Meie rahaliit

Gileadi režiim* sai mu mäletamist mööda alguse sellega, et naiste pangakontod külmutati ja nende kasutusõigus läks naiste meessoost sugulastele. 

Lähen mina siis eestlaste rahvusliku rahapäeva hommikul EMTA virtuaalse ukse taha koputama. Ja ei lasta sisse! Igal aastal olen saanud esimeste hulgas, aga vot tänavu ei saa. Solvunult üritan järgmisel päeval uuesti. Kolmandal katsel õnnestub. Lähen vaatan oma tohutud rahavood üle ja märkan, et real "eluasemelaen" laiutab ümmargune 0.  Andmed said pangast kenasti eelnevalt saadetud. Küsin kaastaotlejalt, kuidas temal on. Tal täitsa olemas ja huvitaval kombel on kõik intressid tema deklaratsiooni peal, kuigi varasemalt on need olnud pooleks jaotatud. Ise midagi teinud ei ole, isegi kaastaotlejaga abiellunud mitte. 

Totter on see olukord veel selle tõttu, et omal ajal laenu võttes eeldasin ma, et tagasimaksed ja intress jagatakse kahe laenuvõtja puhul võrdselt ära ja kumbki maksab poole. Tuli välja, et nii need asjad ei käi, liiga keeruline, tahavad, et kogu raha ühelt kontolt tuleks. Miskipärast sai selleks üheks kontoks minu oma. Me omavahel mingit tasaarveldust ei tee, umbes, et tema peaks siis mulle poole tagasi maksma. Tulemuseks on see, et vaidluste korral peaks eluase mulle jääma, sest maksnud olen ainult mina ja boonuseks on tema igal aastal poolte intresside pealt maksutagastust saanud. Sel aastal siis sai tema täie rauaga kasu minu makstud summade pealt. 

Ega ma kade ei ole, lihtsalt tuludeklaratsiooni koha pealt tundub kummaline. Justkui kellegi karvane käsi oleks numbreid liigutanud, sest minul on niigi ette näidata maksusoodustus laste pealt, nende koolituskulud, kolmas sammas ja tagasimaksed annetustelt. Koos laenuintressidega ületab neilt tagasisaadav summa tavaliselt lubatud piire ja midagi läheb kaduma. Temal seevastu ongi ainult intressidelt tagasi saada. Kirjutasin EMTA-le, neil on nädal aega mulle vastamiseks.

Et mitte tunduda nagu eriline naiivik, siis lisan, et üldjoontes on meil kodus kulud vist enam-vähem võrdselt jaotatud ikka. Kui minult lähevad laen ja laste koolitused, siis temalt muud kommunaalid, autokulud, toidupoes käib vist ka tema rohkem. Ma ütlen "vist", sest ega me mingit arvutustabelit teinud ei ole selle kohta. Ma olen aru saanud, et võrreldes mitmete teiste peredega on see üsna liberaalne süsteem, aga kuidagi kujunes nii, et me kodus rahast rääkida ei taha. Ei meie tea, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb. Parem seda mitte must-valgel näha ka. Oot, ma alustasin seda lõiku sõnadega "et mitte tunduda nagu eriline naiivik" ja kuhu ma nüüd välja jõudsin?!

*M. Atwoodi raamatute "Teenijanna lugu" ja "Testamendid" šovinistlik düstoopia

Lapsepõlve helged mängud

Ma ei oska ega julgegi järgnevat hästi kommenteerida, sest ühtepidi tundub ju suisa nii, aga teistpidi lihtsalt naa, aga kukalt paneb kratsima ikka. 

Istun lastega saunas, teemat alustab Mikro: "Tead, mida ma klassiõhtute juures kõige rohkem vihkan? Seda mängu sinine-must-valge..." Jätkavad Miniga kooris "...ja pikk nina!" "Jaaa! Need olid meil ka kõige rõvedamad asjad üldse!" toetab ka Mini, kes on Mikrost neli aastat eespool, tema klassijuhataja on praegu Mikro klassijuhataja. 

Ma olen ise ka neid mänge mänginud, tundub, et vanemana, sest mingi pinge neis juba oli. Täpselt reegleid ei mäleta, aga lapsed seletasid mulle umbes nii: "Kui tuleb sinine, siis pead mõnele poisile (või tema sulle) põsele musi tegema, praegu õnneks ei pea, sest koroona, võib ainult õhumusi teha, musta puhul pead poisile sülle istuma (öäkk!), niimoodi põlve peale ja valgega kallistama! Pikk nina on ka täielik pruudi-peigmehe mäng!" Ehum, mulle kõlab see ikka paganama kahtlaselt kui niimoodi kirjeldada? Meie aja mängiti kuidagi leebemalt ikka, tõesti pikka nina näidati, silma pilgutati ja pidi kellegagi paaris olema, aga no nii füüsiliseks ikka küll ei mindud. 

Ma pakkusin, et õpetaja üritab sellega poisse ja tüdrukuid omavahel rohkem suhtlema panna ega tule ehk selle pealegi, et lastele see ei meeldi. Kas ainult teile ei meeldinud või teistele ka? "Mitte kellelegi ei meeldi!" "Aga öelge siis kõik koos, et teie ei taha seda vastikut mängu mängida, mängime palun midagi muud, õpetaja on ju öelnud, et käige oma ideid välja, mida klassiõhtul teha!" Mikro vastus: "Kui sa ütled "vastik", siis ütleb ta, et selliseid sõnu korralikud tüdrukud üldse ei kasuta!" Siis mul kihvatas. Mida kuradit! Kas ikka kestab see jama edasi - "korralikud tüdrukud nii ei tee! korralikud tüdrukud "ei" ei ütle! korralikud tüdrukud on vait ja kannatavad ära!" 

Et mine kirjuta listi ja räägi teiste lastevanematega ka? Mkm, mul on ikka see "ainult meie oleme imelikud" tunne, et teised teeks suured silmad ja ütleks "aga lastele ju nii meeldib!" Et minu lapsed saaks märgi külge kui imelikud, kes ei taha normaalseid mänge mängida. 

Ma ei sunni neid klassiõhtule minema ja kui ikka minna soovivad, siis ütlen, et kõiki mänge ei pea kaasa tegema ja kui kellelgi sellega probleeme peaks olema, siis vaatan edasi.

Samanta Schweblin. Kentukid

 

"See ei ole ulme, see on olevik" nagu nenditakse raamatu tagakaanel. 

See on meie maailm, ainult ühe vidina võrra rikkam. Vidina, mis näitlikustab inimeseks olemise valukohti kuidagi eriti selgel moel. 

On neid, kes tahavad omada ja on neid, kes tahavad olla*. Mõtle ükskõik millise valdkonna peale elus ja sa näed, et nii see on. Need erinevad lood on samuti võimalus omada, vaadata, osa saada, ilma ise olemata. On ju põnev kaasa elada, kuidas elavad inimesed teistsugustes kultuuriruumides, ainelistes tingimustes, looduslikes oludes. Kas me ei naudi seda kõike ka raamatuid lugedes? 

Schweblin paneb meid aga vaatama näkku hoopis ebamugavamale mõttele - palju me selle kõige juures tegelikult ka teistest hoolime? Kõik need staarid, kes ei ole justkui inimesed ja kelle elutubadesse me oleme harjunud piiluma, kõik need imelikud ja tõrjutud, kelle üle netis naerdakse, kõik need, keda tabanud kohutavad õnnetused ilmarahvale ahhetada on. Enamasti me isegi teadvustame, et ega me ei hooli küll. Vahel annetame südame rahustuseks kuhugi mingi summa või kutsume korrale neid, kes endale üldse aru ei anna, et internetis anonüümsust siiski ei ole, aga üldiselt, õnneks on see kõik meist kaugel, me ei saagi midagi teha, kõigist hoolida. 

See oleks justkui loogiline, arusaadav, aga Schweblini raamat toob sisse veel ühe tahu, mida on hoopis ebamugavam taluda. Suur osa meist ei huvitu absoluutselt ka mitte neist, kes füüsiliselt meie kõrval on. Tihti lähevad nemad meile korda veel vähem, kui suvaline staar teiselpool ookeani, arvutisimulatsioon või võõras sõda võõral maal.

Selline üsna lohutu pilt inimkonnast, kus isegi need, kes alguses püüavad, löövad lõpuks käega ja elavad edasi oma enese peades. Mõeldes selle kõige taustal ideedest ühtehoidvast inimkonnast, tunduvad need kuidagi eriti utoopilised, hoopis ulmelisemad kui raamatu sündmustik. 

Raamatu ainus tõeline kangelane oli poiss, kes tahtis lihtsalt katsuda lund. 

P.S. Mulle tundus, et siin raamatus oli kogu tehnoloogiline pool pigem dekoratiivne, olulisem oli inimpsüühika osa. Me kõik oleme lõppude lõpuks üksinda. Kõik teised on võõrad, kes võivad meie elu vaid piiluda ja sedagi ainult teatud nurkade alt. 

*Blogija on minu silmis näiteks see, kes tahab olla. Vaadake, mina olen olemas!

Tõde on valus ja tabab ootamatult

Teile kirjutab emotsionaalne vrakk!

Juhtus nii: lähen mina vetsu ja vanast harjumusest vaatan ikka poti taha ka. Ja seal ta on! Kükitab võika võrgu sees! Ääääk! Ma tean, oleks pidanud tolmu võtma, aga külalised (kontrollitud grupp inimesi, paar, üks suisa vaktsineeritud, rahu) tulevad alles pühapäeval ja selleks ajaks on ju tolm ammu tagasi, pole mõtet. Mees loivab kohale, ärritunud, ei leia ämblikku, lõpuks vist leiab, laseb midagi veega alla. Teine vaatus: vetsu läheb Mini, kahe sekundi pärast on hüppega ja halisedes tagasi, ämblik vetsu põrandal! Ju siis mees ikka ei saanud õiget venda kätte. Läheb tolmuimejaga. Ma ei julge iitsatada, et tolmukotist ronib see elajas ju uuesti välja. Tolmuimeja on hetkel mu selja taga, piilun sinna mingi aja tagant. Mees on vihane ja käratab, et olen lapsele ka foobia edasi andnud ja võiksin ükskord ometi täiskasvanuks saada! Selle juurde tuleme kohe tagasi, enne vaja kolmas vaatus ette kanda - jälle mina vetsu, rahulikul südamel, aga kuna "usalda ja kontrolli", siis harjumuspärane pilk laelambile ja WTF! seal kupli sees istub poole suurem kui see esimene vend oligi! Hakkan ulguma, et siin majas mina enam päevagi elada ei taha! Kindel seletus ka sellele, miks kass õhtu otsa lõugas - ta tajus nende elajate invasiooni! Kuidas saab üks inimene nii elada?! 

Aga tagasi selle täiskasvanuks saamise soovituse juurde. Järsku tabas mind selge ja valus mõistmine - ole oma soovidega ettevaatlik, kui mina täiskasvanuks saan, milleks mul siis sind üldse vaja on? Ütlesin naljana, mõtlesin tõsiselt. Minu definitsiooni täiskasvanu saab endaga ideaalselt ise hakkama, ta ei vaja kedagi enda kõrvale. Täiskasvanu on tark, osav ja ratsionaalne, talle pole isegi lapsi vaja, ta lõbustab end ise. Täiskasvanu ei vaja kedagi, tal puudub ka vajadus ise vajatud olla. Selline raudne mees või naine. Ok, olgem leebemad, sedavõrd aga ka julmemad - iga inimese jaoks on kusagil keegi, ei pea ju üksteist vajama, lihtsalt on tore koos. Kui ma oleks teistsugune inimene, julge ja vapper täiskasvanu, ilmselt siis ka tubli, mõistlik, edasipüüdlik jne, siis ma valiks enda kõrvale hoopis teistsuguse inimese, kui ma olen valinud praegu. See on paraku tõde. Kui ma ühel päeval hakkaks selleks, kes ma praegu ei ole, vaataks ma ka kõik oma inimsuhted kriitilise pilguga üle, praegused ei rahuldaks mu muutunud vajadusi. 

