Jõgi, järv, soo ja peaaegu meri

Reedel hoidsime kõik hinge kinni, et kas tuleb tuisk ja torm nagu lubatakse või mitte. Tartus midagi erilist ei tulnud ja lootsime, et ka lõuna pool, kuhu oli plaanis suunduda, ei ole teed väga kinni tuisanud, sest meil on endiselt madalapõhjaline (mille liising sai nüüd tasutud ja peab vist ikka tõesti mingi kõrgema tranduleti soetama). Laupäeva hommikul oli mõnus selge ja päikseline ilm - hurraa!

Esimene peatus oli Õhne jõe ääres. Kraavid olid siin kenasti täis tuisanud, aga kuhugi tee äärde suutsime end sisse pakkida ja tormasime otse üle põlla ja läbi võsa jõe poole. Kui seda sumpamist muidugi tormamiseks nimetada saab. Kusjuures L. naeris selja tagant, et kuidas see võimalik - ma vaatan, sa lähed ilusti üle lume ja mina vajun iga sammuga reieni sisse - milline ebaõiglus! Karjusin, et söö vähem ja rammisin edasi. Võsas leidsime mitmeid jäljeradu ja valisime kumbki erineva. Minu oma viis kõigepealt ühe kraavini, kus inimjäljed mõistatuslikult kadusid ja ainult ühed koera- või hundijäljed mööda jääd edasi läksid. Eeldasin, et eks see loom ole ikka ju 60 kilo täis, onju, palun ole, sõrmed risti. (Ära sina niimoodi jääl käitu!) Ühes kohas oli auk kah ja vesi vulises, aga ma hingasin sügavalt sisse ja marssisin edasi. Lõpuks jõudsin jõele - ja no loogika, jõele astuda ei julge, kuigi kraav on ikka palju ebakindlam koht kui jõgi. Õnneks oli L. oma teed pidi varem jõele jõudnud ja käratas, et ära tõmble, keegi on siin autoga mööda jõge sõitnud. No ja oligi. Uskumatu. 

Mina ja autojäljed jõel

Jõgi vallutatud, läksime järgmisena järvele. Veisjärvele. Veisjärvel on nimelt üks ujuv saar, kus oli vaja ära käia, sest praegu see saar ei uju mitte ja saab sinna kuiva jalga. Sealt samast õõtsikust saab just külastatud Õhne jõgi alguse. Järv ise suvisel ajal väga kutsuv pole - Veisjärv on keskmise sügavusega vaid 1,3 m ja veekogu põhjas lasub kuni 4,5 m paksune mudakiht. Järvele minnes hakkas ühel hetkel selja tagant tugev tuul puhuma, ikka nii, et läbi riiete ja kinnaste. Tuisk oli järve vastikute vaaludega katnud ja kuigi algul üritasime sõprade eelmise nädala suusajäljes püsida, siis enamjaolt oli see lumekuhilatega kaetud. Tüütu oli. Veel hirmsam oli mõelda, et pärast tuleb vastutuules tagasi sumbata. 

Reipal sammul saarele (pilt on petlik)

Saare leidsime üles ja pöörasime siis otsa tagasi. Oehh. Tunne oli nagu Amundsenil, tuul vihises kõrvus ja kujutasin juba ette, kuidas ma järvejääle püstitatud telgis külmunud näppudega päevikusse kirjutan: "Läbisime päevas vaid 600 meetrit. Lõputu pagi." Kusjuures hiljem L.-ga rääkides ta imestas, kas ma tõesti kujutan selliseid asju ette ja ma imestasin, et kuidas tema siis end füüsiliselt keerukatel retkedel ergutab? Ikka ju nii, et kujutad end mõne ajaloolise isiku nahka, ise teades, et ega sul ilmselt nii kehvasti ei ole kui neil vaestel kõnnumaa pioneeridel. Täiega aitab. Tagatipuks õnnestus mul veel ühes lõhes varvas ka märjaks saada, sest ma ei aimanud, et niivõrd jäätunud järvel võib jäälõhe ääres olla lumesupp, mitte niisama läikiv vesi, mis ammu külmunud. Kuidagi saime kuivale maale, jälgides samal ajal rahvast, kes alles järvel või sinna teel oli, ei kadestanud neid, aga lõpuks jäid kõik ellu (ja keegi ei kaevelnud nii nagu mina). 

Pea küll huugas sellest tuulest, aga ma tahtsin hirmsasti ikka sohu ka jõuda. Kodus oli L. just soo kõige tuulisemaks paigaks pakkunud, aga tegelikult oli vastupidi. Rubina soos ootas meid ees täiuslik rahu ja vaikus. Algul liikusime edasi mööda külmunud räätsajälge, mis oli väga mugav, seejärel, et lauka juurde jõuda, sumpasime otse läbi lume. Kuskil põlvini ulatus, ei olnud kõige hullem. 

Räätsajäljes

Laugast me natuke pelgasime, tegime auringi selle ümber, kuni taipasime, et peame ikkagi selle keskele saama. Tegelikult oli kõik muidugi täielikult jääs ja lauka peal oli mugavamgi astuda kui sügavas lumes. Nii tore koht, kuhu muul ajal on ligipääs pehmelt öeldes keeruline. Ja päike paistis!
 

Keset laukasaarekest

Siis lõpuks oli ka aeg õhtuse ööbimiskoha poole suunduda. Enne tegime veel Tõrvas pitsapausi (Malmizza, soovitan soojalt, ülihead pitsad!), mis oleks peaaegu tegemata jäänud, sest me polnud arvestanud, et sõbrapäev ja oleks pidanud siin inimtühjas kolkakülas laua bronnima. Õnneks oli meil vaid kiire kõhutäis plaanis, mitte paar tundi käesilitamist küünlavalgel ja jõudsime oma kõhud enne bronnijate saabumist täis süüa. Õhtul oli tore pidu, aga ööbimise koha pealt mainin naljakat seika, et korraldaja oli rahva tubadesse ära jaotanud sellise süsteemi järgi, et mina sattusin koos kolme mehega ühte tuppa, ilmselt selle järgi, et me kõik ühest linnast. Mis meenutas mulle omakorda kunagist kooliarsti tähelepanekut, et "mis neist kardinatest läbivaatuse ajaks ette tõmmata, kõik ju oma kooli poisid!". Mille peale ma tegin mõru nalja, et no jah, lähen paljalt läbi linna ka või, sest "kõik ju oma linna mehed?". Seekord saigi siis "oma linna meestega" tuba jagatud. Mitte et mul üldse probleemi oleks, lihtsalt üllatav oli näha, et kellelgi teisel veel ei olnud. Hästi suur tuba oli, me olime L.-ga üldse mingi korstnajala taga, teisi voodeid sealt ei paistnudki. Algul oli nimelt L. häiritud, et äkki on nii pisike tuba nagu laevakajut ja tuleb teistega moon landingut teha. Ja ma ei olnud kuulnudki seda terminit, mille peale L. naeris enam-vähem tilga püksi ja mina pärast ka, kui teada sain, mida see tähendab*. 

Hommikul sõime kõhud täis ja otsustasime Lämmijärve peal kah ära käia, sest seal ootab ju külastajaid Salosaar. Praegu loen ja saan teada, et tegemist on Edgar Savisaare perekonnale kuuluva saarega. Vot siis. Me kunagi suvel käisime juba siin Beresje sadamas kiibitsemas, aga siis oli laine liiga suur, saar liiga kaugel (selgus, et olime tookord vale saart ehk siis pigem üht poolsaare moodi saart silmas pidanud) ja ei hakanud SUP-i täis pumpamagi. Seekord oli tuuletu, päikseline ilm, tuisuvaalusid vähem kui Veisjärvel ja ka parkla polnud läti kalameestest umbes. Ainuke mure oli see, et meiega oli kaasas meesterahvas, kes mõni aeg tagasi alles NATO peakorteris ametis oli. Äkki tehakse Eston Kohvrit? Panime end piirivalve äpis kirja (tuleb panna!) ja lootsime parimat. Õnneks nii ka läks.

Esiplaanil Salosaar, tagaplaanil Mordor

Saarel käidud nigu niuhti. Kormoranide pesi oli tõepoolest väga palju ja ega ilmselt taas on talv see aastaaeg, mil siin saarel kõige puhtam ja mugavam tunne. 

Igati lahe sõbrapäevanädalavahetus oli meil. Ja kõige kummalisem, et mu jalalihased ei anna sellest sumpamisest absoluutselt tunda. 
 

*Kui keegi veel ei tea siis -  Moon landing is when two people's butts bump as they bend over.

