ära saadetud tülikate moslemitega - selle võttega olid kõik väga rahul. Milline vahe siis üldse on inimesel ja loomal, vaadatuna eduka, ekspluateeriva ühiskonnaliikme seisukohast?
Domineerimine on inimesele loomuomane, edasiviiv jõud. Kui sa seda ei suuda, on sinu huvides vähem mõelda. Kes liiga palju maailma asjade ja õigluse peale mõtleb, tahab peagi ära surra. Meenutagem või Houellebecq'i.
Lingin siia ka ühe teise toreda arvamuse sellest raamatust, millega ma olen osalt nõus, osalt täitsa vastupidisel arvamusel. Eriarvamusel siis just nende arvustuses mainit võrdluste osas - mulle meeldisid, just kuidagi omal kohal olid minu jaoks. Sobisid stiiliga ja võimendasid groteski. Ja oo miks sobivad mulle alati just need raamatud, mida soovitatakse "vanematele meesterahvastele"?!
P.S. Ma tegin kunagi üht netitesti, mis teatas arrogantselt, et arvab ära mu soo ja vanuse, täitsa ausalt täitsin ja tuligi "mees, üle 40-ne".
* See "point" tuleks siis ikka ise välja lugeda raamatust, raamatud, mis mingit elutõde kandikul serveerivad (a la Coelho), siia alla ei kuulu.
**Ma jään selle karantiiniga ilmselt pimedaks ka, sest olen sunnitud e-raamatuid lugema, sestap ka leheküljenumbreid anda ei oska. Laenan ELLU-st ja loen tahvlis, sest lugerit mul pole ja tegelikult ELLU omi lugerist lugeda niikuinii ei saaks.
teisipäev, märts 31, 2020
Sunni mind ostma!
Lugesin Indigoaalase juures, kuidas ta igal aastal viskab ära mingi peotäie kasutusaja ületanud kinke- ja sooduskaarte (puhas raha) ja surin seesmiselt (vabandust, loen hetkel "Britt-Marie oli siin" ja seal ülekasutatakse seda väljendit...). Kui keegi annaks mulle "asjade ostmiseks" mingi summa raha, siis ma ei oskaks sellega mitte midagi teha, kulutaks niisama igapäevavajadusteks ära (vabandust kõik, kes mulle tähtpäevadeks raha on kinkinud, ma iialgi "ei luba endale midagi erilist"). Mitte, et mul igapäevasest rahast puudu jääks, vaid ma lihtsalt ei oska midagi tahta. Ainus asi, mis mind sunniks midagi välja mõtlema, olekski kinkekaart, sest mu ihne süda tilguks verd, kui see raisku läheks. Siis ma jah läheks ja ostaks midagi.
Ma alati imestan igasuguste suunamudijate kontode all, kuidas inimesed tõepoolest inspireeruvadki ja tahavad mingeid asju, mida nad piltidel-videotes näevad. Ma ei taha iialgi. Miks ma peaks midagi ostma, kui mul seda otseselt vaja ei ole? Ma ei ole ikka veel tarbimisühiskonnaga kohanenud vist. Mind häirib, kui mul on riideesemeid, mida ma harva kannan. Asju, mida ma eriti ei kasuta. Mind panevad imestama inimesed, kes niisama, asja ees, teist takka kodukujundust muudavad, tõstavad mööblit ringi jne. Korra sai tehtud ju juba (siis kui sisse kolitud)? Mulle on see umbes sama, kui küsida (on küsitud), et kas sa tõesti kavatsed samas kohas elu lõpuni elada, sama mehega ja samas töökohas töötada? Nagu otse loomulikult? Kui juba tee ette võetud sai, tuleks see ikka lõpuni käia, või mis? Iseasi, kui oleks vale tee valitud, aga kui ei ole, siis milleks arvata, et kusagil on äkki ikka parem? Ja ma tean, et on inimesi, kellega kohtudes sa tead, et nad on vahepeal töötanud juba viies erinevas kohas, vahetanud kolm korda eluaset ja kaks korda elukaaslast ning ei leia selles midagi imelikku. Nagu mingid erinevad inimliigid või nii. Miks ma peaks tahtma uut telefoni, kui vana töötab?
Kuidas mõni on suuteline koheselt koostama paarikümne punktiga soovide nimekirja, ma katkuks enne endal karvad peast, kui paar punkti kirja saaks!? Äkki on asi selles, et mul lihtsalt ei ole kunagi millestki puudust olnud? Ma ei ole elanud, unistades, kuidas ma siis, kui kunagi raha saan, endale mingi asja ostan. Pluss loomupärane ihnsus, vanaema rääkis, et mu vanaisa olevat olnud kaardimängus alati kõige ihnsam mees, võtnud oma rahatasku alles siis ohates välja, kui kellelgi teisel tõesti enam midagi panustada ei olnud. Või ei olegi mul erilisi unistusi, sest ma ei ela tulevikus. Näiteks praegu ma ei saa aru paanikast, et raudselt peab veel maiski toas istuma. Minu jaoks hetkel lõpevad piirangud 1. maiga ja ma lihtsalt ei suuda kaugemale ette näha. Kui asi kohal on, eks siis vaatame. Mul paneb aju bloki peale. Niisamuti ei saa ma praegu tegeleda juunikuise reisi teemaga, sest see on ju alles juunikuus. Ma mõtlen sellele hiljem, hetkel on kõik nii nagu on, ma ei ole midagi tühistanud. Planeerida tulevikku? Ei. Ma ei ole elus midagi planeerinud, jah saan aru, säänsed ei tohiks lapsi saada ega midagi, aga ju siis mul puudub see eksistentsiaalne hirm, et mis siis saab kui?! Ju saab, kui ei saa, siis sureme ära. Ilmselt. Äkki kannatame ka enne, aga sellele on parem mitte mõelda.
Ehk ma olen hea kohaneja? Seda mõtlesin ma juba tookord Mikroga poolteist kuud haiglas olles. Kui enamikul oli õudne stress ja elumuutus, siis mul oli lihtsalt kuidagi, et ahah, nüüd siis hakkame pooleteise tunni tagant magama. Ok, siis. Mis seal's ikka. Äkki ma kohaneks totalitaarse korraga sama "valutult"? Teised võitlesid toanaabritega, haiglatoiduga, pesemisruumiga, mul oli sügavalt savi. Pigem oli huvitav vaheldus. Et ma nagu ise vaheldust ei otsi, aga kui elu pakub, siis võtan meeleldi vastu?
Või on selliseid asju, mida mina päriselt tahaksin, lihtsalt ülivähe? See võib ka olla, sest kui ma lähen poodi, siis on seal kõik nii igav ja tavaline. Selliste asjade ostmine ei ole inspireeriva eneseväljenduse akt vaid lihtlabane vajaduse rahuldamine - paljalt on külm, peab midagi selga ajama. Kuidas lubada endale midagi erilist, kui kõik on tavaline?
Ma alati imestan igasuguste suunamudijate kontode all, kuidas inimesed tõepoolest inspireeruvadki ja tahavad mingeid asju, mida nad piltidel-videotes näevad. Ma ei taha iialgi. Miks ma peaks midagi ostma, kui mul seda otseselt vaja ei ole? Ma ei ole ikka veel tarbimisühiskonnaga kohanenud vist. Mind häirib, kui mul on riideesemeid, mida ma harva kannan. Asju, mida ma eriti ei kasuta. Mind panevad imestama inimesed, kes niisama, asja ees, teist takka kodukujundust muudavad, tõstavad mööblit ringi jne. Korra sai tehtud ju juba (siis kui sisse kolitud)? Mulle on see umbes sama, kui küsida (on küsitud), et kas sa tõesti kavatsed samas kohas elu lõpuni elada, sama mehega ja samas töökohas töötada? Nagu otse loomulikult? Kui juba tee ette võetud sai, tuleks see ikka lõpuni käia, või mis? Iseasi, kui oleks vale tee valitud, aga kui ei ole, siis milleks arvata, et kusagil on äkki ikka parem? Ja ma tean, et on inimesi, kellega kohtudes sa tead, et nad on vahepeal töötanud juba viies erinevas kohas, vahetanud kolm korda eluaset ja kaks korda elukaaslast ning ei leia selles midagi imelikku. Nagu mingid erinevad inimliigid või nii. Miks ma peaks tahtma uut telefoni, kui vana töötab?
Kuidas mõni on suuteline koheselt koostama paarikümne punktiga soovide nimekirja, ma katkuks enne endal karvad peast, kui paar punkti kirja saaks!? Äkki on asi selles, et mul lihtsalt ei ole kunagi millestki puudust olnud? Ma ei ole elanud, unistades, kuidas ma siis, kui kunagi raha saan, endale mingi asja ostan. Pluss loomupärane ihnsus, vanaema rääkis, et mu vanaisa olevat olnud kaardimängus alati kõige ihnsam mees, võtnud oma rahatasku alles siis ohates välja, kui kellelgi teisel tõesti enam midagi panustada ei olnud. Või ei olegi mul erilisi unistusi, sest ma ei ela tulevikus. Näiteks praegu ma ei saa aru paanikast, et raudselt peab veel maiski toas istuma. Minu jaoks hetkel lõpevad piirangud 1. maiga ja ma lihtsalt ei suuda kaugemale ette näha. Kui asi kohal on, eks siis vaatame. Mul paneb aju bloki peale. Niisamuti ei saa ma praegu tegeleda juunikuise reisi teemaga, sest see on ju alles juunikuus. Ma mõtlen sellele hiljem, hetkel on kõik nii nagu on, ma ei ole midagi tühistanud. Planeerida tulevikku? Ei. Ma ei ole elus midagi planeerinud, jah saan aru, säänsed ei tohiks lapsi saada ega midagi, aga ju siis mul puudub see eksistentsiaalne hirm, et mis siis saab kui?! Ju saab, kui ei saa, siis sureme ära. Ilmselt. Äkki kannatame ka enne, aga sellele on parem mitte mõelda.
Ehk ma olen hea kohaneja? Seda mõtlesin ma juba tookord Mikroga poolteist kuud haiglas olles. Kui enamikul oli õudne stress ja elumuutus, siis mul oli lihtsalt kuidagi, et ahah, nüüd siis hakkame pooleteise tunni tagant magama. Ok, siis. Mis seal's ikka. Äkki ma kohaneks totalitaarse korraga sama "valutult"? Teised võitlesid toanaabritega, haiglatoiduga, pesemisruumiga, mul oli sügavalt savi. Pigem oli huvitav vaheldus. Et ma nagu ise vaheldust ei otsi, aga kui elu pakub, siis võtan meeleldi vastu?
Või on selliseid asju, mida mina päriselt tahaksin, lihtsalt ülivähe? See võib ka olla, sest kui ma lähen poodi, siis on seal kõik nii igav ja tavaline. Selliste asjade ostmine ei ole inspireeriva eneseväljenduse akt vaid lihtlabane vajaduse rahuldamine - paljalt on külm, peab midagi selga ajama. Kuidas lubada endale midagi erilist, kui kõik on tavaline?
kolmapäev, märts 25, 2020
Alati valmis surema majanduse eest
Texase kuberner nõnda väitis, et vanavanemad olla nõus USA majanduse nimel oma elu jätma.
Ilmselt ma olen suisa eesrindlik, ise pole veel vanavanem ega midagi. Igatahes tuli meile esmaspäeval see kauaoodatud uus töötaja. Ma olin muidu eelmise nädala korralikult kodukontoris, aga uut inimest juhendada ei ole meil distantsilt lihtsalt võimalik. Ma muidugi eelnevalt küsisin, kas ta üldse on nõus tööle hakkama praegustes oludes ja tema rõõmsalt oli. Selge see, et ka tema olukord ei olnud kiita, oli ta ju just eelmisse kohta lahkumisavalduse andnud ja praegu töökäsi just laialt ei vajata. Täna hommikul inimene kirjutab mulle, et tal olemine sant ning tööle ei hakka tulema...Imeline, juhendasin teda kaks päeva sama arvuti taga. Oli vaja, onju, oli. Ei olnud, üldse ei olnud, keegi isegi ei käskinud, me poleks ilma uueta hätta jäänud, me saaks kõik vabalt kodunt töötada, aga...
Esimene tunne oli muide kergendus - jess, täna saab jälle omaette klappidega muusikat kuulata! Ilmselgelt ka viimane päev inimeste hulgas - ostaks poest (tõesti, mul ei jää kodus toitu üle, et lõuna kaasa võtta) midagi eriti head lõunaks (ei olnud väga võtta), äkki käiks sips-niuhti Rahva Raamatust kah läbi? Selle viimase mõtte matsin maha, sest sips-niuhti seal kindlasti ei lähe. Selle asemel olin loov ja asutasin vanematega raamatuvahetusteenuse - vanematel inimestel raamatuid ikka jagub, vahetada saab kontaktivabalt postkasti kaudu. Miinuseks see, et peab teadma, mida tahad, mulle saadeti esimesena heas usus tohutu tellis Stalini elulooga, mis mul juba "lapsena" loetud.
Lapsed said kolm päeva kodus kenasti hakkama, kuigi ema üritas mulle selgeks teha, et ma olen kriminaalkuriteo sooritanud ja 11-aastase üksi koju jätmine olla seadusega keelatud...Nii "lääneriik" me veel õnneks ei ole. Rootsis olla näiteks suletud ainult üli- ja keskkoolid, kahtlustan, et ehk just sel põhjusel - nooremad ei tohi minutitki järelvalveta olla ja see paneks majandusele liiga suure põntsu kui igaüht keegi koju valvama jääks. Üldse olen ma vist liberaalsem kui minu vanemad olid, mis mu meelest on pigem haruldane, ikka satun kuulma jutte, kuidas lapsi ei julge vanavanemate juurde viia, annavad lastele "valet" sööki, halba eeskuju jne. Samas tajusin ma oma lapsepõlves enda vanemaid ka palju rangematena kui teised, võib-olla ongi loogiline, et nüüd on vastupidi ja need vabaduses kasvanud lapsed on enda omade suhtes piiravamad.