Hiljuti kommenteeris keegi Katarina von B juures: "Armastus ongi see, et sa teed ennast vabatahtlikult ümber suurest õnnetundest." Minu meelest on selline arvamus kõigi suhtehädade ema. Ta ei armasta, sest ma olen valesti, tuleb muutuda. Ma teen tema tahtmist, siis ta armastab. Ei ole nii! Alati on kusagil keegi, kellele sa meeldid just sellisena (no enam-vähem) nagu sa oledki. Muutuda tasub ainult enda pärast ja kui muutud sina, muutuvad alati ka suhted sinu ümber. Seega, targem on ka mitte soovida, et teine muutuks, kui sa temast just lahti saada ei soovi.

Panen oma MM-i pildiga koti põlema nüüd?

Kui ma Ameerikas elaks, siis vist pandaks minu eest. Ma üldse ei viitsi sellest teemast rääkida, sest tundub, et enamik on täiesti must-valgel seisukohal ja terendab oht peksa saada, aga mul on niigi halb tuju, tahakski kakelda, sest ma jäin ju neist Dr Martensitest ilma, millest ma siin suure häälega hõiskasin. Kõik müüakse hõlma alt oma tuttavatele, niikuinii!

Ehk siis eilse päeva suur uudis (kitsas sootsiumis siis pigem, onju) - mees, kellele Evan Rachel Wood 2018. aastal vihjas kui oma ahistajale, on nüüd selgesõnaliselt välja öeldud. Marilyn Manson. Nagu enne ei oleks olnud võimalik seda 90% tõenäosusega öelda, kui veidikenegi faktidele otsa vaadata. 

"Kohe näha, et normaalne see mees ei ole ju!" (sellega ma olen tegelikult ju täiesti nõus, pole võimalik vastu vaielda), "Vastik, ma pole teda kunagi sallinud!" (aga mida see siia puutub?). Ma sain oma põhiinfo jälle Courtney Love'i grupist, kust see lõim praeguseks ära on kustutet, ilmselt läks liiga veriseks. Seal oli põhiline "hämming" osadel sellest, et Courtney oli alles mõni aeg tagasi postitanud MM-i sünnaks selle:

View this post on Instagram

A post shared by Courtney Love Cobain (@courtneylove)

(juhuks kui see Insta post maha läheb, siis Courtney kirjeldab seal olukorda, kuidas MM ta ahistavast suhtest päästis ning tänab teda selle eest.)

Osa rahvast oli üllatunud, et kuda siis nõnna saama?! Ma ei saa aru, mida on siin aru saada? Inimesed on nii kinni oma muinasjutu stereotüüpides, kus paha on kole ja loll, igas olukorras õel ning sadistlik ning hea siis vastupidi plekkideta ingel. Mitte keegi ei ole seesugune! Inimene, kes kodus naist peksab, võib vabalt olla hea sõber, tore kolleeg, armastav isa. Tal, noh, käivad lihtsalt vahel need hood peal. Mu meelest on enamik meist vastuolulised tegelased. Me teeme nii head kui ka halba. Ja me pärast ratsionaliseerime oma halba, samamoodi nagu hindame ümber oma suhteid. Ma oleksin olnud rahul, kui MM oleks end süüdi tunnistanud ja vabandanud, seda ta ei teinud, ütles vaid, et need suhted olid mõlemapoolsel nõusolekul. Mulle tundub, et on raske seda teise inimese eest väita. Kui tuleb välja, et teine nii ei tundnud, siis võiks vabandada. 

Vabandamisest jälle paraku ei pruugi aidata. Mu meelest Kevin Spacey seda ka tegi, aga mina seostan "MeToo" liikumise algust just temaga, kuigi paradoksaalselt ei ahistanud tema ju ühtegi naist. (Ta üritas kunagi noorena ja purjuspäisena üht noormeest voodisse vedada ega mäletanud seda mitukümmend aastat hiljem, aga vabandas ikkagi. Mu meelest loogiline). Kevin Spaceyga sai mu meelest alguse ka Cancel-kultuur, mis tähendab siis ebaeetiliselt käitunud tegelaste ignoreerimist kuni selleni välja, et nende varasemad teosed lähevad põlu alla või lõigatakse nad sealt välja. Hetkel käib sarnane jant J.K. Rowlingu ümber. See on asi, millest ma aru ei saa. Ma mõistan, et ehk ei maksaks neile olukorra selginemiseni anda mingit riiklikult olulist ülesannet (Ojasoo juhtum) või Nobeli-Grammy vms nominatsiooni, aga varasema loomingu kallale minek on mu meelest ikka liig. Inimene ja tema looming on ikkagi kaks ise asja või ei? Ma saan aru, kui keegi isiklikult ei taha enam selle inimese loomingut tarbida, aga üleüldine käsk nõnda talitada on mu meelest lollus. Või olen ma lihtsalt mugav? Hea kott on see MM-i pildiga...

Tule mu koopasse, mateeria!

Pealkiri on virutatud Maarja Kangro luulekogult. Teeme nii, et kõigepealt räägime Platoni koopamüüdist ja seejärel kuidas seda mateeriat (aka Guessi kott) omale koopasse meelitada, muidu ei viitsi ju keegi lõpuni lugeda ja ma ei saa jätta endast muljet kui erudeeritud isikust.

Ma olen siin järjest ette võtnud mitu teost teaduskirjandust ja päris äge on märgata, kuidas aju võimsuse piiril töötab. Lugemine, mis saab toimuda ainult täielikus vaikuses ja keskendumises, sest ilma selleta läheb kohe lappama ja avastad, et oled lugenud 100 lehekülge aru saamata, millest jutt käib. Mul ükskord juhtus nii, jätsingi raamatu pooleli ja pärast lugesin teiste kommentaare Goodreadsist, et neil olla ka umbes sarnane olukord olnud. Kõige jaoks ei jätku ikka (vaimu)jõudu. Siiani ütleksin, et kõige hullem on minu jaoks (ma reaalteadustega muidugi üldse ei üritagi, 0 eeldust, isegi "Matemaatika õhtuõpik" sai must jagu) filosoofia. Ma kujutlen ette inimest, kes pingutuseta suudab filosoofilisi traktaate lugeda ja see tundub nii ulmeline! Keegi on ju suutnud need raamatud võõrkeelest tõlkida, neid toimetada - võimas! Mina ei saa, kogu see abstraktne ideede maailmas toimetamine tekitab minus madala tungi mõnd meelelahutuslikku raamatut lugeda. Möönan, et üksikud selgusehetked on seevastu imelised - näe, isegi mina saan aru, millest sellel leheküljel räägitakse! Ok, ma tegelikult saan aru üldises plaanis, et miks ja kuidas, mis eesmärgil, mida soovitakse tõestada, aga asja üldine võlu läheb mul ikkagi kaduma ja sellest on mõnevõrra kahju. Kas peab nii loll ja küündimatu olema?! 

Ülikoolis mulle poliitfilosoofia täitsa meeldis. Eks õppejõu seletustel oli selles oma osa ja muidugi teatud autorid olid ka mõistlikumad kui teised. Üks kõige hullemaid oli mu meelest Marx. Siinkohal meenub tsitaat Grigori Služitel'i "Saveli päevadest" - "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) Vaene Marx, keegi temast aru ei saanud (Marx ju mingit revolutsiooni ette ei näinud), aga tema nimel tehti igasugu lollusi. Machiavellist ma kirjutasin ju suisa bakatöö ja pärast öeldi, et see olla olnud ainus kaitsmine, mida oli ka huvitav kuulata. Ei ole kõik filosoofid kindlasti vennad. 

Aga kuidas siis mateeriat koopasse meelitada? Avastasin siin hiljuti, kuidas end toast väljumata kulda-karda rüütada ja loomulikult sattusin lõksu. Kõigepealt sain võileivahinnaga Hilfigeri mantli. Adidase dresse ootan (selle veenidelõikuja käest...). Dr Martensid, neid peaks proovima minema. Ma ei oleks elu sees suutnud neid kuhugi poodidesse jahtima minna, poleks tulnud selle pealegi, et neid mul VAJA on, eks. Eile ma avastasin ühe Guessi koti. Täpselt minu kott, Guessil on palju võikaid kotte, aga see ei olnud, see oli ilus, selle peal olid filigraanselt väljajoonistatud taimed nagu Merianil, see oli täpselt õiget tooni. Ma kujutasin ette, kuidas ma sellega suvel ringi kõnnin. Ja siis tuli välja, et müüja oli selle juba ära müünud, aga unustanud kuulutuse maha võtta. Mu maailm varises kokku! (Ma kirjeldasin seda kotti siin ainult selle pärast nii detailselt, et äkki ostja loeb, avastab, et ma väärin seda kotti ikka rohkem kui tema ja loovutab selle mulle!) Lohutamatult kammisin terve interneti läbi, mitte ühtki sellist kotti mitte kusagil! Tulemusena salvestasin endale hunniku asenduskotte, mida hommikul vaatad kui pohmaoste - miks? milleks? Õnneks ma ostmiseni ei alandunud. Jube, mida võimalused inimesega teevad! 

Õhtu lõpus juhtus veel üks paha asi, avastasin, et üks inimene, keda ma tunnen, on olnud edukas asjas, milles ma ise tahaks edukas olla, aga pole. Naljakas, kuidas sellised väiksed kadedustorked avaldavad, mis sulle elus tegelikult korda läheb. Lõin arvuti kinni ja läksin magama. Maailm on minu vastu ja maailmaga võidelda ei ole mõtet.

Palju toredaid traditsioone

 HOIATUS! Alaealistele ja nõrganärvilistele mittesoovitav lugemine!

Nüüd aga maiuspala kõigile alternatiivmeditsiinisõpradele! Kui kõik kodumaised praktikad on ennast juba ammendanud, miks mitte püüda jäljendada muumaiseid traditsioone? Hallutsinogeenseid seeni saab posti teel, kes tahab, võib konnamürki süstida - leidsin eile veel mitmeid huvitavaid alternatiivseid mooduseid, kuidas oma elu ja tervist parendada:

"Kõhetumise vastu aitab suguühe kana või pardiga, gonorröa vastu suguühe kanaga, mille käigus kanal kõri läbi lõigatakse; musta maagia meistriks saab lehmaga ühtides, õnneliku elu toob vahekord kanaga; loomade keele omandamiseks tuleb suguühtesse astuda emase maoga (WTF?); pahade vaimude eemal hoidmiseks koduloomadest tuleb ühtida märaga; varastamiseks ilma vahele jäämata tuleb olla vahekorras kassiga (KÄED EEMALE KASSIDEST!); hea õnne tagab majapidamisele aga see, kui ühtida kitsega, sperma kokku koguda ja majauks sellega kokku määrida." (Friedrich S. Krauss ja K. Reiskel, Die Zeugung in Glauben, Sitten und Bräuchen der Völker (Leipzig, Deutsche Verlags-Aktiengesellschaft, 1909), mis on täiendustega tõlge prantsuskeelsest originaalist: J. A. Dulaure, Des divinités génératrices: Ou du culte du phallus chez les anciens et les modernes (Pariis, Dertu, 1805) läbi Arnold van Gennep "Siirderiitused", lk 196) Teaduslikud allikad tuleb korralikult viidata. Jutt käis muide dalmaatsia (ajalooline piirkond Horvaatias) traditsiooniliste kommete kohta. Eurooplased on teadagi tsiviliseeritud rahvas, võrreldes mõnede teistega.