Ja päike paistab

Fotoblogidest jälgin ma ainult Remo Savisaare oma, kust ühel hommikul leidsin pildi, mis meenutas mulle kohe üht mu enda tehtut ja kuigi asukohta mainitud ei ole, olen ma oma 99% kindel, et tegemist on sama kohaga. Remo foto "Hommik allikal" on siin. Minu pilt on tehtud vaatega rohkem vasakule ja sai selline:

 

 

Minu oma on otse loomulikult amatöörlik ja suvalise Samsungi teloga automaatrežiimil tehtud, kuid muuseas on tegemist üldse ainsa pildiga, mis ma seal tegin ja kuigi L. tegi mõned veel nagu näiteks selle:

 Siis mulle meeldib see minu tehtu kõige rohkem. Tundub ju imeline talve võlumaa olevat?

No vot, aga seda me absoluutselt eest leida ei lootnud. Tegemist on nimelt kohaga nimega Prandi, asub see Tallinn-Tartu trassilt veidi ära pöörates Järvamaal Mäeküla lähistel ning on olnud juba ammu meie pere naljade aluseks ehk siis: "Höhöhöö, läheks äkki täna Prandi matkarajale kah?" Nimelt on see matkarada või siis pigem "matkarada" eelmiste käijate poolt ära mainitud kui "kõige hullem mülgas üldse". Matkarajast võib vaid üksikuid jäänuseid kohata, me nägime ka ühte puu najale pandud silti, mis ilmselt kunagi oli infotahvel olnud, kuid mingit laudteed ega silda, mida inimesed eluohtlikuks pidasid, me isegi ei märganud enam. Aga meie kasuks mängis hooaeg ehk siis lootsime, et külm on kõik mülkliku kaanetanud. Kohale jõudes oli muidugi  üllatus suur, kui eest täiesti lahtise ja aurava veekogu leidsime. See allikajärv ilmselt ei kaanetugi kunagi. Auramist muidugi pildile ei püüdnud ega luiki järvel, tavaline värk. Igatahes oli meil vaja teisele poole järve saada. Kaldad olid jääs, aga mitte kuigi kindlalt ja mingil hetkel jõudsime kraavini, kust keegi just hiljuti läbi oli vajunud. Ma ei tahtnud enam edasi minna, aga L. viskus kõhuli ja roomas üle kraavi ning jätkas oma teed metsaalusesse, mis eelduste kohaselt ka enamuse aastast vee all oli. Pärast ta ütles, et jah, oli märgi kohti, aga pokudel hüpates sai siiski kuiva jalaga. Näide metsaalusest, kus koprad on aktiivselt tegutsenud:

Ma näen sel pildil küll enda maitse jaoks liiga palju lahtist vett, seega ei kahetse, et ei läinud. Seisin selle aja järve ääres ja nautisin vaikust. Seltsi pakkus vaid üks loodusfotograaf (ei olnud Remo Savisaar, ju siis ongi popp koht fotojahtijatel), keda ma hoiatasin, et edasi minnes on oht läbi vajuda, mille peale ta vastas, et ta juba teab, kolleeg hommikul just vajus. Ehk siis selline salakaval paik ka talvel. 

Mis ma tahtsin öelda. Mulle meeldivad neli aastaaega. Suvel ei oleks ma siin ilmselt mitte midagi vaatamisväärset näinud - suvaline veesilm ja võsa. Ilm oli ka imeline. Ma saan aru, et need, kel suured küttearved, soojapidamatu kodu või puuküte, seda ei naudi, aga ma privileegipime küll ei saa aru, miks peaks kevadet ootama. Päike ju paistab. Ja kui päike paistab, siis minu jaoks ongi kevad-suvi käes. Ja suvi ilma päikseta on seevastu hilissügis. Peamine, et päike paistab. 
 

Oot, see on mingi päris asi või?

Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?

Saatsin lapsed põrgusse

Kui eelmine kord sai räägitud väljaskäimisest, ja peamiselt just noorte vaatevinklist, siis tegelikult on üks grupp noori, kellele kõik võimalused ei laiene ehk siis need päris alaealised, kes isegi vingerdades kuhugi klubisse sisse ei saa. Kuhu nemad lähevad, kui plaanis on 13. sünnipäev, batuudikas on tittedele ja oma koju seda karjuvat kampa kah ei taha? Heaks alternatiiviks on põgenemistuba, kus lisaks niisama (telefonides) passimisele saab end ja oma ajurakke ka natuke liigutada.

Ma ausalt öeldes ei teagi, palju neist alustanud põgenemistubadest veel tegutseb, aga Mikro teadis, et Escaper on kõige parem ja kuna ma olen ka ise seal käinud ja rahule jäänud, siis valisime selle. Mängudest sai valitud "Põrguväravad" ja "Ükskord Tokyos", selle järgi, milles varem käidud ei oldud ja ka raskusastme järgi. Väga hea, et need koos hirmufaktoriga mängude juures ära toodud on. Ma muidugi ei pannud tähele, et "Põrguväravad" hirmufaktoriga 4/5 on, aga traumat vist keegi ikka ei saanud :) Vist oma viga, et nime järgi tunduvad igasugu nukutoad ja hullude keldrid hirmsamad kui mingi põrgu, kus kuradikesed ringi kalpsavad. 

Kuna mõlemad minu lapsed käisid just "Põrguväravates", siis teise toa kohta ma paraku informatsiooni ei saanud. Käskisin karmilt mõlemil kogemused üles tähendada ja sain omalegi üllatuseks täitsa head vastused.

Toa legend: On aasta 1552. Sind ja sinu seltsilisi süüdistatakse ateismi levitamises. Kohaliku katoliku kiriku kõrgemad pead lasevad teid kinni nabida ning pokri pista. Läbi kambri seinte kuulete, et 60 minuti pärast toimub teie avalik hukkamine ning te otsustate veel teha viimased jõupingutused, et sellest kõigest elusana välja tulla. Järgneva 60 minuti jooksul avastate, et kirik varjab süngeid ja võikaid saladusi, mida kaitstakse oma elu hinnaga. Kas suudate enne timuka jõudmist tuua need saladused päevavalgele ja valesüüdistused ümber lükata? 

 

Ruumide paigutus oli hästi läbimõeldud ja nende vahel liikumine põnevaks tehtud - ei olnud mingit niisama luku avamist ja ukse lahti tegemist. Dekoratsioonid andsid samuti edasi konkreetset lugu, mitte ei olnud lihtsalt teemakohane mudru kohale tassitud. Palju oli ka pisiasjadele tähelepanu pööratud - võtmed, lühtrid, aknavitraažid ning ülesanded olid temaatilised, mitte suvalised mõistatused, mida vangikongis ajaveetmiseks lahendada. Kui ikka katoliku kirik, siis ka korralik piinapink ja mitte ainult mööbliesemena nurgas. Ja kui kirst, siis kasutamiseks, mitte niisama memento mori. Taustaks kõlas Gregooriuse koraal ja kirikukellade kumin. Ehk siis realistlikkuse saavutamisega oli pingutatud. 

Algas kõik pimeda keskajaga pimedas kaarikus, taustaks paganakeelsed rahvalaulud, seejärel süüdimismõistmiseelne rutiinne piinamine, peale piinamist kombekohane piht ning alles seejärel said teada, kas ees ootavad põrguväravad, taevariik või suudate kirikukogu haardest põgeneda ja munkade võikad saladused paljastada. 

Hirmus ei olevat olnud, aga no teismelised ju ongi surmapõlglikud - ehk sobiks see konkreetne ruum rohkem just vanemaealistele? :) 

Kui ma eelmine kord ise põgenemistoast vaevu välja sain, siis tekkis tegelikult see küsimus küll, et kuidas lapsed neis üldse toime tulevad, aga nii palju kui ma peotoast kuulsin, siis päris kogu aeg nad mängujuhi walkie-talkie küljes küll ei rippunud, et vihjeid saada. Samas on ju hea seegi, et juletakse abi küsida. 

Igatahes lapsed jäid rahule ja endalgi tekkis huvi taas mõnda põgenemistuba külastada.

 

Läheks kuhugi välja?

Suur uudis tuli, et Hollykas pannakse kinni. Noored ei joovat. Noored ei pidutsevat. Hirmus.

Mäletan, kui käisin mõned aastad tagasi Norras ja seal oli õhtul baaris külastajate keskmine vanus üle kolmekümne. Norra sõbranna selgitas, et noored ei saa endale väljas käimist ju lubada. Siis olid seal kokteilid hinnaga 10 eurot ja õlu 6. Meil on praegu sama või natuke rohkem.

Ma ise käisin noorena iga päev baaris. Kõik käisid, istusid seal klaas ees ja ootasid, millal mõni tuttav tuleb, sest alati tuli. Praeguseks on see seltskond keskealised ja enam ei käi keegi niimoodi baaris, sest see oleks arulage raha põletamine. Poest saab terve pudeli kanget alkoholi ühe kokteili hinnaga. Kolm õlut ühe hinnaga. Minu meelest varem see suhe selline ei olnud. Oli natuke kallim, aga mitte üle poole. Laps sai endale ikka õlut lubada kooli söögiraha eest ja lausa mitut. Suitsupaki jaoks jäi ka üle. 

