"Emme, miks me peame seda tegema?!"

Oleks ikka pidanud oma lastele ka otse sünnitusmajas nutiseadme nina ette torkama, nagu kõik trenditeadlikud inimesed teevad, nüüd siis omad vitsad peksavad...

Nimelt, Nutisport. Kooliskäijate vanemad ilmselt on kursis, teistele lühidalt, et tegemist on siis netikeskkonnaga, kus lahendatakse erineva raskusastmega matemaatikaülesandeid - aja ja punktide peale, vale vastus võtab punkte maha ja parimatest koostatakse edetabeleid. Mikro ülesanded on iseenesest väga lihtsad, arvuhulkade loendamine, aga keeruline on see kiiruse ja täpsuse pool. Kõigepealt tuleb õpetada laps õigeid klahve leidma ja hiirt kasutama - jah, jälle minu viga, 7-aastane ei ole sellega varem kokku puutunud. Teisalt tundub mulle arukam õpetada seda, kui tahvlis või telefonis näpuga toksimist, seda oskab ju igaüks. Mikrol halvasti ei lähe, aga teda viib kohutavalt endast välja, kui hiir kogemata valele klahvile satub ja ta selle tõttu aega ja punkte kaotab. "Igavene....kakajunn!" Selgitan, et rahu, pole mõisa peale mäng ja teistel juhtub ka nii jne. No igatahes tuju saab rikutud.

Järgmine kord mõtlen, et äkki tõesti oleks tahvlis lihtsam? Lähme kergema vastupanu teed? Tuleb välja, et ei. Tahvel on veel hullem. Mikro näpud on küll tillukesed, aga eksivad ikkagi valedele klahvidele, lisaks on tahvlil külje peal "tagasi" nupp, mida iga hinna eest vältima peab, muidu on käimasoleva katsega lõpp, lisaks ei tohi näppu ekraanile lohisema ka jätta, see tekitab zoomi. Iseenesest halvasti ei lähe, tulemustelt raudselt üle keskmise, aga Mikro ei ole rahul. "Ma ei taha seda teha! Emme, miks me peame seda tegema?!" Sest suured ja targad tädid-onud mõtlesid, et see on vahva, lastele matemaatikat mänguliselt õpetada, lastele ju meeldib mängida?! 

Ma olen ise mitu korda meelsust avaldanud, et mulle konkureerida ei meeldi. Ilmselt on see mentaliteet lastesse edasi kandunud. Koos perfektsionismiga, muidugi. Ja lühikese süütenööriga. Palju õnne. Mikro väldib täiesti teadlikult kõiki võistlusi ja osaleb ainult neis, kus parimat ei valita. Ta juba teab, et kui ei võida, siis saab tuju rikutud (ja kõrvalolijad sõimata..). Kuidas sellist "iga hinna eest esimeseks" mentaliteeti murda? Mul endal käis krõks ära alles siis, kui koha võttis üle pohhuism - niikuinii pole millelgi tähtsust. Ma ei tahaks, et lapsel see krõks nii vara ära käiks. "Võistlemine ja võitlemine on elusolenditesse sisse programmeeritud" kui ma siin tsiteerin TT üht varasemat kommentaari, millega ma täitsa nõus olen, sest ma ju usun ka ikka evolutsiooni, eks. Kuidas selles kõiges mingit normaalset tasakaalu hoida, et ei tekiks frustratsiooni, samas ka mitte kõigele käegalöömist?

Teisalt ma usun, et omajagu süüd on siin ka konkreetsel arvutimängu mentaliteedil. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina avastan ka tihti, et arvutimängu mängimine ei lõõgasta, vaid ajab pigem pingesse. Mina mängin, keegi segab, mina käratan: "Ah, mis sul vaja oli, ah!?" Mäng suudab tekitada hasardi, mis su reaalsusest välja imeb ja siis sa toksidki sada korda, et saada parim skoor ning vannud, kui miski sind "ebaõiglaselt" takistab. Täielik "kakajunn!" Meestest rääkides olen ma alati heldimusega mõelnud, kuidas minu omal pole ühtki pisikest häirivad kiiksu, mis aja jooksul kumuleeruda võiks  - ei jäta ta sokke vedelema (või noh, see ei häiri mind lihtsalt), ei vajuta hambapastatuubi valest otsast ega midagi. Aga viimasel ajal ma olen avastanud ühe asja, mis mind üha enam häirib - ta ohib ja tänitab arvutimänge mängides passiivagressiivselt. Eks ta ise ütleb, et see ei puutu ju minusse, ta oma "lollide mängukaaslastega" suhtleb, aga no mind häirib, ma olen liigne empaat, mul läheb ka kohe tuju ära, kui keegi kõrval niimoodi saeb. 

Kokkuvõttes mul on kahtlusi, kas hasarti tekitavad arvutimängud on ikka parim tee matemaatika või mõne muu aine lastele armsaks tegemisel.

Küsijale vastu hambaid!?

 

Kui ma puutun kokku mõne uue asja või ülesandega, siis alguses üritan ma endale kõik võimalikult selgeks teha. Mis juhtub kui ma teen nii? Aga naa? Oot, miks nüüd niimoodi läks? Kas nõnda võib ka? Mis ma nüüd teen, kui selline asi ette tuleb? Õudselt tüütu, aga alguse asi, varsti on nipid selged ning küsida polegi enam vaja. Aja jooksul olen ma aga aru saanud, et see ei ole absoluutselt see kõige loogilisem ega ainuvõimalik tee uute asjadega kohanemisel, nagu mulle ekslikult tundub. 

Statistiliselt hoopis rohkem levinum on suu kinni hoida, püüda kuidagi ise hakkama saada, mitte kedagi tülitada, paaniliselt rapsida, teha nägu, et kõik on kontrolli all ja loota parimat. Kas see on sellepärast nii, et suurt osa inimesi on küsimise eest suu pihta löödud?

Mul on see teema eriti aktuaalne alati värbamistestide ajal. Ma üritan teha oma kõige sõbralikumat nägu (äkki on asi minus?) ning rääkida, kuidas on täiesti ok küsida, peabki lausa, uus olukord ju, kui vähegi midagigi ette tuleb, siis ära arva, et segad mind, kui küsid jne. Enamik ei küsi, ütlevad, et jah, selge, kõik, arusaadav ja kui ma siis testfaili lahti teen, siis sageli on näha, et tehtud on suisa selliseid asju, mis eeldavad mingitele täiesti asjassepuutumatutele klahvidele klikkimist. Üks töö oli näiteks selline, kus ütleme kahekümnest lehest 19 on ühesuguse ülesehitusega ja 1 hoopis teistsugune, mis peaks ju ometi tekitama küsimuse, et kuidas nüüd sellega käituda, aga ei. Inimesed lihtsalt vajutavad kuhugi, et see arusaamatu leht eest ära läheks. Kas need on samad inimesed, kes netis alati küsimust lugemata "yes" klikivad? 

Kas ma peaks kohe julmalt selgeks tegema, et kelle meelest kõik nii selge on, see võib kohe koju ära minna, selliseid meil vaja pole? See vist ei julgustaks küsimist, eks. Meil kunagi oli üks kena noormees, kes iga katse peale midagi selgitada vastas mesimagusalt: "Mina tunnen kompuuter!" Lülitas arvutil keele kirillitsa peale ja pärast olid kõik väljundfailide formaadid selle tõttu pekkis. Aga noh, andis meile vähemalt ühe siseringinalja, et kui keegi midagi õpetada püüab, siis vastad tähtsalt, kuidas sina kompuuter tunned. 

Aga ju siis on ettevõtteid, kus küsijaid nuhtluseks peetakse. Tule aga tööle ja tea kohe kõike, muidu laseme lahti. Tähtsas Ministeeriumis oli mul näiteks selline "mentorlusprogramm", et "lappa neid kaustu ja vaata, mis see eelmine siin meil tegi". Ma arvasin toona, et ma olen jube loll ja saamatu, aga nüüd mõtlen küll, et päris normaalne selline sisseelamiskoolitus ikka ei ole. Küsida ei tohtinud eriti, sest siis olid loll. Tegelikult ei võinud vist hoopis sellepärast, et siis oleks välja tulnud, et keegi ei tea, millega mingi ametipost tegelema peaks. Tuleb nägu teha, et kõigil on kõriauguni tähtsat tööd ja säilitada status quo.

Teooria

Sinclair McKay "Dresden. Leegid ja pimedus". Jõhker raamat. Samas mind on see teema psühholoogilisest vaatepunktist juba ammusest ajast huvitanud. Kuidas? Miks? Tundub, et lugemisest oli kasu ka, andis teooria, mis kuskilt otsast lootustandev ei ole, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Kõik see, mis on meis hea, annab samal ajal jõudu kõigele sellele, mis meid hävitab.
Inimese esimeseks impulsiks katastroofi korral on veenduda selles, et tema lähedastega on kõik korras. See on ilus ja inimlik. Samas ajendab meid teisi hävitama täpselt see sama omade kaitsmise kihk - aga miks nemad siis? aga nemad ju ka! nemad alustasid! Jah, täpselt nagu liivakastis, terve elu. Me ei muutu fundamentaalsetes aspektides.
Kas kunagi on võimalik ületada see "meie vs nemad" veelahe ja aru saada, et me kõik oleme üks? Ilmselt mitte, sa ei saa ju asendada oma lähedasi suvaliste inimestega tänavalt. See on ühe ja sama teema kaks otsa. Nagu vist kõik head asjad, mis inimlikkusega üldse seotud on, neil kõigil on pahupool. 

N.Y. Harari kirjutas oma "21-s õppetunnis 21. sajandiks", et rahvusriigid, hoolimata kõigest sellest negatiivsest, mida me praegu nende juures märgata võime, on tegelikult ikkagi inimkonna suursaavutus. Nagu demokraatiagi, on see parim valik halbadest. Rahvusriikide lagunemisel ei tekiks üht suurt ülemaailmset kokkuhoidvat kogukonda nagu julgemad liberaalid ehk loodavad. Ilma rahvusriikideta oleks hõimuühiskond, nagu see on olnud sajandeid enne rahvusriike ja nagu see mõnes kohas maailmas tegelikult siiani on. Rahvusriik ei ole "meie vs nemad" maksimum, see on pigem kompromiss ja ühtehoidmise tunnus. On see parim võimalik, mida inimesed üldse suudavad? Harari oletab, et katset luua ülemaailmne kogukond, võiks teha mõni sotsiaalmeediahiid. Väidetavalt olla Zuckerberg selle poole ka püüelnud, lubades idee õnnestumise korral suisa oma kasumitaotlused tagaplaanile seada, sest mis oleks rohkem väärt kui tõeline rahu ja inimkonna ühendamine? Noh, senini ei ole tal see õnnestunud, sotsiaalmeedia on jäänud üksnes vahendiks või kui see ka on mõne uue kultuurivormi sünnitanud (nina telefonis ketramise), siis igatahes mitte midagi eriliselt õnnistavat kogu inimkonna jaoks. Pigem on sotsiaalmeediat kasutatud grupisiseseks koondumiseks, mitte aga erineva maailmavaatega inimeste ühendamiseks.

Ainsa loogilise lahenduse tõi mu meelest välja A. Huxley oma "Heas uues ilmas" - inimeses tuleb maha suruda lähedustung. Kui sul ei ole lähedasi, ei ole sul ka vaenlasi. Elame pealiskaudsete, aga õnnelikena. Armastus ja vihkamine tulevad paraku ühest ja samast allikast, aga kas me oleksime nõus ühest jagu saamiseks teise ohverdama? 

P.S. "Pööra ette teine põsk" on äärmiselt nutikas õpetussõna, mida jagada enda potentsiaalsetele konkurentidele või vastastele. Et nad ometi seda uskuma jääks!

 

Mina - robot

Mõned näited sellest, kuidas inimesed usuvad täiesti uskumatuid asju ehk kuidas ma täna kolm korda üllatusin.

1. Teadagi paned viimasena tähele asju, mis on suurelt otse nina ees ja nii näitaski kolleeg mulle täna tööl üht teksti blanketil, mida ma varem märganud ei olnud, sest see pole minu töö jaoks oluline. Nimelt ütleb see tekst blanketi täitjale, et kirjuta palun selgelt, sest blanketti loeb masin. Hahahhaaa! Need masinad oleme ju meie! Kuna inimesed enamasti neid blankette selgelt täita ei suvatse, siis ilmselt ka nemad seda teksti ei märka või siis on lihtsalt mõistlikud ja hammustavad läbi, et mitte üks masin ei suuda käsikirjalist teksti talutaval määral lugeda. Samas ma kahtlustan, et meie emafirma meie tehnoloogiat täpselt selle argumendiga müüb - võite oma andmesisestajad lahti lasta, meil teeb programm kogu töö lihtsa vaevaga ära. Mainimata seda, et kõige olulisema osa teevad ära siiski idaeurooplastest andmesisestajad, mitte mingi superintelligentne programm. Kõige hullem selle juures on see, et mingil määral nad oma programmi võimekusse ka tõepoolest usuvad. Selle näitena on üks kohutav töö aastate tagant, kui minult, ilma igasuguse rootsi keele oskuse ja ka kokkupuuteta tüübilt, loodeti saada käsikirjalise teksti ümberkirjutust ja kui ma kergelt hämmingut avaldasin, siis vastati, et mis see siis ära ei ole, kirjutad lihtsalt, mida näed, tähed on ju meil enam-vähem samad, näe, see siin on Å. Kõigile neile, kes ka sarnaselt arvavad - keele ülesehitust teadmata on käekirja vaadates enamasti päris raske aru saada, kus mõni sõna algab ja teine lõpeb, rääkimata veel üsna sarnastest tähtedest (käekirjas nt l ja e, t ja f jne). See töö läks meil vett vedama, peale minu šedöövrit maigutati suud, et "vist ei saa päris nii jah" ja saadeti meid keelekursusele. 