Ibid.: "Samu ideid võib ilmselt täheldada ka Annami praktikates, kus seksuaalvahekord loomadega (kanad, pardid jne) on sedavõrd levinud, et ükski eurooplane ei tohi süüa ainustki kodulindu, kui seda pole tapetud tema juuresolekul." Annam tähistab piirkonda Vietnamis, ehk tasub tänapäeva turistidelgi meeles pidada?

Ühtlasi meenus see kord, kui ma kirjutasin oma "Seksuaaleetika- ja filosoofia" loengutest ja lugejaid šokeerisin. 

Nende eelmainitud toredate traditsioonide kogumise protsessi ma täpselt valgustada ei oska, aga endale lõi pähe mõte ühest kogukonna mustast lambast, kes antropoloogiga kohtudes vatrab kokku loo pikkadest sodoomiatraditsioonidest oma külakeses, pärast aga itsitab pihku ja ongi dalmaatslaste tõug (mitte segi ajada koertega, pun intended) igaveseks määritud. 

Loo moraal - anna inimesele tark raamat kätte, ta leiab sealt ikka oma. Kenasti arvustab raamatut keegi Ellen Goodreadsis: Classic. Very important foundation for anthropological study. Probably dry if you're not passionate about anthropology, but the parts about bestiality would add a splash of interest for anyone - either for humour or an interest in people.

Kaltsukaneedus

Ma olen alati kadestanud neid paljusid inimesi, kes kaltsukatest igasugu imelisi leide skoorivad. Kui mina kaltsukasse saabun, on seal stangedel ainult väljaveninud T-särgid kirjaga "Miss Kouvola 2002" (tõsijutt, ise nägin), mis muidugi on üsna punk-statement särk, aga samas oli see värvist ära beebiroosa ja nagu ma juba ütlesin, siis väljaveninud. Mul ei ole silma, ma ei tea õigeid päevi ja kuskil kaltsukaleidude grupis ma ka ei ole, ok, ühes olen, aga seal on 90% leidudest pealinnast, see on temaatiliste leidude grupp (bändisärgid, noh).

Viimasel ajal on aga trendiks neti-kaltsukad, mis on mulle hoopis sobivamateks osutunud. Ma võin tundideks neisse kaevuda ja enamasti mõelda, et mis oli inimestel peas sel hetkel, kui nad need jubedad rõivatükid endale üldse soetasid, mida nad nüüd hingehinna eest teistele maha parseldada püüavad. See on tegelikult liialdus, sest enamasti inimesed müüvad odava raha eest vägagi korralikke asju ja need, kes katkisi, lõpunikantud või lihtsalt jubedalt pildistatud esemeid müüvad, on ikka vähemuses. 

Aga tuleb välja, et kui asjaks läheb, siis tabab kaltsukaneedus mind endiselt. Eks ma tegelikult kahtlesin, kas tasub osta kaupa müüjalt, kelle käed on küünarnukkideni žiletiarme täis, aga asja, mida ta müüs, olen ma aastaid igatsenud. Peale pikka ootamist ja portaalilt raha tagasi saamist, kirjutas müüja, et sorry vaan, ta oli see kuu aega haiglas. Arusaadav. Tegin kõik tellimisprotseduurid uuesti läbi, sest mul on ju seda asja hädasti vaja ja nüüd ootan jälle. Varsti pean selle raha tagasinõudmisprotsessi uuesti algatama vist...Raskeks teeb asja see, et kliendihaldurid on seal nii paganama viisakad, sinatavad, kutsuvad nimepidi ja soovivad "päikest", mis minu kalestunud hinges hoopis häirekellad lööma panevad. See peab ju sarkasm olema?! Kuskohas säärast klienditeenindust õpetatakse? Läksin guugeldama "ma pole käinud teiega ühes karjas" ja leidsin, et aastal 2003 tundus enamikule sinatamine teenindussituatsioonis võõrana, nüüd küll enam kindlasti mitte, see on normiks saanud. Mulle tundub, et niimoodi loodetakse inimestele kergemini naha vahele pugeda. Ma nimetaks hoopis seda uussiiruseks.

Täna leidsin jälle ühe hea asja, mida kangesti vaja oleks, eriti sellise hinnaga, eks. Kas te usute, et on olemas inimesi, kes ei tea, kuidas nende nime peaks kirjutama, et rahaülekanne kohale läheks? Ma sain ka nüüd teada, et on. Ehk siis uus oht neile, kes panevad oma lastele hästi pikki ja peeneid nimesid - nad ei saa rikkaks, raha ei jõua kohale! Ja taaskord suhtleb inimene minuga nagu lapsega:"Marca, teeme nüüd nii, et kirjutame selle nime hoopis nõndaviisi!" Elupõline õpetaja? Ma pakun, et ülekande viivitus ei ole tingitud nime kirjapildist, vaid pankadevaheliste tehingute aeglusest, aga see selleks. 

Mine või poodi asju ostma, sellisesse, kus on nutikassa. 

P.S. Ma loodan, et ma oma karmat nüüd päris tuksi ei keeranud selle halaga siin, ma siiski tahaks kangesti need asjad sealt internetist kätte saada tegelikult.

Kui oli keskaeg pime, elu oli sünge ja julm*

Kuidas küll meie haridussüsteem sülgab välja selliseid poolharitlasi nagu mina, kes isegi rahvuse tüvitekstidega korralikult tutvunud ei ole? 

Vaatame koos Miniga filmi "Malev", mille tema hea huumorimeelega ajalooõpetaja vaatamiseks soovitas. Muuseas olevat ta klassiõed vingunud, et "rämedalt igav film". Nagu mis mõttes, lapsed? See on eesti parim film üldse! Vähemalt arvasin ma nii, kui seda aastal 2005 kinos nägin, kohe kui lisadega DVD välja tuli, läksin ja ostsin selle endale. Ning pole seda vaadanud kordagi aastani 2021...Kui palju on mul neid filme, plaate, raamatuid, mis on niiii head, et peavad kodus olemas olema, aga mida ma soetamisest alates kordagi kätte võtnud ei ole? Mõttekoht. 

Niisiis, vaatame filmi. 16 aastat vanem mina (ei ole võimalik!) märkab küll jah kitsaskohti, aga ikkagi on tore. Eestlased naermas iseenda üle, seda juba naljalt ei kohta. Mulle meeldib absurd. No ja see paganama rõve verine koht "kuule, ma mõtlesin ümber, tahaks ikka põletusmatust!" - mulle tundub, et Mini keskendus seal liialt visuaalile, sest see on ju tegelikult niiii naljakas! "Teeme ühe söörö söölö!" - kogu tsitaat mul ideaalselt peas ei olnudki, aga mõnikord ikka kasutan seda, nagu ka nimetust "Harju Loogiline" ajuvabade inimeste kohta. Mulle tundub, et 5. klass ei saa päris hästi teemale pihta veel, et mille üle siin naerdakse, nad jäävad liiga kinni eriefektidesse ja muidugi full frontal male nudity, mul läks üldse meelest, et see seal esindatud oli...Teisalt, ehk on jälle hea juba nii varases nooruses näidata, et pole miskit püha siin päikese all? See on minu arusaam elust muidugi, mõni teine lapsevanem võib üldse sügavalt šokeeruda. Mida te ometi soovitate lastel vaadata!?

Kuna tänapäeva koolis isegi üritatakse mõnikord õppeaineid omavahel seostada, siis samal ajal kirjanduses kohustuslik lugemine Enn Kippeli "Meelis". Vaatan siis mina Goodreadsi ja loen sealt Oskari arvustust. Oodake, misasja, "Malev" on selle teose paroodia? Selgub, et ma ei ole iial seda patriootliku kirjanduse tippteost lugenud. Mismoodi, kuidas? Ma sain alles nüüd teada, kes on need Meelis ja Vjatško seal Toomemäe nõlval....L. väidab samuti, et tema ka ei teadnud, pole iial lugenud, kuigi nime on kuulnud. Mul sama. Ma lugesin "Tasujat", mäletan, täitsa meeldis, lõpp tõi pisara silma. Meenub, et mingi aeg tagasi jagati FB-s kellegi mõttelõnga sellest, kuidas tema meelest olla Trump nagu eestlastele Tasuja - peale Tasujat saabus 700-aastane orjaöö, peale Trumpi aga hävineb Ameerika sellisena, nagu me seda teame...See selleks. Mina ei ole seda "Meelist" lugenud ja Goodreadsi põhjal tundub, et parem ongi. Huvitav on see, et ma ei mäleta enne keskkooli üldse mingit kohustuslikku kirjandust. Mingeid raamatuid käsitleti, aga ilma mingisuguse lugemiskontrollita, suveks ei antud iial miskit nimekirja. Ju olid meil mingid üldisest programmist mitte kinni pidavad kirjandusõpetajad? Mäletan põhikoolist näiteks seda, et üks õpetaja luges meile ise klassi ees raamatuid ette?! "Mõrva Idaekspressis" ja "Baskerville'de koera" näiteks. Miks? Ju siis ta aimas, et meist lugejaid selles vanuses niikuinii ei ole?

Mainin ära, et keskkoolis ma käisin humanitaarklassis ja sealgi ei tehtud mingit formaalset lugemiskontrolli stiilis "mis värvi olid Esmeralda sussikesed?" (mu ema mälestustest), vaid raamatuid käsitleti ideepõhiselt ja arutati enne klassis läbi. Seega ma sain ikka päris mitmed raamatud ("Kuritöö ja karistus", "Jevgeni Onegin", "Sinilind" jne) niimoodi viiele vastatud, et ridagi lugenud ei olnud. Jaurata ja paari mõtte üle vahtu keerutada mõistsin ma juba noorelt. 

Kes teab, kui ma oleks kogu selle kohustusliku kraami hoolsalt endale pähe ajanud, ja enamus sellest ei olnud toona kaugeltki eakohane ega arusaadav, äkki ma ei tahaks praegu enam raamatuid üldse nähagi? Nii nagu mul spordi ja käsitööga läks. 

*ei olnud mingi ime, kui inimese ära tappis surm! (Kurjam "Surm tappis ära") 

Kurjam on oma seni viimase plaadiga andnud olulise panuse Eesti varase ajaloo kujutamisse. Ma tahaks kangesti selle nunnu vanapaganistiga särki (sõbrannal on!), ma tikiks (unusta ära, laseks trükkida ikka) sinna alla sõnad "Talupojast Antikristus" ja kingiks oma mehele, aga ta raip, ei leidnud selle üldse nii vaimuka olevat, seega ei tasu vaeva. 