Klubiomanikud räägivad, kuidas rahvas tuleb ainult esineja ajaks ja pärast seda läheb kohe minema. Kas see näitab, et noored ei taha pidutseda? Ei, see näitab, et niisama aja veetmiseks on mõistlikumaid valikuid kui baaris raha põletamine. Vahepeal ju lükati esineja alustamist pikalt südaööst hilisemaks, et rahvas ikka baari käivet tõstaks, see vist pigem vihastas rahva välja. 

Mäletan ka seda, kuidas mõned aastad tagasi rootslased imestasid, et poes on meil asjad üsna sama hinnaga, aga vot väljas süüa-juua on neil oluliselt kallim. Norras olevat samuti, et tavainimene sööb väljas kui on mingi tähtpäev, mitte niisama. Hästi nukker trend, millega meil paraku kaasa on mindud. Kuigi hiljuti avastasin, et Tartu üks Michelini-restorane, Joyce, reklaamis ka üsna inimliku hinnaga lõunavalikuid, mida varem seal ei olnud. Ju siis ikka ainult tähtpäevade tähistamise pealt ära ei ela. 

Hinnad on muidu üldse imelikud. Tallinna vanalinnas sai lõunaprae oluliselt odavamalt (4,50) kui ma Tartus üheski kohas näinud olen. Üks jube putka Tartu kesklinnas pakub lõunavalikus soodukaga burks+friikad 9,99?!  

Ehk siis ma pakun, et juuakse-pidutsetakse küll, aga pigem kodudes, välja tullakse vaid paari joogi jaoks, mitte ei istuta pool päeva kõrtsis. Mis on ehk karskuse propageerijatele suur näiline võit, aga tegelikult pigem mitte - läbu on korteripidudel kindlasti rohkem ja väheneb oskus kultuurselt avalikus kohas alkoholi tarbida. 

Ma pole oma elus nii vähe väljas käinud kui viimastel aastatel (ja see ei ole "ma olen vana, ei viitsi enam"). Mul pole elu sees nii palju alkoholi kodus olnud kui viimastel aastatel. Enam ei lähe kontserdile, et vaadata, äkki on mõni bänd äge, lähed siis kui tead, et tahad konkreetselt mingit esinejat vaadata. 

 

Vastikud inimesed

Katerina küsis täna hommikul, ma loodan, et retooriliselt (sest selge see, et keegi meist pole hingesittumist kuidagi ära teeninud), millega ta on ära teeninud kõik need halvustavad kommentaarid TikTokis. Ma TikTokis pole kunagi käinud, Tinderis samuti mitte ning FB ja Insta on mul samuti privaatsed, seega seal mulle halvasti öelda ei saa (või noh, ikka saab, aga tuttavate hulgas miskipärast nii "julgeid" ei ole), aga ma mäletan sarnast hämmingut Rate.ee aegadest. Ma tõesti ei saanud aru, mis sunnib inimesi, kes mind iial näinud ei ole (no nii ma eeldasin), mulle madaldavaid kommentaare jätma. Ok, mõnikord kui konkreetselt mõttetut jura aeti, sain aru, et tegemist on igavlevate alaealistega, aga eriti kummalised olid mingid patroneerivad targutused meesterahvastelt stiilis: "Muidu kena naine, aga riides küll ei oska käia" või "Ei peaks endast nii odavaid pilte tegema". Keda sa siin ümber kasvatad oma arust? Mis sa arvad, et sellised kommentaarid tekitavad minus huvi sinu isiku vastu - "oo auline härra, õpetage mind elama!" Lisaks sattusin ma mingisse väljamaa portaali, OkCupid nimeks, ma ei tea, miks ma nime peale kohe aru ei saanud, et see on tutvumissait, aga mina käisin seal lehel teste lahendamas. Aga kuna mul oli seal ka konto olemas, siis tuli keegi Oscar Wilde´i profiilipildiga väljamaa härrakene mulle selgitama, kuidas minusugune Ida-Euroopa lits ei tohiks öelda, et ta on hedonist (mul oli see sõna profiilis), kui ma ilmselgelt võõrsõnade tähendustki ei tea ja olen lehel ainult selleks, et leida rahakas välismaa mees. 

Lihtsalt, hakkasin mõtlema, kas mul endal on kunagi kellegi võõra inimese mingit kontot nähes mõte tulnud, et ütleks talle, et too on kole, käib maitsetult riides, on raudselt lits või muud sellist. Tundub, et vist pole. Piltide peale mul üldiselt ei kihvata. Mõnikord mingid lollid tekstid panevad jah fantaseerima, mida sellisele ütleks, eile näiteks, kellegi postituse all Trumpi seniilsusest, mingi kamp trollis, kuidas "Trumpi küll kõik kritiseerivad, aga vot Bideni kohta ei öelnud keegi midagi" ja siis ma mõtlesin küll, et kirjutaks, kuidas ilmselt kõik need kommenteerijad polnud Bideni valitsusajal veel sündinud, sest no kes ometi ei mäletaks neid meemide hulki teki sees kössitavast Bidenist jms. Aga no misjaoks, selge ju, et tegemist on trollidega ja neid pole mõtet torkida. Aga ju siis tekitab mõnes hea tunde, kui saab võhivõõral tuju ära rikkuda (loodetavasti). Ma nägin eile ikka väga koledat videot tuntud blogijapaarist Anu Saagimi saates, kus üks pool teisele ikka nii võikalt lajatas, et mul vaatajanagi oli ebamugav. Mõtlesin siis, et ju sellised inimesed peavadki vajalikuks teistele hinge sittuda kui juba oma kaaslasele ja laste emale niimoodi tehakse. Samas, vabalt võis olla skandaali tekitamiseks kokku lepitud, iial ei tea inimesi. Kuigi kokkupuuted selle ütlejaga on endalgi üdini ebameeldivad. 

Ehk siis ma arvan, et tegemist on mingi inimtüübiga. Sellisega, kellest kaugele eemale hoida. Paraku võib ta ilmselt otsesuhtluses head nägu teha, aga sisimas keeb väiklusest ja ärapanemisihast. Maailm on ebaõiglane, sest mul pole kõike, mida ma tahan, aga seevastu mingid võõrad inimesed internetis tunduvad minust paremini hakkama saavat. Ma pean neid karistama.  

Aga jah, hirmus hakkab, kui mõelda, et selliseid on ikka paras ports.  

 

Talv

Tegelikult ma külmunud vett ei usalda. Pole mere ääres kasvanud ja vanavanaema rääkis lapsele koledaid lugusid sellest, kuidas omal ajal "pool küla" Pedja jõkke ära uppus kui jääpankade peal kooli sõideti. No ja "Kevade" filmi dramaatilised kohad on ka ikka meeles ju. Uisutada ei oska. Esimest korda sai süda rindu võetud ja keset Võrtsjärve ära käidud paar aastat tagasi. Täitsa äge oli. Sel aastal saab jälle.

Eks selles ole midagi kummalist, niimoodi vee peal käia. Nädalavahetusel oli Pärnus jää peal suisa kohvikki avatud. Meie käisime muuli juures ära.

Suured plokid marmelaadi

 

Dramaatiline lõhe

Oli jah hommikul -16, aga tegelikult tuult ei olnud ja külma eriti ei tundnud va põsed. Ma olin vist üldse esimest korda talvisel ajal suvepealinnas. Nii tore oli - täiesti inimtühi, eriti varahommikul, ja imeilus. Huvitav, et Pärnu jõgi, see suur ja lai lahmakas, oli läbinisti külmunud ja üleni kalamehi täis, aga meie Emajõgi on ikka selline salakaval. 

Tänu sellele, et on palju lund, siis rabad paraku läbi külmunud ei ole. Kuigi sai eelmiste jälgi mööda mindud (räätsu meil endiselt pole, pagana Decathlon tõstis hooaja avanedes hindu ja üldse olen räätsade kohta vastukäivat juttu kuulnud - olevat sageli kasutud, nendega on raske käia jne), siis mitmes kohas vajus jalg ikkagi läbi, õnneks mitte selgesse vette vaid turbaplögasse. 

 

Rabav raba

Türgi oja Paikusel ajasime üldse lahti. Oleks sel hetkel kaamera olnud, oleks päris head kaadrid saanud. Korralik raksatus ja seejärel aegluubis jää põhja vajumine, samal ajal kui L. jalgadega sibades selja taha hüppe sooritas ning suutis isegi kuivaks jääda. 