Trendikas on kodusolijaile midagi meelelahutuseks soovitada (õudne, ma ikka kõõksusin nende mindfulnessi harjutuste ja muu peale, mismõttes ei osata oma aega sisustada?), ma vaatasin täna ära kaks esimest osa Elena Ferrante Napoli-tetraloogia esimese raamatu "Minu geniaalne sõbranna" järgi tehtud samanimelisest seriaalist, mille neli esimest osa ETV2-s juba vaatamiseks üleval on. Raamatutest on eesti keeles ilmunud kaks esimest, minu arvates oli teine osa parem, aga seriaal on visuaalselt nauditav ning mõtlemapanev tagasivaade maailma, kus haridus oli luksus, töö kogu elu sisu ning keelepeks ainuke meelelahutus. Osatäitjad on lihtsalt imeliselt valitud!
Ilmselt ma olen suisa eesrindlik, ise pole veel vanavanem ega midagi. Igatahes tuli meile esmaspäeval see kauaoodatud uus töötaja. Ma olin muidu eelmise nädala korralikult kodukontoris, aga uut inimest juhendada ei ole meil distantsilt lihtsalt võimalik. Ma muidugi eelnevalt küsisin, kas ta üldse on nõus tööle hakkama praegustes oludes ja tema rõõmsalt oli. Selge see, et ka tema olukord ei olnud kiita, oli ta ju just eelmisse kohta lahkumisavalduse andnud ja praegu töökäsi just laialt ei vajata. Täna hommikul inimene kirjutab mulle, et tal olemine sant ning tööle ei hakka tulema...Imeline, juhendasin teda kaks päeva sama arvuti taga. Oli vaja, onju, oli. Ei olnud, üldse ei olnud, keegi isegi ei käskinud, me poleks ilma uueta hätta jäänud, me saaks kõik vabalt kodunt töötada, aga...
Esimene tunne oli muide kergendus - jess, täna saab jälle omaette klappidega muusikat kuulata! Ilmselgelt ka viimane päev inimeste hulgas - ostaks poest (tõesti, mul ei jää kodus toitu üle, et lõuna kaasa võtta) midagi eriti head lõunaks (ei olnud väga võtta), äkki käiks sips-niuhti Rahva Raamatust kah läbi? Selle viimase mõtte matsin maha, sest sips-niuhti seal kindlasti ei lähe. Selle asemel olin loov ja asutasin vanematega raamatuvahetusteenuse - vanematel inimestel raamatuid ikka jagub, vahetada saab kontaktivabalt postkasti kaudu. Miinuseks see, et peab teadma, mida tahad, mulle saadeti esimesena heas usus tohutu tellis Stalini elulooga, mis mul juba "lapsena" loetud.
Lapsed said kolm päeva kodus kenasti hakkama, kuigi ema üritas mulle selgeks teha, et ma olen kriminaalkuriteo sooritanud ja 11-aastase üksi koju jätmine olla seadusega keelatud...Nii "lääneriik" me veel õnneks ei ole. Rootsis olla näiteks suletud ainult üli- ja keskkoolid, kahtlustan, et ehk just sel põhjusel - nooremad ei tohi minutitki järelvalveta olla ja see paneks majandusele liiga suure põntsu kui igaüht keegi koju valvama jääks. Üldse olen ma vist liberaalsem kui minu vanemad olid, mis mu meelest on pigem haruldane, ikka satun kuulma jutte, kuidas lapsi ei julge vanavanemate juurde viia, annavad lastele "valet" sööki, halba eeskuju jne. Samas tajusin ma oma lapsepõlves enda vanemaid ka palju rangematena kui teised, võib-olla ongi loogiline, et nüüd on vastupidi ja need vabaduses kasvanud lapsed on enda omade suhtes piiravamad.
Trendikas on kodusolijaile midagi meelelahutuseks soovitada (õudne, ma ikka kõõksusin nende mindfulnessi harjutuste ja muu peale, mismõttes ei osata oma aega sisustada?), ma vaatasin täna ära kaks esimest osa Elena Ferrante Napoli-tetraloogia esimese raamatu "Minu geniaalne sõbranna" järgi tehtud samanimelisest seriaalist, mille neli esimest osa ETV2-s juba vaatamiseks üleval on. Raamatutest on eesti keeles ilmunud kaks esimest, minu arvates oli teine osa parem, aga seriaal on visuaalselt nauditav ning mõtlemapanev tagasivaade maailma, kus haridus oli luksus, töö kogu elu sisu ning keelepeks ainuke meelelahutus. Osatäitjad on lihtsalt imeliselt valitud!
teisipäev, märts 24, 2020
Richard David Precht. Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.
Enamik teisi arvustusi Goodreadsis olid saksakeelsed ja seinast-seina hinnangutega, seega ma ei hakanudki neid tõlkima, aga üldist tendentsi esindavad kaks äärmuslikku ingliskeelset arvustust, millest üks ütleb "Very emotional and manipulative with little content." ning teine "Super intelligent, clear and fascinating". Nojah. Ma panin ikkagi maksimumpunktid, eelkõige juba positiivse emotsiooni eest ja teiseks kõigi nende mõtete eest, millele ma lugemise ajal innukalt kaasa noogutasin. Vähemalt pakub keegi meile ilusat tulevikku!
Kiireks kokkuvõtteks - digiteerimise tulemusena tööhõive väheneb drastiliselt, aga meie kaasaegsed poliitikud tegelevad odava populaarsuse saavutamise, mitte tulevikuvisioonidega. Seda kasutavad ära suurkorporatsioonid (FB, Google, Amazon jms), kes meist juhmid ja manipuleeritavad tarbimismaniakid teevad. Võimalused kodanikupalgaks on olemas, aga me ei räägi neist, vaid jutustame ikka lõputust kapitalismist. Inimese eksistentsi mõte ei ole töö, vaja on nö uut valgustusajastut, mis paneks inimesed kaugemale mõtlema, kuidas masinad enda heaks tööle panna, mitte, kuidas muutuda masinate orjadeks ja lasta vähestel ettevõtetel endale tulevikku dikteerida.
"Intelligentsus, nagu leidis Šveitsi psühholoog Jean Piaget, on see, mille me laseme käiku, kui ei tea, mida teha. Kes orienteerub arvudele, seab oma mõtlemisele kitsad piirid ja teab tegelikult alati, mida teha. Selles mõttes asendab kvantifitseerimine mõtlemist. Unarusse jääb otsustusvõime ja otsustamisrõõmu, väärtuste, meelsuste ja hoiakute arendamine" (lk 56). See on siis igasuguse kasumlikkuse saavutamisele orienteeritud mõtlemise kriitika, "aga mis sellest kasu on?" küsijatele. Teine hea raamat, mis sellele osutab on samas sarjas ilmunud Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest". Mittemõõdetav (humanitaarne!) on justkui kasutuks tunnistatud, milleks meile see, mis otseselt SKP-d ei tõsta?
Kristlikest väärtustest - " Ja meie kristlus on hakanud vabadust aja jooksul tunnistama üksnes seetõttu, et valgustusaja filosoofid sundisid teda selleks oma ähvardustega kristlus täielikult välja rookida." (lk 101). Mu meelest ka, aga tundub, et see on nii uudne mõttekäik, justkui oleks kristlus iseenesest vabaduse poolel.
"Huumoril, alkoholil, spordil ja suuremal osal seksist ei ole praktilist otstarvet, aga nad teevad elu sageli õnnelikumaks." (lk 171) Oojaa! Ühiskondlikult tähtis ei võrdu väärtuslikuga. "Sisemine motivatsioon - iseenese määratletud huvi - peab seisma iga utoopia keskpunktis, Nende huvide särav küllus on inimeseks olemise sisu. Pidevalt midagi kasulikku teha on iseloomulik pigem alamatele loomadele." (samas) Minu kriitika siinkohal oleks ainult see, et mu meelest autor ülehindab sisemist motivatsiooni. Minul isiklikult on seda ülimalt vähe. Hiljem ta põhjendab selle puudumist muide haridussüsteemiga, mis soosib väliseid stiimuleid (teen, et saada hea hinne, mitte seepärast, et huvitab). Teisalt on see ehk hea ka, ma ei suuda end üldse motiveerida millegi ebameeldiva, igava ja arusaamatu tegemiseks (kui siis, äärmiselt lühiajaliselt). Ma pigem logelen, kui tegelen sisemise motivatsiooni toel millegi ülla ja loovaga, kahtlustan, et nii on see enamikul. Aga mulle siiski koledal kombel meeldis see torge - "...müüdav sisu (content). (Selle sõna kasutamise järgi tunneb ära ilma tõelise hariduse ja südamehariduseta inimesed.)" (lk 172)
"Selle asemel, et olla oma identiteediloo jutustajad, saavad meist lugerid ja vabatahtlikud tarnijad kõigile, kes osutavad meile neid udupeeni teenuseid, et meid siis kokku pakkida ja maha müüa." (lk 174) See siis igasugusest popist enesejälgimisest ja kunstlike vajaduste tekitamisest. Optimeeritud inimese ihalus. Inimene, kes käsitleb end kui objekti, selle asemel, et ise olla. (samas).
"Mida rohkem määravad tehnilised turvaseadmed meie elu, seda vähem peame treenima oma otsustusvõimet ja ise oma käitumise kõlbelisuse üle otsustama./.../Sotsiaalsed normid seevastu jätavad meile valikuvõimaluse, kas järgida või rikkuda neid. Just see, et me ei pea neid järgima, muudab need oluliseks." (lk 222). Tabav täpsustus, mu arust.
Ma usun, et selle raamatu utoopia on ilmselt vaieldav, ma ise ei ole asjadega nii kursis, et suudaksin autori väiteid kaitsta või ümber lükata, aga teose tugevaim külg on mu meelest just see olukorra lahtimõtestamine, valupunktidele osutamine ja teistsugustele lahendustele suunamine. Tõesti, üldise nutistumise taustal ei küsi justkui keegi, et kuhu me päriselt välja jõuda tahame? Kas sinna, kus igaüks istub oma seadmes ja ostab asju, mille vajadust talle kinnitatakse või sellisesse, kus tehnoloogia abistab inimest tema enda soovide realiseerimisel?
Praegune kriis võiks vabalt olla murranguks, mille saabumist raamat ka ennustab. Kahjuks on olukord hetkel siiski selline, et pigem kipub olude sunnil kaduma just inimlik kontakt. Robothooldaja eakale ei tundugi ju nii paha plaan, kuigi autor toob välja, et suurim viga on just inimlike väärtuste asendamine robotitega, kui need peaksid meilt võtma ära just muud, tehnilised kohustused, et me saaksime rohkem oma inimlikkusele keskenduda.
Kas inimene on loov ja uudishimulik olend või eriti mitte, selles on vist suur küsimus?
neljapäev, märts 19, 2020
Kes pärast naerab...
Vaatasime just L.-ga mõlemad, kuidas meie postkastid ummistuvad - lasteaia listi saadeti kiri, milles rasvases kirjas märge, et vastust ootame meilile, mitte listi. Me olemegi need kurjad inimesed, kes koroona saavad, sest isegi L. arvas, et peaks vist kuidagi teada andma, mida sellistest arvata, aga noh, see oleks veel rohkem listi ummistanud ja pealegi oleme õelad ainult omavahel (st mitte üksteisega, kuigi seda ka loomulikult, aga võõraste silme alt väljas).
Igatahes ohkisime siin, kuidas kõik on lollid ja meie need lillekesed pasameres, kui avasin FB-s Mini klassikaaslaste vanemategrupilootuses taas nalja saada ja märkasin seal kellegi kuvatõmmist tema lapse eKooli ülesannete lehest. Mulle tundus, et meie oma on hoopis hõredam. Kontrollisin, hakkas tõesti kummaline tunduma, et emakeeles, mis pea igapäevane, pole juba neli päeva õppida antud. Noh, kes siin see suurem loll on? Muidugi selgus, et lisaks ülesannetele on olemas ka alajaotus "tunnitöö", mida mina üldse avanud ei olnud...Ikka "trillallaa ja trullalla, meil nii vähe õppida", eks...Lapse kiituseks saab öelda, et üle pooleteise tunni see mitme päeva tunnitöö järele tegemine õnneks ei võtnud.
Kui üldiselt on inimestel probleem, et peab oma kaasat harjumatult pikalt välja kannatama, siis mina tunnen vastupidi - kuidagi võõristus hakkab tekkima, ei tunne nagu äragi seda tüüpi, kes õhtul koju laekub. Ma olen kodukontoris, tema päriskontoris, normaalsel ajal töötame koos. Rääkides tööst, siis alles see oli, mil ma kiunusin, et tööd võiks rohkem olla - nüüd on tööd nii, et tapab, ainult, et ma pean seda siit ebamugavast kodukontorist tegema. Nagu alati, saad, mida tahad, aga väikese knihviga. Millegipärast on peagi lõppema hakkav nädal konkurentsitult aasta kiireimaks osutunud. Või isegi viimase poole aasta. Mis peaks ilmselt pigem hea olema, kuigi enamjaolt oli tegemist vanade failidega, mis tehtud enne karantiini, kuidas edasi läheb, ei tea.
Poes käisin ka ja avastasin seal, kuidas ma endale teadvustamata oma suud vastu rahakotti hõõrusin...Loomade meditsiinilist kraed oleks tõesti vaja. Ma lihtsalt ei suuda uskuda nende ettevaatusabinõude efektiivsusesse, üsna õnnemäng, kas hangid endale mingi viiruse või ei. Ma tean inimesi, kes juba varasemast desinfitseerisid poes käies oma ostukärusid ega saaks öelda, et nad oluliselt tervemad inimesed oleks, kui mina. Loomulikult, üldist levikut see mingil määral ikka piirab, aga tegelikult teeb ilmselt iga inimene päevas tuhandeid ohtlikke manöövreid, kuigi ise võib arvata, et on kaitstud, kui järgib üldisi hügieeninõudeid.
