teisipäev, jaanuar 11, 2011

Raamatutest, vägistamisest ka

Kunagi kooliajal sai loetud H. Hesse "Stepihunti" ja üks selline veidi blondim klassiõde ütles, et "mulle õudselt meeldis see raamat, kuigi ma ei saanud millestki aru." Eks see ole selline tabuteema, et vahel vaatad mõnd kiidetud filmi või loed hinnatud raamatut ja tõepoolest, ei saa mitte muhvigi aru. Avalikult seda tavaliselt välja öelda ei julge, sest kuidagi häbi on - kuidas mina üksi siis nii loll olen kui kõik teised kiidavad? Ma olen selline julge loll ja ütlen, et näiteks "Püha Tõnu kiusamine" oli mu meelest ka ääretult hea film. Mingi hetkeni olin ma kindel, et saan kõigest aru ja siis saabus mingi koht, millest alates mõistsin, et tegelikult ei saanud ma ikka mitte millestki aru. Selle filmi puhul on selge ka, miks ma millestki aru ei saanud, tegemist olevat olnud paljuski viidetega erinevatele filmikunsti šedöövritele ja mina filmivõhikuna neid ei tunne. Mingi tasand filmist jääb mõistmata, kuid ma ei arva, et see veel filmi minu jaoks mõttetuks oleks teinud - filmipildid olid ääretult võimsad ja mõjuvad, vinge film oli, kuigi ma mitte millestki aru ei saanud...blondi sõnadega.
Kuna ma objektiivsetel põhjustel millestki aru ei saanud, siis oli see minu jaoks ok. Rohkem häirib mind sama asi raamatute juures, eriti nende, mis nö laiatarbekaubaks mõeldud. "Püha Tõnu kiusamine" ju pole see laiatarbekaup, mu meelest. Ma ei taha nüüd öelda, et nö "raamatud edasijõudnutele"-"tõeline kirjandus" peaks olema selline, et iga mats aru ei saaks. Minu meelest üritatakse meil sageli väita, et üks asi on kriitikute hinnatud kirjandus ja teine see, mida pööbel loeb. No vaadake või Postimehe aasta kirjanduse tippe võrdluses mõne raamatumüügi topiga, sama lugu muusikaga ka. Ok - Barbara Cartland on ehk jah nö "rämpskirjandus" ega kannata Krossiga võrdlust, aga minu meelest tehakse liiga sellele nö hallile alale, mida tõeliste tippude ja ajaviitepahna vahel laiutab. Kas on tõesti nii, et kui raamat ilmub Loomingu Raamatukogu alt on ta parem kui mõne "kommerts" kirjastuse alt ilmunu? Tahes-tahtmatult oleme mõjutatatud reklaamist ja reklaam soosib tõesti rohkem kommertsi - eks ma püüan neid väärtraamatuid ka rohkem omal käel avastada - sari "Moodne aeg" on näiteks väga hea.
Igatahes, raputan endale veel tuhka pähe, lugesin läbi igal pool müügitabelites laiutava Mihkel Raua "Sinine on sinu taevas" ega saanud mitte midagi aru. Ei jooksnud see jutt mul lõpus kõik ühte kanalisse kokku - mis roll seal osadel tegelastel oli, jäigi lõpuni arusaamatuks. Küsisin sõbranna käest ka, kuidas tema sellest aru sai, selgus, et tema oli selle juba ära unustada jõudnud. Ei kõla nagu eriti väärtuslik raamat mu meelest. Ainus, mis raamatust meelde jäi, oli vägistamine. Kui teile vägistamine ei meeldi (mulle ei meeldi - koledatest raamatutest, siis parem ärge lugege Kaur Kenderi uut "Comebacki" - vägistatakse nii tööstusliku kuumaõhupuhuriga (oli vist nii?) kui kuuma ahjuroobiga. Kenderi vägivald on aga samasugune kunstlik nagu Tarantino oma - tavainimene sureks tema peksukoguste peale kohe maha, narko-, alko- ja ravimidoosid tapaksid ka kõvema mehe - või on asi jälle selles, et olen antud teemas asjatundmatu? Äkki on see kõik väga realistlik ja ma olen raamatust hoopis valesti aru saanud? Kender mängib tumedate tungidega - Karl on üks jäle värdjas aga kui veel jäledam värdjas Karli randmeidpidi kirjutuslaua külge naelutab, hakkab tast raisast kahju. Miks loeb üks enam-vähem normaalne naisterahvas Kenderit (selle üle on päriselus imestatud küll)? Minu ja Kenderi "tutvumine" on tegelikult üks päris huvitav lugu:

Kunagi ammu-ammu tahtsin astuda tollasesse Pedasse reklaami õppima, Priimägi ise intervjueeris mind. Pidime ühe reklaami kah enne valmis treima. Intervjuul küsib Priimägi järsku väga kavala näoga, et mida ma Kenderi "Yuppiejumalast" arvan - tunnistan puna palgeil, et pole kahjuks lugenud. Intervjuuvoorust edasi ma ei pääsenud aga läksin koju ja võtsin selle "Yuppiejumala" programmi. Loen ja järsku tuleb ette minu enda kirjutatud reklaam! See koht, kus peategelane seisab aknal, vihma hakkab kohe sadama ja ta mõtleb sellest, miks öeldakse, et reklaamide ajal peaks minema kööki võileibu tegema. Täielik deja vu! Ausõna, ma ei kirjutanud seda sealt maha, ma ei olnud seda enne oma silmaga näinud ka! Ime siis, et Priimägi muheles...Võeh, plagiaat.

Igatahes, mida ma tahtsin öelda, oli see, et hea raamat võiks minu meelest siiski ka arusaadav öelda, mitte et pead pool omast peast juurde panema, et mingi loogika tekiks. See kõlab nagu ma oleksin väga, väga rumal...

1 kommentaar:

  1. "See koht, kus peategelane seisab aknal, vihma hakkab kohe sadama ja ta mõtleb sellest, miks öeldakse, et reklaamide ajal peaks minema kööki võileibu tegema"

    Kui sellise pilguga hakata mööda raamatuid otsima, siis ei leiaks vist küll mitte kuskilt enam mitte ühtegi originaalset ideed. Ma pole ainsatki Kenderi raamatut lugenud, aga idee, et reklaamipausi ajal tuleb kööki võikusid tegema minna, pole mulle kuskilt otsast võõras. See on meie popkultuuris olemas ja Kender ammutas selle ilmselt samast kohast kust teisedki inimesed. Nii et kui Priimägi arvas, et sa reklaamipausi ja võikude seose Kenderi raamatust pätsasid & selle peale pole "ise" üldse võimalik tulla, siis järelikult...

    Noh, järeldusi saame ise vaikselt teha, milleks teisi inimesi bashida.

    VastaKustuta