Õiged toitumisprintsiibid

Hakkasin miskipärast juurdlema selle üle, kas teistel inimestel on ka nii, et nad kuidagi alateadlikult hoiavad au sees tasakaaluprintsiipi taldriku tühjaks söömises - et kõik asjad taldrikul+leib ja jook samal ajal otsa saaksid. Ei ole ju loogiline, et see alati niimoodi juhuslikult läheks, sest ikka on midagi rohkem kui teist, aga vähemalt mina arvestan alati, et kõik ikka lõpuks ühel ajal otsa saaks, aga ma ei tee seda kuidagi teadlikult. Kas see on mingi peen OCD tunnus või? Mikro näiteks sööb lemmikumad asjad viimasena - jätab kolm lihapalli taldrikule viimaseks. Mul on seda valus vaadata, kuigi põhimõttest saan aru. Ja söömisel on otse loomulikult ka kindel järjekord. Kõigepealt kartul/riis/tatar/makaron, seejärel liha/kala, siis salat, siis leib ja siis jook. See rituaalne järjekord on vääramatu, muudmoodi ei saa süüa. On muidugi ka "lihtsamaid" toite, igasugused kokkusegatud asjad nagu risotod, pastad jne, seal tuleb lihtsalt jälgida seda, et salat, kui on, tuleks peale põhitoitu ja siis leib/sai (sest riisi juurde käib ju sai, mitte leib) ning jook. Mõnel olla teooria, et juua tuleb alles siis, kui kõik söödud. Õudne. Ma ei suudaks. Mu kurk kisendaks joogi järele. Ja ilma leivata söömine on ka piinav, kuigi tehtav. Keegi väitis, et leiba ja liha söövad koos ainult ahned inimesed, ilmselt mingi vaeste eestlaste vanasõna. Ma väidaks vastupidi, et liha on võimatu ilma leivata süüa. Aga kala tuleb tingimata süüa saiaga, mitte leivaga. Välja arvatud mingid kilud jms, mida ma niikuinii ei söö. 

Isegi snäkkide puhul tuleb silmas pidada, et ei võtaks kaks korda järjest sama asja. Kui võtad juustu, võta vorsti vahele! Soovitatav järjekord: kõigepealt juust või vorst, seejärel puuviljake - oliiv/viinamari/ kirsstomat,/minikurk vms, siis teraviljatoode (kõrsik, küpsis, krõps) ja siis lonks veini või muud jooki. Kui eelmist ringi alustasid juustuga, siis järgmist alustad vorstiga. Ok, viina puhul käib vastupidi - jook ja seejärel üks toidupala, aga viina ma ei joo ka. 

Lihtne variant - söök ja jook ühes

Kolmekuningapäev

Käisime eile jälle pealinnas, sest muu maailm tähistas kolme härrasmehe visiiti. Läksime bussiga, sest praegu jälle kampaania neil - päris tasuta enam ei saanud nagu eelmisel aastal (see oli ulme, et midagi elus ka tasuta saab, üks leedukas jagas mingit koodi, keegi ei uskunud, et see toimida võiks, aga pagan, toimiski!), aga ikka üsna odavalt võrreldes rongiga ja pealegi pole ilmaolud ka sellised, et Tartu-Tallinn trassil väga sõita sooviks. Tagasiteel oligi jälle mingi reka risti teel olnud.

Tallinnas oli jälle jube külm, vanalinn oli rahvast peaaegu tühi, ainult mõni õnnetu turist külmetas. Lõuna kõrvale võtsin Vapianos klaasi vett ja üle pika aja ei suutnud ma seda juua, sest tundus nagu rüüpaks basseinivett. L. arvas, et see on kuidagi aastavahetuse sündmustega seotud, et mingi aja vesi seisis, kloor kondenseerus ja nii edasi (rääkides keemiast, millest mitte midagi ei tea). Kui ma kunagi ammu pealinnas elasin, siis algul kohutas mind ka see vesi - ma tundsin kloori läbi tee ja supi ning pead oli vastik pesta. Lõpuks vist harjusin, aga no nii hull kui eile see ikka ei olnud. Vist. Eks see pidi olenema ka linnaosast. Ma elasin Pelgulinnas. 

Tagasiteel sai bussis draamat, ma tavaliselt summutan kõik hääled kõrvaklappidega, aga seekord hakkas omalgi põnev. Keegi kalevipoeg, kes reisi algul telefonis rääkis, kuidas ta olla end "kahjuks täiesti purju joonud", no ja oli ka, aga selline viisakas kahetsus tundus, avastas keset reisi, et ta telo on ära kadunud. Lõpuks palus inimesi talle helistada. Kõik vahtisid umbusklikult ja tegelikult enamik meie ümber istunuid olid üldse välismaalased - selja taga rootslased, kõrval prantslased-venelased (mõlemat segamini rääkisid) ja ees ka inglise keelt eelistavad neiud. Kusjuures joobnu läks sujuvalt prantsuse keelele üle kui talle selles vastati. "Ära hinda raamatut kaane järgi!" L. siis helistas, aga telefonist teatati, et ei saa ühendust selle numbriga. Mingi jube pikk soome number oli, ime ka, kui mõni number vahelt ära ei jäänud või juurde ei saanud. Igatahes poetas telefonikaotaja murelikult, et ta hakkab juba arvama, et tema kõrval istunud vanaproua, kes Puhu ristis maha läks, pani ta telo vuuki. Tundus uskumatu, aga samas ei välista ju midagi. Äkki hüppas nimme bussist maha, et võõra teloga hangede vahele sukelduda? Telefoniomanik sukeldus selle peale taaskord istmete alla. Naabertooli prantsuse-vene vanamees haaras selle peale oma telo ja pildistas põrandal upitava noormehe tagumikupragu, mis selles asendis kenasti kõigile nähtav oli. Suveniir Eestist või nii. Vot oma telefonist helistama ei olnud nõus, aga tagumikku tahaks ikka pildistada - ei ole ainult eestlased ühed küünilised inimesed. Ilmselt oli joobnu selle tralliga juba üsna kaineks saanud, sest tal tuli hea idee vaadata, kas ta kõrvaklapid ühenduvad bluetoothi kaudu kadunud telefoniga ja need ühendusid, seega vanaproua võis kahtlusaluste nimekirjast maha kriipsutada, too oli selleks ajaks juba ammu Põltsamaale jõudnud. Lõpuks kadunud telefon helises - hurraaa! Füüsika seadustega kooskõlas oli see esimeste pinkide juurde libisenud kui buss maanteel uimerdavate autode pärast pidurdanud oli. Selline peaaegu jõululugu, kus erinevad inimesed koledate ilmaolude tõttu ühte punti satuvad ja müsteeriumit lahendama peavad, mis õnnelikult lõpeb - igati sobiv kolmekuningapäeva. Kuigi noh, ega keegi väga ei aidanud ju hädasolijat ja L.-i pakutust tegelikult abi ei olnud..."God only helps those who help themselves"?

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!
 

Elu edetabelid

Täna köitis mu tähelepanu üks Müürilehe artikkel, kus räägiti aastalõpule sobivalt erinevatest logimisplatvormidest. Ma ju ka avaldan siin aasta lõpus statistikat - mul on Goodreads, mul on Last.fm, mul on Spotify wrapped ja Rimi wrapped ka. Mehel on Untappd. Väga huvitav teemapüstitus mu meelest, samas on tunne, et kuidagi kauge kaarega mööda läheb see kõik või tundub mingi teise seltskonna (aga millise? Ma ei tea kedagi selliste probleemidega) teemana. Esiteks eneseesitlus. Siin ehk on tõesti asi vanuses - mind ja ma pakun, et enamikku minuvanuseid ei huvita absoluutselt, mida arvavad teised sellest, kui ma kuulan "nõmedat" muusikat, vaatan "nõmedaid" filme, joon odavat õlut vms. Ok, ma tegelikult eeldan siin, aga tundub kuidagi nii kummaline mõelda, et keegi teeks oma "elu edetabeleid" teistele hindamiseks. Vaadake, kas ma ikka olen aktsepteeritav inimene ja tarbin õigeid asju. Keegi ju ei jaga neid asju ka eriti (peale blogijatelt blogijatele kogukonna). Minu jaoks on nende aastakokkuvõtete mõte sageli selles, et need üllatavad mind - ah vaata, saia olen Rimist kõige rohkem ostnud, vaata, aga vaata, õige ebatervislik! Aga mitte et OMG, ma olen aasta otsa saia järanud, mida inimesed küll minust niimoodi arvata võivad, seda küll postitada ei saa! Ja ei ole nii, et vaadake, ma lugesin niiii palju raamatuid, kõik poolelijäetud sopakad panin ka sisse, et statistika ikka rohkem näitaks, küll ma olen ikka tubli. Mu jaoks on tavaline lugeda üle saja raamatu aastas, samas ma ei vaata peaaegu ühtki filmi ega seriaali, nii lihtsalt on ja see ei ole mingi "ma olen parem inimene kui sina" värk. Ausõna. Kuskil mujal kui blogis ma neid kokkuvõtteid ei jaga ka. Ja jagan ka selle mõttega, et äkki keegi saab mõne hea idee, kuna mina teiste arvustustest sageli saan. Või et mingi asi "ei passi mu imagoga" - bitch please, ma olen ammu aru saanud, et see imago, kui seda üldse on, eksisteerib vaid konkreetsete inimeste peas ja minu võimalused seda mõjutada on imeväikesed. Jah, ma mäletan, oli perioode elus, mil see tõesti oli väga oluline, et mis signaali mingi asi minu kohta saadab, aga nüüd on kõik see möödas, jumal tänatud. Nobody cares, my friend! Õnnis keskiga on saabunud. 