Selleks, et masin suudaks lugeda inimeste käekirju, peaks tal olema taga kogu interneti võimekus. Ideaalsel juhul peaks ta suutma leida igale sõnale kusagilt vaste ehk tunnistama selle loogiliselt olemasolevaks. Võib-olla kunagi tulevikus me jõuame sinnani, aga ma ei näe sellise mälumahuka programmi arendamisel erilist kasutust. Kuulge, inimesed ju peaaegu ei kirjutagi enam käsitsi! Hetkel on programmid kasutud selle tõttu, et nad ei oska kahelda. Muuseas, see on ka peamine asi, mille pärast inimesed meile tööle ei sobi. Mina tean, et tuleks kontrollida, kas keegi on Jinliang või hoopis Jin Liang, sest mõlemad on loogilised, aga Joh Annes pigem ei ole loogiline (kuigi välistada ei saa paraku miskit, inimeste fantaasia oma järeltulijate nimetamisel on piiritu!). 

2. "Kas järgmine kord saaks siis töökuulutusse panna, et me ei otsi ainult naisi?"

Mina: "???Mismoodi sa sellist kuulutust üldse ette kujutad? Me ei ole mitte kunagi kuulutanud, et otsime ainult naisi! Sellise kuulutuse avaldamine on ju seadusega vastuolus!" (Omaette mõeldes, huvitav, kuhu ta peas paigutuvad siis kõik need meessoost kandidaadid, kes meil proovitööl käinud on? Julgeteks soonõuete eirajateks?)

Mina: "Mehi lihtsalt kandideerib alati vähem. Ilmselt palga tõttu."

"Nojah, sedand küll. Aga samas mehele sobib vast selline arvutitöö rohkem, naised ei taha ju niimoodi kontoris istuda vist..."

Nagu jee, muidugi, naised ei taha kontoris istuda, naised tahavad lihtsalt loomu poolest teha vähemtasuvat teenindajatööd, nad on juba loomult sellised suhtlemise poole kaldu. Taaskord, kuidas ta unustab ära kõik need tublid naised, kes meie kontoris aastate jooksul töötanud on ja pagan võtaks, ma ju olen kah naine või mis? Lihtsalt hämmastav, mis reaalsusest hälbivat juttu inimesed suust välja ajada võivad. Veel õudsem mõelda, mis neil sel juhul tegelikult kolba all veel hulpida võib! 

3. "Ma ei teagi, kuidas seda teile öelda nüüd....Kuulge, kuidas on võimalik, et selline asi kvaliteedikontrollist läbi sai - ühe lapse nimeks oli Curt'i asemel Cunt sattunud? Vaene poiss nuttis!"

Täielik vaikus. Peale seda minu, kui kvaliteedi eest vastutava isiku, napp kommentaar "Tore."

Ja krt, nüüd nad ütlevad mulle kõik, et nemad said kohe aru, et see oli nali! Ma kaotasin paganama mitu minutit oma elust raudselt! Õnneks oli mu kommentaar piisavalt neutraalne, et sellest midagi välja lugeda ja ma suutsin ka pärast väliselt rahulikuks jääda, kui aasimiseks läks. Pagana mehed ja nende naljad! Kas see näitab mulle taaskord, kui ebakindel ma iseendas olen (krt, see ei ole ju võimalik, et Cunt kahe silma vahele jääks (pun intended), aga äkki tõesti, oh püha taevas, kui piinlik!) ja seda, et teised st mehed, seda enamasti ei ole (või nad on veel ebakindlamad ega julge seda isegi tunnistada?). Või on see märk sellest, et teised arvavad, et mul küll Cunt kahe silma vahele ei jääks?

 

Andetu, aga sügavamõtteline

Eelmise postituse kommentaar tõi välja ühe asja, mida ma tegelikult juba varem tähele pannud olin ja plaanisin vist isegi sellest kirjutada, aga sinna ta jäi. Nimelt ütleb Sandra Jõgeva doki "Armastus" peategelane (ja ma pole ikka veel seda dokki näinud, ainult "Avalikke ja salajasi märkmeid" lugesin), et "Jätke mind lihtsalt rahule!" ja sel hetkel seda lugedes ma adusin, et see on tegelikult vägagi mina ja vat kuhu mul on võimalus veel omadega välja jõuda...Mul on kõige raskem siis, kui keegi mult midagi tahab ja mind vajab. Oh seda õnne ja kergust, kui ma igasugu nõudmistest vaba saan olla!

Ühelt poolt muudab see selgeks asjaolu, miks ma imikuid kardan ja teisalt on see mind edukalt päästnud ehk mõnest toksilisest täiskasvanust. Ma meeldisin kunagi ühele, kes helistas mulle meie esimesele kohtumisele järgnenud päeval ca 10 korda. See oli nii õudne, et sõbranna hoidis mul kätt, kui ma tagasi helistasin ja valetasin, et mu poksijast boyfriend saab väga pahaseks, kui need kõned jätkuvad. Eks see ole kindlasti isekuse märk, see "jätke mind rahule", teisalt ega need, kes end vägisi peale suruvad, ka väga toredad ei ole. See on ju ka isekus? Ja isekus on vajalik, täiesti altruistlikest sõidab ühiskond kohe üle. Isekus vist on üldiselt alati see, kui teine inimene ei tee nii, nagu sina tahad - järelikult isekas. 

Ma ei saa hästi aru näiteks neist (vana)vanematest, kes tänitavad, kuidas neid pole enam kellelegi vaja, kuidas noorem rahvas ei austa, külas ei käi ega maksa "memme võlga". Seda on õudne kõrvalt vaadata, sest no vägisi ju armsaks ei saa ja eriti igasuguse moraalse kohustuse nina alla hõõrumine võtab ära igasuguse soovi sellise inimesega suhelda. Ma mõtlen siin siis inimesi, keda tegelikult keegi hooletusse jätnud ei ole, aga iga kord, kui külla lähed, hakkab selline passiiv-agressiivne töötlemine pihta. Ühe mu tuttava filosoofia on see, et kui hakkad juba teistelt midagi vajama, siis on õige aeg elust lahkumiseks. "Kaela peale ei jää" on muidugi vist paljude vanainimeste soov. Teisalt, kas saab inimene päris nii elada, et ta teistelt mitte midagi ei vaja, oleme ju karjaloomad ikkagi?

Inimesed on imestanud, et kuidas mu lapsed nii iseseisvad on, ju siin on ka mingi seos, kuigi tegelikult ma neid hooletusse jätnud ei ole. Ma lihtsalt ei sõiduta neid mööda linna, ei tee nende eest kodutöid jms, mis viimasel ajal iseenesestmõistetav tundub olevat. Ainuke asi on see, et ma jah, noh suunan neid, nendes suundades, kuhu ma ise minna tahaks. Rääkides kirjutamisest. Ma käisin koolis suurima hea meelega kui kirjutati loovaid kirjandeid. Ma armastasin loovkirjutamist! Ma ei saanud aru, mis mõttes suurem osa lapsi vihkas kirjandite kirjutamist?! Mu suguvõsas on suisa mitu Steni muinasjutuvõistluse laureaati (sh mina), seega ilmselt geneetiline värk, kõik me oleme lapsepõlves tonnide kaupa paberit oma vaimusünnitisi täis kirjutanud. Mul on rohkem raamatuid kui Sandra Brownil, ainult et sahtlis. Mikrol ka, aga Mini... No ta on nüüd rõõmuga põhikoolis, sest seal ei pea enam loetud raamatutest kokkuvõtteid kirjutama. Ta loeb raamatuid ja oskab neist rääkida, aga paberile panemine...Ja minu laps! Ma ei oska nõu ka anda, sest see on mu jaoks sama hea, kui hingama õpetamine. Mina kaotasin enda loovkirjutamise soolika ära või kasvas see kinni. Varem arvasin, et see raudselt topiti kinni kõigi nende reeglipäraste arutlevate kirjanditega keskkoolis ja esseedega Alma Materis. Loovusel ei olnud seal erilist kohta. Aga ega ma ei tea, igatahes praegu ma enam ilukirjandust kirjutada ei suuda. Kuidagi nii see läks. Kui varem lood voolasid minust välja, siis nüüd ei tule enam midagi ja mu meelest pole õige kirjutamine see, kui sa vahid valget paberit ekraani ja närid pastakat ?. 

Rubriigist "äärmiselt sügavad probleemid" ka. Sõbranna tegi minust suvel imelise pildi, ma tahaks selle FB-s profiilikaks panna, aga ei saa, sest inimesed ei mõistaks:

Kohe näha, et suvine pilt, eks. Kott on peas selle tõttu, et puhus räme tuul igast kandist ja uduvihma pritsis samuti. Praegu on oluliselt soojem ilm, muide, tagi ma selga panna ei saaks, palav. Juulis olid teised ajad. Igatahes, inimesed arvaks, et ma olen vanaks jäänd ja häbenen oma nägu. Keegi ei arvaks, et see on lihtsalt äge pilt. Ok, mõned üksikud ehk. Meenub jälle see WTF moment, kui ma läksin koolidiskole Chicago Bullsi jopes, sest no tuus ju, "ma niisama tulin siia korraks läbi käima, ma olen sellest üritusest üsna üle muidu" ja klassiõde ütles kaastundlikult "Marca, ära häbene oma keha!" Iuuu.

Ma olen umbes sama diip nagu see mu kunagine sõbrants, kes rääkis, et tahaks end tappa, aga ei saa, sest isegi kui ta kirjutaks pika kirja põhjendustega stiilis a la "ühiskond on mäda ja inimsugu saast", siis arvataks ikka, et ju jättis armsam maha või tekkisid võlad, niisama põhimõtte pärast ei tapaks end keegi. Mõnedel meist on siin ikkagi kõrgemad aated ka olemas!

Tähelepanekuid elust ja raamatute vahendusel

Ma unustan vahepeal kirjutamise ära ja hakkan mõõdutundetult arvutimänge mängima. Mitte mingeid harivaid ega strateegilisi, ikka neid kõige hullemaid Candy Crushe ja selle derivaate, mille ma umbes aasta tagasi külma südamega ära kustutasin. Algul mängin sellepärast, et jõle igav on, internet läbi loetud, inspiratsiooni pole ja no las ta siis olla, mul tõesti ei ole mitte midagi muud teha vaja. Peale seda saabus ootamatult faas, kui oli igast asju teha ja pärast oli aju nii pehme, et lihtsalt ei suutnud midagi muud teha. 

Oi, ma peaks vist sellest rääkima - mind tiriti hetkeks rutiinist välja (ärge muretsege, kõik on korras, olen rutiini taastanud!) ja see oli kole. Ma tahtsin nutta, surra, töölt ära tulla ja ainult ootasin seda päeva, mil ma saan tagasi vaadata ja nentida, et eks alguses oli jah raske, aga nüüd on asi käpas ja saab taas rahulikult hingata. Ehk ma avastasin enda kohta, et ma tõesti vihkan muudatusi. Jah, peale uue asjaga toime tulemist oli adrenaliin laes - tegin ära, jee! Aga see tunne läks ruttu üle mõtteks "homme pean jälle seda tegema", mis omakorda tähendas unetult viseldud ööd. Ja asi ei ole selles, et ma oleks ebakindel. Ma teadsin, et ma saan sellega hakkama, ma suutsin ennast kõrvalt vaadata nentides, et "täitsa lollakas peast", aga võdisesin sellest hoolimata. Noh, nädalaga on uuest asjast vana ja igapäevane saanud ning ma olen tagasi omas elemendis. Kui hea! Mõelda, et on inimesi, kelle töö seisneb igapäevases ootamatustega tegelemises! Mugavustsoon on see, kus mina olla tahan. Ma tahan olla kindel, et ma tean, mida teen, sest ei tee seda esimest korda (st tubli tüdruku kompleks, eks). Jälk, aga eks peab elama sellega.

Oot, raamatud. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks" andis mulle selguse asjas, miks inimesed ometi nii irratsionaalsed, silmakirjalikud ja ebaloogilised on. Inimese teeb eriliseks see, et ta usub lugusid (raha, religioon, kultuur), seda teadsin, aga ma polnud kunagi eriti mõelnud sellele, et lugude omavahelisele vastuolule me reeglina tähelepanu ei pööra. Aga me ei tee seda enamasti tõesti, mis seletab ära, kuidas muidu "nii normaalsed" inimesed sageli täielikku saasta suust välja ajavad. Naljakas on seegi, et me laveerime nende lugude vahel samuti osavalt, lugu, mille eest eile olime valmis surema, võib parema loo välja ilmudes homseks ebaoluline olla. Harari toob siin näiteks tippnatsid, kellest enamik elas peale Reichi kokkuvarisemist normaalselt edasi, ainult väike hulk tegi enesetapu. Inimestelt pole väga midagi loota. Ma ise mõtlesin veel sellele, kuidas mulle on näiteks sümpaatsemad tüübid, kes oma arvamuste taha erilisi teooriaid ei areta, vaid ütlevad ausalt, et mulle ei meeldi, sest ei meeldi ja punkt. Ümber veenda inimest niikuinii ei anna, eriti kui tegemist on looga. Ükski inimene ei usu fakte, ainult lugusid usutakse ja selleks, et keegi enda oma muudaks, peab sinu oma parem olema. Mul tavaliselt ei ole, ma jahmun alati teiste teooriate peale ja püüan neid mõista. Samas mul on see lähikondlane, kes "lihtsalt vihkab neegreid, venelasi ja pakse" ning temaga mul konflikti ei teki, ma ei vaidle temaga, sest no mida sa maitse üle vaidled? Sa ei veena kedagi, kes peterselli ei salli, teadmisega, et see on äärmiselt kasulik tervisele. Ei söö, sest ei maitse ja kõik.