Ma imestan seda ka, kuidas inimesed usuvad, et karantiini ei leevendata, sest me oleme ikkagi humaansed ja solidaarsed riskirühmadega. Kahtlustan, et majanduslik kahju kaalub selle solidaarsuse ikkagi üles, pealegi, hetkel veel on kinnitatud riskirühmadeks vanurid ja varasemalt haiged - pigem kergendus riikidele, kui see segment väheneb...Mul endal on muide astma diagnoositud, kunagi ühe viirushaiguse tüsistusena tekkis, aga ajapikku on sümptomid väga harvaks jäänud, paar korda aastas või nii, aga piip on mul olemas. Eile läks ootamatult vaja, ei olnud üldse lõbus kokkusattumus.
Veel teemakohast (jah, ma kirjutasin, et mul on sellest siiber, aga mitte enda mölast muidugi!) - kas tõesti inimesed vaatavad neid salvestisi etendustest, kontsertidest ja muust taolisest? Mina näiteks ei suuda, see pole üldse see! Telelavastusi ma pole iial vaadata suutnud ja kontsertide puhul on möönduseks ainult see, kui esineja on selline, keda mul kuidagi oma eluajal näha pole võimalik. Ei teagi, miks. Kuidagi poolikuks jääb see elamus, teleekraan on ikkagi seasilm, puudu on vahetust inimkogemusest jne. Mingid ekstraverdi spetsiifilised probleemid äkki? Mis sest, et ma end ekstraverdiks tunnistada ei taha.
Netis oli veel see eristus ka, et on inimesed, kes väljas käimata enda eest hoolitseda ei viitsi (sinna kuulun mina) ja siis teised, kes puhtalt enda pärast end kodus lille löövad. Ma ei tea, miks ma rasvase peaga ringi käin, tõesti. Tavaaegadel ma ju ei mõtle, et peab end kasima, sest muidu teised vaatavad. Täna pesin pea ära, aga selgus, et see kolm ja pool päeva pesemata pluss viimased neist ka kammimata, oli mõjunud karvadele nii, et pooled neist tuli maha lõigata...Mis oli omakorda hea käsitööülesanne lapsele. Minust ei saa ikka seda testijat, kes tõestaks ära, et peale mingit aega hakkavad juuksed isepuhastuma.
P.S. Eelmises kommentaariumis mainit hea idee saada lapsed tube koristama minu oma puhul ei toiminud. Vaatas sujuvalt mööda sellest ülesandest. Ja õige kah - see ülesanne anti tüdrukute tööõpetuses, poisid pidid samal ajal ehitama onni!
Igatahes ohkisime siin, kuidas kõik on lollid ja meie need lillekesed pasameres, kui avasin FB-s Mini klassikaaslaste vanemategrupi
Kui üldiselt on inimestel probleem, et peab oma kaasat harjumatult pikalt välja kannatama, siis mina tunnen vastupidi - kuidagi võõristus hakkab tekkima, ei tunne nagu äragi seda tüüpi, kes õhtul koju laekub. Ma olen kodukontoris, tema päriskontoris, normaalsel ajal töötame koos. Rääkides tööst, siis alles see oli, mil ma kiunusin, et tööd võiks rohkem olla - nüüd on tööd nii, et tapab, ainult, et ma pean seda siit ebamugavast kodukontorist tegema. Nagu alati, saad, mida tahad, aga väikese knihviga. Millegipärast on peagi lõppema hakkav nädal konkurentsitult aasta kiireimaks osutunud. Või isegi viimase poole aasta. Mis peaks ilmselt pigem hea olema, kuigi enamjaolt oli tegemist vanade failidega, mis tehtud enne karantiini, kuidas edasi läheb, ei tea.
Poes käisin ka ja avastasin seal, kuidas ma endale teadvustamata oma suud vastu rahakotti hõõrusin...Loomade meditsiinilist kraed oleks tõesti vaja. Ma lihtsalt ei suuda uskuda nende ettevaatusabinõude efektiivsusesse, üsna õnnemäng, kas hangid endale mingi viiruse või ei. Ma tean inimesi, kes juba varasemast desinfitseerisid poes käies oma ostukärusid ega saaks öelda, et nad oluliselt tervemad inimesed oleks, kui mina. Loomulikult, üldist levikut see mingil määral ikka piirab, aga tegelikult teeb ilmselt iga inimene päevas tuhandeid ohtlikke manöövreid, kuigi ise võib arvata, et on kaitstud, kui järgib üldisi hügieeninõudeid.
Ma imestan seda ka, kuidas inimesed usuvad, et karantiini ei leevendata, sest me oleme ikkagi humaansed ja solidaarsed riskirühmadega. Kahtlustan, et majanduslik kahju kaalub selle solidaarsuse ikkagi üles, pealegi, hetkel veel on kinnitatud riskirühmadeks vanurid ja varasemalt haiged - pigem kergendus riikidele, kui see segment väheneb...Mul endal on muide astma diagnoositud, kunagi ühe viirushaiguse tüsistusena tekkis, aga ajapikku on sümptomid väga harvaks jäänud, paar korda aastas või nii, aga piip on mul olemas. Eile läks ootamatult vaja, ei olnud üldse lõbus kokkusattumus.
Veel teemakohast (jah, ma kirjutasin, et mul on sellest siiber, aga mitte enda mölast muidugi!) - kas tõesti inimesed vaatavad neid salvestisi etendustest, kontsertidest ja muust taolisest? Mina näiteks ei suuda, see pole üldse see! Telelavastusi ma pole iial vaadata suutnud ja kontsertide puhul on möönduseks ainult see, kui esineja on selline, keda mul kuidagi oma eluajal näha pole võimalik. Ei teagi, miks. Kuidagi poolikuks jääb see elamus, teleekraan on ikkagi seasilm, puudu on vahetust inimkogemusest jne. Mingid ekstraverdi spetsiifilised probleemid äkki? Mis sest, et ma end ekstraverdiks tunnistada ei taha.
Netis oli veel see eristus ka, et on inimesed, kes väljas käimata enda eest hoolitseda ei viitsi (sinna kuulun mina) ja siis teised, kes puhtalt enda pärast end kodus lille löövad. Ma ei tea, miks ma rasvase peaga ringi käin, tõesti. Tavaaegadel ma ju ei mõtle, et peab end kasima, sest muidu teised vaatavad. Täna pesin pea ära, aga selgus, et see kolm ja pool päeva pesemata pluss viimased neist ka kammimata, oli mõjunud karvadele nii, et pooled neist tuli maha lõigata...Mis oli omakorda hea käsitööülesanne lapsele. Minust ei saa ikka seda testijat, kes tõestaks ära, et peale mingit aega hakkavad juuksed isepuhastuma.
P.S. Eelmises kommentaariumis mainit hea idee saada lapsed tube koristama minu oma puhul ei toiminud. Vaatas sujuvalt mööda sellest ülesandest. Ja õige kah - see ülesanne anti tüdrukute tööõpetuses, poisid pidid samal ajal ehitama onni!
esmaspäev, märts 16, 2020
Järgmine, palun!
Paistab, et mul oli põnev ainult ühe päeva, teistel on endiselt. Ühtmoodi tüütavad mind need, kes ametlikku infot jagavad, kui ka need, kes pelleripaberipilte postitavad. Lisandunud on veel igasugu "issand kui erutav, olin terve päeva kodus!"-tüübid ja "appi, kuidas oma last kodus koolitada?!"-hullunud. Rääkige millestki muust, millestki huvitavast ometi! See kõik on juba vana ja kulunud.
Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?
Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?
Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!
L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?
Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.
Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.
Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?
Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?
Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!
L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?
Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.
Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.
neljapäev, märts 12, 2020
Sõnumeid suletud linnast
Kordame taas, et gripihooajal sigimine on suur viga! Ullalaa-trallallaa, pidasime siin just Mini sünnat rõõmsalt, teised varusid vetsupaberit, meil on vähemalt kooki. Vanaisa saabus just laupäeval Austriast, seal ju koroonat ei olnud, eks?
Külalised läinud, vaatasin, et koolist miski kiri tulnud. No johhaidii - linnavalitsuse otsusega jäägu koju ka kõik need, kelle lähedased viimase 14 päeva jooksul mitte-kriisipiirkondadeks kuulutatud välisriikides käinud! No mina Venemaal ju käisin napp nädalake tagasi. Ja vanaisa nüüd. Pidasin juristiga nõu, olla kriminaalkorras karistatav sääraste nõuete eiramine, aga no ebaloogiline, niikuinii lapsed koolis-lasteaias juba olnud ju peale minu saabumist.
Minutid hiljem uus uudis, kõik kinni, vahet pole. Veel minut, koroona leiti Austriast saabunud tartlasel. Ee..ööö...selle peale vanaisa üsna tõsine, et kas on teada, kust too tuli? Eks siis saad teada, kui sulle helistatakse. Esimene reaktsioon kooli sulgemisele oli tal muide see, et noh, saabki nüüd Rootsi suusatama minna, pole vaja vaheaega oodata...aaa..jah, krt, see koroona ju. Kuutsemägi kah kinni.
Minil sõbrannad pidid laupäeval sünnale tulema. Need 11,5 kelle ta koju kutsus. Jätsime ära, huvitav, kas muidu oleks tuldud ka. Ma oleks ausalt öelnud, et siin toas viibis hiljuti Austriast saabunud inimene.
Jõuluks sai lastele teatripiletid kingitud, järgmiseks neljapäevaks. Teater pandi kinni, lubati ühendust võtta. Kolmapäeval peaks hambaarst olema, ma ei teagi, vähemalt hambad terved, kui muud ei saa?
Raamatukogust raamatuid tuues just eelmisel nädalal mõtlesin, et veidi palju sai vist. Vähemalt niipalju ettenägelikkust! Vetsupaberit on näiteks kaks rulli meil. L. lubas töö juurest varastada, kui poes enam ei ole. "Kalevipoega" oleks vaja. Mikrol oli lasteaias etendus, mis jäi pooleli kõige põnevama koha pealt, sealt, kus Kalevipoeg Lennukiga maailma otsa põrutab ja nüüd on tal vaja teada, mis edasi sai. Vanematekodus on meil see suur mitmesajalehene värssides originaalversioon, ilmselt oleks mingit lastevarianti vaja, eeldan, et säärane leidub, aga no ei saa ligi ju. Raamatukogu kinni.
Põnev on ka see, et me vedasime oma tööotsijasaagat kliendi pärast, kes tegeleb noorte spordimeeskondadega. Ilmselt see tööpõld on lähikuudel üsna ahtake. Mis meeskonnad? Mis spordivõistlused? Huvitavad ajad.
Külalised läinud, vaatasin, et koolist miski kiri tulnud. No johhaidii - linnavalitsuse otsusega jäägu koju ka kõik need, kelle lähedased viimase 14 päeva jooksul mitte-kriisipiirkondadeks kuulutatud välisriikides käinud! No mina Venemaal ju käisin napp nädalake tagasi. Ja vanaisa nüüd. Pidasin juristiga nõu, olla kriminaalkorras karistatav sääraste nõuete eiramine, aga no ebaloogiline, niikuinii lapsed koolis-lasteaias juba olnud ju peale minu saabumist.
Minutid hiljem uus uudis, kõik kinni, vahet pole. Veel minut, koroona leiti Austriast saabunud tartlasel. Ee..ööö...selle peale vanaisa üsna tõsine, et kas on teada, kust too tuli? Eks siis saad teada, kui sulle helistatakse. Esimene reaktsioon kooli sulgemisele oli tal muide see, et noh, saabki nüüd Rootsi suusatama minna, pole vaja vaheaega oodata...aaa..jah, krt, see koroona ju. Kuutsemägi kah kinni.
Minil sõbrannad pidid laupäeval sünnale tulema. Need 11,5 kelle ta koju kutsus. Jätsime ära, huvitav, kas muidu oleks tuldud ka. Ma oleks ausalt öelnud, et siin toas viibis hiljuti Austriast saabunud inimene.
Jõuluks sai lastele teatripiletid kingitud, järgmiseks neljapäevaks. Teater pandi kinni, lubati ühendust võtta. Kolmapäeval peaks hambaarst olema, ma ei teagi, vähemalt hambad terved, kui muud ei saa?
Raamatukogust raamatuid tuues just eelmisel nädalal mõtlesin, et veidi palju sai vist. Vähemalt niipalju ettenägelikkust! Vetsupaberit on näiteks kaks rulli meil. L. lubas töö juurest varastada, kui poes enam ei ole. "Kalevipoega" oleks vaja. Mikrol oli lasteaias etendus, mis jäi pooleli kõige põnevama koha pealt, sealt, kus Kalevipoeg Lennukiga maailma otsa põrutab ja nüüd on tal vaja teada, mis edasi sai. Vanematekodus on meil see suur mitmesajalehene värssides originaalversioon, ilmselt oleks mingit lastevarianti vaja, eeldan, et säärane leidub, aga no ei saa ligi ju. Raamatukogu kinni.
Põnev on ka see, et me vedasime oma tööotsijasaagat kliendi pärast, kes tegeleb noorte spordimeeskondadega. Ilmselt see tööpõld on lähikuudel üsna ahtake. Mis meeskonnad? Mis spordivõistlused? Huvitavad ajad.
kolmapäev, märts 11, 2020
Don DeLillo. Null K
Jättes kõrvale keeleprobleemi, on ulmekirjanduses üldiselt meist erinev vaid keskkond ning tehnoloogia, inimesed jäävad endiselt inimesteks. See on sarnane olukorraga, kui kohtame mõnd kaasaegset inimest, kes elab teises kultuuriruumis - meile võivad mõistmata jääda tema kombed, kuid me saaksime aru tema tunnetest - miks ta on kurb, rõõmus, kade, hirmunud.
Don DeLillo on sellele asjale teistmoodi lähenenud ning see muudab lugemiskogemuse omamoodi autistlikuks - sa loed, püüad kaasa elada, aga sa lihtsalt ei saa aru, miks need inimesed niimoodi tunnevad ja talitavad. Hea näide on raamatus üks tülistseen isa ja poja vahel, mis eskaleerub vägivallakski, aga mina loen ega saa aru, mis siis toimus. Miks nad sedasi reageerisid? See on päriselt häiriv kogemus ja päriselus ilmselt eksisteeriv vaid endast äärmiselt erineva temperamendiga inimeste vahel. Üldiselt on meile ju omane mingeid asju iseenesestmõistetavaks ja inimlikuks pidada ning tohutu hämming tekib, kui miski sellest kõrvale kaldub.