Minu reliikvia on vabadus - siit jõuamegi teise teema juurde, mida ma kritiseerida tahaks, nimelt eesmärgid. Kui ma kuulen sõna "eesmärk" kobab mu käsi kabuuri järele. Otseselt nõuab eesmärkide püstitamist mu logimisplatvormidest vaid Goodreads ja ma ignoreerin teda alati. Miks ma peaks endale mingi arvulise eesmärgi seadma, ma ei saa lihtsalt aru. Et ma nagu tegelt ei taha üldse lugeda ja siis see eesmärk sunnib mind pingutama? Kui ma midagi ei taha, siis ma seda ei tee, isegi kui see on prestiižne tegevus. Punkt. Eesmärgid hävitavad spontaansuse ja vabaduse.

Kriitika massidesse koha pealt tuleb küll nõustuda, olen ka tähele pannud tendentsi, kuidas "noorte seas on arvustusteks põhiliselt nn one-liner’id, mis pakuvad küll muhelemis- või samastumishetki, kuid mitte arutlevat, analüüsivat või kirjeldavat kirjatükki." Goodreadsis on tekkinud päris mitmeid ühe lausega arvustajaid, kelle "arvustused" palju pöidlaid saavad ja siis esilehele pääsevad. Vahel on need jah päris tabavad, aga ainult neile, kes raamatu juba eelnevalt läbi on lugenud. Kuigi, ega ma enamasti enne neid ei loe ka. Seega, lihtsalt huvitav tähelepanek, mitte otseselt kriitika. Ega see teine, peamiselt välismaiste arvustajate stiil, kus arvustus on megapikk ja varustatud erinevate vilkuvate GIF-idega kah alati sisuliselt parem pole. 

Et jah, tegelikult huvitav artikkel, aga ma ikka mõtlen, et palju neid omast arust influentsereid, kes kõike ainult mulje jätmise ja klikkide nimel teevad, ikka on. Või on, aga mitte minu jälgitavate inimeste hulgas? Mulle endale lihtsalt meeldib statistika, meeldivad nimekirjad, meeldivad graafikud - mulle meeldib see osa logimisplatvormidest. Mis mulje see jätab või kuidas ja kas mu käitumist ja valikuid mõjutab on äärmiselt teisejärguline. Kas ma kasutaks neid siis ka kui kokkuvõtteid mitte kusagil jagada ei saaks? See on nüüd trikiga küsimus ja eeldab analüüsi selle kohta, kellele ma blogin - kas iseenda jaoks või lugeja jaoks. Ma puusalt pakun, et eelkõige enda, aga lugeja on ka siiski oluline. Muusikaedetabeli ma ehk teeks, aga raamatusoovitusi pigem ei jagaks - mis ma ikka soovitan endale raamatuid, mida ma juba lugenud olen.

Raamatuaasta 2025

Tundub, et raamatuaasta 2025 on lõpuks esimene aasta mu raamatukokkuvõtete ajaloos, mil ma saan esikümne kokku tõesti vaid sel aastal ilmunud teostest. Tegelikult olen ma lihtsalt lahkeks läinud  - sel aastal on maksimumhinde saanud suisa 22 loetud teost. Samas ei saa salata, et tõesti ongi hea raamatuaasta olnud. ERRi kokkuvõttest sain ma mitukümmend raamatut oma "peab lugema" listi ja mul pole isegi veel kõik eelmisel aastal kiidetud raamatudki loetud...Tahaks ka esile tuua sama, mida ERR-is nenditakse - Loomingu Raamatukogu sari oli sel aastal kuidagi eriti tugev ja kuldsari muidugi ka ning ei, mul ei ole nad kõik veel loetud. Seega järgnev pisike nimekiri on üsna meelevaldne ja vaid jäämäe tipp - nii palju alles ootab lugemist. Raamatud on lugemise järjekorras, mitte paremuse! Ahjaa, kokku sai loetud 117 raamatut, lehekülgi veidi alla 30 000, keskmine hinne 3,6. Erinevatel põhjustel jäi hindamata 8 raamatut. 

Margaret Atwood - Vanad beibed metsa sees

Atwood on nii äge kirjanik, sest ta suudab ja teeb absoluutselt kõike - ulmet, luulet, novelle, ajaloolist romaani jne. Enamasti teeb seda väga hästi ka. "Vanad beibed.." on jutukogumik, mis natuke kaldu tõesti vananemise suunas, aga mitte ainult, on ka eraldi väga vinge ulmeosa. Vananemise osa ilmselt autobiograafiline, Atwood vaatab tagasi oma pikaaegsele suhtele, mis paraku lõppes abikaasa siitilmast lahkumisega. Aga see kõik ei ole kuidagi sünge ja morbiidne vaid pigem soe ja hell meenutus, mis omakorda jälle sentimentaalsusesse ei kaldu. Hästi eluterve ja elujaatav suhtumine. Mõnus ja humoorikas lugemine ka nõmedatel aegadel.

 

Andrei Ivanov - Päevad

Ma olen ju Ivanovit varem ka lugenud, aga kogu aeg oli tunne, et ma päris hästi ei saa temast aru. Just nagu "Püha Tõnu kiusamine", kus juba tundus, et oo, ma saan pihta ja siis selgus, et midagi ma ei saanud. Vist. "Päevad" annab mu meelest veidike võtme Ivanovi teiste teoste mõistmiseks, siin on vihjeid ja seletusi, et kuidas ja miks, avatakse tausta ja ilmselt avatakse rohkem ka hinge, sest ikka päevaraamat ju. Mul on muidu üsna poogen sellest, milline on autor ja et see kuidagi tema loomingut mõjutab, aga siin oli nagu kasu sellest. Ega seda sisevaadet eestivenelase ellu väga palju ju pole, aga ma ei tahaks üldistada ka, see on siiski sisevaade ühe konkreetse eestivenelase siseellu, aga see on huvitav ja kohati silmiavav. Aga muidu jah, suht minu mõtted :)

 Simone De Beauvoir - Väga kerge surm 

Tegemist siis uustrükiga LR kuldsarjast ja seega ehk mitte päris "selle aasta raamat", originaalis ilmunud 1964, aga surm on ilmselt alati aktuaalne. Mulle meeldib siinne emotsioonivaba lähenemine, jätab enda tunnetele ja mõtetele rohkem ruumi. Meisterlikult kirja pandud ja keeleliselt väga nauditav lugemine. 
 

 

 

 

 

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Taas üks selleaastane pärl LR sarjast. Ma ei armasta maagilist realismi ja ma ei armasta õuduskirjandust, aga seda raamatut ma armastan. Mulle õudselt meeldivad ka Berit Kaschani sõnad selle raamatu kohta: "Soovitada julgen seda inimestele, kes suudavad elada teadmisega, et maailmas on väga palju julmust, mille juurteni tungimine ei pruugi oma hinda väärt olla. Mõne asja eest tuleb end lihtsalt kaitsma õppida. " Jah, see on tõesti selline raamat, aga ma absoluutselt ei kahetse, et lugesin.
 

 

 

Stefan Zweig - Malenovell. Tunnete virvarr

Jälle LR, jälle kuldsari, jälle üks vana raamat, originaal 1942 seekord. Mulle tundub, et äkki, kui üldse selline asi olemas on, on minu lemmikkirjanik Zweig. See, kuidas ta kirjutab, millise empaatiaga, millise tänapäevaks "vanamoodsa" stiiliga, mis mulle mu lapsepõlve raamatuid meenutab ja samas millise meisterlikkusega intriigi üles ehitab ja millise täpsusega inimese psühholoogiat lahkab  - uskumatu ja muljetavaldav! Mida tean mina malest? Aga see novell räägib malest ja see on paganama põnev novell! Ja ootamatu, nagu ka "Tunnete virvarr" - ma ei loe eriti põnevikke, sest mulle tundub, et need on kistud tundeid täis ja ebausutavad, aga Zweig on põnevam kui põnevikud ja ehtne. 
 

 

 Édouard Louis - Kes tappis mu isa

Mu meelest vajalik raamat. Mu meelest on vajalik, et noorem põlvkond analüüsiks, miks on nende vanemad just sellised nagu nad on ja et see on suures osas ühiskond, mis meid vormib. Meil on erinev stardipositsioon ja stardikapital ning ei ole päris nii, et sinustki võib saada president. Võib-olla sinust võib, aga sinust kindlasti mitte, veel vähem sinust ja see ei ole koht, kus õlgu kehitada ja öelda, et "proovi siis rohkem". Seda "kõik olen oma kätega" oleme me kõriauguni kuulnud, värskendav on näha, et saab ka mõistusega. Kindlasti on see armastuskiri. 
 