Luitsalu "Ka naabrid nutavad" on täielik Rakke vaib, aga see üllatas mind väga positiivselt. Nimelt on see esimene perevägivalda kajastav teos, mis teeb seda minu jaoks usutavalt. Kõik ülejäänud, millega ma olen kokku puutunud, on olnud täis selliseid klišeesid nagu õudukad, kus kõik ükshaaval pimedasse koopasse ronivad  - sa tead ammu ette, mis nüüd saab, aga tegelased miskipärast ei aima. "Naabrites" sain ma alles poole raamatu peal aru, kes ja kuidas ning kogu lugu oli usutav. Ma ei taha kõlada kui vägivalla apologeet, aga mu meelest on tegude taga otsused ja siin ma sain aru, miks ohver oli oma valikud teinud ja kuidas olukord selliseks oli muutunud. Ma suutsin teda mõista ja end tema olukorda asetada, mitte ei mõelnud nagu odavat õudukat vaadates, et "kamoon, lase sealt kohe jalga, kuidas sa aru ei saa!"

Luitsalu "Minu maailm" oli ka hea. Kuidas mõni inimene suudab lühikestesse peatükkidesse toppida kõik olulise ja edasi anda ka konkreetse koha vaibi ja mõni teine ei suuda seda terves raamatuski? Või ongi asi neis peatükkides ja lühiduses? Ma ei tea. 

Brysoni "Inimkeha: kasutusjuhend asukale" on kohatistest helgetest hetkedest hoolimata ikkagi pigem pettumuslik lugemine. Kuidas ta suudab alati kirjutada sügavuti sellest, mis mind ei huvita ja üle libiseda kõigest huvitavast? Asi on minus, ilmselgelt. 

Lugesin esmakordselt Indrek Harglat, tema kokkupandud ja ka teiste autorite uusmuinasjuttude kogumikust "Vinguv jalaluu". Püha müristus, need Hargla lood olid ikka ilged ja seda heas mõttes! "Meristepeo" tõttu nägin paar ööd koledaid unenägusid ja vaevalt ma seda lugu üldse kunagi unustan (nagu enamiku oma loetust). Vähemalt tean, et Lovecrafti ei hakka ma kunagi püüdmagi lugeda. (Mitte et ma seda varem ei teadnud, see Houellebecq'i LR-is ilmunud fänniteos juba andis aimu, millega tegemist.)

Kokkuvõttes, elu on tore, kui sa sellelt midagi ei oota.

Hah, äärepealt oleks unustanud. Ma avastasin, et mulle meeldivad blondeeritud mehed. Kuulasin Machine Gun Kelly uut albumit ja avastasin selle. Ma üritasin isegi Bieberit kuulata peale seda, kui too end blondeeris, aga kõlas ikka nagu juust. Spike Buffyst, Kurt Cobain, Eminem, Brad Pitt Tiibeti filmis, Lil Peep, isegi Ghostmane...Panin praegu pildiotsingusse "dyed blond men" ja no kõik need pildid, eriti, kus enne ja pärast kõrvuti. Ok, Zac Efron on endiselt õõvastav. Kui hea, et ma ikka mees pole, muidu ma olekski üks nendest, kellel blondiini nähes ila tilkuma hakkab juba enne, kui too üldse näo ette on pööranud või suu lahti teinud...

Homedrinking is killing nightlife!

 Netis jagati parimaid koroonameeme, ma leidsin selle ja heldisin:

Kaspar ja tema redised - nii mina ju! Ikka ei ole miski reaalne ja tahaks rediseid istutada lihtsalt. 

Reedel käisin, "rediseid istutamas". Paistab, et väljas käimine ongi endisel kujul lõppenud. Lähed ühte või teise baari ja inimesi lihtsalt ei ole. Mõned baarid, kus varem kedagi ei käinud, on üle võtnud mingi ülimalt kahtlane seltskond - dress+toss+umbjoove. Pool seltskonda joob hõlma alt oma jooke ukse taga. Normaalseid inimesi mitte kuskil! Ok, äkki Genis oli, aga sinna me ei läinud, oli miski tudengiüritus. Läksime Salongi, kus post-punk pidu. Ärge laske end eksitada sõnal "punk", post-punk on täiesti ilus intelligentsete inimeste musa. Baaris mõni inimene oli, saalis peale meie veel diskorid ja nende kaks sõbrannat. Ja muusika oli nii hea! Mitte keegi ei tantsinud. Natuke rahustas südant see, kui olime leti ääres ja sinna tormas üks umbes 18-aastane poiss ja hõikas vaimustunult, et juba on Bauhausilt kaks lugu tulnud! Et on veel inimesi, kes hoolivad. 

Kodubaaris juhtus ka intsident, tavaliselt seal hea muusika, aga siis kappas sisse taas mingi osside punt ja nõudis soovilugu. No seal alati mängitakse, ise ka tellinud. Need tellisid eesti süldi popurrii. See on see asi, mis mul üle viskab. Mäletan, et ainus kord, kui ma keska ajal oma sõbrannades sügavalt pettunud olin, oli see, kui nad bussiekskursioonil mingeid sarnaseid imalaid eestikeelseid lorilaule kõik kooris jorutama kukkusid. Ahastuses küsisin, et kus kohast te ometi selliseid jõledusi teate?! Vastati, et aga külasimmanitel ju mängitakse. Vot, külasimman on asi, kuhu ma iial sattunud ei ole ja kui me nüüd reedel sõbrannaga baaris istusime, tuli sama asi jutuks. Tema ka maalt pärit ja väitis, et sellised popurriid olid kohustuslik element igal maapeol. Mingi kultuuriline fenomen ilmselt, millest ma totaalselt ilma olen jäänud (ja ei kahetse). Muuhulgas sain teada, et fraas "jeberijee, ilmajaam", mida L. vahetevahel korrutab, ei pärinegi mõnest mulle tundmatust filmist, vaid on mingi õudse laulu refrään. "Sa ei ole seda kunagi kuulnud?" imestas sõbranna. Ausõna, ei ole.

Miks peab baaris käima, miks kodus juua ei või? Mulle meenus see erisus esimeses baaris, kuhu me läksime ja kus serveeriti Gordon'si džinni ilma jääta ja juurde kallati pooleteiseliitrisest Schweppesi pudelist odavat toonikut - seda ma võin jah ise ka teha. Kodubaaris mingeid Gordon'seid isegi ei müüda. Ja jää ning tsitruseta kokteil on selline fopaa, mida mu endisest baarimehest sõber isegi kodustes tingimustes taluda ei suuda. Ma tahan erinevaid maitseid, mis on kallites pudelites, mida ma endale koju soetada ei raatsi ja ma tahan purustatud jääd! Ok, ükskord sõbrad Mojito jaoks tõesti purustasid mul köögilaua taga ka seda jääd, aga see lärm oli kõrvulukustav ja vaev rõõmuvõttev. Ma tahan ilusaid pokaale, põnevaid snäkke ja 0 nõudepesu. Huvitavaid interjööre ning melu. Võimalust kohtuda inspireerivate inimestega. Muuseas, lugesin sealt Eia Uusi raamatust, kuidas kodust pidu korraldati - no ikka nii, et päev ette hakkad valmistuma ja küünlad, salvrätid, ilusad nõud jne ning pärast pidu koristad kõik ära ka ning mõtlesin - minu jaoks oleks see pidu ettevalmistuste ja koristamiskohustusega rikutud. Ma ei saaks niimoodi nautida. Ma tahan minna ja lasta enda eest hoolt kanda, ma ei taha korraldada ega vastutada. Ma tahan oma rediseid tagasi! 

P.S. Tööandja pani kevadise reisi kuupäevad paika. Ma ei suuda nüüd otsustada, on see reaalne või mitte, aga vähemalt on millegi nimel elada.

Meil omal ajal küll...!

Ma üldse ei salli neid, kes kukuvad seletama, kuidas "neil omal ajal küll" - selge märk kännustumisest mu meelest, aga. Ma usun, et alati on olnud igasuguseid, samas hetkel loen Eia Uusi kurikuulsat viimast romaani (nime ei saa kirjutada, sest see ei käändu inimesemoodi) ja see pole üldse mitte ainuke, kus põhikooliealised muudkui käperdavad, amelevad ja teevad muud säärast. Üldse mitte soovides pisendada kellegi teismeea kannatusi, räägin lihtsalt enda omadest.

13-aastaselt peikad? Mingid poisid, kes suruvad su koolis pikali ja käperdavad tisse? Räägitakse, et tänapäeval on puberteet varasemaks nihkunud, aga vähemalt Eia Uus´i raamat räägib täpselt minuvanuse peategelase elust. 40-ringis inimesed. Mu meelest mingisugune seksuaalsus üldse tuli nii 16-aastaselt, aga 13 oli vähemalt meil see iga, kus vastassugu oli rõve ja tabuteema. Loeti küll Põhjanaelast 12-aastase Sanna lugu, kes väitis, et "seks on mõnna!", aga keegi ei uskunud. (Nagu kõik teavad Sanna lugu, onju? Netis väideti, et see olla hoopis naljakiri olnud, aga toonaste teismeliste maailma mõjutas laialt). Mingid kõlakad käisid, et kuskil pidada olema poisid, kes tunni ajal tütarlaste rinnahoidjaid selja tagant lahti teevad. Ma ei tea, mis skandaal sellest tulnuks, kui meil klassis keegi seda üritanuks. Meil peksti üksteist tahvlilappidega ja klobiti niisama, aga see, kes oleks midagi niisugust üritanud, oleks eitede käest rämedalt tappa saanud. Poisid ju kartsid tüdrukuid! Mindi üle tee ja tehti nägu, et ei tunne, kui mõni vastu tuli. Peikad? Haahaahaa! Endavanused poisid olid nilbed tatid, vanemad poisid hakkasid huvi pakkuma umbes 16-aastaselt ja ainsad armumisobjektid olid Backstreet Boys ja Koit Toome. Mu meelest elasid sellevanused tüdrukud ja poisid niivõrd erinevates maailmades, et kokkupuutepunkte peaaegu ei olnudki. Tõsi, keegi võõras tüdruk kunagi imestas, et meie koolis ongi poisid sellised tatid või, neil küll mitte, aga meil tõesti ajasid poisid veel põhikooli lõpus üksteist tahvlilappidega taga ja naisi nägid ehk ainult unes. 

Aga et mingid paarikesed põhikoolis? Jah, mäletan, meil üks oli, siis kui mina juba keskas käisin. Sellest tuli õudne skandaal, vanemad aeti neil vaesekestel kooli - kuhu see kõlbab, istuvad sööklas üksteisel süles ja suudlevad! Amoraalsus kooli territooriumil! Mingit lahendust ei saabunud, teismeliste vanemad täielikult tolereerisid noorte armastust (mida nad siis ikka tegema oleks pidanud?), aga meelde jäi see kui erakordne sündmus. Keskkoolis jah juba mingid paarid olid, kuigi ma siiani imestan, kuidas mõni ometi suudab sellise pilguga vaadata tüüpi, keda ta esimeses klassis paksude pruunide (mõnel juhul ka täispissitud) sukkpükstega mäletab? Samas see on juba minu mure, üllatavalt on enamik neid minu keskaaja paare siiani koos ja see on ainult tore. 

Et mitte jätta endast muljet kui lihtsalt ühest koledast eidest, keda keegi käppida ei tahtnud, siis tegelikult üks episood isegi oli. Keskkoolis, paralleelklassidevaheline disko. Üks kole poiss paralleelist kutsus tantsule, juhtus aeglane lugu tulema ja ta toppis oma külmad käed mulle kampsuni alla. Mäletan, et mõtlesin - vahi, kui julge teine, kes ta enda arvates on? Ega ma midagi öelnud või häbistatult minema tormanud, lihtsalt mõtlesin, mihuke lollakas. Lihtsalt üllatav oli, ei uskunud kellestki midagi niisugust. Loo puändiks oli see, et järgmisel nädalal näidati koolis filmi sünnitusest ja see tüüp oli ainus, kes ära minestas. Nagu tissi katsuma oled kõva mees, aga jalgevahet nähes vajud ära? Sellest sai hea nali, mida edasi rääkida. Ma ei tundnud, et see, et mind käperdati, kuidagi minusse puutuks. 

Üldse, seoses kooli ja poistega ei meenu midagi piinlikku. Keskkoolis eksis üks klassivend sügisel kehalise riideruumi uksega (poiste ja tüdrukute omad olid võrreldes eelmise aastaga ära vahetatud ja tema ei teadnud) ja siis oli häbi hoopis tema poolel, mäletan. Et noh, ikka kehtis see - poisid kardavad tüdrukuid. Ma olen selle kuidagi iseenesestmõistetavalt ellu kaasa võtnud. 

Seoses kehadega läksid minu puhul nõmedaks hoopis naised. Kooliarst, kes klassiõe juuresolekul külma käes kügelevale palja ülakehaga mulle käratas: "Mida sa häbened oma tisse? Teised sinu asemel oleksid kadedad!" Tahtsin maa alla vajuda. Kunstiõpetaja, kes taaskord teiste juuresolekul teatas, kuidas minu puhul ilmselt keegi esimesena näkku ei vaata...See traumeeris mind ikka piisavalt, et ma hilisemas elus küsisin kõigi oma peikade käest selle paikapidavuse üle. Ja mitte pagana ükski ei kinnitanud seda arvamust! Kõik olid pigem hämmelduses sellest arusaamast, et ega me mehed, ikka nii pealiskaudsed ka ei ole. Või ma olen saatuse nöögina mittetissifetišistide otsa sattunud lihtsalt, sest ma tegelikult usun, et mehed sõltuvad oma hinnangutes enamjaolt visuaalist. Kui mulle on öeldud, et ma olen ikka koletult naiselik naine ja ma silmi pööritan ning selgitust nõuan, siis vastuseks on enamasti "a sul on naiselik figuur ja pikad juuksed" Nojah, siis. Lõikan juuksed maha, panen koti selga ja enam naine pole. Lihtne. L. vaeseke väidab, et kõige olulisem naise juures on jalad, ma ei tea, kuidas ta nii vale naise otsa sattus siis, sest minul on lühikesed jalad (pun intended) või vähemalt nii tundub, kui ma poodi pükse ostma juhtun. Teisalt saan ma vähemalt kindel olla, et mind jalgade pärast ei peeta.