Kui ei ole mitte midagi öelda, aga muud ka teha ei oska

Jube igav on, ei jõua enam Candy Crush Sagat kah mängida. Pakun, et mingi paar kuud veel on siin umbes kaheks tunniks päevas tööd. Saaks kodus ka teha, aga me ronime kõik kenasti üheksaks kohale, heal juhul on päeva alguses 15 minutit midagi teha, seejärel ootame umbes lõunani, siis need kaks tundi ja peale lõunat lähen koju, mõned jäävad neljani "valvama". Probleem on selles, et tahaks kangesti muusikasse süveneda, aga ei saa kui tööd taustaks teha ei ole, saan ainult kõike vana üle kuulata. Põhimõtteliselt on mul tööd vaja selleks, et saaks muusikat kuulata. Tundub nii. Kodus istuda ka ei suuda, mina lähen kodukontoris hulluks, sest siis ma ei saagi üldse toast välja. Ma olen eeskujulik tulevane pensionär, ma võin tunde lihtsalt istuda, aknast välja vaadata ja mõtteid mõlgutada, igav üldse pole, aga tervisele mõjub, kui üldse nina õue ei pista. Aga kui miski mind välja ei aja, siis ma ei suuda sinna ka minna. Magamisest ja raamatute lugemisest jääb lõpuks kael kangeks. Jube raske on see mitte millegi tegemine. Tähelepanek endale tulevikuks: pensionärina hangi endale koer, siis pead temaga väljas käima. 

Puhkust on ka jubedalt üle, midagi sellega teha ei ole, sest niigi on kogu aeg puhkus. Ma saan aru, et mõned käivad kohtades, aga mul oleks kuidagi kummaline kuhugi SPA-sse minna, süütunne tuleks peale, et ei tohiks ju ometi. Loodusesse ma lumega ei kipu, sest noh, lumega ei leia ju geoaardeid üles ehk mul on sõltuvus, ma käin looduses ainult geopeitust mängimas...Puhkust ei tohi raisata mitte millegi tegemise peale, kui sa niikuinii kunagi mitte midagi ei tee! Vahepeal juba masendusin, et raudselt jääb nüüd maikuusse planeeritud Kreeka-reis ka ära. Kes teab, jääb või ei jää? Miks keegi ei ütle konkreetselt? 

"Minu meelest peaks uuel aastal keegi midagi ette võtma, et see koroona läbi saaks" pärit siit. Jagasin seda FB-s, kartsin, et kari inimesi blokib mu kohe selle peale ära, aga ei miskit, keegi ei reageerinudki. Palju õnne, juba teine postitus, millele keegi ei reageeri, keegi mind ei armasta, böööääähh! 

Siis veel üks avastus, mille tegin. Nimelt olen ma sunnitud nägema, kuidas üks inimene, eestlane, kirjutab ingliskeelset vestlust Skypes. Ma näen seal selliseid pärleid nagu "coverment" (government), "sitted" (sat) jne. Kui ma murdun ja käratan, et mismoodi?, saan vastuseks, et kiire on, ei jõua mõelda. Mul lõi lambikese põlema, et oot, sa mõtled, kui sa kirjutad või? "Jaah?" Mkm, mina panen nagu torust tuleb, ma ei mõtle sõnade õigekirja üle mitte kunagi (va üksikud väga harva kasutatavad võõrsõnad ehk ja siis ma ka pigem kontrollin). "Kas sa õppisid koolis ka õigekirja reeglitepõhiselt?" "Jaa, ma arvan küll." Uskumatu. Mina näiteks ei saanud aru, milleks need reeglid. Ma ei saanud reeglitest aru, need ajasid mul kõik keeruliseks. Ma ilmselt õppisin kirjutama selle sama silmamälu toel, millest Rentsi juures (kommentaariumis) juttu oli (kuigi, ma olen imestanud, et Rents räägib hästi palju keeleõppe puhul just nimelt reeglitest, mina olen keelte puhul alati ainult sõnavara õppinud - ilmselt selle pärast ma polegi eriline filoloog ega polüglott). Eile oli veel keegi FB-s Brüssel ka tugeva P-ga kirjutanud - no kuidas nii saab, kas see ei karju näkku siis? Äkki siis ei ole üldse mingit silmamälu? No et ei tule tuttav ette, "hei, ma ei ole elu sees näinud sellist sõna, see kirjutatakse kuidagi teisiti!" Mul tekib kirjavigade puhul just see tunne, et "miskit on siin mäda!", ilmselt ma selle tõttu avastangi vigu väga hästi. No ma tööl, kui tööd on, kontrollin näiteks inimeste nimede õigekirja ja kuskilt tuleb see impulss, et see nimi võiks olla valesti trükitud, kuigi nimesid on üsna igasuguseid ja mõned eiravadki lastele nimesid pannes kõiki reegleid. Aga see eeldab eelnevat kokkupuudet kasutusel oleva keeleruumiga. No näiteks mitte-euroopa ja mitte-slaavi nimedega on palju raskem, need tunduvad peaaegu kõik valesti, või õigemini ma ei saa usaldada enda sisetunnet, et see on nüüd loogiline nimi ja see teine ei ole. Eks nendega ole ju see häda ka, et nimed, mis originaalis ei ole ladina tähestikus kirja pandud, on sellesse teisendamisel muutunud. Seetõttu võib inimene olla Mohammad, Mohamad, Muhamed, Mohammed, Mohmed, Mehmet ja mitukümmend varianti veel. Ma isegi ei tea, kuivõrd neid erinevusi üldse vigadeks nimetada saab. Inimesi on ka ses suhtes erinevaid, mõni tekitab skandaali juba sellest, kui Mari-Ann on kirjutatud ilma sidekriipsuta lahku või Renee ilma rõhumärgita. Ma olen lapsest saati arvanud, et see Paabeli segadus ei olnud Jumalal mitte kõige paremini läbi mõeldud! :)

Keelest veel, Genkal tuli uus album välja ja no on ikka vaks vahet, kas räpib inimene, kellel on silmaringi, midagi öelda ja oskus sõnu seada (ja normaalne diktsioon) või kui keegi niisama eitedest ja joogist mõmiseb. Räpp ei peaks olema lollide muusika. Lollid tehku instrumentaalmuusikat.

Autod, raha ja lapsed

Lugesin siin eile Malluka raamatut, mu meelest igati lahe lugemine, mulle meeldib, kui inimesel on hea suuvärk ja ta ei ole mingi peenutsev vagatseja. Üks asi, mis mulle huvitavana silma jäi, oli aga see, kuidas Mallukas kirjutab, et teemad, mis tema kogemuse põhjal alati blogis diskussiooni tekitavad on lapsed, raha ja auto. Ma ei ütle, et see on vale, aga mu meelest on see lõpmata kummaline.

Alustades tagumisest otsast - no mida on autodest rääkida? Jaa-jaa, ma tean, mu eksil oli Auto24 brauseri avaleheks ja ta võis seal tunde passida, mul oli tunne, et tema näeb seal midagi, mida mina ei näe. No nagu need maagilised ruumilised pildid, kus mõni näeb sada imeasja ära, aga mina ei näe iialgi midagi (sest ma olen ühest silmast pmst pime ja seetõttu ei taju väga hästi ruumilisust). Oma sõnutsi olevat eks juba lapsepõlves ainult autodega mänginud. L.-l seesugust kiiksu pole, auto on tarbeese ja mis tast ikka. Päris nii tuim ta sel teemal pole kui mina - minu jaoks on autode vahtimine võrdne muude kodumasinate a la külmkappide vahtimisega. Keegi muidugi kindlasti vahib neidki. 

Raha? Raha on täitsa müstiline teema. Hiljuti sattusin lugema artiklit Facebooki laenuärist, päris masendav lugemine. Asi ei ole enamasti mitte raha puuduses, vaid oskuses sellega ümber käia. Mu sõbranna töötab pangas, ta räägib ikka ulmejutte, kuidas inimesed võtavad välja kümneid tuhandeid, kannavad neid suvalistele Nigeeria hurmuritele jne. Kuidas meil on tuhandeid noori pealtnäha normaalseid inimesi, kellel on võlgu rohkem kui mul üldse kunagi raha on olnud jne. Ma ei tea rahast midagi. Ma ei tea, mis maagiaga õnnestub absoluutselt loogikavabadel inimestel kokku ajada tuhandeid tonne, et need siis sama kergekäeliselt esimesele ettejuhtuvale kelmile ära anda. Ma ei tea, kust võetakse see raha, mille eest liisitakse kõige uuemad autod, kõige suuremad telekad ja vahetatakse iga kuu telefone, olles ise ametlikult töötu, rahatu, varatu. Ühesõnaga - müstika! Ja mind üldse ei aita teiste inimeste rahajutud, sest enamasti on need mulle arusaamatud - meie argielud on üksteisest ikka väga erinevad (vähemalt mul on selline tunne alati). 

Jõudes lõpuks selle viimaseni ehk siis lapsed, on mul üldiselt sama tunne - me oleme kõik liiga erinevad selleks, et neist teemadest mingi ühisosa leida. Mind üllatab, et enamik inimesi seda niimoodi ei tunne. Kõige populaarsemad on just beebi- ja pereblogid. Ainus diskussioon, mis pereteemadel tekkida saab, on mu meelest vastandumine - kuidas teil seal kõik ikka valesti on ja kuidas mina ikka kõik õigesti teen. Mallukas kirjutab sellest tegelikult ka ise, kuidas teised emad lapsevanemad on noorele emale perele see kõige hullem katsumus. Mu meelest saigi Mallukas ju kuulsaks oma hitleremmede postitusega? Ja selles on tal tuline õigus, pole karmimat lahinguvälja kui laste "õigesti" kasvatamine. Olen märganud, et enamik inimesi alustab blogimisega just väikeste laste kõrvalt, mingi väike osa lõpetab sel ajal blogimise aga hoopis ära. Ma olin see viimane. Ma ei tundnud, et nüüd olen ma kuhugi gruppi vastuvõetud, selle täieõiguslik liige, ma kartsin, et just nüüd olen ma kõige haavatavam, kohe kellelgi hambus ja totaalselt valesti. Ma arvan, et mul oli õigus. 

Ebakindlat inimest on kõige lihtsam rööpast välja viia, parem sel ajal end mitte avalikkuse ette laotada. Ju siis enamik end väikelaste kõrvalt ebakindlana ei tunne. Või on nad suuremad optimistid, loodavad tuge leida? Mul on loomulik võime igast meepütist see tõrvatilk välja urgitseda ja seda siis pikaks ajaks suus nämmutama jääda. 

Kuidas saab tekkida mingi ühisosa inimestega pelgalt selle tõttu, et kõigil on väikesed lapsed? Minu jaoks totaalne müstika. Ma tunnen end siiani võõraste lastega äärmiselt ebakindlalt, ma ei oska lastega "õigesti" suhelda. Kui ma vaatan teisi, siis valdav osa inimesi räägib lastega hoopis teisiti kui täiskasvanutega, mina ei oska. Kui mulle titt sülle pannakse, ma ei hakka "otsa tupsu-nunnutama", ma ütlen omaenda madala häälega, et "nojah siis, siin me nüüd siis istume, loodan, et sa mulle sülle häda ei tee, eks?" Enda lastega pole see probleem, aga võõrastega on kogu aeg hirm, et kuidas nende päris-vanemad sellisesse vigasesse käitumismustrisse suhtuvad. Ma kardan, et tuleb üks laps, näitab mulle näpuga ja ütleb, et "sina küll üks õige täiskasvanu ei ole!" Täiskasvanutel on enamasti maskid ees, lastel ei ole, nad näevad su läbi ega varja seda su eest. Minusuguseid on veel, aga enamasti sellest ei räägita, kui mina olen rääkinud, siis paar sõbrannat on tänulikkusest ohanud, et "ma ei ole kellelegi julgenud tunnistada, aga mul on ka nii!" Üks selline sõbranna on lastetu, teisel on aga rohkem lapsi kui minul ja ta on rääkinud, kuidas alati torgatakse talle seltskonnas mõni imik sülle või maimik näppu - sul on ju kogemusi, sa tead, mida nendega teha! "Mul on kogemus oma lastega, mitte kõigi lastega maailmas, lapsed on ju nii erinevad! Kõik lapsed mulle üldse ei meeldi!" Õudne inimene. Mingi geneetiline viga. Ma olen näinud, kuidas enamik lapsi jookseb vaimustunult beebit näppima, kui mõni seltskonda satub, minu Mikro käib kauges kaares mööda. "Nad on imelikud, ma pelgan neid veidi..." No täpselt!