Don DeLillo tulevikunägemuses juhtub seda pidevalt. Peategelase ema suri nö "loomulikult", haigusesse, olles ümbritsetuna mures inimestest. Peategelase isa ei mäleta aga isegi mitte selle naise nime enam. Peategelase kasuema on ravimatult haige ning valmistub keha säilitamisprotsessiks, et loodetavasti kunagi tulevikus üles äratatud ja terveks ravitud saada. Ootamatult otsustab peategelase isa, et ta soovib seda sama, sest on võimalik ennast ka niisama, igaks juhuks külmutada lasta. Tegemist ei olegi mingi tavalise meditsiinilise protsessiga, pigem meenutab kogu asutus ja filosoofia selle ümber kummalist sekti. Plaanitakse justkui inimrassi uut ärkamist, mille juurde on kavandatud lausa uus keel (!), mida "uuestiärganud" siis rääkima hakkaksid. Tulevikumaailma kirjeldus jääb üsna fragmenteerituks, me ei saa teada, millal kogu tegevus toimub, millega need inimesed igapäevaselt tegelevad (sellest räägitakse, aga mitte nii, et lugeja selget sotti saaks), mis maailmas üldiselt toimub. Paistab, et mingid katastroofid kusagil on, kuid samas selgub, et vähemalt osa ekraanidel näidatavast on lavastus. Mainitakse tehisintelligentsi, mis üldiselt inimese eest igapäevaeluküsimusi otsustab ja sellest tulenevast võõrandumist. Tegelased käituvad, tunnevad ja mõtlevad kuidagi kummaliselt. Lugedes on tunne, nagu viibiks kuskil vati sees ja püüaks kõigest väest vehkides sealt välja saada. Samas tundub, et ka raamatu tegelased tunnevad end maailmas võõraina. Ainus tuttavlik tundmus paistab olevat see, et peategelase isa ei suuda ilma naiseta elada, aga kas see on tõesti see tõeline põhjus, kui muidu mingeid inimlikke tundeid tal olema ei paista? Või on hoopis elu nii tüütuks muutunud, et isegi surematus ei huvita - tahaks uut võimalust, uuesti uues maailmas alustada, aga siiski mingil määral iseendana. Atsurr! Teeme elule restardi? Kui praegune inimene igatseks igavesti elada, siis tulevikuinimene pigem restarti?
Minu arvates on raamatu parim ja arusaadavaim peatükk, aga see, milles kirjeldatakse säilitamisprotsessiks külmutatud kasuema mõttetegevust. See nimelt mingil kujul säilib. Kui meie olemegi oma peas toimuv sisekõne, siis kuidas hakkama saada, kui keha enam ei ole? Üldiselt me sellele ei mõtle, aga inimese kogu taju on ikka äärmiselt kehaline. Kui ma mõtlen oma peast, siis ma tajungi kolpa selle ümber, oma nägu, juukseid. Aga kui seda kõike isikupärast ei oleks? Mis on hing (mõistus) ilma kehata? Mu meelest on DeLillo seda segadust päris põnevalt suutnud edasi anda.
Tegemist on kindlasti esteetiliselt nauditava (äkki see sõna on vale, pigem ehk "väljakutset esitava") teosega. Maailm on filmilik, kujutlusvõimet tööle panev. Külm, kaunis ja kauge. Loodetavasti väga kauge. Maailm, milles inimestel puudub igasugune elurõõm.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
teisipäev, märts 10, 2020
Hullu juttu
Peterburi-teemalise postituse all jagati linki ühele päris põnevale blogiartiklile sel teemal, kus osutati, et nii uhkeid maju, kanaleid jne lihtsalt ei olnud võimalik tolleaegsetel inimestel toonaste teadmiste juures ehitada ja ilmselt on siin miskit üleloomulikku mängus. Siit edasi minnes mu enda kogemuse juurde - olin ma ju Peterburis käimata seda linna ja konkreetseid paiku sealt unenäos näinud, mis ilmselgelt viitab taas üleloomulikule. Ehk olengi mina nende muistsete olendite järeltulija, kes hiilgavaid linnu ehitasid, tsivilisatsioone rajasid ning teadmisi omasid? Mõnedes ju olla reptiil peidus? Kui ma ainult nendele iidsetele teadmistele endas kuidagi ligi saaksin!
Ma loen selliseid asju tavaliselt kui põnevat fantaasiat. Lahe, et ka nii võib mõelda! Samas mul ei teki isu rohkem süveneda, sest need kõik on tõestamatud, lihtsalt lood. On ju inimesi, kes kõigest sellisest fanaatiliselt kinni hakkavad ja jutlustama kukuvad - mina usun, teie peate ka! Inimkonna minevikus on paljut, mida me ei tea ega oska seletada, tõendid on lihtsalt ammu hävinenud, ma lihtsalt lepingi sellega, sest mismoodi on parem see, kui hakata tõe pähe mingit tõestamatut fantaasiat uskuma? Võib-olla keegi kunagi avastab mingi faktidel põhineva tõe, paljut ju ongi juba meie eluajal ümber lükatud, aga kui ma seda teada ei saa, siis pole ka miskit katki. Ju mulle sobib määramatus ja ei ole mingit selget süsteemi vaja. Mu meelest süsteemi ei ole, vähemalt mitte mingit kõikehõlmavat - teed nii, juhtub naa (va loodusseadused). Kusagil, kellegi käes on olemas vastused kõigile küsimustele, aga süsteem varjab neid rahva eest? Mulle meenutab see "lõpliku tõe" otsimine kunagist teismea uskumise teemat - et noh, missugune jumal on olemas, kui üldse on? Õudne jama ju, kui satudki peale surma taevaväravateni ja sisse ei saa, sest ei uskunud? Igaks juhuks tuleks end ehk selle vastu kindlustada, uskudes kõiki võimalikke jumalaid? Monoteistlikud usud on sellele muidugi pihta saanud, pead valima, ei tohi olla teisi selle ühe kõrval! Paha lugu. Lihtsam on ju elada nii, et "vaatad, mis välja tuleb", mitte mingit konkreetset asja uskudes, peljates, mis siis saab, kui see on vale. Ma niimoodi uskuda ei suudaks, et üldse ei kahtleks. "Katsuda tahaksin ma!"
Huvitav on ka see, kuidas minu jaoks igasugu asjade pimesi usaldamine üha kaugemaks on jäänud. Mäletan, et 90ndail koos Nõukogude Liidu lagunemisega oli õudne parateaduste buum - minu meelest usuti siis kõike, ma ei tulnud selle pealegi, et kõik need artiklid UFO-dest, lumeinimestest, vaimudest ja eelmistest eludest võiksid olla midagi muud, kui tõestatud faktid. Praeguseks on see kuidagi nišiteema siiski, ma olin tõsiselt üllatunud, kui sattusin ühel üritusel vestlema oma sõbra isaga, kes oli sügavalt veendunud vaimude olemasolus, ma pidasin seda naljaks, sest noh, ükski täiskasvanud mees ei usuks ju seesugust asja?! Välja arvatud need, kes üleloomulikest nähtustest endale sissetulekuallika on teinud. Nooremana ei olnud mulle probleemi uskuda näiteks seda, et mu ema oli eelmises elus Scarlett O´Hara, sest numeroloogia ju sellele viitas, pealegi oli "Tuulest viidud" ema lemmikraamat ja isegi oma nime oli ta seoses selle looga saanud. Numeroloogia oli üldse kõige lahedam, ikkagi arvud ja värki! Valemid ja matemaatika, see on ju puha teadus, eks?! Nüüd ma alati imestan, kui ema või ämm jälle mulle Selgeltnägijate tuleproovi ümber jutustama hakkavad - et no milleks, mis vahet seal üldse on, suvaline telesaade, miks sellest nii vaimustuda, mida see annab? Lootuse, et kusagil on midagi "suuremat"? Niikuinii on ju, mulle piisab täitsa kvantfüüsikast, aru ma sellest ei saa, aga tundub võimas. Selgeltnägijad panevad ju enamasti ikkagi puusse.
Äkki usuksin ma siis, kui mu surnud vanaema end mulle ilmutaks ja ütleks, et tead, asjad on nii! Ma ei usu Tõnu Trubestkyt, kes meediumite vahendusel Sid Viciousega vestleb, sest kui see nii lihtne oleks, teeks me seda kõik. See on umbes sama, miks ma ei usu fotoepilatsiooni - kui see toimiks, siis oleks enamik soovijaid karvutud...Niivõrd kaalukad "saladused" nagu hauatagune elu või maavälised olendid imbuks raudselt kuskilt välja. Ma küll üritaks elavatega ühendust võtta, kui ma surnud oleks ja mingid imelised saladused avastaks! Ma ei usu, et ma ainuke oleks, aga millegipärast siiakanti sattuvad vaimud kõigest hirmutavad inimesi. No miks peaks mu armas vanaema või vanaisa sedasi tegema?!
Ah et elu olla ilma uskumata igav? Sel juhul soovitan erinevaid loodusteaduslikke raamatuid lugeda, üldse pole igav, täiesti uskumatult põnev on hoopis. Päriselu on sageli rabavam kui fantaasia.
Teemavahetus. Inimesele on omane kõikjal mingeid mustreid ja seaduspärasusi näha. Mina näiteks avastasin enda jaoks sellise, mille igaüks võib vabalt oma kogemusele tuginedes ümber lükata, aga mina ei pruugi teiste kogemust usaldada muidugi - tundub, et naised on enamasti kas iseseisvalt abitud "juhata mulle teed, ära mind üksi jäta!"-tüübid või siis lindpriid, kes ainult enda eest väljas seisavad, juhtimist "ma võtan su käekõrvale ja viin kohale, järgnege mulle!"-tüüpe võib pigem meeste hulgast leida. Mis on ebaloogiline, sest lapsi on ju enamasti naised kasvatanud, aga võib-olla ongi naised kogu oma vastutuse lastele suunanud ja teistele täiskasvanutele see ei laiene.
Ma loen selliseid asju tavaliselt kui põnevat fantaasiat. Lahe, et ka nii võib mõelda! Samas mul ei teki isu rohkem süveneda, sest need kõik on tõestamatud, lihtsalt lood. On ju inimesi, kes kõigest sellisest fanaatiliselt kinni hakkavad ja jutlustama kukuvad - mina usun, teie peate ka! Inimkonna minevikus on paljut, mida me ei tea ega oska seletada, tõendid on lihtsalt ammu hävinenud, ma lihtsalt lepingi sellega, sest mismoodi on parem see, kui hakata tõe pähe mingit tõestamatut fantaasiat uskuma? Võib-olla keegi kunagi avastab mingi faktidel põhineva tõe, paljut ju ongi juba meie eluajal ümber lükatud, aga kui ma seda teada ei saa, siis pole ka miskit katki. Ju mulle sobib määramatus ja ei ole mingit selget süsteemi vaja. Mu meelest süsteemi ei ole, vähemalt mitte mingit kõikehõlmavat - teed nii, juhtub naa (va loodusseadused). Kusagil, kellegi käes on olemas vastused kõigile küsimustele, aga süsteem varjab neid rahva eest? Mulle meenutab see "lõpliku tõe" otsimine kunagist teismea uskumise teemat - et noh, missugune jumal on olemas, kui üldse on? Õudne jama ju, kui satudki peale surma taevaväravateni ja sisse ei saa, sest ei uskunud? Igaks juhuks tuleks end ehk selle vastu kindlustada, uskudes kõiki võimalikke jumalaid? Monoteistlikud usud on sellele muidugi pihta saanud, pead valima, ei tohi olla teisi selle ühe kõrval! Paha lugu. Lihtsam on ju elada nii, et "vaatad, mis välja tuleb", mitte mingit konkreetset asja uskudes, peljates, mis siis saab, kui see on vale. Ma niimoodi uskuda ei suudaks, et üldse ei kahtleks. "Katsuda tahaksin ma!"
Huvitav on ka see, kuidas minu jaoks igasugu asjade pimesi usaldamine üha kaugemaks on jäänud. Mäletan, et 90ndail koos Nõukogude Liidu lagunemisega oli õudne parateaduste buum - minu meelest usuti siis kõike, ma ei tulnud selle pealegi, et kõik need artiklid UFO-dest, lumeinimestest, vaimudest ja eelmistest eludest võiksid olla midagi muud, kui tõestatud faktid. Praeguseks on see kuidagi nišiteema siiski, ma olin tõsiselt üllatunud, kui sattusin ühel üritusel vestlema oma sõbra isaga, kes oli sügavalt veendunud vaimude olemasolus, ma pidasin seda naljaks, sest noh, ükski täiskasvanud mees ei usuks ju seesugust asja?! Välja arvatud need, kes üleloomulikest nähtustest endale sissetulekuallika on teinud. Nooremana ei olnud mulle probleemi uskuda näiteks seda, et mu ema oli eelmises elus Scarlett O´Hara, sest numeroloogia ju sellele viitas, pealegi oli "Tuulest viidud" ema lemmikraamat ja isegi oma nime oli ta seoses selle looga saanud. Numeroloogia oli üldse kõige lahedam, ikkagi arvud ja värki! Valemid ja matemaatika, see on ju puha teadus, eks?! Nüüd ma alati imestan, kui ema või ämm jälle mulle Selgeltnägijate tuleproovi ümber jutustama hakkavad - et no milleks, mis vahet seal üldse on, suvaline telesaade, miks sellest nii vaimustuda, mida see annab? Lootuse, et kusagil on midagi "suuremat"? Niikuinii on ju, mulle piisab täitsa kvantfüüsikast, aru ma sellest ei saa, aga tundub võimas. Selgeltnägijad panevad ju enamasti ikkagi puusse.
