Süütuse kaotamisest

Millega siis lõpetada aastat, et päris viimaseks postituseks ei jääks nekroloog? Eks ikka seksiga! Ainest selleks pakub meile Feministeerium, kus avaldati järgmine lugu. Hästi pikk lugu, kes ei viitsi lugeda - kõigepealt häbi-häbi!, aga sisu on üldiselt selles, et meile tutvustatakse teismelist paari, kes üksteist armastavad ja mõtlevad nüüd oma suhte "järgmisele tasandile" viia. Kahjuks jääb loost selgusetuks, kas poiss on süütu või mitte, aga tüdruk igatahes on. Teevad asja ära, kõik on kena, midagi peale ei suruta, kedagi ära ei kasutata. Loo autor aga (tegemist on tõlkeartikliga) küsib, et kas me panime tähele, mis loos puudu oli? Mina ei pannud, aga see selleks. Puudu on naispeaosalise kirg. Poiss tahab ja tüdruk annab järele. Ei ole vastu ka, aga ise ei ihalda. Autor küsib, et miks see nii on ja leiab süüdlase patriarhaadis, mis surub meile peale mudeli mees-vallutaja/naine-alistuja.
Ma olen nüüd jälle antifeminist ja leian, et hoolimata sellest, et artiklit sotsiaalmeedias sadu kordi jagatud on, hammustab see probleemi hoopis valest otsast. Ma ei ütle, et probleemi ei ole. Loomulikult ongi aastasadu kehtinud mudel mees-vallutaja/naine-alistuja ning naise seksuaalsust on ääretult ohtlikuks peetud. Viimane hästi huvitav artikkel selle kohta oli artikkel Neitsi Maarjast ühes vanas Geos (mitte Nat. Geo-s, seal oli igav artikkel), kus toodi välja see, kuidas algne Neitsi oli paljaste rindadega erootiline olevus, muu hulgas ka ema, aga hiljem sai temast vaid aseksuaalne emakuju. Jah, nii oli ja on ka praegu veel paljudes kohtades, kuid üldiselt on meedia ses osas paljugi ära teinud. Üks väheseid asju vist, mille eest Cosmot kiita saab on see, et ta avaldab artikleid naise seksuaalsusest, mille keskmes on naine ise, mitte vaid mehele naudingu pakkumine. Ja seal kõrval ka allaheitlikku saasta, jah, ma tean. Igatahes, minu hinnangul ei ole olukord lootusetu. Enamik meie kultuuriruumi naisi peab seksuaalset naudingut normaalse elu osaks ega häbene seda ka küsida.
Mis minu meelest artiklis valesti on, on see, et käsitletakse esimest vahekorda. Käsi püsti, kellel see lahe oli? No ikka selline multiorgasme täis öö läbi väldanud üritus? Ma ei küsi üldse ainult naistelt. Ma isegi julgen väita, et meestel on selle asjaga samasugune "kööga" kogemus. Kes teadis enne esimest seksi, et just seks on see, mida tema kohe ja praegu saada tahab? Mina küll mitte, ja nagu ma aru olen saanud, siis mitte keegi neist, kellelt küsinud olen. See on sotsiaalne surve, mis meid voodisse ajab, mitte suguiha. Ka meeste puhul. Neil veel eriti, sest kogemustega mees on ju teadagi kõva tüüp. Absoluutselt kõik mehed, kellega sellest teemast rääkinud olen (jah, ma võtan selle teema kohe iga meesisendiga esimesel kohtumisel üles...ei, tegelikult mu valim ei ole tõesti esinduslik statistilises mõttes), on väitnud, et süütuse kaotamine oli neile pettumus. Kõik ümberringi rääkisid, et seks on äge, aga tegelikkuses kukkus välja mingi kahtlane jura. Asi ei olnud selles, et nad oleks äpud olnud. Nad olid lihtsalt kogenematud ega teadnud, mida tahta. Ja nad kõik sattusid voodisse mõne endast vanema või vähemalt kogenuma naisterahvaga. Nagu ka enamus tüdrukuid vanemate meestega, mida justkui peetakse patriarhaadi mõjuks. Asi on ju lihtsalt selles, et üks pool teab, mida tahta ja teine ei oska veel miskit ihaldada. Põnev on lihtsalt. Natuke õudne ka. Kusagilt lugesin, et olukorrad, kus mõlemad pooled on süütud, on äärmiselt haruldased ja sealjuures ka ebaõnnestuvad enamasti alati.  Ehk siis esimene vahekord on hoolimata soost üldiselt ihavaba.
Mu meelest on artiklis räägitud "empowermenti" (mingi jube uudissõna oli ka selle kohta "jõustamine" vist, aga seda ma ei suuda kasutada) vaja kõigile, mitte ainult naistele. Ei ole ju nii, et mehed on kõik enesekindlad ja teavad, mida nad tahavad, tulevad toime äraütlemistega jne. Esimene vahekord on heidutav mõlema soo esindajatele. Sest see on esimene ja uus asi. Iga algus on raske jne. Aga sellesse jamasse ei tohiks kinni jääda ning uskudagi, et kõik partnerid peaksid sind suutma lugeda nagu avatud raamatut või siis laskma end teistel ära kasutada. Mu meelest toitis see artikkel omakorda arusaama naistest kui allaheitlikest olevustest ja meestest kui vallutajatest. Ei ole nii must-valge see elu. Jõujooned ei lähe selles küsimuses mitte sugude, vaid kogenu-kogenematu vahelt. Ja sinna polegi vist midagi parata, sest see soovitus "seksi alles siis, kui tunned, et sa tõesti tahad ja oled selleks valmis" ju ei toimi. Alkohol pole ju kah laste jook, aga ikka nad kurivaimud proovivad ja oksendavad seejärel põõsas, endil on jube paha olla, ja kuulutavad, et tunnevad end nüüd jube kõvade tegijatena. Seksiga läheb üldiselt samamoodi. Enne tuleb ära harjuda ja alles siis saab vastutustundlikult tarbima ning nautima hakata. Ok, see kõlas nüüd nagu "kannata hambad ristis ära" vist...Loomulikult oleks tore, kui me suudaksime sotsiaalsele survele vastu hakata ja ära oodata, millal me tõepoolest kedagi nii palju ihaldame, et kuidagi teisiti ei saa, aga kuidas ihal ja "ihal" vahet teha, kui seda varasemalt kogenud ei ole? Niimoodi mõtledki, et ma vist tegelikult ju tahan ning avastad siis alles mõni aasta hiljem, et ei, see ikka ei olnud see päris iha, mida ma tundma oleks pidanud. Selles teemas on enamik meist ebakindlad ning enesekindlus kasvab üldiselt vanusega.

Aastalõpp jõudis taaskord ootamatult kätte...Head uut siis ka minu poolt!