Loomadest ja inimestest

Novaatoris ilmus selline artikkel. Ma kokkuvõtet ei hakka tegema, lühike eestikeelne tekst ja peamine on ju pealkirjaski olemas. 

Ma ei ole kindel, kuidas ma vastaksin. Kas loomad aeti pardale, aga inimesed läksid ise? Kes need inimesed seal pardal on? No äkki on laevatäis pedofiile? Selle lõppjärelduse suhtes - "laps ja loom kui võrdsed sõbrad, täiskasvanu lapsele kui midagi võõrast", võiks ju ka öelda, et sel juhul inimesed, kes on  täiskasvanuna pigem sotsiaalselt "kobad", eelistaks loomi? Ma pakun, et mu esimene reaktsioon oleks valida loomad, aga kui ma mõtlema hakkaks, sotsiaalsed normid meelde tuleks jne, siis ma valiks äkki inimesed? See loomade vs inimeste teema on lõpmata keeruline, sest no kuidas ma saan nii silmakirjalik olla, sealiha ma ju söön. No eks! Aga, siinkohal tekib see vahe, et minu otsus puudutaks neid laevaloomi konkreetselt, samas kui minu veganlus üksi ei päästaks ilmselt kedagi. Koerad ja sead oleks mu jaoks täitsa võrdsed, muide. 

Teine mõte, mis mulle pähe torkas, oli see, et kogu eksperiment räägib vastu religiooni rollile inimese eetiliseks muutmisel. Laps on kaastundlik enne igasugust väärtuskasvatust. Siis aga lõi kohe pähe, et oh mind naiivikut, religioon ja muud inimlikud väärtussüsteemid ei kasvata eetikat üldises mõttes, need on ju tsiviliseerimise mehhanismid, nende põhimõte ja õpetus ongi just see, et laps õpiks eelistama inimest. Ok, religioonidest on erandeid ka, budism näiteks. 

Kolmas mõte, mis vist tegelikult päris täpselt teemasse ei ole, puudutab lastest loomapiinajaid. Ma olen alati kahtlustanud, et sellised on inimesena lootusetud, neil on midagi väga olulist kupli all/hinges puudu. Kõrvalpõikena tundub kahtlane, kui paljudes laste positsioonilt kirjutatud teostes esineb loomade väärkohtlemist just laste poolt, justkui see oleks normaalne täiskasvanuks saamise osa, huvitav eksperiment. Mulle on see alati vastik tundunud. Enamik lapsi siiski nii ei teeks. 

Seoses eelnevaga meenus mulle üks võigas lugu lapsepõlvest. Ma arvan, et olin umbes kümneaastane, kui mulle tuttavad suuremad tüdrukud leidsid meie aia eest vigastatud kassipoja. Ma ei mäleta rohkem mitte midagi, sest palju nuttu, jõuetu viha jne, aga kusagilt tekkis teadmine, et selles on süüdi üks meist veidi noorem poiss, kes elas paar maja edasi ja ma mäletan, kuidas ma tahtsin päris tõsiselt sellele poisile halba teha. Kes seda rääkis, et see tema oli, miks nii arvati (jah, tal oli paha poisi maine), kas oli mingeid tõendeid, veel enam, mis kassipojast edasi sai? Kas võis üldse olla, et tema silmad oli haiged, mitte välja torgatud nagu tüdrukud algul ütlesid? Ma ei tea, ma ei mäleta. Aga poisi nime mäletan küll. Mis sest, et ma pole kogu selle meie tänava lastekambaga suhelnud nii umbes 30 aastat, ikka mäletan täisnimesid, aga noh, see on mingi minu omapära vist. Igatahes, guugeldasin, tüübil on veel selline nimi ka, mis päris mitmel teiselgi, aga näojooned andsid õige välja. Ei istu inimese mõrvamise pärast kinni. Elab Soomes, putitab autosid, pooldab EKRE-t, naine tegeleb esoteerikaga - selline kena klišee. Tänapäeval on nii kerge detektiiv olla. Imestama pani see, et paaril vanal profiilipildil esitles tüüp end nunnu loomakesena, kaslasena. Et kui ta oleks lapsepõlves loomi piinanud, kas ta siis teeks midagi seesugust? Samas, inimesed ongi vastuolulised. Kõige totram on see, et ma olen eluaeg teadnud, et see poiss võrdub loomapiinaja, kui ma aga nüüd asja üle tõsiselt mõtlema hakkasin, siis sain aru, et ega ma ju tegelikult ei mäleta mitte midagi, ei ühtki tõendit ega detaili, isegi mitte seda, kas loomapiinamine ka päriselt toimus. Kui ma talle nüüd kirjutaks, et "ma tean, mida sa tegid suvel a la 1990!", siis 99,5 % tõenäosusega ei saaks ta aru, millest ma räägin. Kui palju tegelikult on meie peades legende mingite inimeste kohta, mis üldse tõele ei pruugi vastata?

Vene kasside hingeelust

 Ega see Grigori Služitel'i "Saveli päevad" mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Lapsepõlves ju hoiatati "Mumuu" lugemise eest, oleks võinud eeldada, et see laieneb muudelegi vene autorite loomaraamatutele. Ehk siis, loomasõbrad, olge hoiatatud! Muuhulgas, avastasin seesuguse lehe ja suisa äpi nagu "DoesTheDogDie.com" - kui sul on nõrkus mõne teema suhtes filmides ja raamatutes, siis siit saad teada, millest hoiduda.

Teisalt kirjutasin ma sellest raamatust päris palju toredaid tsitaate välja, seega päris mööda külgi maha jooksnud raamat ei ole:

• "Elusolendil on vaja pähklit, mille ta peitis ära palju-palju aastaid tagasi ja millest ta mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi" (lk 62)
• "Ta taipas üpris varakult, et innukat saatus juhib, aga mitteinnukat tirib tagasi." (lk 48)
• "Ta jumaldas vaatlemist. Ta arvas, et ainus tegevus, mis on elusolendi vääriline, on ringi vahtida."(lk 49) (Mulle tundub, et siin on sõnastus veidi vildakas, aga ei saa enam kontrollida, kas päriselt oligi niisugune...)
• "Noorus põles tema akendes viimsete välgusähvatustena." (lk 79) (Njaa, kena viisakas ütlus minuvanuste kohta ju:)
• "Tundus, et nende näod on kukla taga kinni nööbitud ja kui kogemata riivata salahaaki, tuleb mask eest ja hakkab salongis õhupallina keerlema." (lk 81). Autor kasutab selliste olevuste kohta sõna "vanuritest neiud", mu emal on selleks "elatanud beib". Ma kujutan ette, et Moskvas neid juba jagub, meil, äkki pealinnas on rohkem?, eriti mitte, aga ma nägin Vilniuses üht nii hullu versiooni, sõber (meessoost, muide) sosistas selja tagant, et "oo ei, ära sa sinna vaata, sa ei saa öösel magada!", ma muidugi vaatasin ja see oli tõsiselt groteskne. Keegi, välimuse järgi oma 70-aastane, oli lasknud endale võlts põsesarnad panna (?) ja nahk üle kogu näo oli viimseni pingul. Huuled olid Vilniuse vanalinnas igal kolmandal paistes.
• "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) See on lausa imeliselt sõnastatud tähelepanek! Huvitav, kas issand hoiaks peast kinni, kui teada saaks, mida kõike talle ei omistata?

Veidi veel kassidest ja vene elust. Vaatasin neid aastakokkuvõtteid ja ei osanud ühtki teha, sest nii keerulised küsimused, eeldavad meenutamist ja puha. Aga aasta parim ost, seda tean ma küll, kassi pesa nimelt! Ma ei uskunud, et ta selle omaks võtab, aga raevukus, millega Tommy seda armastab, paneb mu häbenema kõiki neid aastaid, mil ta aknalaual pleedi peal pikutama pidi...Enne iga uneseanssi sõtkub ta pesa valjult nurrudes, mujal ei tee ta iialgi midagi seesugust. Mõeldes sellele, meenus, et minu lapsepõlve kass magas meil punalipu peal. Tal oli oma laud, kuhu siis, ilmselt mingi pehmema materjali kaitseks, oli asetatud Nõukogude Liidu punalipp. "Ega see kalts muuks ei kõlba", nagu vanaema mainis. Tagantjärele mõtlen, milline julge riigivastane tegu! Siiam oli vallutanud Nõukogude Liidu. Miks meil üldse see punalipp oli, ma ei tea. Äkki kunagi oli kohustuslik? Minu ajal oli meil välja riputamiseks igatahes ENSV lipp, see punane siniste lainetega. Mul oli õudselt kahju, kui selle asemele see igav sini-must-valge tuli, mu meelest olid lained hoopis ilusamad...

Nartsissismist

Ma isegi ei tea, kuidas ma neid videosid vaatama sattusin, aga see on lugu sellest, kuidas ma "Surviving Narcissism"'i avastasin, kuidas mu silmad avanesid ja ma otsustasin natuke Manjana mängumaale astuda, sest tavaliselt on tema neid psühholoogiateemasid lahanud oma blogis. Aga kuna ta viimasel ajal enam nii tihti ei kirjuta, siis minu väike panus teemasse.

Täpsemalt tekkis minul ahhaa!-efekt vaadates videot "8 küsimust, millele nartsissist vastata ei suuda". Hea lühike ja vabastas mu igasugustest kahtlustest, et ühe mu lähikondlase puhul on tegemist puhastverd nartsissistiga (mida ma olen alati kahtlustanud) ning ma ise siiski ei kvalifitseeru (olen end aeg-ajalt kahtlustanud). Küsimustest suisa 7 olid olukordadena ette ka tulnud, viimast, ignoreerimise kohta, ma siin ära ei too, sest see pole minu jaoks aktuaalne olnud ja ma ei oska kommenteerida. 

1. Millised on su sügavaimad haavumised?

Ok. Eestlane ilmselt üldse sellistest teemadest ei räägi tegelikult, aga vähemalt nartsissisti puhul on teada, et ta suisa naeruvääristab selliseid teemasid. Tema on tugevam, tema on kõigest üle, teda ei huvita. Minul mingeid nõrkusi ei esine! Võta ennast kokku ja püüa olla nagu mina (ok, sa ei saa iial minusuguseks, aga vähemalt üritada võiksid sinnasuunas!). Ise mingites olukordades kasutan ka seda taktikat, aga ma tean, et see on võlts. Ma saan päriselt ka haiget ja mind pigem ehmatab, kui inimesed leiavad, et minusugune on kindlasti kuulikindel.

2. Miks on sul nii raske tunnistada oma vigu?

Kaitsemüür on nii kõrge, vigade tunnistamine ähvardab taandada nartsissisti tavaliseks inimeseks. See on minu nartsissisti puhul suisa koomiline. Ta ei tee vigu! Mitte kunagi! Mitte väiksemaidki. Tema ei komistanud, sina nägid valesti - kuni sinnamaani välja. Ta ei naera iial enda üle, veel vähem laseb seda teha kellelgi teisel. Tema on eksimatu inimene. Kui ma talle ükskord mingi keelelise vaidluse puhul ÕS-i nina alla surusin, siis ta vastas, et temale õpetati küll teistmoodi! Ta räägib musta valgeks, kui vaja. Ma tahtsin öelda, et olen alati imetlenud su kangust, aga nüüd saan aru, et kahjuks oled sa lihtsalt rumal. Möönan, et vahel on raske vigu tunnistada, aga niimoodi ennast petta ma ei suuda, uskudes, et tagasi ajamine teeb mu millekski muuks kui naeruväärseks. Parem on ise enda üle naerda. Nartsissist ei suuda. 