Äkki usuksin ma siis, kui mu surnud vanaema end mulle ilmutaks ja ütleks, et tead, asjad on nii! Ma ei usu Tõnu Trubestkyt, kes meediumite vahendusel Sid Viciousega vestleb, sest kui see nii lihtne oleks, teeks me seda kõik. See on umbes sama, miks ma ei usu fotoepilatsiooni - kui see toimiks, siis oleks enamik soovijaid karvutud...Niivõrd kaalukad "saladused" nagu hauatagune elu või maavälised olendid imbuks raudselt kuskilt välja. Ma küll üritaks elavatega ühendust võtta, kui ma surnud oleks ja mingid imelised saladused avastaks! Ma ei usu, et ma ainuke oleks, aga millegipärast siiakanti sattuvad vaimud kõigest hirmutavad inimesi. No miks peaks mu armas vanaema või vanaisa sedasi tegema?!
Ah et elu olla ilma uskumata igav? Sel juhul soovitan erinevaid loodusteaduslikke raamatuid lugeda, üldse pole igav, täiesti uskumatult põnev on hoopis. Päriselu on sageli rabavam kui fantaasia.
Teemavahetus. Inimesele on omane kõikjal mingeid mustreid ja seaduspärasusi näha. Mina näiteks avastasin enda jaoks sellise, mille igaüks võib vabalt oma kogemusele tuginedes ümber lükata, aga mina ei pruugi teiste kogemust usaldada muidugi - tundub, et naised on enamasti kas iseseisvalt abitud "juhata mulle teed, ära mind üksi jäta!"-tüübid või siis lindpriid, kes ainult enda eest väljas seisavad, juhtimist "ma võtan su käekõrvale ja viin kohale, järgnege mulle!"-tüüpe võib pigem meeste hulgast leida. Mis on ebaloogiline, sest lapsi on ju enamasti naised kasvatanud, aga võib-olla ongi naised kogu oma vastutuse lastele suunanud ja teistele täiskasvanutele see ei laiene.
esmaspäev, märts 09, 2020
Inimesed...
"Miks sa üldse räägid sellise inimesega?!" imestas L. täiesti siiralt, kui ma oma ahastust demonstreerisin. Nimelt hakkas üks tööotsija minuga vaidlema, et Julius ei ole üldse Julius, sest noh, pole võimalik ju, temale küll nii ei tundu ja üleüldse pole normaalne säärast tööd teha. Mul on jälle küljes selline komme, et ma ikka püüan inimesi mõistusele tuua, tõde maksma panna. Uskumuste või maitse üle ma muidugi vaidlema ei hakka, aga no kui ikka öeldakse, et must on valge, siis ma vait olla ei suuda. Teisalt on selge see, et kui minu jaoks võib oluline olla tõde (jah, igaühel ongi oma isiklik tõde, see on ka selge, aga ikkagi, on ju olemas teatud teemad, kus õige vastus-vale vastus kehtib), siis kellegi teise jaoks on peamine just konflikt, ta tahabki lihtsalt vaielda. Sellisest inimesest tuleks eemale hoida. Muuhulgas, sattusin inimese profiili vaatama ja seal oli miljon ühesugust selfiet ning umbes poole tunni pärast juhtusin lugema Manjana kommentaari (kuskohast, seda ei mäleta enam muidugi) selliste kontodega inimeste ebastabiilsuse kohta...
Markantseim näide minu sarnasest viljatust vestlusest oli see, kui kunagi keegi "peen väljamaalane" süüdistas mind odavaks Ida-Euroopa prostiks olemises ja ma püüdsin teda ümber veenda...Selge ju, et tema tahtis mind lihtlabaselt solvata, mina aga pidasin seda miskipärast "arvamuseks" ja tahtsin seda muuta. Üldse mitte soovist sellise tegelasega suhelda, lihtsalt, et ta teaks. Teine näide, L. sai arvutimängus mingi vene keelt kõneleva käest ropult sõimata, ei saanud arugi, milles teda süüdistati, ainult roppused tulid tuttavad ette. Ta vastas külmalt "Ne panimaju" ja elas edasi. Ilmselt valus löök teisele poolele - mis mõttes sa aru ei saa, kuidas ma sind sõiman?! Mina oleks iga hinna eest üritanud aru saada, milles mind süüdistatakse ja siis püüdnud asja selgitada.
"Vali oma võitlused!" Püüan lapsele seda selgitada, aga kuidas seda teha, kui ise ka ei oska? Mikro oli hämmingus, sest ta sõbranna/vihavaenlane oli öelnud, et meie kass on räbal. Kuidas ta saab seda väita, kui ta ei ole meie kassi näinudki? Seleta siis, et ta tahtis lihtsalt midagi halba öelda, mitte tõele pretendeerida. See, et mõni inimene tahab lihtsalt sõnadega haiget teha, jääb täiesti mõistmatuks. Ikka mõtled, et äkki ta päriselt arvabki nii, nagu räägib. Ja kas on õige öelda, et kui keegi sind inetuks sõimab, siis tegelikult seetõttu, et tunneb ise end koledana ega julge peeglisse vaadata? Kas on õige öelda oma lapsele, et sina oled kõige ilusam, ära üldse muretse? Kas see tõstab normaalsel viisil ta enesehinnangut või läheb nüüd tema omakorda ja ütleb kõigile näkku, kuidas nood on koledad? Mis üldse toimub nende lastega, kes tõsimeeli küsivad oma sõprade käest: "On ju mina olen ilusam kui X? On ju Y on minust koledam?" Ma saan aru, et sa võid lapsena omaette juurelda selle "probleemi" üle, aga no niimoodi avalikult? Lapsed on inimeste väiksed, tsiviliseerimata variandid ja mõnelgi juhul on hirmus, millele nad viitavad, sest ma olen veendunud, et suures plaanis inimesed ei muutu elu jooksul, nad lihtsalt õpivad varjama.
Markantseim näide minu sarnasest viljatust vestlusest oli see, kui kunagi keegi "peen väljamaalane" süüdistas mind odavaks Ida-Euroopa prostiks olemises ja ma püüdsin teda ümber veenda...Selge ju, et tema tahtis mind lihtlabaselt solvata, mina aga pidasin seda miskipärast "arvamuseks" ja tahtsin seda muuta. Üldse mitte soovist sellise tegelasega suhelda, lihtsalt, et ta teaks. Teine näide, L. sai arvutimängus mingi vene keelt kõneleva käest ropult sõimata, ei saanud arugi, milles teda süüdistati, ainult roppused tulid tuttavad ette. Ta vastas külmalt "Ne panimaju" ja elas edasi. Ilmselt valus löök teisele poolele - mis mõttes sa aru ei saa, kuidas ma sind sõiman?! Mina oleks iga hinna eest üritanud aru saada, milles mind süüdistatakse ja siis püüdnud asja selgitada.
"Vali oma võitlused!" Püüan lapsele seda selgitada, aga kuidas seda teha, kui ise ka ei oska? Mikro oli hämmingus, sest ta sõbranna/vihavaenlane oli öelnud, et meie kass on räbal. Kuidas ta saab seda väita, kui ta ei ole meie kassi näinudki? Seleta siis, et ta tahtis lihtsalt midagi halba öelda, mitte tõele pretendeerida. See, et mõni inimene tahab lihtsalt sõnadega haiget teha, jääb täiesti mõistmatuks. Ikka mõtled, et äkki ta päriselt arvabki nii, nagu räägib. Ja kas on õige öelda, et kui keegi sind inetuks sõimab, siis tegelikult seetõttu, et tunneb ise end koledana ega julge peeglisse vaadata? Kas on õige öelda oma lapsele, et sina oled kõige ilusam, ära üldse muretse? Kas see tõstab normaalsel viisil ta enesehinnangut või läheb nüüd tema omakorda ja ütleb kõigile näkku, kuidas nood on koledad? Mis üldse toimub nende lastega, kes tõsimeeli küsivad oma sõprade käest: "On ju mina olen ilusam kui X? On ju Y on minust koledam?" Ma saan aru, et sa võid lapsena omaette juurelda selle "probleemi" üle, aga no niimoodi avalikult? Lapsed on inimeste väiksed, tsiviliseerimata variandid ja mõnelgi juhul on hirmus, millele nad viitavad, sest ma olen veendunud, et suures plaanis inimesed ei muutu elu jooksul, nad lihtsalt õpivad varjama.
reede, märts 06, 2020
Peterburi
Vahelduseks on ilmselt päris kasulik ajule restarti teha ja katsetada sellega, et vastutadki ainult enda eest. Kujutan ette, et kui ma oleks läinud reisile sõbra, elukaaslase või tuttavaga, siis me ilmselt oleksimegi kahekesi ringi käinud ja reis oleks hoopis teise mulje jätnud. Ma isegi ei oska öelda, mis teema mul nende võõraste inimestega on, sest esimese hooga vastaks, et ei-ei, mulle ei meeldi, õudne, aga samas olen ma keskmisest altim võõrastega vestlust alustama ja seekord juhtus kuidagi nii, et normaalsete inimeste kontsentratsioon paistis enneolematult kõrge. Täiesti teadlik faktist, et see kehtibki lühikeste ja pealiskaudsete suhete puhul ja seekord aitas ilmselt kaasa ka enamiku sarnane muusikamaitse. Probleemiks osutus hoopis see, et ühiseks väljaskäimiseks on ca 14 inimest enamikele restoranidele-baaridele liiga suureks väljakutseks.
Peene klaasist neljatärnika asemele saime retro-hotell Oktjabrskaja, mis tegelikult samas tärniklassis, aga osaliselt renoveerimisel veel. Meil vedas, sest saime oluliselt suurema toa, kui enamik neid, milles me pärast sees käisime. Asus teine kah otsapidi Nevski prospektil st lähemal keskusele, kui esimene valik, mis langes ära seetõttu, et hotellis oli veeavarii. Selline äge maja, üle 600 toa:
Kui Venemaa maapiirkonnad Ivangorodist Peterburini on kirjeldamatu mülgas, siis Neevalinn on ilus. Loomulikult avaldab muljet barokne kesklinn, aga minu pani ahhetama mastaap, mis laiub äärelinnades - mitmetasandilised kiirteed tohutute majade vahel, majad-majad-majad, vahele meri ning tühermaa. Selline ulmefilmi maastik. Meie giid teadis rääkida, et ametlikult elab Peterburis 5 miljonit, mitteametlikult üle 7 ja poole miljoni elaniku ning uued ametlikud andmed pidada sügisel tulema. Mastaap oli hoomamatu, no näiteks vaatasime me kaardil ära, kus see meie kontserdipaik asub ja imestasime, miks me ometi sinna oma bussiga ei sõida. Bussijuht-reisikorraldaja teadis aga, et metrooga on vahemaa neli peatust, bussiga üle tunni sõitu. Ärasõidupäeval, kui olime juba üle tunni sõitnud ja omast arust linnast kaugel, näitas bussijuht äkki, et näe, siin ongi see koht, kus eile kontserdil käisime. See oli täiesti uskumatu! Muuseas nägime seal ära ka Euroopa kõrgeima hoone, Delfi fotol see ufokujuline staadion (öises valguses superäge!) torni taga asus täpselt meie kontserdipaiga kõrval. Tommy Cashi kontsedile sõitsime trolliga 18(!) peatust, meil vist polegi nii pikki liine. Kontrolörid trollides olid väga abivalmid - "küll ma annan teada, kus te maha peate minema, ja vot sealt keerakse vasakule, sealt paremale, oletegi kohal! Nii, eestlased, minge teie nüüd maha, see troll vahetab liini, peate maha minema, muidu eksite ära!"
Giidiekskursioon bussiga kestis meil suisa viis tundi, nägime kõik tähtsama ära, giidiks kohalik 80-aastane Eesti proua, kurtis, et järelkasvu kahjuks ei ole. Minge Peterburi giidiks! Ma ei usu endiselt üleloomulikku, aga selle koha nägin ära, mida ma unes sageli näen - sama trepp jõeni, samad lõvid. Ilmselt lihtsalt üsna levinud motiiv kuskilt filmist ehk nähtud, aga ikkagi lahe.
Omapäi käisime muuseumides ka, küll mitte neis, mis kuulsad. Kui sa jalutad päevas keskmiselt 30 000 sammu, siis sinna otsa Ermitaaži enam kuidagi ei jõua. Viinamuuseumis käisime ja vahakujude omas, mis osutus naljanumbriks musta huumori võtmes - esimeses saalis Harry Potterid, Troonide Mäng jms, järgmises igasugu värdjad ning kolmandas puhas porno. Piletimüüjal oli samuti aus pohmell. No naerda sai. Panen ühe mõistatuse teile ka siia, et kes on pildil? Mingit sarnasust reaalse isikuga ei tuvastanud...
Süüa-juua sai igal pool hästi ja odavalt, külastasime nii stolovajaid kui peeni lokaale ja valgete linadega restorane. Venelaste smetana on teistsugune (magedam ja kreemjam) kui meie hapukoor, hapukapsasupp hullult hapu, aga hea ja selle kõrvale süüakse keedetud tatart. Võib-olla pidi seda supi sisse kastma, ma ei tea. Šoppamisele me üldse aega ei kulutanud, seega neid hindu ei oska öelda.
Tagasiteel peatusime Kroonlinnas, vaatasime Lydia Koidula maja ja kohalikku kirikut (ainus ilus hoone terves linnas). Mina, loll, näiteks ei teadnud, et Kroonlinn puha meres asub, tee sinna oli äge.
Ainuke asi, millest ma sotti ei saanud, oli see kuulus Peterburi metroo. Me läbisime selle nii kiiresti, et midagi erilist küll silma ei jäänud, peale selle, et kole sügaval tema asus. Võib-olla on need silmapaistvad jaamad kuskil teisel liinil, meie külastatud olid metrood nagu ikka.
Peene klaasist neljatärnika asemele saime retro-hotell Oktjabrskaja, mis tegelikult samas tärniklassis, aga osaliselt renoveerimisel veel. Meil vedas, sest saime oluliselt suurema toa, kui enamik neid, milles me pärast sees käisime. Asus teine kah otsapidi Nevski prospektil st lähemal keskusele, kui esimene valik, mis langes ära seetõttu, et hotellis oli veeavarii. Selline äge maja, üle 600 toa:
Giidiekskursioon bussiga kestis meil suisa viis tundi, nägime kõik tähtsama ära, giidiks kohalik 80-aastane Eesti proua, kurtis, et järelkasvu kahjuks ei ole. Minge Peterburi giidiks! Ma ei usu endiselt üleloomulikku, aga selle koha nägin ära, mida ma unes sageli näen - sama trepp jõeni, samad lõvid. Ilmselt lihtsalt üsna levinud motiiv kuskilt filmist ehk nähtud, aga ikkagi lahe.