Alec Butler. Rämeparadiis

See on üks neist raamatutest, mida on raske hinnata kui kirjandusteost. Peategelane ei kanna küll autoriga sama nime, kuid ilmselt on tegemist suures osas autobiograafilise looga. Kuidas sa paned hinde teise inimese elule? Samas on see väga oluline raamat selleks, et mõista endast hoopis erinevat reaalsust, arendada empaatiat ja natuke kastist väljapoole mõelda. Mikk Pärnits soovitab seda keskkooli kohustuslikuks kirjanduseks. Noor inimene ehk saab hakkama jah, ma ei soovita seda aga kindlasti neile, keda kõiksugu asjad, eriti kehalised, kergesti šokeerivad (ja erinevalt Pärnitsast ei usu ma ka raamatu harivat mõju Kullerkupu-muttidele, nemad näevad esimest suguelundit ja löövad kaane kinni, Onu Heinosid roppus ehk ei peleta, aga nemad ei raali jälle seda välja, mis seal taga on). Naturaalset seksi on ikka omajagu. Samas tekib küsimus, mida on ebamugavam lugeda, kas noorte omavahelise loomuliku seksuaalakti kirjeldust või kirjeldust sellest, kuidas arstid peategelast "normaalseks" ümber õpetada proovivad? Vähemalt minul oli viimast tunduvalt raskem taluda, loodetavasti on see kõigiga nii. 

Lugu räägib tegelikult ühe väga kurva armastusloo, nagu noorte armastusega pahatihti on. Ainuke erinevus, et selle loo peategelaseks on poiss, kellel lisaks habemele kasvavad ka rinnad ja algavad päevad ning tüdrukust, keda kõik litsiks peavad, aga kes muuhulgas on intsesti ohver. Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea...

Kui palju kannatusi põhjustatakse lihtsalt selle tõttu, et püütakse muuta midagi, mis meie "normaalsesse" maailmapilti ei sobitu? Ka juhul, kui see sobimatu mitte kellelegi halba ei tee. Lõpuks on ainukesed, kes tõesti halba teevad, need, kes teistsugust väevõimuga muuta püüavad. Eesmärk pühitseb abinõu? Peategelane pääseb sandistamisest ainult tänu oma vanemate armastusele ja ühe (!) meditsiinitöötaja inimlikkusele. Jah, armastusest püüavad vanemad algul oma last muuta - et teda kaitsta. Kui palju kannatusi jääks ära, kui vanemad ei peaks oma last "ühiskonna eest kaitsma" - teda vastuvõetavaks muutma, et teda ei narritaks ega alandataks? Muuseas, "ühiskond ei ole selleks valmis" on ju ka stamppõhjendus, miks ei kiideta heaks tumedanahalisega lapsesaamist või samasooliste perede lapsi. Nende endi huvides, neid ju hakatakse narrima! Äkki peaks muutuma ühiskond, mitte lõputult kannatama üksikisik? Pead liiva alla mattes ei muutu kahjuks miski. See, mida meie praegu ebanormaalseks peame, on mõnes teises kultuuris hoopiski aktsepteeritud olnud, kes ütleb, et just meil on õigus? Antud mõttekäigust leiab tuge ka peategelane, kes loeb Kreeka müüte ja avastab endasarnaseid indiaanlaste pärimustest.

Mõni ütleb, et kui me tolereerimime, siis on meil varsti hordides soovahetajaid nagu ka oma lõbuks aborditegijaid. No ma ei tea. Ma ei laseks ilma tõeliselt pakilise põhjuseta mitte kedagi skalpelliga oma jalgevahe lähedale.

Kogu selle peategelase vägivaldse raamidesse surumise taga paistab aga ka teine suur teema. On palju muud, mis on päriselt halvasti ja vajaks tähelepanu, aga millesse mitte keegi ei sekku. Tüdruk, keda kutsutakse litsiks, sest kõik täiskasvanud teavad, et ta isa on teda lapsest saati süstemaatiliselt ära kasutanud. Aga isa on rets, kõik kardavad teda, ta on võimud ära ostnud, mis sa ikka teed! Hoidke sellest plikast eemale, ta on ära rikutud, vaeseke, aga mis teha. Ma mõtlen, kui paljud "litsiks" sõimatud tüdrukud on olnud ülevoolavalt seksuaalsed justnimelt ebaeakohaste kogemuste tõttu? Ja kui paljud täiskasvanud seda on tegelikult aimanud, aga sellest hoolimata edasi tembeldanud, sest nii on lihtsam endalt süüd kõrvale veeretada. Ju ta siis ikka ise ka selline oli. Me ei näe-ei kuule-ei räägi sellest, mis tegelikult toimuda võis. Mis see meie asi on. Meie käed on puhtad. Hea, et meie normaalsed oleme.

Patrick Deville. Katk ja koolera.

"My name is Might-Have-Been, my name is Never Was..." read Hole'i "Celebrity Skin"'ist, mille kirjutamisel sai Courtney inspiratsiooni ilmselt sellest luuletusest. 

Lõpetasin just Patrick Deville'i "Katku ja koolera" lugemise, jube hea raamat, miljon tsitaati kirjutasin üles ja jäin mõtlema, kuidas see on jälle seesama, pidevalt ette tulev teema - " inimene teadis, mida ta tahab ja läks sellele järele" edulugu. Imeline elatud elu. Ja kuidas mina siin olen aegade algusest maadelnud sellega, et ma lihtsalt ei tea, mida ma tahan. Ma seisan ja vaatan, kuidas jõgi mööda voolab, kartes sinna sisse astuda. Ah, mis, röögatult laisk olen lihtsalt. Puudub sisemine motivatsioon. Kui mind suunata ja ninapidi asja juurde vedada, ma teen ära ja sageli isegi päris hästi. Nooremana öeldi siis alati - oi, sinust saab kindlasti see ja see, sa oled nii andekas, nii tubli! No ja mina jäingi siis istuma ja ootama, et millal saab. Ühel hommikul ärkan üles ja olengi valmis! Ma ei mäleta, et keegi oleks kordagi öelnud, et "sa peaksid seda külge endas arendama, olemasolevat ära kasutama, mingis suunas pürgima, et kellekski saada!" Ok, äkki keegi ütles ka, aga liiga vähe-liiga hilja. Ma mäletan, kuidas ma keskkoolis teisi harisin: "edu pant on teha nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik!" Ju siis oligi mu eesmärk, see, mida ma tegelikult teha tahtsin, mugav äraolemine. Ja ärge öelge, et soovid ei täitu, eks. Mida on siin haletseda, et näe, oleks ikka võinud ja miks keegi ei suunanud (selle etapi ma olen läbinud tegelikult). 

Aga veel enne tsitaate üks asi, mis kripeldama jäi ja mida ma lugemise käigus isegi ühe meesinimesega arutasin, kes imekombel isegi mu seisukohta jagas. Nimelt naisinimesed. Selles raamatus, mis räägib katkubakteri avastajast multitalendist Alexandre Yersinist, naisi eriti ei ole. On ema ja õde, kes väikestviisi isegi tegelevad millegagi st eristuvad täielikust koduperenaisest, aga tõsisematele aladele naistel asja pole. Latentne misogüünia, mainitakse Yersinil olema, muidugi selle tõttu, et kasvas naiste seltskonnas, isata. Isata kasvanud võrdub raamatus muuseas orvuga, nojah. Kõik need mehed on üliintelligentsed, haritud, laia silmaringi ja huvidega ning ometi ei tule mitte kellelegi pähe see, et äkki naised ei ole alam liik inimesi, vaid äkki on ühiskonnakorraldus veidi vildakas ja naiste passiivsuse esile kutsunud. Et naine pole ajult nõder, vaid ta on määratud kodustele töödele, talle ei ole soositud haridus, huvid, ta on kammitsetud korsetti ja pikka kleiti? Ometi oli näiteid mässumeelsetest prouadest ka tol ajal, enamasti just lastetute, leskede, vanatüdrukute või kõrgaristokraatide hulgast. Mis on selge märk sellest, et neil naistel lihtsalt ei olnud vajadust tegeleda igapäevaelu pisikeste probleemidega ja nad said vabalt keskenduda enda huvide arendamisele. Nii nagu need edukad mehed. Kas tõesti olid nad lihtlabaselt mugavad, need mehed? Nad teadsid, et kui ei oleks naisi, teenijaid, koduhoidjaid, siis ega neil endil poleks võimalust ringi rännata ja maailma avastada? Seega oli mugavam öelda, et pool inimkonnast ongi lihtsalt loodud teenindama. Selleks, et mees saaks tähtsat tööd teha, pidi naine kodus talitama, sest noh, keegi ju pidi ja selleks, et naisel ei tekiks mõtet mässama hakata, tuli ta lihtsalt alamaks kuulutada. Mugav. Naiste, nõrkade ja abitute endi kaitseks oli see kõik, muidugi. 

Hiilgav raamat! Jälle see mõte, et miks ometi ajalugu niimoodi ei õpetata? Läbi seoste, läbi lugude. Huumoriga.  Väga hea järelsõna samuti!

"Individualist, nagu altruistid seda sageli on. Misantroobiks muututakse hiljem, siis kui ollakse juba liiga palju inimesi armastanud" (lk 22)

"Luksus tähendab rahu. Kõige tüütum asi vaesuse juures on see /../, et sind pidevalt tülitatakse. Et ei saa mitte kunagi omaette olla." (lk 35)

"Kui igaüks meist paneks oma elu jooksul kirja kas või kümne inimese elu, siis oleksid nad kõik unustusest päästetud./.../ Kõik nad jõuaksid tulevaste põlvedeni ja maa peal valitseks õiglus." (lk 77)

Surmast: "Piisab torkest näpuotsa, nagu muinasjutus. Kuid selline romantiline ja naeruväärne inimelu kord juba on." (lk 78)

"Ilma juhuse ja õnneta ei ole geenius midagi." (lk 92)

"/.../ ei ole kunagi otsinud auavaldusi ega neid kunagi ka tõrjunud." (lk 96)

Hea kompliment geimehele. Sobib ka naisele, öeldi mulle kõrvalt: "Vaat see on alles imetlusväärne ja julge mees, kellel on ikka munad jalge vahel, teinekord isegi mitte ainult enda omad." (lk 97)

"Nagu täpsust nõudvate ametite puhul ikka, peitub risk rutiinis." (lk 110)

Minu kokkuvõte: Ajalugu on indiviidi ja massi võitlus. Kogukond ja ühiskond töötavad alati indiviidile vastu, neile vastandudes omandad aga tülinorija kuulsuse. 

Tuula-Liina Varis. Tahan tunda, et elan.

 

Mu üks mäletamisväärseid kogemusi nooremast east on see, kui lugesin "Eesti rahva elulugusid" ning mulle jõudis pärale, et mitte ükski neist ei olnud vaba kaotusest, leinast, mingitsorti elumuutvast ebaõnnest või katastroofist. Võib muidugi öelda, et "happy people have no stories" (Therapy? - Stories), neid pole mõtet üles kirjutada, neis ei ole mingit "lugu" - sündis-elas-suri, mis sest ikka. Teisalt enamik neist lugudest oligi kirjutatud ajal, mil piisas olemas olemisest, et katastroofi keskele sattuda. Oli ju sõdade aeg ning vähe neid, keda maailma ajalugu toona üldse ei puudutanud. Üsna sarnane on olnud ka soomlaste taust. Lisaks ühiskondlikele vapustustele ähvardab inimese saatust alati ka muu inimlik ebaõnn - haigused, õnnetused. Kas on võimalik kogu elu seda võimalikku ebaõnne trotsida? Mulle ajas see nooremana hirmu nahka - see kirves ripub ju ka minu kohal!

Tuula-Liina Varis kirjutab sellest, kuidas eluga toime tulla. Mida tunneb inimene, seistes kõrvuti elu suurimate väljakutsetega. Hea lugemine, kus ei ole midagi kunstlikku, üleloomulikku ega ebausutavat. Üsna sarnane elulugude raamatuga ja samamoodi kaasahaarav. Mina lugesin ühe jutiga läbi. Veidi eksitas raamatu novellikogumikuks nimetamine, minu jaoks oli pigem tegemist suguvõsa looga, mis siis erinevates peatükkides erinevate inimeste kaudu jutustatud. Kõik hääled, peale ühe, kuuluvad naistele. Sellest seisukohast kirjutab rohkem Pille-Riin Larm Sirbis. Ma ise sellele nö naisküsimusele erilist tähelepanu ei pööranud, sest on ju üldteada, kuidas suhtuti varasemal ajal naiste seksuaalsusesse, kehasse üldse, mismoodi vaadati vallasemadusele või iseseisvumispüüdlustele. Kõik, kel vähegi kontakti oma esiemadega on sellest ilmselt kuulnud. Selline see elu oli, hea, et nüüd enam ei ole. Mis ei tähenda, et kõik halb on elust aja möödudes taandunud. Tänapäeval ei surda enam arstiabi puudumise tõttu kodus toanurgas, aga surrakse ju ikkagi. Kuidas toime tulla lähedase kaotusega, on raamatus üheks oluliseks teemaks. Mitte keegi meist ei jää ju sellest puutumata ning ma arvan, et on kasulik ennast selle mõttega harjutada. 