3. Miks sa pead vajalikuks võõrastele hea mulje jätmist?

Võimalus leida imetlust. Võimalus teeselda. Kuigi pea kogu nartsissisti olemus on teesklus, siis päris võõrastega, kes teda veel ei tunne, on eneseesitluse võimalused veelgi laiemad. Ja nad usuvad teda. Kõrvalt on kõhe vaadata tõelise meistri tegutsemist. Fake it so real it's beyond fake. Me kõik esitleme end võõrastele mingist küljest, aga ainult nartsissist teeb seda tõelise pühendumusega. Selles osas ma üldiselt kukun läbi, ma tean, et mu mask ühel hetkel niikuinii langeb, milleks siis üldse. Nartsissist hoiab oma maski hoolsalt läbi elu. 

4. Miks mu erinevused sind nii häirivad?

Sa ähvardad oma erinevustega nartsissisti, ta ei saa siis olla maailma keskpunkt. Temal puuduvad nii empaatia kui ka ka tegelik huvi sinu vastu. Kõik peab keerlema ümber tema. Sinu ülesanne on kiita teda takka, mitte ise olla. Mind vahepeal täitsa huvitab, miks keegi arvab või tunneb hoopis teistmoodi kui mina, ausalt. 

5. Sa tõesti arvad, et sinu arvamus on etem teiste omast?

Mis küsimus see selline on? Loomulikult!? Teiste arvamus nartissisti ei huvita, ainuke oluline arvamus on tema oma ja kõik joondugu selle taha. Kui ta homme oma arvamust muudab, peate uuesti joonduma ja küsimusi mitte esitama. Ja ta teeb meisterlikult üllatunud näo, kui sa küsid, millest nüüd see meelemuutus. Seda pole olnud, see on ainult sinu peas, lollakas oled või? Minu nartsissisti lemmikväljend  ongi "lollakas oled või?" Kõik, kes arvavad teisiti on lollakad, napakad, primikad, imelikud, harimatud ja oh kui palju sõnu veel. Ära ole nagu nemad, ole nagu nartsissist! Ok, ma leian ka vahel, et mõned ikka on tõesti lollakad, aga ma tahan alati teada, et miks ometi?! Nartsissist ei taha, temal on diagnoosiga hindamine lõpetatud ja punkt. Mis seal rohkem uurida, teda ei huvita ju. Nartsissisti meelekindlus ja huvipuudus löövad vahel pahviks. Vahel tundub mulle, et küll oleks lihtne niimoodi elada.

6. Kuhu suunas sa peaksid kasvama ja arenema?

Möh? Ma olen juba täiuslik. Ma tean kõik, ma olen kõik. Teie asi on mulle järele jõuda, te ei jõua, aga no siiski, soe soovitus. Kohati mulle see hoiak meeldib, hea on mõnikord enda üle uhkust tunda. Teisalt, mulle meeldib ka tunda, et ma arenen, et mu põhimõtted ei ole kivisse raiutud, vahepeal miskit valgustub. Ma kardan, et endaga üdini rahulolu on kramplik mask. Eriti, kui oht seda mõrandada toob eranditult kaasa äärmusliku raevulaine. 

7. Kui ma sind niimoodi häirin, miks sa minuga suhtled?

See oli minu jaoks võtmeküsimus, mis mul kergelt pisara silma tõi ja lambi peas põlema lõi. Videos öeldakse: "See, et nad saavad sind kritiseerida, tekitab neis üleoleku tunde. Konflikt toidab neid. Nad saavad end ülimuslikuna tunda." 

Ma olen alati olnud see naiivik, kes arvab, et konflikt haavab igaüht. Ma ei ütle, et konflikt on halb ja seda peaks iga hinna eest vältima, aga mina lähen konfliktini ainult siis, kui ma kuidagi teisiti ei saa, ma tean, et ka mina saan selle käigus haiget, aga mu hing ei lase teisiti, ma põeksin pärast kauem, kui ma jätaks oma suu lahti tegemata ja sekkumata. Seetõttu ei saanud ma varem üldse aru, kuidas nartsissist haaras igast pisemastki erimeelsusest, et sellest tohutu raevukas ja isiklikke süüdistusi loopiv tüli välja meelitada. Miks saboteerida terve ilus päev enam-vähem selle tõttu, et keegi vaatas teda hommikul vale pilguga? Ma ei saanud aru, et tema jaoks oli see võit, see kaalus üles rikutud päeva, mis rikutud, tema jaoks see tüli ehk päeva lõigi - sain neile taas koha kätte näidata, ma ikkagi olen parem, kui nemad, võitja! Õudne! Kui minu jaoks on konflikti puhul oluline, mille üle see käib, siis tema jaoks konflikt ise. Mina püüan konflikti käigus selgitada, miks kellegi käitumine minu meelest vale/haigettegev on, nartsissist püüabki lihtsalt haiget teha. See oli minu jaoks see "ahhaaa!-hetk", mis omakorda oli ka valus. Ta päriselt hoolibki ainult iseendast ja ma ei saa talle ennast mitte iial arusaadavaks teha, sest teda lihtsalt ei huvita. Ma jään alati selleks, kuhu rolli ta mu paigutab, sest ta ei tunnista mu iseolemist. Teisalt annab see mulle vabaduse ka ise mitte hoolida, pole mitte mingit mõtet nartsissistiga vaielda, teda milleski veenda, veel vähem oma tundeid ja närve kulutada. Nartsissist on pigem teatud rolli mängiv karakter, kui päris inimene (kes on kusagil tema sees ja keda ta varjab kogu hingest), seega saab temaga ainult pealiskaudseid vestlusi pidada, temaga midagi kokku leppides tuleb alati kasutada "meie" positsiooni (teda tuleb alati veenda, et asi pole ainult sinu huvides) jne. See on kõik siis, kui nartsissisti päriselt vältida võimalik ei ole. Aga ma ei suuda ikkagi mõista inimesi, kes elavad koos nartsissistiga, kuidas nemad suudavad? Kas tõesti armastus võidab kõik? Kui nartsissistil on pettekujutelm temast endast, siis tema elukaaslasel omakorda temast? "Oh sa mu valesti mõistetud, kõigiti kannatanud kõrgeausus!" Masohhism? 

P.S. Tekkis veel mõte, et kui autismi seostatakse meelevaldselt vaktsiinidega, miks siis mitte nartsissismi? St ma tean, et see oli see üks, hiljem valeks tunnistatud artikkel, mis seostas autismi ja vaktsiinid enam-vähem igaveseks, aga see oleks ju võinud olla ka nartsissism? Ilmselt selle tõttu, et nartsissiste on raskem uurida, nad ei leia, et nad kuidagi teistmoodi oleks, teised on "valesti". Tänapäeva maailmas on nartsissism pealegi sageli üheks edukuse võtmeks.

Minu 2020. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 118 raamatut ja 29856 lehekülge, mis on veidi vähem, kui kahel eelmisel, aga mitte märkimisväärselt. Maksimumhinde said neist Goodreadsis 16. Edetabelit ei suutnud teha, aga esimeses otsas toon ära raamatud, mis ilmusidki aastal 2020. Olin tublim kui varem ja seetõttu on pea igaühe kohta juba arvustus kirjutatud ka, see sai siis lingitud raamatu nimesse. Arukas tegu, sest paraku taaskord ei suuda väga hästi meenutada aasta alguses loetud teoseid. Täna ilmus ka ERR-i aasta kirjanduse ülevaade, väga põnev, sain sealt järgmiseks aastaks kamaluga inspiratsiooni, aga rõõm on näha, et paljud sealsed lemmikud on mul juba loetud ning siinse tabeli kaks esimest on sealgi kiidusõnu saanud.

1. Mudlum - Mitte ainult minu tädi Ellen 

Mudlum on raudselt mul selles nimekirjas, kelle uue raamatu ma kohe oma plaanidesse lülitan. "Ilus Elviira" ja "Mitte ainult minu tädi Ellen" on siiani suurimad lemmikud. Aga muu ka, väga hästi kirjutab.

2. Virginie Despentes - Vernon Subutex2 

Kaks esimest osa said loetud ühe aasta jooksul. Teine osa esimesest kõvasti üle, eks näis, kuidas edasi läheb. Plusspunktid ka kujunduse eest. 

3. Hope Jahren  - Laboritüdruk 

Lingi all on tegelikult rohkem muud juttu, kui raamatut. Goodreadsist: Raamatu lõpus tänab autor oma toimetajat, kes aitas tal mõista, mis vahet on lugude kogumikul ja raamatul. Mulle tundus, et ta on sellele tõesti hästi pihta saanud, täiesti vaimustav, kuidas neist, tegelikult igapäevastest lugudest, on niivõrd terviklik teos saanud. See on jälle üks neist raamatutest, mis on meeldivalt žanriülene - siin on nii biograafiat, üldisi tähelepanekuid elust kui ka põnevaid teadusfakte. Selles osas meenutas natuke Mia Kankimäki raamatuid, mis mulle samuti väga meeldivad. Hoolimata kohati väga tõsistest teemadest, on "Laboritüdruk" ka uskumatult naljakas lugemine ning selle tegelased tunduvad pigem väljamõeldud karakterite kui päris-inimestena ning siinkohal on see kompliment. Iseenesest huvitav, et inimesele on teadlaseandekuse kõrvale antud ka niivõrd hoogne sõnaseadmisoskus.

4. Tuula-Liina Varis - Tahan tunda, et elan 

Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal 18 raamatut, olles lugenud neist 10-t, siis siiani on lemmikuks see. Atwoodi, Esterházyt ja Kõomäge tahaks kindlasti ka veel lugeda. 

5. Elena Ferrante - Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Ootan nii uut raamatut, kui ka uut seriaalihooaega, mis peaks põhinema just sellel viimati eesti keeles avaldatul. Raudselt ka minu parim selleaastane ekraanielamus. 

6. Fredrik Backman - Ärevil inimesed

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

See raamat kaotas muuseas Goodreadsi aastahääletuses põhikategoorias (Fiction) viie (!) häälega esikoha ühele teisele raamatule, mis loodetavasti on ka hea., seega ma pole ainuke, kelle meelest see raamat väärib esikohta. Lausa 72 822 inimest arvab nagu mina. Mis pole mingi näitaja muidugi.

7.  Alec Butler - Rämeparadiis

Ma ei hinnanud seda raamatut tegelikult maksimumpunktidega ega üldse kuidagi, aga see raputas ja avardas maailmapilti. 

Nüüd edasi raamatud, mis ilmusid küll varem kui 2020, aga minuni jõudsid alles sel aastal.