 

 

Sally Rooney - Intermezzo

Siiani selle aasta üks parimaid lugemiselamusi. Ja mulle pole Sally Rooney varem eriti istunud, kuidagi põhjendamatu haip on tundunud. Aga see ei ole, see on päriselt väga hea. Olulised teemad, normaalsed tegelased. Ühiskonna ootustele vastamisest, teiste inimestega arvestamisest, sellest, kuidas me asju enamasti vaid oma mätta otsast vaadata oskame. Huvitav on see, kuidas ma tunnen ennast ära mõlemas meespeategelases, aga naistegelastes üldse mitte. Kas põhjuseks võib olla see, et autor kirjutas peategelased enda kogemusest lähtudes ja naised nii, nagu naisi enamasti kujutatakse - ennastohverdavatena? Võib vist öelda, et see on hästi intiimne raamat. Aga intiimstseenid ei ole põrgulikult piinlikud nagu need sageli olema kipuvad. 
 

Andrus Kasemaa - Minu kangelased

Sellest raamatust ma juba kirjutasin pikemalt siin. 
  

 

 

 

 

 

Han Kang - Taimetoitlane

LR sarja juurde tagasi, 2024. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja Han Kang. Hästi masendav, aga samas väga meisterlikult kirja pandud raamat. Kindlasti on siin paljugi Korea ühiskonna spetsiifilist - töökultus näiteks, mille äärmuslikkust raamatuski veidi puudutatakse, aga kas pole just selline ühiskond see eriti arenenud ja tänapäevane? Kas see on see, kuhu me kõik teel oleme? Selle taustal aga nimetu äng, mida tunneb peategelane ja mida püüavad omal moel välja elada ka kõik ülejäänud ning see tühi ja kõle tunne selle kõige lugemisest. Enne raamatu lugemist, hommikul, kerkis mu ette küsimus, kuidas vähendada ühiskonnas üksildust. Vastasin esimese mõtte ajel, et tuleks kasvatada üldist inimestevahelist lähedust ja solidaarsust. Aga kas see tegelikult on reaalne? "Taimetoitlane" võib küll olla vaid hoiatusromaan, aga ega ta mingit positiivsust küll ei süsti, see tuleb endal üles leida. 

Guzel Jahhina  - Eisen

Sellest raamatust kirjutasin ka juba varasemalt pikemalt siin. Huvitav, et Punase raamatu sarjast on see tabelis sel aastal ainuke. See-eest milline - raamat filmist, mis mul siiani jookseb peas nagu film, enamasti midagi niisugust ei juhtu. 

 

 

 

 

 

Toon siinkohal ära ka kõik teised viiemehed/naised: Sandra Newman "Mehed" - Raamat, mis suutis välja vihastada nii liberaalid kui ka konservatiivid?! Kõva sõna, ma ütleks.
Mulle väga meeldis, kuigi algul olin pigem skeptiline, et kuhu see lugu lõpuks välja viib oma arvukate kõrvalepõigetega. Tagantjärele võin öelda, et väga-väga hästi kokku komponeeritud lugu, kus vähemalt minu jaoks oli kõigil kõrvaltegelastel mõte täiesti olemas. Põnevust jätkus lõpuni ja lõpp meeldis mulle samuti. Olin lugedes veidi ettevaatlik, et äkki autor ei suuda kogu seda kompotti lõpuks arusaadavalt kokku tuua, jääb mingi mitmetimõistetavus vms, aga ei. Ka see autorivastane vihakampaania läheb nii kenasti teemasse, kuigi autorist endast on muidugi kahju.
Neid solvumist tekitanud teemasid ma isegi ei kommenteeriks, mu meelest naeruväärne mõlemalt poolt, aga ilmselgelt äärmiselt trendikas. Jáchym Topol "Saatana värkstuba" - eelmise aasta LR. Kartsin algul lugeda, aga tegelikult oli imehea must huumor ja ülevõlli iroonia. Loomulikult julm, aga me pole ju ometi läänelikud lumehelbekesed siin post-sovjetis. Sofi Oksanen "Samasse jõkke. Putini sõda naise vastu" -"Miks vastupanu Vene armeed ikka ja jälle üllatab? On raske mõista, et keegi võiks austada midagi, mis sinu enda jaoks on täiesti võõras kontseptsioon. On raske mõista, miks keegi peaks oma verega kaitsma midagi, millel pole vähimatki väärtust: olla Venemaast väiksema riigi kodanik." Intelligentse inimese juttu on hea lugeda, iseasi, kas just rahustav. Mihhail Šiškin "Sõda või rahu?" - lõpuks sain kätte selle kolme aasta taguse LR-i menuki. Mina sain targemaks küll. Lisaks samad sõnad, mis Oksase kohta. Nina Lykke "Surmahaigus" - soovitasin seda raamatut oma emale, aga ta tegelikult teab seda kõike juba ehk siis perearstinduse argipäev nii nagu see on. Tamara Petkevitš "Tähtede ja hirmu taustal" - sellest (ja mõnest eelnevalt mainitud) raamatust sai natuke muljetatud siin. Lilli Promet "Primavera" - ema ütles kunagi, et Promet on eesti parim kirjanik, mu esimene tutvus temaga ja ausalt öeldes võttis suu ammuli küll. Sellisel ajal kirjutati selline raamat ja veel avaldati ka - kuidas see võimalik oli? Absoluutselt tänapäevane lugu nõuka oludes. Meenutas natuke Maarja Kangrot. Andreï Makine "Sõber armeenlane" -  Moodsa Aja sarjast imeilus armastuslugu jubekoledates oludes. Armin Kõomägi "Taevas" - varem Kõomägi mulle eriti istunud ei ole, aga see meeldis väga, mu meelest oli iroonia siin omal kohal. Johanna Venho "Sügisraamat" - mulle hirmsasti meeldis ja tegi veidi kadedakski see Tove Janssoni elu seal saarekesel, selline soe ja mõnus raamat, jättis hea tunde (erinevalt mõnest teisest lemmikust). Sveta Grigorjeva "Kliitor on anarhist" - Veel üks soe raamat: Kummaline ehk, aga mulle mõjus see raamat kuidagi hästi sooja ja armastavana, mida ma üldse ei eeldanud. Pealkiri ju parajalt provokatiivne ja kaanepildil ka pigem jõulisena mõjuv autor. Mõttemänguna - ehk oleks tõesti pidanud tagumiku kaanele panema - sellise sooja virsiku? :)
Harva kohtab nii palju üllatavaid mõttekäike kui Sveta arvamuslugudes, ikka väga paljudes kohtades kogesin ahhhaaa!efekti - et mina poleks tõesti niimoodi mõelda osanudki, aga vabalt, jaa, täitsa lahe, ka nii võib ju! Väga avar ja avardav lugemine. Andra Teede "Lind ei ole" - tegelikult see on kenasti aastal 2025 välja antud, aga kuna ma muud luulet ei jõudnudki lugeda, kuigi plaanis oli, siis edetabelisse ei pannud kui "aasta parimat luuleraamatut", sest noid teisi ma pole ju lugenud veel. Aga see oli päriselt ka hea, kartsin, et on kaebelaulud nagu mõned on leidnud, aga mu meelest ei olnud, pigem kah soe ja lootusrikas lugemine - "üksi posti otsas on alati parem" - selle võiks särgile trükkida. Selline normaalne poweriga luule, mitte mingi arusaamatu soigumine lilledest ja liblikatest. Antagu mulle andeks, aga mõni selleaastane esiletõstetu mulle katkendite põhjal just nii näis. 

Oli vist hea raamatuaasta küll? Ma käisin isegi raamatuaasta vaipa tikkimas, muide. Mina. Tikkimas. Ok, ma tikkisin tegelikult ainult logiraamatusse, vaipa ennast ei julgenud, vaatasin, mida teised teinud olid ja kartsin, et solgin veel midagi ära. Maru äge asi oli see ikka, milline töö ja milline tulemus! Palju andekaid inimesi.

Aasta 2025 parimad plaadid, esikümme

Tagumised kümme ja üldine sissejuhatus on siin.

10. LEAP - Entropy

LEAP oli üks neid bände, kelle EP-d ma eelmisel aastal kiitsin. Kui EP sisaldas kuut väga head lugu, siis sel aastal ilmus neil 11 looga debüütalbum, mis on samuti väga hea. Huvitav kohe, miks nad kuulsamad pole, sest nad isegi näevad suht efektsed välja. Korralik rock, mis pole veel jõudnud igavaks minna või eksperimenteerimise sohu ära eksida. 