Omapäi käisime muuseumides ka, küll mitte neis, mis kuulsad. Kui sa jalutad päevas keskmiselt 30 000 sammu, siis sinna otsa Ermitaaži enam kuidagi ei jõua. Viinamuuseumis käisime ja vahakujude omas, mis osutus naljanumbriks musta huumori võtmes - esimeses saalis Harry Potterid, Troonide Mäng jms, järgmises igasugu värdjad ning kolmandas puhas porno. Piletimüüjal oli samuti aus pohmell. No naerda sai. Panen ühe mõistatuse teile ka siia, et kes on pildil? Mingit sarnasust reaalse isikuga ei tuvastanud...
Tagasiteel peatusime Kroonlinnas, vaatasime Lydia Koidula maja ja kohalikku kirikut (ainus ilus hoone terves linnas). Mina, loll, näiteks ei teadnud, et Kroonlinn puha meres asub, tee sinna oli äge.
neljapäev, märts 05, 2020
Kaks kärbest ühe hoobiga
Venemaalt tagasi. Jube äge oli. See on lühike variant.
Pikem on selline, et ei tea, kust alustada. Kuna põhiline reisi põhjus oli ikkagi Lindemanni kontsert, siis alustangi sellest, kuigi tegelikult oli see juba reisi kolmas päev ja teine (!) kontsert. Kui piletid kätte saime, siis avastasime, et meil on fännipiletid, mis reisi kogumaksumust (220eur) arvestades olid ülikallid (70eur). Tegelikult selgus kohale jõudes, et fännipiletid tähendavad kõiki seisupileteid ja võrdsematest võrdsemad on need, kellel on VIP-fännipiletid, mis asuvad siis aiaga eraldatud alal otse lava ees. Põhimõtteliselt siis see asi, mis meie mõistes fänniala on. Kuna tegemist oli miski udupeene spordisaali põrandaga, siis oli see kaetud vaibaga ja mingisuguseid vedelikke saali kaasa ei lubatud. Kujutate ette kolm tundi põrgukuumuses üksteise vastu litsutud tilgakese veeta? Istekohtade omanikud said see-eest ringi käia, juua ja suitsetada, palju kulus. Sel hetkel, kui tundus, et meie ees on kõik kahupäised kahemeetrimehed, kes lakkamatult telefonidega filmivad, kahetsesin küll, et oleks vist pidanud ikka istekoha võtma. Muuseas, Lindemanni soojendab Aestethic Perfection, mida kuskil reklaamides kirjas ei ole, aga mis on täitsa äge bänd tegelikult. Sobivam kui Duo Jakotek, igatahes. Venelased filmivad oluliselt rohkem, kui meil kontsertidel tehakse ja see on päris nõme. Ega mul algul muud üle ei jäänud, kui läbi kellegi ekraani lavale vahtida. Heal juhul üks kümnest oskas filmida, mõni näiteks hüples telefon näpus...
Siis kui Lindemann lavale tuli, läks korralikuks mölluks, näiteks nägin ma esmakordselt ära õige mosh pit'i, kus siis rahva sisse ring moodustati ja seal sees kargamiseks läks. Tänu sellele sattusin ma aga nii kümmekond inimest ettepoole, siis tekkis teise kohta mosh pit ja järsku olingi vip-tsooni eraldava aia ees. Lõpuks hakkas ka lavale nägema. Ühel hetkel ronisid Tillike ja Peetrike suure mulli sisse ning hakkasid sellega mööda vip ala ringi sõitma ning tulid täpselt minu ette. Mu naaber ulatus mulli käega puudutama. Sel hetkel oli küll hea meel, et ikka põrandale sai tuldud. Mu toanaaber filmis eemalt:
Tegelikult oli selle Venemaa kontserdiga ikka jama ka. Nimelt olevat venelased kangesti solvunud, et Lindemanni videos nende naisi kasutatakse ning selleks, et venelasi mitte ärritada näidati taustavideoid ka kontserdil tsenseerituina. Euroopas sai kõike näha, meie ei saanud. Hoolimata sellest vene machod ei leebunud ja kuigi mina oma silmaga ei näinud, siis meie seltskonnast nähti, et pea kogu kontserdi oli Tilli seljal punane laseritäpp ehk siis nn märklaud ähvarduseks. Üks tüüp olla selle eest ka tribüünil maha väänatud. Üks neiu meie seltskonnast oli ikka tõeline õnneseen, nimelt oli ta võitnud kohtumise bändiga (ma tean, noh!) ja tema ütles, et turvad olid ikka märgatavalt vihased ja närvis ning Till Lindemann samuti üsna tõre (kuigi tema on vist enamasti selline).
Kokkuvõttes kogu möll oli äge, teisalt tahaks nüüd korralikult selle kontserdi youtubest üle vaadata (kui on, ma ei ole kontrollinud). Küsimus korraldajaile - miks ei tulda selle lihtsa asja peale, et lava lihtsalt paar meetrit kõrgemaks ehitada? Keegi märkas ka uut taset filmimise koha pealt - mingi vend filmis kogu aeg mitte lava, vaid iseennast kaasa elamas. Huvitav, keda sellise asja vaatamine huvitada võiks? Pmst, telefonid on saatanast. Kalaga pihta ei saanud, kuigi kastitäis neid vippide keskele tõesti lendas, paar kooki vist ka, aga nende lendu ma konkreetselt ise ei näinud ja verevihm jäi ka hoomamatuks. (Kõlab, nagu ma oleks "kergelt" švipsis olnud, aga kinnitan, et täitsa kaine, lihtsalt lühikest kasvu.)
Ma ennist mainisin, et see oli reisi teine kontsert. Päev enne läksime paarikümnekesi ka Tommy Cashi vaatama, kes juhtumisi sel samal ajal ühes Peterburi klubis esines. Piletid muuseas olevat poole odavamad kui Eestis Tommy kontsertidel. Klubi oli rahvast puupüsti täis, kõik jälle filmisid muidugi. Eriti hulluks mölluks läks, kui lavale astusid kohalikud staarid Peterburist, Little Big, kes sel aastal muide Venemaad Eurovisioonile esindama lähevad. Kuna meil reisil oli igasugu rahvast, siis selgus, et mõnele meeldiski Tommy Lindemannist rohkem :) Rääkides turvalisusest, siis Tommy kontserdilt huvitav seik - üks paar ei saanud klubisse sisse, sest koha peal piletimüüki ei toimunud ja nett oli maas (meie olime varem hotellis piletid ära ostnud, nemad ei jõudnud seda teha) ning viimases hädas andsid oma telefoni ühele suvalisele tüübile, et tee vähemalt video, mis show toimub. Ilusti toodi telefon tagasi. Turva lasi nad viimase loo ajaks veel sisse ka.
Sellest, kuidas Peterburi on äge linn ning venelased ja metalreisijad sõbralikud inimesed, kirjutan eraldi postituse.
Pikem on selline, et ei tea, kust alustada. Kuna põhiline reisi põhjus oli ikkagi Lindemanni kontsert, siis alustangi sellest, kuigi tegelikult oli see juba reisi kolmas päev ja teine (!) kontsert. Kui piletid kätte saime, siis avastasime, et meil on fännipiletid, mis reisi kogumaksumust (220eur) arvestades olid ülikallid (70eur). Tegelikult selgus kohale jõudes, et fännipiletid tähendavad kõiki seisupileteid ja võrdsematest võrdsemad on need, kellel on VIP-fännipiletid, mis asuvad siis aiaga eraldatud alal otse lava ees. Põhimõtteliselt siis see asi, mis meie mõistes fänniala on. Kuna tegemist oli miski udupeene spordisaali põrandaga, siis oli see kaetud vaibaga ja mingisuguseid vedelikke saali kaasa ei lubatud. Kujutate ette kolm tundi põrgukuumuses üksteise vastu litsutud tilgakese veeta? Istekohtade omanikud said see-eest ringi käia, juua ja suitsetada, palju kulus. Sel hetkel, kui tundus, et meie ees on kõik kahupäised kahemeetrimehed, kes lakkamatult telefonidega filmivad, kahetsesin küll, et oleks vist pidanud ikka istekoha võtma. Muuseas, Lindemanni soojendab Aestethic Perfection, mida kuskil reklaamides kirjas ei ole, aga mis on täitsa äge bänd tegelikult. Sobivam kui Duo Jakotek, igatahes. Venelased filmivad oluliselt rohkem, kui meil kontsertidel tehakse ja see on päris nõme. Ega mul algul muud üle ei jäänud, kui läbi kellegi ekraani lavale vahtida. Heal juhul üks kümnest oskas filmida, mõni näiteks hüples telefon näpus...
Siis kui Lindemann lavale tuli, läks korralikuks mölluks, näiteks nägin ma esmakordselt ära õige mosh pit'i, kus siis rahva sisse ring moodustati ja seal sees kargamiseks läks. Tänu sellele sattusin ma aga nii kümmekond inimest ettepoole, siis tekkis teise kohta mosh pit ja järsku olingi vip-tsooni eraldava aia ees. Lõpuks hakkas ka lavale nägema. Ühel hetkel ronisid Tillike ja Peetrike suure mulli sisse ning hakkasid sellega mööda vip ala ringi sõitma ning tulid täpselt minu ette. Mu naaber ulatus mulli käega puudutama. Sel hetkel oli küll hea meel, et ikka põrandale sai tuldud. Mu toanaaber filmis eemalt:
Kokkuvõttes kogu möll oli äge, teisalt tahaks nüüd korralikult selle kontserdi youtubest üle vaadata (kui on, ma ei ole kontrollinud). Küsimus korraldajaile - miks ei tulda selle lihtsa asja peale, et lava lihtsalt paar meetrit kõrgemaks ehitada? Keegi märkas ka uut taset filmimise koha pealt - mingi vend filmis kogu aeg mitte lava, vaid iseennast kaasa elamas. Huvitav, keda sellise asja vaatamine huvitada võiks? Pmst, telefonid on saatanast. Kalaga pihta ei saanud, kuigi kastitäis neid vippide keskele tõesti lendas, paar kooki vist ka, aga nende lendu ma konkreetselt ise ei näinud ja verevihm jäi ka hoomamatuks. (Kõlab, nagu ma oleks "kergelt" švipsis olnud, aga kinnitan, et täitsa kaine, lihtsalt lühikest kasvu.)
Ma ennist mainisin, et see oli reisi teine kontsert. Päev enne läksime paarikümnekesi ka Tommy Cashi vaatama, kes juhtumisi sel samal ajal ühes Peterburi klubis esines. Piletid muuseas olevat poole odavamad kui Eestis Tommy kontsertidel. Klubi oli rahvast puupüsti täis, kõik jälle filmisid muidugi. Eriti hulluks mölluks läks, kui lavale astusid kohalikud staarid Peterburist, Little Big, kes sel aastal muide Venemaad Eurovisioonile esindama lähevad. Kuna meil reisil oli igasugu rahvast, siis selgus, et mõnele meeldiski Tommy Lindemannist rohkem :) Rääkides turvalisusest, siis Tommy kontserdilt huvitav seik - üks paar ei saanud klubisse sisse, sest koha peal piletimüüki ei toimunud ja nett oli maas (meie olime varem hotellis piletid ära ostnud, nemad ei jõudnud seda teha) ning viimases hädas andsid oma telefoni ühele suvalisele tüübile, et tee vähemalt video, mis show toimub. Ilusti toodi telefon tagasi. Turva lasi nad viimase loo ajaks veel sisse ka.
Sellest, kuidas Peterburi on äge linn ning venelased ja metalreisijad sõbralikud inimesed, kirjutan eraldi postituse.
kolmapäev, veebruar 26, 2020
Kes sa selline oled?
Sattusin eile FB-s ühe vestluse peale, kus räägiti sinatamisest-teietamisest, teema fookus oli küll mujal, aga üldisemalt pani mind veidi imestama päris mitme inimese arusaam teietamisest kui feodaalaja jäänukist või võltsvagadusest. Ma ei tea isegi, kas selles arvamuses kuskil kuldset keskteed leidub, aga mina olen igatahes teises äärmuses, kes leiab, et kõigi võõraste sinatamine on familiaarsus.
Ma isegi ei usu, et asi on kasvatuses, sest ilmselt on meid kõiki ses osas enam-vähem sarnaselt haritud. Millegipärast on mul aga sisemine tõrge võõraste sinatamise suhtes. Selline täiesti teadvustamatu, aga olemas. Lambi lõi mul põlema aga hoopis see, miks ma tajun sinatamist rünnakuna. Mu mõlemad pikaajalised elukaaslased on mingil õnnetul eluperioodil müügitööga tegelema pidanud ja sealhulgas koolitustel käinud, kus neile on pähe taotud, kuidas "omamehelikkus" müüb ja nemad on sealt sama targalt ära tulnud, väites, et see kõik on möga. Ilmselgelt ei ole kumbki neist müügiinimene ja seda ei ole ka mina ning ainus põhjus, miks ma annan raha kellelegi, kes mulle külje alla poeb, on see, et ta jalga laseks. Kas teil ei aja ihukarvu püsti kõned, kus suvaline Miku või Mann teile helistab ja küsib "kas sina, Marca, oled mõelnud selle või tolle asja soetamise peale?" ning sinatab ja kutsub sind nimepidi veel vähemalt mitukümmend korda, mis peaks vist mu ära petma stiilis "see on mu parim sõber, kes mulle asja pakub", kuigi mu parim sõber pöördub minu poole enamasti sõnaga "kuule!" nagu enamik inimesi.