8. Victor E. Frankl - ...ja siiski tahta elada

Ma arvan, et see on parim eneseabiraamat, mida ma kunagi lugenud olen. Juba selle tõttu, et paraku on selles kirjeldatud teooriad päriselt inimeste peal katsetatud. See ei ole hirmus raamat, kui oled varem koonduslaagritest lugema sattunud, aga see on selline, mis päriselt suudab vastata küsimustele: "miks?" ja "kuidas?" Enamikku mehhanisme, mida siin kirjeldatakse, me teame niigi - nt seda, et ellujäämine sõltub paljuski suhtumisest, eluvõitluses jäävad peale halastamatumad ja samas väga suurt rolli mängib lihtsalt juhus. Teisalt on siin ikkagi ka uusi teadmisi ja "ahhaa!"-momente. Tegemist ei ole depressiivse raamatuga, pigem äärmiselt elujaatava looga - kuidas ellu jääda, kui tingimused seda ei soosi? Ekstreemsetes tingimustes järele proovitud teooriad toimivad seda ilmsemini mitte nii radikaalsetes oludes. Maailm on rohkem meie peades, kui ümberringi. Inimesed, kes on surnud, elavad edasi täpselt nii kaua, kui sina neid mäletad.

9. Yuval Noah Harari - Homo Deus. Homse lühiajalugu ja Richard David Precht - Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia

Minu selle aasta lemmikud mitte-ilukirjanduse riiulilt. Frankl muidugi ka, aga tema siiski jutustas lugu, mis sest, et tõestisündinut ja jagas sinna juurde ka informatsiooni inimpsühholoogia vallast. 

10. Kaspar Colling Nielsen - Euroopa kevad

Sai viimasena tabelisse, sest tegelikult ilmus samalt autorilt ka sel aastal päris hea teos, "Mount Kopenhaagen"

Välja jäid, aga soovitan lugeda: eelmise aasta tabeli staari Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja "Olla luuletaja" luulekogud. Samuti eelmise aasta staari, teise Andruse, Kivirähki "Õlle kõrvale".  Dave Haslami "Searching For Love: Courtney Love In Liverpool ,1982"  - huvitav sissevaade inimese arengusse, aga ilmselt huvitab peamiselt fänne, tellisin pre-orderina, olen ilmselt ainuke inimene Eestis, kellel see raamat on. Marjane Satrapi "Persepolis"  - koomiks elust Iraanis enne ja pärast islamirevolutsiooni, muljetavaldav. Marina Stepnova "Lazari naised" - vaimustav ülevaade Venemaa hiljutisest ajaloost, detailirikas ja kaasahaarav.

 

Morbiidset biiti hoides

Unustage ära, mida ma siin ja seal (varjamatu promo postitustele, mis mu enda hingele lähimad, aga mida keegi lugeda ei taha) rääkinud olen, aasta parim album on vaieldamatult see:

 

Ehk siis jõulukingitustega läks sel aastal nii, et enne kui uued kõrvarõngad kätte sain, leidis mees saunalava alt vana kõrvarõnga üles ja enne kui Kosmikute plaadi arvutisse jõudsin tõmmata, oli see juba Spotifys ka üleval. Aga ma ei kahetse, ei. 

See on ülihea plaat! Ma leiutasin selle jaoks isegi omaette määratluse - raevukalt morbiidne! Ferociously (mu lemmik ingliskeelne sõna!) morbid! Kui muidu ollakse morbiidne melanhoolselt, siis siin jätkavad Kosmikud võimsalt rada, mille esimesteks pääsukesteks loeksin ma "Öö ei lase magada" albumilt lugusid "See lend veab tänagi meid alt" ja "Üks võimalus kuuest" - kõik läheb sinnasamusesse niikuinii, mingu siis juba pea püsti ja pauguga! Uuel albumil on kohe üsna mitu sellest tundest laetud lugu: "Tantsin kaua tantsin" (iseenesestki mõista), "Ma põlen tules" (ehk krematoorium meid ootab), "Valu" (tuleks juba!). No nii tore! Ainuke lugu, mida ma rohkem ei kuula, on albumi nimilugu. Saaks kuidagi vokaali instrumentaalist lahutada, siis ehk... Nimelt seisneb selle vokaalne osa lämbuvas köhas. Ma olen inimene, kes ei kannata köhimist, seda juba ammu enne käesolevat katku, nagu ka aevastusi, röginaid, muid ebameeldivaid inimlikke häälitsusi. Olgu öeldud, et teiste poolt tehtuna ikka. Õudne mölakas olen, kuskil oli pealkiri, et selline sättumus olla suisa vaimne häire. Tuleb leppida sellega. Mul on muide diagnoositud astma, rääkides pindudest ja palkidest siis.

Mõtlesin veel, miks mind morbiidsus nõnda kütkestab. Välja mõtlesin ka, suisa kalambuuritsedes - mulle ei meeldi elu, sest mulle ei meeldi inimesed. Ära tappa ka ennast ei saa, sest äkki ei meeldi mulle surnuaialgi mitte üks põrm? Mulle meeldivad tegelikult inimesed, niimoodi ükshaaval, lähemalt uurides, aga kaugemalt...kui nad moodustavad inimkonna, ühiskonna, mingi grupi, kõik see on puhtalt kole vaadata, kõik see halb, mis niimoodi võimendub. Sellele mõeldes on surm veetlev lahendus ise mitte selles süsteemis osaline olla. Ega ma sellega ka lõpuni ei lähe, ma ei ole mingi Caitlin Doughty, mind asja praktiline pool üldse ei huvita, ma olen siiski teoreetik. Caitlin'i raamatu "Kas kass paneb mu silmamunad nahka?" lugesin ma läbi, see ei olnud ei õudne ega ka silmiavav kogemus, lihtsalt paar huvitavat fakti (mille ma praeguseks ammu unustanud olen...) ja muu selline info, mida ma üldjoontes enne ka teadsin või mille teadasaamine mind lihtsalt ei huvitanud. Aga kui minna, siis ikka püstipäi ja hoiakuga "ei suutäitki teie poolt pakutavat toitu ega silmatäitki teie poolt pakutavat und!" Phäh - ei lind ega loom! Muide, sõbranna kinkis mulle jõuluks nahkhiirega helkuri, olla mind meenutanud, mul jäi suu üllatusest lahti, sest muidugi mina ju! 

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

/Tantsib üksi Morbiidi taustal./

Jõulukass

Kirjutatud 23.12.

Kuidas siis jõululõhnadega on? Saadeti just selleteemaline kirjake. Nooh, meil igatahes on kuusk äädikaga üle valatud ja jõulud võivad tulla. #kassiomanikujõulud #catsofxmas. Kass ei taha enam tõesti väga kuuse ligi minna. Ainult et ega meie ka mitte...

Koristasin hambad ristis. Saabub Mikro nina kinni hoides: "Nii vastik keemia hais on!" Vastan ärritunult: "Puhtus haisebki kõige kõvemini!"

Pärast, kui olen juba rahunenud ja õudsed mälestused küürimisest ununema hakkavad, tuleb endal ka naer peale. See võimatu puhtus! Koristamine on kõige ilgem töö, sest see on absoluutselt kasutu. Kilplaslik sõelaga veekandmine. Jõuad just laua puhtaks küürida, kui sinna kargab kass, äsja kassitualetist tulnud. Koduloomadega koos elades tuleb õppida seda kõike ignoreerima, puhtust ei saavutata siin majas mitte iialgi. Mingi näivuse loetud tundideks ehk, see on ka kõik. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei tea ühtki koduloomaomanikku nende hulgas, kelle jaoks puhtus on üks elueesmärkidest. Äkki akvaarium mõnel on? Aga kui ma mõtlen meie kunagisele basseinile, kuidas selles vesi libedaks läks ja igasugune elu vohama hakkas, siis ei. Kindlasti mitte. Täispuhutav bassein oli, mis te siis mõtlesite. 

Veel jälki. Ükskord istun mina diivanil ja imestan, mis mõttes on tigu toas, ronib mööda seina, nii umbes silmade kõrgusel. Lähen lähemale ja ei, see ei ole tigu, see on junn, kassi junn, keset seina. Johhaidii! Meie kass on nimelt suur ja pikakarvaline, kassivetsude standard seesuguseid ette ei näe. Ma ei tea, kus Meini kasside, Norra metskasside ja muude suurte tõugude omanikud oma loomi pissitavad, aga meie lihtne pärslase-tavakassi segu ei mahu igatahes oma pellerisse hästi ära. No mahub, aga väljatulemisega on tal tihti kiire, siis ta tormab sealt välja ja alles seejärel raputab end. Ma olen kuulnud, et inimesed on selle teema tõttu oma kassidel lausa "püksid" ära ajanud, aga see tundub liiga ekstreemne. Nii need junnid lendu lähevad.

"Mind on siin alusetult laimatud. Ja see pilt on ka väga halva nurga alt, tundun paks ja pulstis, mida ma kindlasti ei ole. Lase end vaid korra lõdvaks ja kohe on nad oma kaameraga kohal..."

Aasta 2020 parimad albumid, vol 2

 Esimene osa tabelist asub siin. Siinses osas on kohanumbrid üsna suvalised, põhimõtteliselt tegemist enam-vähem võrdselt heade albumitega.

11. In This Moment - Mother

Minu jaoks on see In This Momenti siiani parim plaat, varasematel on olnud üksikuid häid lugusid, aga siin...on rohkem. "We Will Rock You" coverlugu mulle aga näiteks üldse ei meeldi.

 

12.  Ängie & Harrison First - Not Pushing Daisies

Ängie ma avastasin ka alles eelmisel aastal. Sellel plaadil ei ole nii kõva lugu nagu "Kiss Me in Slow Motion", aga on siiski väga palju häid. Selline mõnus tiksumine, aga mitte liftimuusika, vaid selline, mis ennast kuulama sunnib.

 

13. Powerman 5000 - The Noble Rot

Rob Zombie väikevenna bändil on varem mõned üksikud huvitavad lood olnud, aga see plaat on kohe täitsa tore. Veidi rohkem gooti vaibi, kui muidu, mu meelest. Esimene singel "Black Lipstick" tõi meelde suisa Type-O-Negative'i ja sellepärast jäin kuulama. Jälle need 80ndad, eks.

 

14. The Smashing Pumpkins - CYR

 Üks mu ammuseid lemmikuid. Jah, ega sealt enam selliseid absoluutseid pärle ei tule nagu kunagi  - "Bullet with Butterfly Wings" on üks mu kõige lemmikumaid lugusid maailmas üldse, aga hoos on nad endiselt. 20 looga plaat tundub isegi kuidagi liiga palju, et kõike hoomata. Aga vähemalt pooled lood on väga head.

 

15.  Body Count  - Carnivore

Kellele ei oleks kunagi muljet avaldanud Body Counti esimene plaat? Aasta oli siis 1992. Body Count leiutas metal-räpi. No ja see kord, kui nad Motörheadiga koos loo tegid, "Born To Raise Hell" meeldib isegi mu lapsele. Sellised tüübid, keda sa ilmaski tunda ei tahaks, aga kes sulle sellest hoolimata meeldivad. Viimasel plaadil kaverdab Ice T supergrupp Lemmy auks "Ace of Spades'i" ja see tõi sõna otseses mõttes pisara silma. Võrreldes vahepealse ajaga on Body Counti viimased plaadid täitsa head olnud. 

 

16. Sõpruse Puiestee - Klaveritoas 

Oli veidi nõrgem plaat, kui eelmine "Selle suve nägu", aga ka siin oli päris mitu head lugu. Üllataval kombel meeldis see Kino kaver, muidu mulle nende kaverid üldse meeldinud ei ole. 

 

 

17. Charli XCX - how i'm feeling now

See on Charli koroona-plaat, mille ta üksi kodus kokku pani ja lasi fännidel sealjuures endale nõu anda. Uskumatu, aga töötab paremini kui ükski tema varasem plaat, mu meelest. Kuidagi mõistlikum ja meloodilisem, kannatab kuulata. 