9. Headstones - Burn All the Ships

Kanada rockbänd aastast 1989, mis läks 2003 laiali ja tuli uuesti kokku 2011. Mina olen neilt ainult uuemat kraami kuulanud, sest vanemaid asju lihtsalt Spotifys pole ja seetõttu ma ei teadnudki, et tegemist on nii vana ansambliga. Ise oleks üldse pakkunud, et iirlased, miski neis meenutab iiri punki mulle, kasvõi see sagedane meretemaatika nende lugudes. Laulja hääl on super. Meenutab natuke Walking Papersit, keda ma alati ette kujutan ülbelt oma lauluteksti välja sülitamas. Kui ma oleks mees, peaks mul selline hääletämber olema või ei oleks mingit mõtet mees olla. Üks osa minust kujutab muidugi ette ka, et ta näebki välja nagu Headstonesi laulja või siis see teine kurja näoga mees sealt bändist. Bänd kui egotripp ühesõnaga.  

8. The Good The Bad and The Zugly - November Boys

Ajakohast Norra punki. Mu meelest nii tore bänd, aga kui ma oma "November boy"le mõnda nende lauluteksti tõlkida üritasin, siis too ainult mühatas. Kindel märk, et novembris sündinud...Mulle küll infantiilne nihilism meeldib - süsimust huumor ja Euroopa parimad laulupealkirjad nagu nad ise end iseloomustavad. Videosid neil eriti pole, vähemalt uutest lugudest, panen ühe live-lindistuse, mis muidugi kuigi hea kvaliteediga pole, aga melu annab edasi. 

7. The Birthday Massacre - Pathways

Taas üks mu vanu lemmikuid, kelle iga plaat on oodatud. Seekordne oma kaheksa looga on päris lühike, aga siiski äratuntavalt The Birthday Massacre. Nende võlu vist ongi see, et saad, mida eeldad. Kanada elektroonilist gooti-rocki. Aga ega ma nende plaatidel vahet küll ei teeks, kui keegi küsiks, et mis plaadi lugu on. Jällegi, ühegi uue loo videot ei leidnud, panen live-esinemise. Lauljatar Chibi on muide 48, kui kedagi huvitab tema vanuse ja seeliku pikkuse korrelatsioon :)

6. Ministry - The Squirrely Years Revisited

Võib ju vaielda, kas see on ikka uus album, sest tegemist on tegelikult Ministry esimese, 1983. aastal välja antud albumi reinkarnatsiooniga, aga kui teada, missuguseid kavereid Ministry teiste lugudest teinud on, siis võib arvata, et nad enda omadelgi ei jäta kivi kivi peale. Eriti veel sellest albumist, mida Al ise aastaid vihkas, sest see oli plaadifirma arusaam Ministryst (kui kenast klanitud boybändist), mitte aga tema enda tahtmine. Vahepeal sai Al vanaks ja otsustas minevikuga rahu teha ning esitas neid lugusid uues kuues lausa live's. Kui mina suutsin vanas versioonis neist ainult ühte (I'm Not An Effigy) kuulata, siis suure käbiga orava (vihje albumikaanele) versioonis kõlab kõik hoopis paremini. 

Mulle nii meeldib, kuidas Ministry on selle, algselt ilmselt lihtsalt armastusest rääkiva loo kenasti poliitiliseks keeranud.

5. Niis - NIIS WORLD

Üks uutest avastustest sel aastal. Arvasin miskipärast, et ka sealt Aussiepungi listist, aga hoopis L.A.-st pärit punkaritega tegu. Naisvokaaliga vanakooli hardcore. Väga hea, väga värske ja kaasahaarav.  

4. Morgan Wallen - I'm The Problem

On küll probleemne jah kui tüüp laseb välja järjekordse 37 looga plaadi ja kohe peale selle veel paar singlit, mis "plaadile ei mahtunud", siis ikka tuleb sealt vähemalt ühe normaalse plaadi jagu väga head muusikat. Lapsed öögivad, et ema seda õudset rassisti kuulab ja no ma isegi tegin veidi uuringut internetis, kuid nagu ikka, otse kellelegi näpuga näidata ei oska ja kuulan süüdimatult edasi, sest muusikat ta teha mõistab, sellist, mis korralikult kummitama jääb.  

3. Ghost - Skeletá

Jätkame siis vihatumate bändide sektoris. Ei, mina ei tea, miks. Sleep Tokeni menust ma tõesti aru ei saa, Taylor Swift on uus Lana ja väga hea, et on, aga tabelisse mahtus neist siiski vaid Ghost. Minu meelest on see suurepärane album. Siin on huumorit, siin on õõva (make Latin scary again!) ja see on suursugune. 

2. Viagra Boys - viagr aboys

Viagra Boysi armastasid kriitikud ka, nii et siin pole õnneks midagi häbeneda. Kas võib öelda, et nende kõige kommertslikum plaat, sest siin on mu meelest vähem sellist eksperimenteerimist, mida üldse kuulata ei kannata? Muusika redditi ussiaukudest ja jäneseurgudest. Kes veel teeks loo sellest, kuidas ta kaaslane rabalaiba peale armukade on? "Man Made of Meat" on üks mu selle aasta hümnidest (teine on Panic Shacki "Lazy"). 

1. ALT BLK ERA - Rave Immortal

Õed Nyrobi ja Chaya Nottinghamist, Inglismaalt. Ei ole ilmselt rave üldse, ega ma mingit reivi ei kuula siis. Mõjutusi arvukatest stiilidest: pop, rock, elektroonika, DnB. "Rave Immortal" on nende debüütalbum. Selline värskendav, otsapidi 90ndad, aga samas ka tänapäev. Paneb jala tatsuma küll. Isegi Wheatus tegi ühel nende loo versioonil kaasa. Segu mingitest asjadest, mille kohta sa ei teadnudki, et need kokku sobida võiks. Täiega bänger album. 

Vot selline aasta siis seekord. Ikka täitsa toredaid asju tehti. 

Aasta 2025 parimad plaadid, kohad 20 - 11

Teate, ei olnud nagu kõige edukam muusika-aasta mu meelest. Eelmine aasta oli muidugi siiani ajaloo edukaim ka nii kuulamiste kui suure hulga meeldimiste poolest, sellega oligi raske rinda pista, aga ikkagi. Vaevu sain 20 lemmikplaati kokku. Kuulasin kuni tänaseni 25 628 lugu ehk keskmiselt 71 lugu päevas, eks neid natuke jõuab veel lisanduda. Võrdlesin nagu ikka oma lemmikuid ka kriitikute omadega ja kui paar asja ka klappisid, siis hästi palju oli sellist, mida ma küll kuulasin, aga mis mingit muljet ei jätnud. Ma nimesid ei nimeta, aga see tõesti üllatas. Mul oli aasta, mil isegi varem meeldinud artistide uued üllitised enamasti ei liigutanud, üksikute eranditega. Palju oli plaate, kus paar väga head lugu, aga ülejäänu jättis täiesti külmaks. Neist mõni sai tabelisse, mõni ei saanud, valik oli selline üsna juhuslik. Eesti muusika osas tuli sel aastal täielik nulliring. Areen nimetas punkbändi Skoone albumi lausa aasta parimaks plaadiks. Aga noh, hakkame siis pihta.

20. mgk - lost americana

Vist kõige popilikum plaat nimistus. Endine räppar Machine Gun Kelly, hilisem pop-punkar mgk (sest nimi olla mõnedele liiga vägivaldne tundunud), kes vahepeal taas räppima püüdis hakata, on nüüd kuhugi sinna vahepeale maandunud ja rohkem poppi kui punki tegema hakanud, aga natuke lunastab teda viie aasta taguse läbilöögialbumi "Tickets To My Downfall" uus väljalase, mille peal olnud kolm uut lugu viiest lisanduvad "lost americana" headele lugudele ja upitavad mgk tabeli 20. kohale. 

19. Spiritworld - Helldorado

Las Vegasest pärit kõrbehevikate kolmas album ei üllata enam nii palju kui kaks eelmist, aga on sellegipoolest väga hea. Cowboy-metal. Sobiks kenasti mõnesse Tarantino filmi. Vaadata neid muidu hästi ei kannata, mingi häiriv vastuolu on tüüpide välimuse ja muusika vahel, mida nad teevad, aga võib-olla see on taotluslik. 

18. Arch Enemy - Blood Dynasty (Expanded  Deluxe Edition)

Ma avastasin Arch Enemy enda jaoks alles sel aastal ja otse loomulikult teatasid nad kohe peale seda, et laulja ja bändi teed lähevad lahku.  Tegu siis peaaegu 30 aastat vana Rootsi meloodilise death metal bändiga, mille algne vokalist oli mees, aga peale teda on olnud kaks naislauljat, kellest viimane siis aastast 2014 kuni 2025. Mulle meeldis just viimase aja kraam ja iseäranis viimase plaadi laiendatud versiooni lisalood (seepärast see ka eraldi ära märgitud albumi nimes). Ausalt öeldes ei saanud ma algul isegi pihta, et tegu võiks olla naisvokalistiga. On ikka mõnele häält antud. Mulle meeldib, et on meloodiline ja et sõnadest saab aru. Aeglasemad lood ei paku väga pinget.