Elu on nagu on, kuid selleski on omi hetki. Varis kirjutab kaunilt ja hingestatult kõige tavalisematest asjadest, mis tegelikult ongi peamised, mis tagantjärele vaadates moodustavad meie loo ja mälestused.

Mingi vanamuti blogi

Ema teatas ükspäev, et sai pensionitunnistuse kätte. Möh? Minu ema ja penskar? Pensionär on ju vana inimene, minu ema küll vana ei ole! Minu ema on nii umbes 43 jätkuvalt. Mulle tundub, et kusagil sealkandis jäi ajaarvamine seisma. Ma ei uskunud, et on võimalik olla elu lõpuni "just 18", aga tuleb tunnistada, et on. Selle elutõe andsin kohe lastele ka edasi, sest mina ise seda ei teadnud ja see oleks mu paljustki jamast päästnud. Mina arvasin nimelt, et inimene on nagu liblikas - algul ussike, siis toimub mingi müstiline nukufaas ja järsku oled liblikas valmis - hoopis teistsugune, imeline, täiskasvanu! Tõde on see, et uss jääb ussiks. Mingit imelist muutust ei toimu. Kui sa tunned end täiskasvanuna, siis ilmselt olid juba noorena küps. Ainus, mis muutub, on see, et sul on rohkem ükskõik sellest, mida teised inimesed sinust arvavad. Miski ei ole faas, kõik jääb elu lõpuni, ei ole nii, et kerglane meelelahutus asendub täiskasvanulikuga. Võib-olla ma räägin ainult enda ja endasuguste eest, aga mul on kahtlus, et kõik need "korralikud täiskasvanud" olid sellel teel juba lapsepõlves ja kui nemad oma lollusi tegid, siis kaalutletult - praegu on see aeg, pärast enam ei või. Nad teadsid, et nad tõepoolest tahavad maja, linnamaasturit, tuumikperekonda, tasuvat tööd, labradori ja lilleaeda ning liikusid teadlikult selle poole. Kui mina mõne neist asjust ka sain (tuumikperekonda pean silmas), siis kogemata kobamisi, mitte planeerides. Pime kanagi leiab vahel tera. 

Kui ma mõtlen, et vähem kui aasta pärast saan 40, siis ajab see mulle ainult naeru peale. See ei ole reaalne! Meenuvad need kuldsed sõnad sõbrannale kaarsillal: "Mõtle, kui ise oled, maitea, mingi 23 ja pead ikka veel mööda klubisid mehi taga ajama!". Ilmselt me olime 20 siis. 23 oli saja aasta kaugusel, 23-aastased olid täiskasvanud, abielus, lastega, rahunenud naisterahvad. Vabandage, kas ma olin siis idioot või? Ma isegi ei käinud klubides mehi taga ajamas, ma käisin seal, sest kõik käisid, mulle isegi ei meeldinud seal, ma tegin kõiki asju, mis mulle ei meeldinud, sest nii justkui pidi. Ma arvasin, et kogu elu läheb nii, nagu peab. Mina ei otsusta midagi. Ma isegi ei teadnud, mida tahta või otsustada. Praegu ma tean, et võin teha, mida tahan ja ma isegi tean mõnda asja, mida mulle meeldib teha ja see, et ma kohe 40 saan, ei tähenda seda, et ma ei tohiks midagi teha või tahta. Eläma on laiffi! 

Eks see on vist veidi põlvkondade teema ka, vähemalt mina kuulsin nooremana palju sellest, mis vanusest peab juuksed maha lõikama ja mis vanusest ei või põlvi paljastada. Pakun, et ma olen need vanused ületanud, aga õnneks ma täpseid numbreid ei mäleta ka. 

Aga kuna blogija on ju loomupärane eputrilla, siis mõned meenutused seekordsest Marca glamuursünnipäevast:

Master bedroom (ega need koomiksitega retuusid väga kombosse ei sobitu, aga noh, läks meelest kaadrist koristada. Minu omad muidugi)

Teine magamistuba

Vaade otse potilt.

Meelelahutuseks esines muide Anne Veski isiklikult. Ok, ametlikult ei olnud tegemist minu sünnipäevapeoga, aga kuna sattus samale päevale, võib seda ka ju nii nimetada? Ma kahtlustan, kas glamuursuses mõni mu sünnipäevadest seda veel kunagi ületada suudaks. Forever 18 miinused.

Mu isa sünnipäeval käidi välja lause "üha nooremad inimesed saavad 60", Mini vaatas Mikro kooliminemist ja kommenteeris "üha väiksemad lapsed lähevad kooli!" . Mina ei saa aru sellest, kuidas mõned ütlevad, et laste järgi saad aru, et oled vana. No kuidas? Aastad on jah möödunud, aga rõõm on ju näha, kuidas lapsed on mulle järele kasvanud?! Ei, mina pole küll päevagi vananenud! Ok, ükskord tegin selle vea, et asetasin kõrvuti uue ja vana id-kaardi, rohkem seda ei tee, raudselt oli teisel lihtsalt halb pilt ka, aga peeglist ju enda vananemist ei avasta, sest vaatad sinna iga päev, kuidas siis seesmist vananemist tunda saab üldse?

Uus poiss peeretas!

 TT kirjutas eile huvitava postituse identiteetidest, mille juures ma muuseas veidi rumalalt kommenteerisin, kuidas sugu peavad identiteedi seisukohalt oluliseks vaid padufeministid-šovinistid. Tegelikult ma ikka möönan, et ilmselt sugu siiski on oluline osa identiteedist ka muudel juhtudel, ma ise isiklikult ei pane seda lihtsalt võib-olla nii palju tähele, kui mõnd muud aspekti. 

Igatahes jäi mulle TT postitusest kõige enam meelde see, kuidas inimesed kipuvad kangesti kaitsma just neid gruppe, millesse nad ise kuuluda tahaksid, aga ei ole päris kindlad, et kuuluvad. See pani mind mõtlema grupikuuluvusele üldse ja eriti sellele algfaasile, kus sa oled mingis grupis uus ja roheline. Mulle tundub, et see on üks omamoodi põnevamaid kogemusi inimese elus üldse. See, kuidas inimene leiab endale koha. Siin on minu inimesed ja ma tahan ka nende sarnane olla! See äratundmine on imeline, aga samas enamikul vist kaasneb sellega ka mingi ebakindlus - aga kas nemad mind üldse aktsepteerivad?

Ma hakkasin blogima aastal 2006. Rate.ee's. Jah. Enne seda ma küll kirjutasin ka netis, aga see oli pigem ilukirjanduslik värk ja otseselt blogimiseks ei kvalifitseeru. Kui ma aga päevikutüüpi blogid avastasin, hakkas see mulle kohe meeldima. Sain teada, et üks mu sõbranna peab ka blogi. Kommenteerisime siis üksteise omasid. Siis ühel päeval ma avastasin, et blogimaailm on hoopis laiem kui see meie "kahekesi teeme ja naerame". Toona oligi blogisid...ma ei tea, kas rohkem, aga igatahes ei andnud nende hulgas tooni kommertseesmärgid, vaid pigem lihtsalt oma elu jagamine. Seal olid oma staarid ja suurkujud olemas. Ma ei julgenud iialgi mõne sellise blogi kommenteerida, niisama salamisi lugesin. Mulle tundus, et nemad kõik on üks suur ühtne kamp, tunnevad üksteist ammusest ajast ja mina olen suvaline eikeegi. Ja siis ühel päeval üks neist autoriteetidest kommenteeris minu blogi. And I was like OMG! Ta teab, et ma eksisteerin! Natuke jube, aga samas ka jubedalt lahe! Seejärel ma avastasin, et keegi ei olegi kuri, kui ma oma nina nende vestlusesse pistan ja julgesin kommenteerida ning avastasin, et tegemist ei ole mingi müstilise ühtse grupiga, vaid sellega on täiesti võimalik kõigil liituda ja keegi ei vaata viltu. 

Grupikuuluvuse aktiveerimiseks on vajalik, et keegi vanematest grupis olijatest sind märkaks ja su olemasolu aktsepteeriks. Kui sa ise piiksud, et mina ka, mina ka, siis sellest ei piisa, isegi mitte su enda jaoks. Mul oli üks tuttav, kes alati toonitas mõnd tuntumat nime mainides, et too on tema sõber. Ma mõtlesin, et on ta jee, kui sa seda niimoodi ära märkima pead. Ennast veenma, et sa oled keegi, keda "ülevaltpoolt" on märgatud. 

See gruppide teema on natuke nagu täiskasvanute mäng. Sa pead endale mingid reeglid selgeks tegema, et kui mina nüüd identifitseerin end selle grupiga, siis kuidas nemad käituvad, mis on hea, mis mitte. Noh, sportlane ostab endale mingi kindla firma kraami, sest noh, õigel harrastajal on õige varustus, tuleb käia mingitel üritustel, teada mingeid nimesid. Jube piinlik ju, kui teised pööritavad silmi, et ise peab end selleks, aga SEDA ei teagi?! No ja raudselt on mingid faasid - on algajad, neile on osad asjad andeksantavad, vanad olijad, legendid. Meil on praegu niimoodi selle geopeitusega. Aasta aega tegeldud, mingid asjad hakkavad selguma. Juba imestad, kuidas sa alguses mõnes asjas ikka üldse matsu ei jaganud. Avastad, et on mingid "suurkujud" - geniaalsed peitjad, kellel on oma käekiri, omad jüngrid jms. No näiteks sattusime geopeituma meile täitsa võõras maakonnas ja järsku pargib meie kõrvale üks teine auto, koht selline, et raudselt saad aru - kah geopeitur, mitte suvaline turist. Ja siis selgus, et üks neist ei olnud mitte tavapeitur, vaid peitja ise. Tuli oma valdusi üle vaatama. Oeh, kui ebamugav oli tema valvsa pilgu all otsida! Ma olin ainult kuulnud, et selliseid kohtumisi on toimunud (no umbes nagu nähti metsas põtra, mul pole kunagi õnnestunud...) ja nüüd siis meiega, ei teagi, kuidas käituda. Ja juhtus see, et kolmest inimesest, kes otsisid, leidsin just mina! Juhhuuu! Peitja siis seletas meile, kuidas ta asja teinud oli, mis asju veel jne. Nii äge oli. Pärast avastasin, et tegemist oli tolle piirkonna nn suurkuju endaga, mitte mõne väikeüritajaga. Pmst terve maakond tema aardeid täis. Justkui väike samm edasi geopeituse karjääris - huh, olen minagi koos peitjaga aaret otsinud nagu teised. Ma olen nüüd ka nagu nemad! Jess. 

Muuseas, teemaväliselt aga sellest tõukuvalt - mul on see komme, et stressiolukordades või kui ei tea täpselt, kuidas peaks käituma, kipun ma ebamugavat vaikust oma lobaga täitma. Ma tunnen, et see on mu kohus niimoodi pinget leevendada. Eriti, kui mul on kõrval introvert nagu L., kellest ma tean, et talle on võõraste inimestega suhtlemine veel raskem. Aga, ma olen avastanud, et tema käitub täpselt samamoodi...või isegi, kui mina vadistan, siis tema räägib väliselt rahulikult, enesekindlalt ja väärikalt. Ja mitte paganama keegi ei saa aru, et ta tegelikult ületab ennast ja tal on ebamugav! Kõik imestavad, et mismõttes ta end kinniseks inimeseks peab, nii meeldiv suhtleja ju? Me ei tea iial, mis mulje me teistele inimestele jätame.

Mees, naine või muu?

Netis tehti testi, ma tegin ka, kõik teised (ka mehed) said vastuseks naise, ma ei saanud. Mulle tundus see test üsna arutu ka, sest nii palju sõltub sõnade tõlgendamisest, mida keegi konkreetselt millegi all silmas peab, missugune situatsioon esimesena pähe kargab. Ma kirjutasin kõik väited lahti enda jaoks (igav oli, noh). Tundus kuidagi nii kummaline, et ma selle alusel mees peaks olema, tundusid sellised ainuvõimalikud vastused ;P Kuidas teised hoopis muu vastuse said saada? Kas see test peaks näitama üldse seda, milline sina oled või pigem seda, milliseid omadusi sa pead mehelikuks, milliseid naiselikuks ja sellest tulenevalt sobivamaks endale?

 1. Stabiilsus (consistent) - tundub selgelt maskuliinne omadus. Naine on juba hormonaalselt ebastabiilne, tujukas jms. Siinkohal tunnen end kindlasti naisena, stabiilselt ebastabiilne, tujud muutuvad kiiresti. Samas no ma ei ole päris labiilne ka. Ma pean vastu, ma olen stabiilne, rutiinis kinni, üks kodu, üks töökoht, üks elukaaslane. Ma tean inimesi, kes on ikka päris rahutud ja see ei sõltu enam väga soost. Olen ma siis stabiilne või mitte? 

2. Lahke (kind) - täiesti laialivalguv sõna. Kas lahke on see, kes üldiselt suhtub inimestesse positiivselt ega sisise nende peale või pidevalt naeratav rõõmupall? Või on lahke hoopis see, kes annab endast kõik teiste heaks? Ma suhtun positiivselt, aga ma ei torma esimesena appi ega silita kõigi pead. Ma arvan, et ma olen pigem enesekeskne kui lahke, aga kui ma võrdlen ennast mõne teisega, siis võib vabalt olla, et ma ikkagi olen lahke. Naine on lahkem kui mees, hoolitseb väetite eest.

3. Enesekindel (self-confident) - esimene mõte on, et jah, ikka olen. Teine mõte, et oled sa jee. Jälle võrreldes kellega-millega? Enesekindel on selgelt mees, ebakindel naine, eks. Ma vist pigem olen enesekindel, ma kõhklen üsna vähe. 