 

18. The Elysiums - Sick Again (Live At Broken Goblet)

Neid lugusid mujal pole, kui sellel live-plaadil. Tavaliselt ma live plaatide mõttest väga aru ei saa, ei liha ega kala, aga kui muud võtta pole siis...Lihtsalt nende saund meeldib mulle nii väga, et kõik uus, mis neilt tuleb, sobib. Kurb, et nad kunagi kuulsaks ei saa, sest grunget ei kuula ju enam keegi.

 

19. Dead Furies - Midnight Ramble

See on kõige uuem plaat tabelis, ilmus alles 18. detsember, seetõttu korralikult süvenemata. Esmakuulamisel tundub siiski, et Dead Furies oma tuntud headuses. Uskumatult viljakas bänd, igal aastal korralik album välja anda ja nii juba neljas aasta järjest!

 

20. Ghostemane  - ANTI-ICON

Milleks meile enam Marilyn Manson, kui meil on Ghostemane? Esimene andis tänavu välja vanainimeste kantri-plaadi (ok, mõni kuulatav lugu sellel oli..), teine muundus kehvast mõminaräpparist...monstrumiks. Lahedaks monstrumiks.

Aasta 2020 parimad albumid, vol 1

Numbriliselt tooks välja esimesed 3 kohta, edasised üsna võrdsed, aga vol 1-s siiski veidi eelistatumad valikud kui vol 2-s. ERR-i tabeliga võrreldes tundus mulle seekord, et kriitikud olid rohkem popi ja elektroonilise poole kaldu, põhitabelis kattus ainult 1 plaat mul nendega ja isiklikes edetabelites oli pigem neid, mida ma ka kuulasin, aga mis erilist muljet ei avaldanud. Aasta lõpus ostsin hunniku cd plaate, sest no ei taha need kodumaised artistid mitte oma loomingut Spotifysse panna, vähemalt osa neist. Metro Luminali eelmise aasta plaat, DnD, Singer Vinger ja Kosmikud on kuulatavad hetkel vaid füüsiliselt helikandjalt, Pedigree uut saab BandCampist. Teisalt, nii palju häid eesti plaate polegi vist varasematel aastatel ilmunud.

1. Bush - The Kingdom

Avastasin ma Bushi ju alles eelmisel aastal, kuigi inimesed küsivad pigem "kas nad tõesti ikka veel tegutsevad?". Vahepeal tundus, et nende vanad albumid on ikka paremad kui uuemad, aga see viimane on nii hea, et enam nõnda ei arva. (Vihane vahemärkus, veetsin 15 minutit, et leida, kuidas Spotify eelvaadet siia lisada, eelmine aasta piisas koodi lisamiseks otse postituse loomise aknas, nüüd tuleb vahetada HTML mode'i. Ok, tunnen end kui professionaal, aga miks see nüüd niimoodi käima peab?) Mõnus plaat meenutamaks aegu, kui veel "normaalset muusikat" tehti :)

 

 

2. Hank von Hell - Dead

Endise Turbonegro laulja teine sooloplaat. Meeldib mulle rohkem kui Turbonegro ise. Selline mõnus 80ndate vaib, kiire ja kaasakiskuv. Lugu "Fake it", mida albumil pole olevat valitud esindama Norrat Eurovisioonil, ma ei teadnudki. Just lugesin ühe järgneva esitaja video alt kommentaari, et miks kõik aasta 2020 kõige kõvemad lood kõlavad nagu 80ndail tehtud? Mulle ka tundub nii miskipärast.

 

3. Seether - Si Vis Pacem, Para Bellum

 

Kolmandaks bänd, mille kuulsaim lugu on samuti "Fake it". Seether on mulle tundunudki sellise bändina, mille mõni üksik lugu on õnnestunud. Viimane plaat on aga väga hea täies ulatuses, stiililt ka natuke kurjem kui Seether muidu.

 

  

4. The Weeknd - After Hours

Ma olen nõus, et tegelikult see mingi väärtuslik kraam ei ole, selline bitches'n'money, oh ma vaene rikas poiss-ulg. Samas lugesin "Minu L.A." raamatust, kuidas peategelane sattus Weekndiga samale peole ja olevatki säärane nukker tuim värk, nagu tüübi lugudes - näljutatud narkomodellid ootavad, millal rikas poiss tuleb ja riputavad end talle kaela, poiss ise on kogu kammaijaast täiesti tülpinud ja tühi. Järelikult on aus mees ja laulab elust nagu see temale paistab. Hääl on tal siiski imeline. Ainus plaat, mis mul ja kriitikutel tabelites ühine.

 

5. Machine Gun Kelly - Tickets To My Downfall

MGK oli räppar, Eminem süüdistas teda kopeerimises ja ta pani Eminemile väärikalt vastu, et vanamees, sul häbi pole, ma olin lapsena su fänn ja eks sellepärast kindlasti kopingi, aga see peaks olema sulle au, mitte koht, kus nooremat kolleegi mõnitada. Eminem lüpsab oma vana lehma edasi, aga MGK tegi hoopis pop-punk plaadi, mis kõlab värskelt ja lõbusalt. Päris mitmed muu žanri loojad on sel aastal kitarrid kätte võtnud ja mulle see meeldib.

 

Selle aasta kõige meeleolukam lugu, raudselt! 

6. The Birthday Massacre - Diamonds

Bänd, mis ei vea mind kunagi alt. Isegi, kui kõik nende lood on absoluutselt äratuntavalt nende omad ja üsna ühe käekirjaga, siis ikkagi on need ju head. Nii ka see viimane plaat.

 

7. Ozzy Osbourne - Ordinary Man

Vanameister sai Post Malone'iga hängimisest uut energiat ja plaat pole mingi vanuri soigumine. Poleks arvanudki, et ta eelmine plaat enne seda ilmus 2007, võimas comeback igal juhul!

 

8. Miley Cyrus - Plastic Hearts

Miley tegi rockialbumi, mis väga vingelt esindab 80ndaid, ja appikene, ta hääl on selleks absoluutselt ideaalseks muutunud. Vahepeal räägiti mingist untsuläinud opist, mille tõttu Miley ehk üldse enam laulda ei saa, aga läks hoopis paremini. Mulle meeldib!

 

9. Sibyl Vane - Duchess

Mu arust seda plaati reklaamiti kui Sibyl Vane'i popilikumat poolt ja natuke isegi kartsin seda, aga õnneks polnud üldse põhjust. "White Trash" on mu lemmik siit.

 

Aga üks mu lemmik visuaaliloojaid Zbanski Kino tegi just äsja neile uue video, seega ka see ilus siia:

10. Esimene osa tabelist kõigi tehniliste viperuste vaatamata lõpule jõutud, on ikka jube see uus liides! Paneme kümnendaks Kosmikud - Morbiit. Ma olen seda plaati tervikuna vaid korra kuulnud, siis kui sõbrannale kinkisin, enda oma veel ootan, aga tundus, et on kõva sõna. Vähemalt muusikaline pool, sõnu ei jõudnud seltskonnas järgida. See on pagana äge lugu ju:

jätkub...

Viktor Pelevin. iPhuck 10

See on kõige pungim raamat üldse! Kõik need muud "poliitkorrektsusele sülitajad", "täpsed aja närvi opereerijad" ja "valusalt lajatajad" on kiisukesed selle kõrval. On see nüüd düstoopia või utoopia hoopis?

Ma olen vaimustunud, et lõpuks ometi on üks kirjanik pihta saanud, et seks toimub peas ja säästab meid tüütutest võõrastest kehadest. Meid ei kallata üle higi, kehavedelike ega elundite kirjeldustega, mingi mehaanilise jamaga, vaid viiakse maailma, kus füüsiline armastus on põlu all ja tegeldakse hoopis kõigi meie fantaasiate realiseerimisega* seal, kus need tekivad - prillid ette ja läks! (tehnoloogia kohta lugege ise, ma ei oska ega viitsi selgitada, see oli raamatu suur miinus minu jaoks, ma olen selline, kellele piisab, kui öeldakse, et nii on ja jutul lõpp.) 

"Kuid mina teha, kui te olete kümneaastane laps, kes on vangistatud neljakümneaastase kehasse? Te tahaksite astuda ligi oma eakaaslasele, olgu poisile või tüdrukule , et hoida kinni tema käest, mängida temaga, temaga kahekesi alasti hüpelda ja murul veerelda.../../Kõigest mõnikümmend aastat tagasi oli transageist people'i saatuseks keemiline kastreerimine." (lk 116) Ja see ei ole mingi "kui me laseme homodel abielluda, siis järgmiseks tahavad  zoofiilid sama!"-stiilis hambutu targutamine, vaid igasugu tabudest vaba laia joonega fantaasia, mida on vägagi lõbus ja nauditav lugeda. Seks on eelkõige lugu, mitte sooritus.

Kui mõelda praktilisele oskusele, millest ma oma elus kõige rohkem puudust tunnen, siis on selleks kindlasti kirjanduslik haridus. Kes oleks võinud arvata, et seda kellelgi elus päriselt vaja läheb? Sehkendaja kirjutab samast raamatust ja minagi (kindlasti oluliselt rohkem kui tema!) langen sinna lugejate kolmandasse kategooriasse, kes oma harimatuse tõttu nii paljut lihtsalt ei mõista. Ma olen päris tõsiselt mõelnud kirjandushariduse peale, aga kardan, et äkki see viib hoopis küllastumiseni - ega ma kohustuslikku kirjandust küll ei viitsinud lugeda. Pealegi, isegi kui ma midagi loen, ma ei mäleta pärast. Siinkohal annaks vene kirjanduse tundmine raamatu nautimisele palju kaasa. Mina nautisin seekord paraku peaasjalikult küünilisust ning mängulisust, miinuspunktid kohatise liigse detailidesse laskumise eest arvutiasjanduses. 

Huvitav on see, et minule raamat ropp ei tundunud, kohe üldse mitte. Pigem on rõhk huumoril, kui lugeja ninapidi intiimpiirkonda surumisel (a la Houellebecq). Ju siis ikka mõjub naer paremini kui nutt. Mulle tundub isegi, et "küüniline" on veidi vale sõna, aga ma ei tea ka, mis õige oleks, sest ega see ju mingi labane lugeja naerutamine iga hinna eest ka pole, õelusest on aga asi samuti kaugel. Sama naeruväärne, nagu elu ise - "Жить ой. Но да."

Lõppjäreldusega, et inimkond ja elu on naeruväärne kannatus ning iga loogiliselt mõtlev algoritm tõmbaks endal selle jama peale juhtme seinast, ei luba ju inimese hing ka päris rahule jääda. Me oleme programmeeritud elule "jaa!" ütlema, teisiti me ei saa. Samas on värskendav lugeda niivõrd pohhuistlikku ringikäimist meile kõigile pühaga**. 

*Kui ma nüüd korralikult mõtlema hakkan, siis ega seegi väga lootustandev ole - ka fantaasia on peas etem kui reaalsuses. Joonistamist ma ei salli, sest iialgi ei tule pilt selline nagu plaanin, kirjutamisega on vaid see boonus, et tavaliselt valmis asi suudab mind ennastki üllatada, kuigi ka see pole iial selline, nagu peas. Mul ei ole erilist usku ka virtaalreaalsusesse, see on ikkagi kraad kangem kui mõte peas, aga on see üldse vajalik? Eriti sellises peenes kunstis nagu seksuaalsus?

** "Ära ütle, et mulle pole miskit püha! On küll, see on üsa!" Cool D esimeselt kassetilt "O'Culo" (1995) mingi lugu, aga ma ei viitsi praegu kaevata, milline just. No, et oleks kah kirjanduslikke viiteid, haritusele vastavaid...