Ma Pulleritsu blogi muidugi ei loe, mis mul spordist, aga vahel olen vaadanud, et huvitav, miks seal nii palju kommentaare on. Need kommentaarid panid mu algul arvama, et tegemist on mingi autori sõprade ringiga, kes seal kõik Pulleritsu kergelt nöögivad või nii, aga siis sain aru, et see on teatud inimeste stiil teist pisendada ja oma tõega peale linnata. Mul on endal sageli raskusi võõras blogis teietamata kommenteerida, sest no ma ei taha ju lugupidamatu olla ja võõrale territooriumile trügida. Kuidagi niimoodi see sinatamine mulle paistab - enda pealesurumisena, kas midagi müües või omi seisukohti tähtsustades. Sinatamine on minu jaoks kaugel sõbralikkuse märgist, milleks mõned seda peavad. Minu jaoks on see just tunnus ebasõbralikkusest ja minust ülesõitmise soovist. Loomulikult sinatan ma oma sõpru ja inimesi, kellega mul on juba suhtlus tekkinud. Miks ei võiks kõiki sõpradena võtta, pakkus samuti keegi välja. Vot see on vist fundamentaalne küsimus, mina ei saa kõiki sõpradena võtta, lihtsalt ei saa.
Hiljuti lisas mind FB-s sõbralisti üks vana kursaõde, sünnipäeval tuli temast veidi juttu. Nagu ma kahtlustasin, siis ilmselt saan varsti kutse võrkturundusega liitumiseks, muud põhjust sõbraks lisamisel ei olnudki. Kui ma saaks euro igaühe eest, kelle ma üle pika aja sõbralisti lisan ja kes siis esimese asjana peale kohustuslikku "hei, kuidas läheb!"-it küsib, kas ma X superheast tootest olen juba kuulnud. On see sõprus?
P.S. Töötajat me ei ole ikka leidnud. Umbes 50st inimesest tundis Juliuse ära 5 (hetke "parim" pakkumine Ivlios Misoon), neist 4 on testil käinud. Testis oli ka sama Julius, üks suutis testi ajaks Juliuse Sellioliks muuta. Ülejäänutel oli muuga raskusi. Kõige hullem variant, et näiteks loogilise arusaamisega on kõik ok, aga suvalised hooletusvead - sealt täht puudu, sealt number üle, nullivad kõik ära. Kommenteeriti, et meie töö olla hullumeelselt keeruline. Äkki peaks mingit kohalikku keskmist palka ikka nõudma või midagi? Selline kommentaar tuli ka, et hästi kerge oli, aga noh, ma arvan, et päris palju vigu tuli ka sisse! Hehee! Mis selle asja mõte siis on üldse - asja teebki keeruliseks ju see, et vaja oleks aru ka saada, mis sa sinna kirjutasid?! Muidu oleks tõesti imeliselt lihtne.
Kõik testijad tegid aga sellise, minu jaoks arusaamatu nükke, et nägid Rooma ühte seitsmena, mis on ebaloogiline sel põhjusel, et tegemist oli pildi tellimuse arvuga. Missugune inimene tellib oma lapsest seitse identset fotot? Ma mainisin seda ette kõigile - tavaliselt üle paari pildi pere kohta ei tellita. Ma olen neid faile näinud tuhandeid ja erandeid mitte ühtki. Teine mu jaoks loogikavastane seletus oli kelleltki, kes leidis, et ta tegelt luges Nilssoni välja küll, aga see tundus talle sellise naljaka multikanimena. Eee..no härra Nilsson oligi härra Nilsson selle pärast, et see on täiesti harilik rootsimaine nimi. No nagu Mr Smith, eks.
P.P.S. Mida ma Lindemannile selga panen? Räägitakse, et ta pidavat rahvast vere, kreemikookide ja surnud kaladega loopima. No see viimane - kas pärast terve buss haiseb?!
Ma isegi ei usu, et asi on kasvatuses, sest ilmselt on meid kõiki ses osas enam-vähem sarnaselt haritud. Millegipärast on mul aga sisemine tõrge võõraste sinatamise suhtes. Selline täiesti teadvustamatu, aga olemas. Lambi lõi mul põlema aga hoopis see, miks ma tajun sinatamist rünnakuna. Mu mõlemad pikaajalised elukaaslased on mingil õnnetul eluperioodil müügitööga tegelema pidanud ja sealhulgas koolitustel käinud, kus neile on pähe taotud, kuidas "omamehelikkus" müüb ja nemad on sealt sama targalt ära tulnud, väites, et see kõik on möga. Ilmselgelt ei ole kumbki neist müügiinimene ja seda ei ole ka mina ning ainus põhjus, miks ma annan raha kellelegi, kes mulle külje alla poeb, on see, et ta jalga laseks. Kas teil ei aja ihukarvu püsti kõned, kus suvaline Miku või Mann teile helistab ja küsib "kas sina, Marca, oled mõelnud selle või tolle asja soetamise peale?" ning sinatab ja kutsub sind nimepidi veel vähemalt mitukümmend korda, mis peaks vist mu ära petma stiilis "see on mu parim sõber, kes mulle asja pakub", kuigi mu parim sõber pöördub minu poole enamasti sõnaga "kuule!" nagu enamik inimesi.
Ma Pulleritsu blogi muidugi ei loe, mis mul spordist, aga vahel olen vaadanud, et huvitav, miks seal nii palju kommentaare on. Need kommentaarid panid mu algul arvama, et tegemist on mingi autori sõprade ringiga, kes seal kõik Pulleritsu kergelt nöögivad või nii, aga siis sain aru, et see on teatud inimeste stiil teist pisendada ja oma tõega peale linnata. Mul on endal sageli raskusi võõras blogis teietamata kommenteerida, sest no ma ei taha ju lugupidamatu olla ja võõrale territooriumile trügida. Kuidagi niimoodi see sinatamine mulle paistab - enda pealesurumisena, kas midagi müües või omi seisukohti tähtsustades. Sinatamine on minu jaoks kaugel sõbralikkuse märgist, milleks mõned seda peavad. Minu jaoks on see just tunnus ebasõbralikkusest ja minust ülesõitmise soovist. Loomulikult sinatan ma oma sõpru ja inimesi, kellega mul on juba suhtlus tekkinud. Miks ei võiks kõiki sõpradena võtta, pakkus samuti keegi välja. Vot see on vist fundamentaalne küsimus, mina ei saa kõiki sõpradena võtta, lihtsalt ei saa.
Hiljuti lisas mind FB-s sõbralisti üks vana kursaõde, sünnipäeval tuli temast veidi juttu. Nagu ma kahtlustasin, siis ilmselt saan varsti kutse võrkturundusega liitumiseks, muud põhjust sõbraks lisamisel ei olnudki. Kui ma saaks euro igaühe eest, kelle ma üle pika aja sõbralisti lisan ja kes siis esimese asjana peale kohustuslikku "hei, kuidas läheb!"-it küsib, kas ma X superheast tootest olen juba kuulnud. On see sõprus?
P.S. Töötajat me ei ole ikka leidnud. Umbes 50st inimesest tundis Juliuse ära 5 (hetke "parim" pakkumine Ivlios Misoon), neist 4 on testil käinud. Testis oli ka sama Julius, üks suutis testi ajaks Juliuse Sellioliks muuta. Ülejäänutel oli muuga raskusi. Kõige hullem variant, et näiteks loogilise arusaamisega on kõik ok, aga suvalised hooletusvead - sealt täht puudu, sealt number üle, nullivad kõik ära. Kommenteeriti, et meie töö olla hullumeelselt keeruline. Äkki peaks mingit kohalikku keskmist palka ikka nõudma või midagi? Selline kommentaar tuli ka, et hästi kerge oli, aga noh, ma arvan, et päris palju vigu tuli ka sisse! Hehee! Mis selle asja mõte siis on üldse - asja teebki keeruliseks ju see, et vaja oleks aru ka saada, mis sa sinna kirjutasid?! Muidu oleks tõesti imeliselt lihtne.
Kõik testijad tegid aga sellise, minu jaoks arusaamatu nükke, et nägid Rooma ühte seitsmena, mis on ebaloogiline sel põhjusel, et tegemist oli pildi tellimuse arvuga. Missugune inimene tellib oma lapsest seitse identset fotot? Ma mainisin seda ette kõigile - tavaliselt üle paari pildi pere kohta ei tellita. Ma olen neid faile näinud tuhandeid ja erandeid mitte ühtki. Teine mu jaoks loogikavastane seletus oli kelleltki, kes leidis, et ta tegelt luges Nilssoni välja küll, aga see tundus talle sellise naljaka multikanimena. Eee..no härra Nilsson oligi härra Nilsson selle pärast, et see on täiesti harilik rootsimaine nimi. No nagu Mr Smith, eks.
P.P.S. Mida ma Lindemannile selga panen? Räägitakse, et ta pidavat rahvast vere, kreemikookide ja surnud kaladega loopima. No see viimane - kas pärast terve buss haiseb?!
teisipäev, veebruar 25, 2020
21 tundi tanksaabastes
ehk 26 tundi magamata, aga see esimene tundub šokeerivam, 24-tunnised vahetused on ju mõnes ametis tavapärane praktika.
Ehk siis "mu sõber **** oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks!" ja kui mu suurim mure pealinna peole sõites oli see, kuidas peokõlbulikku kotti ära mahutada pidžaama, hambahari ja muu ööbimiseks vajalik, siis tegelikult ei oleks ma pidanud ühtki neist tüütustest kaasa vedama. Oleks ära jäänud ka piinlikud seletused turvameestele, et kotis on jah pudel, aga see on deodorandipudel ja me ausõna ei kavatse teie baaris kaasavõetud rullikut lakkuda.
Kui Tartus oli veel normaalne veebruarikuine paduvihm, siis Tallinnas oli see moondunud lumepurgaaks, millest läbimurdmine päris võhmale võttis. Hea, et ma välimusega pingutanud ei olnud, veidi imelik olnuks bussijaamast Liviko tehaseni taksos sõita, sest just sealkandis paiknes meie esimene peopaik Triinude Toiduministeerium. Oeh, see oli lihtsalt imeline koht! Esiteks nägi see stiilne ja hubane välja, teiseks ja noh, peamiseks - need toidud! Ma ei tea, mis teenuseid nad muidu pakuvad, aga meil oli täis vegan värk (vabandan, kui eksin, aga mulle tundus, et ka piima, muna jms ei oldud kasutatud). Ma saan aru, et paljudel tekitab see pigem ebameeldiva häälestuse, aga päriselt oli see üks parimaid toiduelamusi mu elus! Puravikurisotto - ma armastan muidu ka kõiki risottosid va endatehtuid, mis ei kuku iialgi patuselt kreemjad välja, balsamiäädikaga krõmpsud peedid, mustade ubade salat, avokaadosaiad (peaks olema lihtne värk, aga no minu käes ei õnnestuks seegi), ahjukõrvits, hummused, isegi magustoit oli normaalne, mitte mingi tüütu magus kook, vaid chiapuding kookosega. Ausalt, isegi mehed sõid. Ja õudne, kui palju meil seda värki veel üle jäi, süda tilkus verd, et kõhtu rohkem ei mahtunud. Kui taimset toitu teha osatakse, siis maitseb see minu kogemusel tunduvalt paremini kui suvaline liha. Millegipärast arvatakse, et taimetoit peab olema mingi maitsestamata hein, ei pea üldse.
Peale keskööd liikusid entusiastlikumad kolm koos sünnipäevalapsega edasi vanalinna Red Emperorsi. Ma olin nõus igale poole minema, sest ma polnud ju kusagil käinud, aga selgus, et ka ülejäänud elasid rohkem kusagil mujal kui Eestis ja seega oli see väidetavalt sünnipäevalapse lemmikbaar kõigi jaoks esmakordne kogemus. Ja mulle täiega meeldis! Kuigi see langes klassifikatsiooni järgi sinna kasti "baar, kus tundub, et nurka on oksendatud" - ilmselt see on miski Pegasuse vastand (kuigi seal käisin ma ka...ööö...16 aastat tagasi vist, aga siis see oli peen koht). Nägi välja nagu skvott Berliinis, seinad graffityt täis, istumiseks nii vanad bussiistmed, kui ka muud ebastandardsed asjad. Aknast paistis seevastu Viru Keskus ja muu glamuur. Rahvas oli multi-kulti, asub see odava hosteliga samas majas (kuidas nad seal magavad, ma ei tea), mängiti nii beerbongi kui inimesesuuruse Jenga torniga (meie slängis "Huijoova torn", sest sõbral oli soomekeelne versioon, millel nimeks "Huojuva torni" ehk siis kõikuv torn). Kui Zavood oleks mitu korda suurem, näeks see umbes selline välja.
Edasi püüdsime minna ühte hetkel väidetavalt linna kuumimasse kohta, mida nime järgi isegi mina teadsin, aga siin ütlema ei hakka, sest ma ei taha, et keegi oma lolli nalja tõttu probleemidesse satuks. Igatahes käis seal räme technopidu, ruum oli ohtralt tossu täis ja me ei nõustunud piletiraha eest seda kõike taluma. Sünnipäevalaps aga tahtis kangesti sees ringi vaadata ja oma tahtmise ta ka sai - turvamees seletas ukse pealt - seal on baar, seal lava, seal peller ja sealt saab narkot osta! Nojah siis! Tundus, et äkki ta ei teinud üldse nalja.