4. Loogiline (logical) - naiste loogika vs meeste oma, eks. Ma mõtlen, et loogiline võiks olla intuitiivse vastand ja siis ma pean ennast pigem loogiliseks. Aga see on ju jälle soovmõtlemine, see, mis minu jaoks on loogiline, võib kõrvalt vaadates puhtalt tunnetel põhineda. Teisalt, inimene, kes ei põhine loogikal, on minu mõtetes selline lamemaalane ja see ma pole. 

5. Heasüdamlik (good-natured) - hmm, võiks öelda, et mu komfordi diapasoon varieerub vastavalt meeleolule. Üldiselt ma olen heasüdamlik, ei põrnitse võõraid vihaselt, aga samas teist põske ka ette ei keera, kui asjaks läheb. Kes üldse vastaks, et ta on üks tige ja inimvihkajalik tegelane? 

6. Otsustav (decisive) - oeh, no oleneb, onju. Ma olen täpselt see "mida sa süüa tahad, ma ei tea, mida sina tahad?"-inimene. Aga teisalt, kui ma tean, mida ma tahan, siis ma lähen kohe sellele järele. Ma pakun, et neile, kes mind paremini tunnevad, ma väga otsustav ei tundu, sest on nii palju pisikesi asju, mille puhul mul arvamus ja otsustavus puudub. Teisalt, selle vähese osas, mis mind huvitab, olen ma alati konkreetne. Võta siis kinni. 

7. Kaastundlik (symphatetic) - olen, aga kas ka sügavuti? Ma elan tunnete tasandil teiste emotsioone läbi küll, nutan ja olen elevil, aga kas ma ka päriselt hoolin? Tuli, oli, läks. Samas mu enda tunded on ka täpselt sellised. Samas, tundetu võiks öelda ikka sellise kohta, kes päriselt teiste omadest tangiga üle sõidab. 

8. Abivalmis (helpful) - no siin tulevad juba sünonüümid ka mängu, et mis vahet lahkel, abivalmil, heasüdamlikul - kõik enam-vähem ühte kindlat tüüpi inimest iseloomustavad. Altruistlikku naisterahvast. Ei, ma ei torma esimesena appi ega paku ennast vabatahtlikuks. Laisk ja mugav olen pigem. 

9. Inimestele orienteeritud (people-oriented) - "Me press trigger, me no press people button" (Robyn "Mad Cobra"). Ma kohe kindlasti ei oska inimestega, ma ei saa väga aru kui mingiteks sotsiaalseteks mängudeks läheb. Nagu mees, noh. 

10. Seltsiv (communicative) - oleneb seltskonnast, eks. Oleneb tujust. Ma usun, et väga vähesed on läbi ja lõhki intro- või ekstraverdid. Kuna ma enamike testide meelest olen ekstravert, siis ilmselt seltsiv.
 

11. Humanitaarsete huvidega (someone with humanitarian values) - ok, sellele saan selgelt vastata jah. Naljakas ainult, et selle põhjal sugu määratakse....

12. nii, nüüd ma vist tõlkisin valesti, sest Compassionate on pigem kaastundlik ja Symphatetic siis osavõtlik või? Mis see vahe neil on? Igatahes nüüd küsitakse, kas ma olen compassionate - sama, mis nr 7 vastus. 

13. Sentimentaalne (sentimental)  - vähe ma ei ole, eks, ulun iga asja peale?! Samas, see sõna ise ajab okse peale - ma ju ometi ei ole selline, päriselt. Eesti keeles annab vasteks tundeline ja õrn. No tundeline ma võin ju olla, aga sõna õrn mulle jälle ei meeldi. Ma ei iseloomustaks ennast nii ilmaski. Nutunaine, kes peab ennast vapraks rüütliks - kuidas see kirja panna?

14. Hell (affectionate) - see on selline "kui tuleb musi, tuleb ka okse"-tüüpi iseloomustus, millega mina ennast ei kirjeldaks. Valgete lokkidega ingel. Teisalt, ega ma loomakestele jalaga viruta ega lapsi vihka. 

15. Õrn (gentle) - no mida, mis selle eelmisega vahe on? Lähen katki, haavun, ehmun rumala sõna peale? Ei ole vist. 

16. Soe (warm) - see on jälle selline mu meelest teiste poolt paika pandav omadus. Soe on äkki see, kes küpsetab pirukaid, kelle kodust õhkub hubasust, kes kaisutab sind kašmiirkampsunis. Soe on vanaema, see muinasjutu oma. Samas, mingi seest surnu ma ka ei ole ju.

17. Ülesandele suunatud (task-oriented) - kohe näha, kuidas naiselikud omadused mehelikuga asendusid...Oluline, et asi saaks tehtud, suva need suhted. Jah, mina. Ära kaaguta, tee oma asi ära, pärast võid vinguda. Mhmh, mina. Hea, et ma ei viitsi juht olla, kõik vihkaks mind. 

18. Arusaaja (understanding) - ega ei saa küll enamasti teistest aru. Mis teil viga on, et te ei ole nagu mina? Kuulge, kas kõik ei arva nii? Päris paindumatu muidugi ei ole. Üldiselt ikka inimlik. Mingi piirini - no et kui on tõsine põhjus, siis on vabandatav, aga mitte alati. 

19. Elurõõmus (cheerful) - vist olen küll, kui parajasti mõni siga pole mu tuju kallale kippunud. Mossis ja tujutud inimesed mulle ei meeldi. Igasugu optimistlikud aktivistid ka mitte. Tore. 

20. Meeldiv (likable) - küsige seda jah minu käest. Kust ma tean? Võib-olla mõni on uhke, et tal on vastiku ja konfliktse inimese kuulsus, aga ma arvan, et neid on vähemus. 

21. Autoriteetne (authoritative) - mul on tugev hääl ja ma kipun sõna võtma. Sellist ikka oled sunnitud kuulama. Üldiselt liidriks olemise vastu mul midagi pole, formaalselt juht aga olla ei tahaks. 

22. Dominantne (dominant) - siin ma väga ei kahtle, et olen. Hästi ebanaiselik ja ebameeldiv. Kuhu sa trügid, ole ometi tasa! 

23. Otsene (direct) - otsene pole väga normaalne sõna mumst, aga tõlge pakub ka vahetu, mis jälle justkui teise tähendusega. Ilmselt olen otsene, sest kui ma midagi ei salli, siis on see keerutamine, igasugu ümber nurga vihjamised, manipuleerimine, suskimine. Ütle otse välja ja saab asjaga ühele poole. 

24. Mõõdukas (modest) - ei. No ei. See kõlab lausa solvanguna. 

25. Kindel (firm) - sõltub ju jälle. Kui ma olen asja õigsuses veendunud, siis jah, ma olen resoluutne, aga kui ma kahtlen, siis pigem ei jookse kohe peaga läbi seina. 

26. Lahke (generous) - ma vist ei ole lahke. Ma olen ikka küüned enda poole. Mitte maniakaalselt, aga ikkagi. Tahaks olla lahke ja laia joonega, hinge tagant kõik ära anda ja lauldes oma teed minna, aga ei oska. 

27. Jõuline, veenev (forceful) - ma üldiselt kipun vist küll oma arvamust läbi suruma, ei jää tahaplaanile piiksuma, et aga mina, mina ju arvan hoopis nii. Iseasi, kui veenvalt see välja kukub. 

28. Võimeline eristama tundeid ideedest (Able to separate feelings from ideas) - pigem eristaks tundeid faktidest. Miks tundeid ideedest eristama peaks üldse? Need suht samad ju? Kus ma valesti mõtlen? Ok, äkki nii, et mul on hetkeline tunne, kuidas kõik oleks palju toredam, kui ma elaks palmisaarel, aga idee oleks see, et ma hakkangi planeerima sinna kolimist, mõistmata, et see kõik lihtsalt tuju ajel? Sel juhul ma eristan küll. Ma ei torma üldiselt tunde najal kuhugi, sest ma tean, kui ebapüsivad mu tunded on. Oleneb tunnetest ka, jah. 

29. Intuitiivne (intuitive) - mida selle all mõelda? Esimesena tulevad mulle pähe igasugu jaburuste uskujad, "märkide" lugejad jms. Teisalt, ma olen kindel, et tunnetan päris selgesti seda, kas ma mõne inimesega klapin või mitte, on ta meeldiv või ei ja ma olen märganud, et paljud seda omadust ei jaga. Siiski, "intuitiivne" on kuidagi piinlik sõna, käsitleks sellist mõtlemise-eelset seisundit. Normaalne inimene on ikka ratsionaalne, eks. 

30. Iseseisev (independent) - oeh, loomulikult tahaks endale vastu rindu taguda ja mõelda, et muidugi olen. Aga tegelikult? Ma ei tea ju. Päris selline pole, kes wc-sse minekuks seltskonda vajab, aga päris üksi ma ilmselt õnnelik ja hakkamasaav ei oleks. Kamoon, ma ei oska pirnigi vahetada, ämblikega hakkamasaamisest rääkimata.  

31. Tundlik (sensitive) - külma närviga ma pole, järelikult tundlik. Jällegi, tundlik on mu jaoks negatiivse varjundiga. Mingi lumehelbeke, kohe minestab. Kes on suurem solvuja? Mu meelest ma pole päris ratsionaalset inimest kohanudki, see oleks robot. 

32. Siiras (sincere) - kuna ma enda arvates väga keerutada ei oska, siis pigem jah. Valetada ma võin, kui on vaja, aga teeselda on palju raskem. 

33. Julge (bold) - ämblikud, eks. Samas, kui on vaja midagi arutut, piinlikku vms teha, ma olen julgelt järjekorras esimene, sest mis mul ikka kaotada. Ma ei karda välja paista, oma arvamust avaldada, ennast naeruväärseks teha. 

34. Objektiivne (objective) - kes meist ei arvaks, et ta seda ei ole? Aga kes meist seda päriselt oleks? Ma kõigi võimaluste piires püüan olla. Ma tahaksin loota, et ma ei vabanda kedagi välja öeldes: "Ta on küll m***, aga meie m***" (aktuaalsetest teemadest inspireerit). Mul kindlasti ei ole niiii palju eelarvamusi nagu mõnel. 

35. Keegi, kelle tundeid ei saa kergesti riivata (Someone whose feelings are not easily hurt) - oi, ma tahaks see olla, aga ma ei ole, üldse kohe mitte. Ma olen vastuoluline, ma hüppan julgelt ette, aga kui ma selle eest jalaga saan, siis lähen ikka ja nutan nurgas. Ja teinekord hüppan jälle. Ei õpi. Ja ma tegelikult ei taha paksemat nahka, sest mu meelest on see alatuse tunnus. Või noh, igal juhul kahtlane - kuidas sa ei tunne midagi? 

Minu tulemus:

Kusjuures, seekord tuli täpp androgüünile lähemale, aga mehelikkus on ikkagi 68% nagu esimeselgi korral. Mida ma valesti teen, et ma korralik naine ei oska olla????

Tähed ja numbrid

Me oleme nüüd geopeitusega veidi edasijõudnumate tasemele maandunud ning peale tavaaarete pakuvad palju lõbu ka mõistatusaarded. Need on siis sellised, kus pead koordinaadi teadasaamiseks mingi ülesande ära lahendama. Ma olen avastanud, et on suur vahe, kas ülesanne eeldab tekstist või numbritest aru saamist. Tekst hakkab minu silmade ees elama, pakub lahendusvariante, aga numbrid...on lihtsalt numbrid. Asi võib olla selles, et ma tõesti kooli matemaatikatunnis midagi tähele ei pannud ja ükski valem seetõttu ka silmade taga ei uju. Ma pidin guugeldama, mis on Tambovi konstant, arvasin, et see mingi spetsiaalne valem...Samas ma isegi teadsin, mis on ristsumma, L. väidab, et pole säärast terminit iial kuulnud. Ma tüdinen numbritest kiiresti, kui ma olengi mingi vastuse saanud ja see on vale, siis ei aita pelgalt pealevaatamisest vea leidmiseks, vaid kõik tuleb algusest peale uuesti teha, sest minu jaoks puudub arvudes igasugune loogika (mataõps minestaks siinkohal). Tekstides urgitseda mulle seevastu meeldib. Äkki on mõnel sõnal ka mõni teine tõlgendamisviis võimalik? Mida võiks loogiliselt siit järeldada jms. No oli üks ülesanne, mida L. juba kolm korda lahendada oli püüdnud, aga ma ei olnud sellesse ise süvenenud ja lugesin kirjeldust alles siis, kui tema nõutult kolmandal korral miskit koordinaatidelt ei tuvastanud. "Aaga...siin on ju selge sõnaga öeldud et...?!" ja loomulikult oli kohe vastus käes. L. ise täiesti pettunud, kuidas tema seda ei näinud, nii lihtne ja loogiline. "Funktsionaalne lugemisoskus!" targutasin. Aga ühe arvülesande ma lahendasin täiesti iseseisvalt üksi ära, selle üle olen siiani kõige uhkem, mis sest, et lahendus tuli nii, et ma leidsin guugeldades õige arvujada ja sain pihta, mida sellega tegema peaks. Tegelikult on mul ikkagi tunne, et ilma arvudeta oleks nagu üks tööriist vähem, kindlasti on inimesi, kes toimetavad võrdselt edukalt nii numbrite kui ka tähtedega. Lõpuks taandub ju kõik ikkagi numbriteks.