17. Bush - I Beat Loneliness

Bush on mu vana lemmik, kelle kuulsaim plaat ilmus legendaarsel 1994. aastal ja kuigi ERR-i tabelis kirjutati, kuidas olla ikka piinlik vanu bände fännata, aga isegi sinna tabelisse mahtusid sel aastal plaadi ilmutanud Pulp ja Suede ära (keda ma mõlemat kuulasin, aga kes meelde ei jäänud), siis mina tooks "vanuritest" esile hoopis Richard Ashcrofti, kelle uue plaadi mõned lood olid väga head, aga tabelisse mahtus mul neist vaid Bush.  Ei ole nende parim plaat, aga on siiski hea. 

16. Creeper - Sanguivore II: Mistress of Death

See imelik surmast inspireerit inglise bänd, kelle ma paar aastat tagasi avastasin ja kelle toonasele albumile sel aastal teine osa ilmus. Ma ei ütleks üldse, et nende muusika on punk, aga last.fm-is ta miskipärast horrorpungiks nimetet on. Hirrmus hea ja samas ka ilmselt cringe. Gooti emo, kes pihku irvitab?

15. HEALTH - CONFLICT DLC

 L.A. noise bänd HEALTH avaldas oma uue albumi alles detsembris. Senini pidasin selle aasta parimaks väljalaskeks antud stiilis HEALTHiga koostööd teinud SIERRA VEINSi ja tema albumit, aga HEALTHi album on siiski ühtlasemalt tugeva kvaliteediga. Õõnes ja õudselt ilus muusika. 

14. MUDRAT - Social Cohesion 

Aasta algul sattusin Austraalia pungi playlisti peale ning avastasin sealt palju head, muuhulgas MUDRATi, kelle muusikas põimuvad punk, hip-hop ja sotsiaalsed teemad. Sel aastal ilmus tema debüütplaat, mille energia mulle väga meeldib. Lisaks on tal väga toredalt provokatiivne hääl, millega "free free Palestine!" karjuda ja muud.  

Kuna MUDRATil videosid väga pole, siis panin siia ühe tema live-esinemise, kus on näha ka tore viipekeeletõlk. Millal te viimati mõne bändi laval viipekeeletõlki nägite? :)

13. VIIZERO7 - Cemetery Scum

Veel põrandaalust muusikat. Kui Spotify mulle seda VIIZERO7 mängima hakkas imestasin isegi, et kes see veel on. Siis selgus, et tegemist on artistiga "formerly known as Deijuvhs". Mitte et teie tedagi teadma peaks, aga no mina olin seda Deijuvhsi varem kuulanud (ja mõelnud, mida lolli esinejanime...mitte et VIIZERO7 parem oleks). Instas on tüübi nimi Big Narco hoopis - võta sa nüüd kinni. Inglise hoodpunk ütleb noormees ise enda kohta. Et siis jah, nii underground mees, et on kohe. Ja laulab sellistel gootiteemadel üldiselt. Aga täitsa kenasti laulab. 

Vaatan, et oma uue plaadi ainsa video on ta ikka vana nime alt veel teinud. 

12. Turnstile - Never Enough

See on siis üks neist plaatidest, mis ka kriitikutelt kiitust sai. Mulle meeldis nende eelmine plaat rohkem. Õigemini sellelt viimaselt plaadilt meeldisid mulle väga ainult kolm lugu, aga neid sai kuidagi nii palju kuulatud, et kuulamiste topis oli Turnstile lausa top10-s sees. Ma olen teda palju kuulanud, aga ma ei mäleta rohkem kui kolme lugu? 

11. Sodom - The Arsonist

Esikümnest esimene väljajääja on vana hea saksa thrash legend Sodom. Mulle on nad ikka meeldinud ja kuigi nad vist üldse mingi huumoribänd pole, siis näiteks üks mu lemmiklugusid neilt on Jabba the Hut, mis on ju ometi nii nunnu. Noh, siis vaatad bändi fotot ja enam nii nunnu ei ole. Aga viimane plaat on korralik andmine ometi. 

Kümme esimest järgmisel korral!

Aasta lühim päev

Kuna eile sai väiksel kõnniringil käidud (29 000 sammu ja 21 kilomeetrit) pealinnas, siis nüüd tuleb kolmas päev ka suppi süüa - ei tundunud see 1,5 liitrit vett üldse ebareaalne, aga välja tuli ikka mingi 3 liitrit suppi või nii ja ma enamasti üle 300 ml-i ei söö. Ahjaa, kunagi vist hoiatati, et elus läheb matemaatikat vaja, see nüüd on vist see koht küll. 

Tallinnasse minnes unustasin kõik tähtsad asjad maha nagu UV lambi ja paberi, aga noh, esimese puudumisega tuli leppida ja teist ikka kuskilt leiab. Hirmsa pingepeavalu sain ka kohe muidugi, õnneks sai bussis tasuta kohvi ja sellega tableti alla. Üldse ei viitsi nii, et kui midagi toredat ees, siis pea arvab, et nüüd tuleks mingi pingepeavalu sisse lülitada. Varem oli seda kuidagi vähem. 

Buss oli toredalt tühi, olin endale soovituse kohaselt parima koha bronninud - selle laua ja jalaruumiga, aga loomulikult oli ühel mutil vanaproual sama mõte olnud ja kuigi mina istusin oma kohal varem, siis ta kavalalt kohe teatas minust mööda akna alla trügides, et "buss on nii tühi, et saab igale poole istuda". Ma olin nii naiivne, et ei saanud aru, et see oli käsk mulle. Ma ikka üllatun selliste peale. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et mujale istuda, lihtsalt selline veenev nahaalsus ajab juhtme kokku. "Sa mutt, mine istu ise mujale, ma olin siin enne!" - no ei ole ju viisakas, aga niimoodi naeratades, sõbralikult, aga tungivalt, nii sobib. Ega ma kohe ei istunudki kuhugi, läksin kohvi tooma, läbi häda sain kurvis kallutavas bussis oma joogiga poole kanniga istmele ja kohvi hoidjasse (jajah, ma nägin alles pärast silti, et palun kasutatagu topsikaant, aga ega ma siis ka ei kasutanud  - kui on valida teise astme põletuse ja loodushoiu vahel, ma valin ikka viimase, isegi topsi käisin kaks korda täitmas, mida te veel ei taha!) kui mulle öeldi, et "nüüd saate minna mujale istuma!" Ja selline alandlik olevus olengi, et läksin. Uskumatu. Tagasiteel sai üks teine mutt ühest jõmmi välimusega tätoveeritud ja likööri limpsivast kalevipojastki nõnda lahti, et teatas - tal on lausa kaks kohta ostetud, et keegi ta kõrvale ei satuks. Tõeline eestlane! Kalevipoeg oli suvalise istme peale oma kannika toetanud, ei hoolinud numbritest. 

Rääkides tõelisest eestlasest, siis olgu tänatud mürasummutavad kõrvaklapid. Mingi kammaijaa käis tagasiteel minu taga istuvate rüblikute ja minu kõrval istuva koerakesega vene neiu vahel, vist isegi mingi sõnavahetus, aga ma ei pidanud millessegi süvenema ega ärrituma. Isegi sellest ei saanud aru, kui neiu minust mööda trügis enne lõpp-peatust, võib-olla ta ütles midagi, võib-olla mitte, kes seda teab, oo õndsust. Esimest korda elus ei võtnud klappe kõrvast ka bussist maha astudes ja võib öelda, et kui ma lubaks endale ettevaatamatust liikluses, võiks see lüke isegi elumuutvaks saada! Imeline! Aga ei, siiski.

Tallinnas oli rõlgelt külm ja tuuline nagu alati. Viimane etapp enne bussijaama läks pingeliseks, sest pimedus surus peale ja kui mult küsiti, et mis tööriista hoiab käes mees Lutheri vabriku rahvamaja fassaadil, siis minu silm seda küll enam ei seletanud. Õnneks on internet, aga sealtki tuvastasin ainult selle, et jumala poolt loodud tööriistade valikus sellist eset küll ei leidu. Vihjeks oli inglise keeles kolmetäheline. No ma pakkusin saagi, sest mööbel ju, puid ju saetakse, puust tehakse mööblit? Ei olnud. Viimases hädas küsisin otse kolmetähelist tööriista inglise keeles. Teine vaste tabas märki (kuigi visuaalselt mulle seda eset küll ei meenutanud) - ma guugeldan paremini kui ChatGPT. 

Tagasi kodus, tundus, et kass polnud mu väikest ärakäimist märganudki ja unustas samuti süüa küsida. Tallinnas ma sõin kiirelt Macis, kust anti posu paberit (ma ju ütlesin, et seda saab) ja eine kõrvale sai teed ka valida, mida ma enne oma elus polnud teinud, aga seekord kulus ära. Macis olid lauad rahvast täis, minu omasse pudenes kamp rootsi noormehi, kes pildistasid oma burkse hashtagiga "traditional estonian food."