Uudishimu rahuldatud, otsustas meie kolmeseks kahanenud seltskond õhtu viimase dringi kuskil viisakas kohas teha. Nimelt pidi üks seltskonnast üheksase bussiga Pärnu sõitma ja lootis ikka vahepeal paar tundi magada ka. Tema mõte oli, et võiks VS-i minna. Seda kohta mina teadsin - Võitlev Sõna ju, mille kokk Ženja pronksiöö kaanepoisiks sai, ma käisin seal oma Tallinna aegadel lõunat söömas. "Võitlev Sõna? Tallinnas ei mäleta keegi, et sellel siuke nimi oli!" Tuleb välja, et nüüd on tegemist nime järgi "kohvikuga", aga süüa seal küll ei saa. Meie kohale jõudes (kell oli umbes 3) oli paik üsna tühi, aga teadjam inimene väitis, et siin läheb pidu käima kell 5 ja kestab kümneni hommikul. Ega ma väga ei uskunud, et selliseid kohti olemas on, veel vähem arvasin, et ise seda pulli näen. Igatahes üheksasele bussile kiirustaja oma sõna tõesti pidas, paraku jäime meie sünnipäevalapsega kuidagi pikale. Tõesti, kell viis läkski pidu käima. Mitte just minu maitse, aga omaette huvitav vaatlus. 5Miinust, Nublu, Caater ja Mari-Liis, sekka slaavikeelseid hitte, rahvas lõugas kaasa laulda. Ustel relvastatud turvasid pole mina ka Tartus veel iial näinud, aga seal olid, kohe mitu. Praktiseerisin vene keelt Ukraina ehitajaga, ta väitis, et ma sobiks filmi, ma aimasin, millisesse, sest ta kogu aeg toonitas, et peamine on olla loomulik, solvasin hiljuti naise kaotanud meest - ta ütles, et "naine mul oli" ja ma plärtsatasin, et "mis mõttes oli? ära suri vä?", selgus, et nii oligi...(ma kangekaelselt ei uskunud, aga sõbranna selgitas kurva tõe hiljem välja), üks üsna umbjoobes tegelane pidas mind tõemeeli Lenna Kuurmaaks. Oli tore pidu vist? Üks hea lugu tuli ka umbes kell 7 hommikul, Prodigy "No Good". Kuna oli selge, et sünnipäevalaps veel minema ei asuta ja magama pole ka enam mõtet minna, siis suundusin läbi ärkava linna otse bussijaama ja sõitsin koju ära. Rekordina suutsin magada bussis veidi üle tunni aja, ma tavaliselt olen võimetu istuvas asendis magama. Koju jõudes leidsin kotist mingid võtmed, arvasin, et minu varuvõtmed ilmselt, mees pakkus ka sama. Läksin varakult magama. Vabariigi aastapäeva hommikul telefoni sisse lülitades saabus sõnum sünnipäevalapselt, et ega sa mingeid võtmeid ei ole leidnud? Ma ta võtmete oma põhjatusse kotti suskamist ei mäleta, küll aga seda, et vahelduva eduga majutasin seal tema juhilube, pangakaarti ja telefoni - päris hea variant, et ainult võtmed, pealegi oli tema peolt lahkumise ajaks hommik juba käes ja pargipingil konutama ei pidanud.
Poleks uskunud, et ma selleks kõigeks võimeline olen, aga paistab, et mu võimed ikka suudavad mind vahel ka üllatada. Pideva ülemagamise boonused?
Ehk siis "mu sõber **** oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks!" ja kui mu suurim mure pealinna peole sõites oli see, kuidas peokõlbulikku kotti ära mahutada pidžaama, hambahari ja muu ööbimiseks vajalik, siis tegelikult ei oleks ma pidanud ühtki neist tüütustest kaasa vedama. Oleks ära jäänud ka piinlikud seletused turvameestele, et kotis on jah pudel, aga see on deodorandipudel ja me ausõna ei kavatse teie baaris kaasavõetud rullikut lakkuda.
Kui Tartus oli veel normaalne veebruarikuine paduvihm, siis Tallinnas oli see moondunud lumepurgaaks, millest läbimurdmine päris võhmale võttis. Hea, et ma välimusega pingutanud ei olnud, veidi imelik olnuks bussijaamast Liviko tehaseni taksos sõita, sest just sealkandis paiknes meie esimene peopaik Triinude Toiduministeerium. Oeh, see oli lihtsalt imeline koht! Esiteks nägi see stiilne ja hubane välja, teiseks ja noh, peamiseks - need toidud! Ma ei tea, mis teenuseid nad muidu pakuvad, aga meil oli täis vegan värk (vabandan, kui eksin, aga mulle tundus, et ka piima, muna jms ei oldud kasutatud). Ma saan aru, et paljudel tekitab see pigem ebameeldiva häälestuse, aga päriselt oli see üks parimaid toiduelamusi mu elus! Puravikurisotto - ma armastan muidu ka kõiki risottosid va endatehtuid, mis ei kuku iialgi patuselt kreemjad välja, balsamiäädikaga krõmpsud peedid, mustade ubade salat, avokaadosaiad (peaks olema lihtne värk, aga no minu käes ei õnnestuks seegi), ahjukõrvits, hummused, isegi magustoit oli normaalne, mitte mingi tüütu magus kook, vaid chiapuding kookosega. Ausalt, isegi mehed sõid. Ja õudne, kui palju meil seda värki veel üle jäi, süda tilkus verd, et kõhtu rohkem ei mahtunud. Kui taimset toitu teha osatakse, siis maitseb see minu kogemusel tunduvalt paremini kui suvaline liha. Millegipärast arvatakse, et taimetoit peab olema mingi maitsestamata hein, ei pea üldse.
Peale keskööd liikusid entusiastlikumad kolm koos sünnipäevalapsega edasi vanalinna Red Emperorsi. Ma olin nõus igale poole minema, sest ma polnud ju kusagil käinud, aga selgus, et ka ülejäänud elasid rohkem kusagil mujal kui Eestis ja seega oli see väidetavalt sünnipäevalapse lemmikbaar kõigi jaoks esmakordne kogemus. Ja mulle täiega meeldis! Kuigi see langes klassifikatsiooni järgi sinna kasti "baar, kus tundub, et nurka on oksendatud" - ilmselt see on miski Pegasuse vastand (kuigi seal käisin ma ka...ööö...16 aastat tagasi vist, aga siis see oli peen koht). Nägi välja nagu skvott Berliinis, seinad graffityt täis, istumiseks nii vanad bussiistmed, kui ka muud ebastandardsed asjad. Aknast paistis seevastu Viru Keskus ja muu glamuur. Rahvas oli multi-kulti, asub see odava hosteliga samas majas (kuidas nad seal magavad, ma ei tea), mängiti nii beerbongi kui inimesesuuruse Jenga torniga (meie slängis "Huijoova torn", sest sõbral oli soomekeelne versioon, millel nimeks "Huojuva torni" ehk siis kõikuv torn). Kui Zavood oleks mitu korda suurem, näeks see umbes selline välja.
Edasi püüdsime minna ühte hetkel väidetavalt linna kuumimasse kohta, mida nime järgi isegi mina teadsin, aga siin ütlema ei hakka, sest ma ei taha, et keegi oma lolli nalja tõttu probleemidesse satuks. Igatahes käis seal räme technopidu, ruum oli ohtralt tossu täis ja me ei nõustunud piletiraha eest seda kõike taluma. Sünnipäevalaps aga tahtis kangesti sees ringi vaadata ja oma tahtmise ta ka sai - turvamees seletas ukse pealt - seal on baar, seal lava, seal peller ja sealt saab narkot osta! Nojah siis! Tundus, et äkki ta ei teinud üldse nalja.
Uudishimu rahuldatud, otsustas meie kolmeseks kahanenud seltskond õhtu viimase dringi kuskil viisakas kohas teha. Nimelt pidi üks seltskonnast üheksase bussiga Pärnu sõitma ja lootis ikka vahepeal paar tundi magada ka. Tema mõte oli, et võiks VS-i minna. Seda kohta mina teadsin - Võitlev Sõna ju, mille kokk Ženja pronksiöö kaanepoisiks sai, ma käisin seal oma Tallinna aegadel lõunat söömas. "Võitlev Sõna? Tallinnas ei mäleta keegi, et sellel siuke nimi oli!" Tuleb välja, et nüüd on tegemist nime järgi "kohvikuga", aga süüa seal küll ei saa. Meie kohale jõudes (kell oli umbes 3) oli paik üsna tühi, aga teadjam inimene väitis, et siin läheb pidu käima kell 5 ja kestab kümneni hommikul. Ega ma väga ei uskunud, et selliseid kohti olemas on, veel vähem arvasin, et ise seda pulli näen. Igatahes üheksasele bussile kiirustaja oma sõna tõesti pidas, paraku jäime meie sünnipäevalapsega kuidagi pikale. Tõesti, kell viis läkski pidu käima. Mitte just minu maitse, aga omaette huvitav vaatlus. 5Miinust, Nublu, Caater ja Mari-Liis, sekka slaavikeelseid hitte, rahvas lõugas kaasa laulda. Ustel relvastatud turvasid pole mina ka Tartus veel iial näinud, aga seal olid, kohe mitu. Praktiseerisin vene keelt Ukraina ehitajaga, ta väitis, et ma sobiks filmi, ma aimasin, millisesse, sest ta kogu aeg toonitas, et peamine on olla loomulik, solvasin hiljuti naise kaotanud meest - ta ütles, et "naine mul oli" ja ma plärtsatasin, et "mis mõttes oli? ära suri vä?", selgus, et nii oligi...(ma kangekaelselt ei uskunud, aga sõbranna selgitas kurva tõe hiljem välja), üks üsna umbjoobes tegelane pidas mind tõemeeli Lenna Kuurmaaks. Oli tore pidu vist? Üks hea lugu tuli ka umbes kell 7 hommikul, Prodigy "No Good". Kuna oli selge, et sünnipäevalaps veel minema ei asuta ja magama pole ka enam mõtet minna, siis suundusin läbi ärkava linna otse bussijaama ja sõitsin koju ära. Rekordina suutsin magada bussis veidi üle tunni aja, ma tavaliselt olen võimetu istuvas asendis magama. Koju jõudes leidsin kotist mingid võtmed, arvasin, et minu varuvõtmed ilmselt, mees pakkus ka sama. Läksin varakult magama. Vabariigi aastapäeva hommikul telefoni sisse lülitades saabus sõnum sünnipäevalapselt, et ega sa mingeid võtmeid ei ole leidnud? Ma ta võtmete oma põhjatusse kotti suskamist ei mäleta, küll aga seda, et vahelduva eduga majutasin seal tema juhilube, pangakaarti ja telefoni - päris hea variant, et ainult võtmed, pealegi oli tema peolt lahkumise ajaks hommik juba käes ja pargipingil konutama ei pidanud.
Poleks uskunud, et ma selleks kõigeks võimeline olen, aga paistab, et mu võimed ikka suudavad mind vahel ka üllatada. Pideva ülemagamise boonused?
reede, veebruar 21, 2020
Oo, jumal - anna mulle jõudu!
Nii karjus, käed taevapoole, alati üks mu klassivend, kui keemias kontrolltöö oli.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.
Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!
Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...
Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht? Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!
P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.
Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!
Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...
Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht? Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!
P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.
neljapäev, veebruar 13, 2020
Mida seal kontserdil teha?
Lugesin Müürilehest Maris Saviku artiklit inimeste kontserdikäitumisest ja kuna ma käin ka kontsertidel keskmisest inimesest rohkem, siis tahaks kommenteerida.
Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
Ma olen need mõlemad tüdrukud ja mu isa on Dwight Schrute :) Mõni mu sõber on Obama ja see on väga kasulik, kui keset kontserti janu tekib, siis neil on alati baaris käpp sees.
Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
teisipäev, veebruar 11, 2020
90% inimestest ei saa aru, mida siia kirjutatud on
Palun, millist nime te vasakul oleval pildil näete? Jah, see on nimi, see eelinfo oli ka kõigil olemas ja see nimi on täiesti tavaline ja normaalne nimi, mitte mingi kummaline vaimusünnitis, mida ehk leidub mõnel üksikul õnnetul indiviidil planeedil ja mida isegi kõikvõimas Google nimena tunnistada ei taha. Ma allpool toon ära ka mõned seesugused variandid, mis kindlasti õiged ei ole, aga mida ma nägema olen pidanud. Käekiri on minu silmis loetav, lihtne ja loogiline, ei mingit konksu.
Täna õhtul saabus aga üks filoloog ja tegi terve testtöö vigadeta ära! Saate aru - vigadeta! Täielik hämming pärast kõiki neid lootusetuid katseid erineva tausta ja erineva haridusega inimestega, kes kõik leidsid, et "suht lihtne värk tundus". L. märkis stoiliselt, et täielik võimetus seostada omavahel erinevat infot. No, et loogiline oleks mingistki otsast, vastaks mingitelegi terve mõistuse kriteeriumidele. Lihtsalt kirjutati üles, mis dokumendis paistis, tähed ja numbrid, neid mõttega sõnadeks kokku panemata. Varasematel aastatel pole ikka sellist ikaldust veel olnud ja noh, see viimane, filoloog oli ka tõesti "meieealine". "Kas me tõesti anname siin kõik oma võimetega suisa filoloogi välja!?" ehmatasime meie. Kas on asi selles, et käekiri muutubki mingiks imeviguriks, mida ei loeta ega kirjutata enam? Enamik ju isegi ei trüki, ainult kaabib sõrmega. Kas kunagi oleme meie need, kes kuvarist töntsiks jäänud silmaga vanu käsikirju dešifreerivad, sest keegi teine ei saa neist enam aru? Isegi siis, kui need on tuntud keeltes kirjutatud. Pole ime, et ma lõpetasin ajaloo- ja arheoloogia teaduskonna, ise mõeldes, et mis seos küll meie erialal selle teaduskonnaga?! Paistab, et Aadu Must oli ettenägelikum...
Must pilv langes meie peade kohalt üldse ära tegelikult, sest selgus taaskord, kõik hädad on kommunikatsioonis. Eee...meil on kahe ettevõtte peale kuus inimest, kes teemaga tegelevad, aga ikkagi. Kõik väljakäidud jubedad arvud, kogused ja tähtajad olevat suurte ülemuste sõnul jama ja keegi ei teagi, kust need välja ujusid, kõik saab olema endiselt rahumeelne, roosa ja rõõmus. Kuna paistab, et meid tõepoolest kimbutab kvalifitseeritud tööjõu puudus, siis tänu taevale. Mis sest, et kvalifikatsiooni me ei nõua.
Kaudselt seoses sellega on mul üks murekene ka, nimelt ei saa ma töö juures blogides kommenteerida (oo õudust, mis elu see niisugune on!). Blogida saan, login kenasti Bloggerisse sisse, aga kui kommenteerida üritan, siis Firefox ei näita mulle seda pilti:
Valed vastusevariandid:
Jelliol/Sellion/Jellius/Jellios/Ulsson/Milsson
Tellimine:
Postitused (Atom)