Mis viib meid sujuvalt hariduseteemale. Kas teie ka ootasite seda päeva, mil uued õpikud kätte saab ja lugesite siis need kõik enne kooli päris algust läbi? L. vaatas mind selle küsimuse peale nagu segast. Noh, ma teen seda trikki nüüd laste õpikutega. Ok, matemaatika jätan vahele. Aga sattus mulle siis kätte selline aine nagu terviseõpetus ja johhaidii, ma vihastasin. Niisiis lapsed - alko, suits ja narko on väga pahad, sest need lihtsalt on väga pahad ja kui tarbid, siis lõpetad pikali prügimäel. Mitte mingit seletust, lihtsalt halb ja kõik. Ka kohv on uimasti, et te teaksite. Kuulge, kui te lastele sellist juttu räägite, siis nad ei usu teilt pärast enam midagi! Alkoholitarbimise halbduse näitlikustamiseks oli pilt perekonnast, kus vanemad söögilauas pokaalidest veini joovad. Eee...kultuurne tarbimine võrdsustatud padujoomisega? Mis sellest kasu on? Edasi, puberteet ja paljunemine - kasutatud võimalikult keerukat sõnastust, ääriveeri mööda seinaääri, räägime, samas mitte midagi konkreetset öeldes. Umbes nii, et mõned otsustavad proovida seksuaalvahekorda (kuskil ei seletata, mis asi see üldse on). Puberteedieas noor pole aga sotsiaalselt ega füüsiliselt küps soojätkamiseks. Misasi see on ja kuidas seostub eelneva lausega? Ma saan aru, et mõte on vist selles - lapsevanemad palun seletage see piinlik värk kodus ise ära, siis meie koolis ei pea seda tegema. Noh, ma olen seletanud ka, aga arvan, et kõik ei tee seda mitte. Ma naiivselt eeldasin, et see aeg, kus kõik kehaline oli tabu, on koolides juba läbi saanud, aga oo ei. 

Veel õudseid avastusi enda kohta. Nimelt ma ostsin nüüd selle jublaka, millega saab autos Spotifyd kuulata ja mõtlesin, et see saab üks suur õnn ja rõõm olema, aga ei! Tuleb välja, et kui mina olen diskor, siis ma nõuan täit tähelepanu. Mismõttes te siin lobisete, kui tuleb nii oluline lugu?! Pagan võtaks, kas natuke respekti on palju palutud - kuulake ometi selle laulu sõnu! Oot-oot, vaikust, kohe tuleb selles loos üks ilgelt kõva koht! Ja nad ei saa aru, miks ma pean alati autost väljudes Spotify programmist kinni panema. No ta jääb ju taustal jooksma muidu! Nojah, a mis siis sellest?! No taevas, sa kuuled ja ei mürista - statistika läheb valeks!! Ma ei saa laduda statistikasse lugusid, mida ma tegelikult kuulanud ei ole, see on räige pettus ju! Ei ole kerge selliste mõistmatute inimestega! Lepin nüüd sellega, et ma olen ilge friik ja armastan muusikat rohkem kui inimesi.

Ma ei usu, et sa oleksid parem kui mina

Mina, kes ma olen mitmest kohast vildakas ja valesti. Ma ei suuda uskuda, et leidub neid, kes on igapidi korras, lahked, alati andestavad, keeravad teise põse ette, naeratavad ega vihasta. Ingel võib säärane olla, aga mitte inimene (kuigi minu jaoks on inglidki alati ähvardavad tundunud). Inimene on ekslik ja enese jumalaks pidamine peaks ju patt olema. Aga nüüd roomab iga kivi alt välja neid, kes leiavad, et ropu sõna ütleminegi on selline vägivald, mida kindlasti tolereerida ei saa. Vagatsejad, ma ütlen - silmakirjateenrid! Ma ei usu teid! Võib-olla on see inimese nõrgaks ja pigem negatiivseks pidamine lihtsalt enesekaitse- ja õigustus? Kui mina ei suuda, ega siis teised paremad pole. Suudab ju enamik kurjategijaid oma teod endale ära põhjendada ja talutavaks muuta - ah, küllap ka nemad minu olukorras, mis see siis ära ei olnud jne. Äkki ma olen ka selline? Vabalt võitegi nii arvata, sest ma ise ju tean, et isegi kui ma käitun sotsiaalselt ebasoovitavalt, siis ma tegelikult südames halba ei soovi, ma olen heade poolel, ausõna, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi kui jalgu trampides ja p.... saates! Myyiu kirjutas nii kenasti - mida sa argumenteerid viisakalt inimesega, kelle jaoks sinu argumendid on juba eos null and void, sest sa oled vanuses x, haridusega y või soost z? No ongi ju, noh. Kas ma peaks end eemale hoidma siis? Küllap vist, aga ma ei saa, sest minu jaoks on "tõde" tähtsam kui mingisuguse kujuteldava maine hoidmine. Ma ei saa suud kinni hoida. See sööb mu seest ära, kui ma vait olen. Näe, ma blogin, kuigi peaks vait olema. (P.S. Saate onju aru, et minagi samastan end kohati Pärnitsaga, nagu VVN - et kui ma ometi oleks nii julge kui tema, VVN ilmselt ongi...)

Ma ju ei tahtnud sellest üldse kirjutada, sest see ei muuda midagi. Aga ma lugesin ka seda, mida Indigoaalane kirjutas ja kuigi ma olen üldjoontes nõus, siis hakkasin mõtlema, et mulle küll ei tundu blogijad hästi erinevate inimeste kambana. Ja ma loen ikka väga paljusid blogisid. Mulle tunduvad blogijad üsna ühtne ja turvaline kamp, erinevalt FB-st näiteks. FB-s mina ei julge lõugu lõksutada. Ükskord lõksutasin küll ja siis lihtsalt keegi ei reageerinud, aga ikka, igaks juhuks ei torgi seda ussipesa. Kas ma olen siis see inimene, kes püsib turvaliselt omas mullis ja julgeb arvamust avaldada ainult siis, kui päriselt peksa ei saa? Vist küll jah. Päriselus kusjuures on teistmoodi, ehk seetõttu, et seal aitavad miimika jms sõnumi edastamisel kaasa, netis sellele loota ei saa. Päriselus saab ka ära joosta, netis jääb jälg maha. Või et mulle ei meeldigi erinevad arvamused, üritan enda oma peale suruda? Mu meelest on arvamusel ja arvamusel vahe - kui sa ütled, et jäätis on parem kui mannavaht või et sulle meeldib teistsugune muusika kui mulle või isegi tümitad mulle armsaid paiku, siis las ta jääb, see ongi maitse asi ja arvamus, aga mõned asjad on minu jaoks "tõde" ja "vale". Need mõned asjad võiksid justkui kõigile olla, aga ikka räägitakse arvamuste paljususest, no mida, mu meelest on selge näiteks see, et noh, vägivald on ikka veits midagi muud, kui kellegi pikalt saatmine. Kuidas te, vagatsejad, ometi aru ei saa, mida see teie kirutud Pärnits ütles üldse ja keerlete mingi välise vormi ümber? See on see, "krt, ma lähen nii närvi, et te nii lollid olete ja ma tean ka, et mul ei õnnestu teid ümber veenda, aga ikka üritan ja lähen veel rohkem närvi ning teil veab, kui ma teid lõpuks sinnasamusesse ei saada, kuigi siis te saate jälle käsi kokku lüüa ja öelda M.O.T.T. - oligi üks halb ja paha inimene, sest näe, ropendas!"

Veel üks dilemma - kas ma olen Pärnitsa poolt juba lihtsalt sel eeldusel, et ta eristub? Kunagi kui mulle teismelisena hullult meeldis Faith No More'i "Epic", siis isa, kelleni trendikas metal-rap veel jõudnud ei olnud ega kunagi jõudnudki, teatas, et mis seal imet - lapsele ikka meeldib kui on teistmoodi, vilgub ja värviline! Mäss on minu teema! Aga kas ainult poosi pärast? Mulle tundub, et ma ise pole võimeline seda adekvaatselt hindama. Aga ausõna, mulle tunduvad ikka päris paljud asjad selles "normaalsete täiskasvanute" maailmas nii veidrad, arusaamatud, ebavajalikud ja silmakirjalikud, et see ei saa ainult poos olla.

Eile juhtusin vaatama järgnevat videot, kus kajastatakse kohtuprotsessi Courtney üle, kes olevat väidetavalt löönud kontserdil oma fänni. Vaadates seda videot, ma ei usu süüdistajaid. Miks? Ma usun Courtneyst halbu asju, ta ei ole mingi ingel, aga miks ma neid teisi ei usu? Need tädid, kes räägivad, tunduvad mulle ilged vagatsejad, "fännid" näevad välja nagu KuKluxKlani näidisliikmed. Mulle tundub, et pressitakse raha välja, kuna Courtney on teada tuntud "pahalane", kellest võib kõike oodata. Loomulikult tuleb ära ka see kuulus "aga kui mees oleks naist löönud, siis oleks kõik teistmoodi!" Et siis, kui palju mängib inimese valikute puhul kaasa tema eelnev häälestatus? Kõvasti, ma kahtlustan. Kellele ei meeldi mees kleidis, kellele ei meeldi "hull naine", kellel tekitavad võõristust patroniseerivad tüübid jne. Kui palju üldse loeb see, mida need konkreetsed tüübid suust välja ajavad? Me oleme nõus nendega, kes meile meeldivad ja vabandame neid välja, harva, kui tõesti kelleski pettume ja nad teise lahtrisse paigutame, kus on need, kes on lollid, pahad ja ajavad rumalat juttu. Nõme iseenesest, aga inimene vist ongi pigem selline lihtne loom.

Margaret Atwood. Testamendid

Mul on raske ette kujutada mõne teose teist osa, mis oleks esimesest parem, sest paratamatult on võimalusi üllatamiseks oluliselt vähem. Maailm on juba loodud, tegelaskujud olemas, üle jääb ainult see, mis neist nüüd edasi sai. "Testamendid" kirjutas Atwood väidetavalt selle tõttu, et fännid tahtsid teada, kuidas täpselt "Teenijanna loos" kujutatud düstoopiline Gilead kokku variseb. Maailm jäi samaks, kuid uudsust on Atwood sisse toonud peategelaste muutmisega,"Testamentides" on jutustajahääli koguni kolm. 

Kas sellest piisab, et luua samasugune tugev tervik, nagu seda oli "Teenijanna lugu"? Esimene pool raamatust, mis kirjeldab Gileadi alguspäevi, meeldis mulle väga. Selles on psühholoogiliselt veenvalt ära toodud mehhanismid, millega allutada, selles on oma jahmatav ning usutav loogika - jah, ilmselt see kõik nii lihtne olekski. "Inimestel hakkas hirm. Siis said nad vihaseks. Toimivate abinõude puudumine. Süüdlaseotsingud./.../Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab." (lk 79) Mulle meeldis ka see, kuidas Atwood keskendub asjadele, millest tavaliselt ei räägita, aga mis ometigi igasugu ebamugavustega kaasnevad. Meeste puhul ehk räägitakse murdunud luudest ja välja löödud hammastest, aga mitte keegi ei maini tavaliselt tualettruume, hügieeni, kuigi see on väga oluline aspekt, mis teeb inimesest inimese. "Meid alandati loomade tasemele - tarasse suletud loomade tasemele -, meie loomaloomuse tasemele. Meie nina torgati sellesse loomusesse. Me pidime end alaminimesteks pidama." (lk 164) Aga kui tähtis on sellistes olukordades teiselt poolelt inimlikkuse eemaldamine, see avab tee kõigele muule - nemad ei ole ju inimesed! 

Kui ikkagi kahtlustada lugu ebausutavuses, siis võiks mõelda Põhja-Koreale praeguses maailmas. Ka Gileadi rahvast peeti üldiselt "usuhulludeks" - mingi kamp lollakaid, kes kusagil seal elavad oma lollakate reeglite järgi, küllap neile sobib siis. See üleüldine kummaline arusaam, et rahvuslik kuuluvus on ise valitud ja oma valikut ollakse väärt. Pagulasi ei taha ju keegi. J.M.K.E. "Mingil maal". Erilisi maavaru Gileadil polnud, sõjalist võimekust seevastu küll, kes nendega ikka kiskuda tahab. 

Me kõik teeme sunnitud olukorras mingeid valikuid, Atwood oskab üsna hästi näidata, miks ja millistel tingimustel inimesed neid teevad. Missuguseid inimlikke omadusi saab edukalt ära kasutada, kuidas murduda ja kuidas ellu jääda. "Mittereageerimine on oskus." (lk198). "Keegi ei taha surra,/.../Aga mõned inimesed ei taha elada ühelgi viisil, mis on lubatud." (lk 330).

Kogu see psühholoogia osa raamatus on huvitav ja oskuslikult kirja pandud. Aga siis saabub lõpp, mille suhtes ei oska ma eriti seisukohta võtta, kas on Atwood niivõrd hea kirjanik, et ma elasin loosse liiga sisse või oli see lihtsalt lati alt läbi jooksmine. Nimelt keskendub raamatu lõpuosa peamiselt actionile, mida antakse edasi teismelise tütarlapse sõnade läbi  (teine tütarlastest polnud küll enam teismeeas, kuid Gileadi kasvatuse tõttu samaväärselt naiivne) ning seda osa oli tegelikult tüütu lugeda. Ilmselgelt on Atwood nende mõttemaailma meisterlikult edasi andnud, kui see nii tüütavalt mõjub. Lihtsalt, minu jaoks oli kontrast raamatu alguse ja lõpu vahel häirivalt suur. Milleks seda lõpplahendust nii detailselt üldse vaja oli? "Tüdrukud päästavad maailma!"? Pigem see kuidagi kahandas loo mõjukust. Me ju teadsime juba "Teenijanna loost", et Gilead on minevik. Fännid nõudsid? Sel juhul vist hea, et niigi läks, sest Gilead võimu juures olijate vaatepunktist on kindlasti hea lisand teenijanna seisukohale. Nüüd ootaks veel Gileadi mehe pilgu läbi. Või noh, pigem mitte siiski. 

Raamatuankeet

Leidsin ankeedi Madli juurest, kes leidis selle siit.

1. Praegu loen: Margaret Atwoodi "Testamente".
   
   
2. Krimka või armastusromaan: Täiesti žanripuhastest ei kumbki vist, kuigi on erandeid. A. Roslund "Elajas" ja D. Glattauer "Hea põhjatuule vastu", näiteks. Mulle meeldib, kui laiemalt asi ette võetakse, mitte väga kitsalt "arm või roim".
   
   
3.  Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Kuidagi ebaintelligentne tundub, aga pigem ikka dialoog. Ilmselt need kooliaegsed kohustusliku, aga mitte eakohase väärtkirjanduse kogemused (a la "Jumalaema kirik Pariisis" 10-leheküljelised kirjeldused) pelutavad, kuigi on kirjanikke, kes suudavad täitsa nauditavalt kirjeldada. A. Ivanov "Isevärki kalmistu asukad" meenub viimatiloetutest. Aga kui ikka dialoog on puine ja ebausutav, siis on selge, et ega seda raamatut lugeda ei tasu.
   
   
4. Parim lastekirjanik: Oma lapsepõlvest Pilvi Üllaste raudselt. Kaks raamatut kirjutas lastele, aga vot olid alles raamatud! Tiia Toomet ka, tema raamatud meeldivad mu lastelegi.
   
   
5. Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Esimese hooga meenub Anna Karenina, aga ma olin toona lugedes teismeline ega saanud aru, mis oludes Anna oma otsuseid langetas, äkki praegu ma suudaks teda juba mõista? Vot Karlsson ei meeldinud mulle ka.
   
   
6. Eesti või välismaa autor: Mis vahet seal on?
   
   
7. 300 või 700 lehekülge: Kui on hea raamat, siis muidugi 700. Samas, vähesed suudavad põhjendatult nii pikalt kirjutada ja alati pole vajagi. Vastavalt vajadusele, ma arvan.
   
   
8.  Lemmik sel aastal loetud raamat: Ühte on raske valida, siiani olen Goodreadsis 11 raamatut maksimumhindega hinnanud juba. Kui püüda valida neist üks selline, milles on kõige rohkem erinevaid tahke (nalja, aga ka mõtlemapanemist, põnevust, häid karaktereid), siis äkki F.Backmani "Ärevil inimesed".
   
   
9. Novellikogu või luulekogu: Oleneb, kes on autor. Kuigi ka novellid pole alati minu tassike teed, siis luulesoolikas peab kohe eriti täpselt sobima, et meeldiks.
   
   
10. Üksikule saarele võtan selle raamatu: Mida ma teen selle ühe raamatuga seal? Aa, et pole öeldud, kui pikaks mind sinna saadetakse ju. Ok, kui eeldada, et eraldatus kestab max 2 päeva, siis võtaks Y. N. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks", sest see on mul lugemata ja eeldatavasti ei hinga ma seda nii kiiresti sisse nagu mõnd meelelahutuslikumat teost.
    
    
11. Raamatupood või raamatukogu: Raamatupoed on toredad inspiratsiooniallikana, aga arvestades, kui palju mul raamatuid "kulub", siis rahakoti ja ruumisõbralikum on kindlasti raamatukogu.
    
    
12. Esimene raamat, mille lugemist mäletan: No vot ei mäleta. Ma mäletan, et mulle loeti ette "Dr Dolittle seiklusi", aga ise lugemist ei meenu. Kui vaadata oma laste pealt, siis algul ei loetagi ühte konkreetset raamatut, vaid mitut huvipakkuvat korraga.
    
    
13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Pole ühtegi sellist, mis ootaks oma aega. On sellised, mis kellelegi teisele kingitud ja mida ma ei plaanigi lugeda. H. Võrno "Missioon" seisab seal näiteks ja ilmselt see jääbki meie peres kõigi poolt lugemata. Ah, mida ma valetan, öökapipõhjas on mul ju "Matemaatika õhtuõpik", mille ma suure entusiasmiga ostsin ja mida ma lihtsalt ei suuda lugeda, sest mu aju keeldub arvudest.
    
    
14. Lemmik naistekate autor: Loll sõna see "naistekas". See ei tähista ju midagi konkreetset, on täitsa häid naistekaid ja on ka saasta. Mulle ükskord sattus kätte miski Maaja lugude sarnane üllitis, naisterahva seisukohalt vaadatuna siis "veepiisad pärlendasid tema musklis kehal ja püksis kummus miskit" - äkki need on need "päris" naistekad? Aga muidu, kui me nimetame üldinimlikke teemasid käsitlevaid naispeategelastega raamatuid kõiki naistekateks, siis see on ikka päris ebaõiglane. J. Susanni "Nukkude org" on üks klassikaline naistekas, mis mulle väga meeldis.
    
    
15. Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Oh, neid on palju ju. Kui ilmas on tohutult kirjanikke, kelle loominguga ma pole veel tutvunud, siis milleks ikka püüda lugeda neid, kelles juba korra pettunud oled? Jah, vahel juhtub erandeid (M.Atwoodilt ma lugesin näiteks esimesena "Süda vaikib viimasena" ja see oli erinevalt tema muust loomingust täielik jura ja E.Ferrante "Üksilduse päevad" mulle ka ei meeldinud), aga enamasti mitte.
    
    
16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Peaaegu must tumepruun.
    
17. Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldivad utoopiad ja düstoopiad, mis omavad paralleele meie maailmaga, niisama küborgite lahingutest ei viitsi lugeda. Mitte action, aga maailma- ja karakteriloome.
    
    
18. See autor ajas mu nutma: Minu puhul küsige parem, kes ei ajanud :)
    
19. Ma soovitan sulle: Mulle üldiselt ei meeldi kellelegi midagi soovitada, sest ma ju tunnen ainult ennast ega või iial teada, mis teistele sobib. Hetkel ajakohane ja muidu hariv soovitus oleks D.Quammeni "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia". Hoiatan, et üle 700-lehene tellis ja kuigi ma lugedes mõtlesin, et oh, see võiks ju ometi inimesi natuke mõtlema panna, siis tegelikult olen ma ikkagi pessimist - usk on tavaliselt tugevam kui mõtlemine.
    
    
20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Maarja Kangrot käisin ükskord kuulamas. Mart Kivastikuga tegime mu endises emakeeleklassis suitsu (koolikokkutulek, noh). Ega ma rohkem vist polegi kedagi kohanud va juhuslikult tänaval näinud. Eraeluliselt kirjanduskauge inimene. Ma isegi silmakirjalikult eeldan, et kirjandusringkonnas üles kasvades ja sellega lävides oleks elu nagu hernes, aga näe, ei vedanud.
    
    
21. Peale lugemise armastan veel: Muusikat, süüa ja magada.
    
    

Ma olen Tartust ja võin su peale köhida!

Nad rääkisid (loe: ma ise arvasin)  - võta puhkus juuli lõpus, siis on alati ilusad ilmad! No ja kui ma siis ühe korra seda lõpuks ka teen, juhtub loomulikult olema see aasta, mil see valem ei kehti. Pealegi on mul nüüd veel tunne, et suvi ongi läbi, mis varem langes kokku augusti lõpuga ehk oligi pmst tõsi, aga nüüd tuleb mul pea kuu aega selle tunde käes vaevelda! Siit moraal - ära muuda oma mustreid!

Patt, mida enamasti küll uhkusenoodiga öeldakse "eestlane ei oska puhata", minu kohta küll ei kehti. Alati, kui ma teen midagi, mida "peab", tunnen iga rakuga, kuidas elu mööda kihutab. Ma olen kuulnud, et see võib ka vastupidi olla - mõni tunneb sarnast ärevust, kui end lõdvaks laseb ja elu naudib. Me siin "peame" lastetoa asju sorteerima, praktilistel põhjustel täitsa, muidu pole kirjutuslauda kuhugi panna lihtsalt, mõni siin lastakse võib-olla sügisest kooli (mul sai juunis 10 aastat lasteaeda läbi! Juhtus kuidagi nii, et lapsed selliste vahedega, et sai tõesti 10 aastat jutti ja ilma pausideta lasteaiatatud). Kuulen siis, kuidas see mõni vaikselt pobiseb "koguaeg see orjatöö!" Nojah, see käbi pole küll kännust kaugele kukkunud. Selgituseks, et orjatööle aetakse ta sagedusega nii kord kvartalis heal juhul ja siis suudab ta ka enamasti viilida. 

Mis ma siis puhkuse ajal tegin? No Naiivis käisin näiteks tol toredal päeval, mil kõik jälle alguse sai. Ok, tegelikult me lihtsalt jalutasime sealt läbi, ei rääkinud kellegagi, ei ostnud midagi, aga ikkagi hea ajastus. Täna nägin unes, et Tommy karvade vahel hakkasid kukeseened kasvama, eriti palju oli tal neid tagajalgadel, mõtlesin, huvitav, kas on hea neid sealt korjata, istub teine ju vetsus seente peal. Ehk noh, metsas sai vih(i)masel ajal tihti käidud. Enamasti olid kõik "minu" seened juba ära korjatud, mis ajas kergelt marru, aga ikkagi. 

Ma võiks muidugi Google Photos ette võtta ja kronoloogilises järjekorras kõik ette laduda, aga kuidagi ei ole seda tunnet. Eestist väljas ei käinud, aga sees sai päris palju ringi sõidetud. 

Ratastega käisime Viljandis näiteks, oli plaan lapsed ka kaasa vedada, aga neil vist parem vaist, igatahes nad ei viitsinud ja läksime kahekesi. Kohale jõudes muidugi selgus, et just sel ühel päeval, kui me ümber järve geotuuri tahtsime teha, on seal mingisugune THE ümber järve jooks (mulle tundub, et seda on neil seal rohkem kui korra aastas tegelikult) ja meenus ka, et Viljandis on ju paganama mäed. Ma ei tea, mida need lapsed seal teinud oleks, ma ise olin ka parajalt surnud, aga päev otsa me seal ringi ukerdasime. 

Tallinnas käisime mitu korda, sest ma võitsin ju täpselt enne kevadist korontsi Feministeeriumi naistepäeva viktoriinis (mis oli õudselt lebo) muuseumidepiletid ja nii ma siis käisin neid ühe korra lunastamas (olid koroonasegaduses kaduma läinud), teise korra lunastamas (sain kätte, aga muuseumidesse ei jõudnud) ja kolmanda korra natuke muuseumides, aga mitte kõigis. Fotografiskas käisin Tom of Finlandi näitusel, üllatusin, kuidas mõnedel meestel on tõsimeelselt täielik tõrge homoseksi ees - nii naljakas! Telliskivi üllatas positiivselt, nii äge! F-hoonesse jõudsin ka aastaid peale selle koha kuulsaks saamist (vähemalt meil provintsis ohati õndsalt selle koha peale). Kadrioru lõbustuspargis lastega - tuli välja, et nad veidi liiga suured juba selle jaoks. Jaapani aed - nii ilus! 

 P.S. Vihkan uut Bloggeri liidest! Kolm korda püüdsin siia pildiallkirja lisada, et paganama Jaapani aia orav, aga no pärast ei lase enam normaalselt kirjutada. Kõik lehed tehakse nüüd mobiilisõbralikuks nagu mind see huvitaks. Õudne mõeldagi, et keegi loeb blogi täisversioonis telefonist - silmad jäävad haigeks ju!

Edward von Lõnguse näitusel käisin ka, mulle meeldis enim see teos:

Tegelikult oli sealkandis kõige muljetavaldavam see, et kogu piirkond, kaasaarvatud Selver on nädalavahetuseti väljasurnud. Tõsine ärikvartal, aga mihuke raiskamine.

Lõuna-Eestis käisime ka, rääkides jälle koledatest kokkusattumustest, siis päev enne kui keegi tornist alla kukkus, olime meiegi seal. Tamulas käisin ujumas, kuigi kollane lipp oli ja järgmisel juba punane, ei saanudki aru, mispärast, küsida ka ei tahtnud. Võru keskväljak on väga lahe, ei tea mina, mida seal kobisetakse. Pizza Olived soovitan seal keskväljakul, rahvast oli palju ja pizzaga läks aega, võtsime muid toite ja need oli ülihead. Tegemist ses osas huvitava kohaga, et pikka aega paiknesid nad kuskil Ihamarus ja pidasid seal vapralt vastu, enne kui oma äriga linna (tallinlased naeravad siinkohal) kolisid. 

Vudilas käisime ja Kiviõli seikluskeskuses. Massid-massid! Saartele jälle ei jõudnud, Pärnusse polnud võimalik, sest kõik ööbimiskohad välja müüdud. Üldse avastasin, et ilma suvilata oleks puhkamine ikka kaunis keeruline. Praegu ma võtan kätte ja sõidan mere äärde, millal tahan, ma ei pea seal ei niitma ega rohima, samuti ei küsita raha - lõpuks sain pihta, et see on vist luksus. See, et suvila kodust kahe tunni tee kaugusel asub, on pigem pluss, seetõttu on olemas ju öömaja ka teisel pool Eestit asuvate kohtade külastamiseks. Lääne-Eesti on katmata, seepärast sinna ei jõua ka. 

Õudne on see, et terve suve jooksul sai käidud ainult ühel festivalil (Punk&Rock Tartus) - ma ei taha, et see on uus normaalsus! Üleeile jalutasin kahe paiku öösel läbi Tartu kesklinna. Omaette põnev ja samas jube ka - Genklubist Raekoja platsini ei tulnud mulle mitte ühtegi inimest vastu! Alkohol teeb ühiskonnast ühiskonna? Inimesi pole, sest alkomüügi keeld peale kümmet ühtteist baarides ja kõik kohad on kinni. Raekoja platsis olid inimesed ka ainult seetõttu, et Tartuff. Mismõttes inimesed ongi nii passiivsed, et istuvad nüüd kodus või? Minu jaoks on see üllatus, poleks uskunud. Nii vähesest piisabki, et kõik teistmoodi oleks.