pühapäev, aprill 16, 2017

Stabiilselt ebastabiilne*

Lugesin täna üht mu meelest väga tabavat tsitaati: "Igaüks meist mäletab ja unustab sellise mustri järgi, mille labürintlikud käigud on vähemalt sama ainulaadselt isikupärased kui sõrmejälg." (Philip Roth, Ameerika pastoraal, lk 62)

Sarnast mõtet kohtasin ka Mathura "Jääminekus", mis sattus mulle kätte nii absoluutselt õigel hetkel - vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.

Oh, inimene on nii üksik ja mäletab tegelikult nii lõpmata vähe ning sedagi suures osas vildakalt. Seisin matustel kirstu juures ja kuulasin, mida räägiti minu vanaemast ja tundsin, kuidas see ei ole üldse see vanaema, keda mina tundsin. Ma ei teadnud peaaegu mitte midagi (va peamised faktid) tema elust enne minu elu. No näiteks oli ta minu jaoks ju sanitar, aga matustel tuli välja, et hoopis emakeeleõpetaja - sellised täiesti hämmastavad asjad. (Seda on võimalik seletada faktiga, et peale "rahvavaenlase" naiseks olemist ei tohtinud ta enam seesugusel ideoloogiliselt tähtsal kohal töötada ja pidi leppima muude ametitega, kes seda ikka lapsele nii täpselt rääkis, hiljem ei osanud lihtsalt küsida). Või et vanaema kõige õnnelikum aeg oli möödunud Pärnus. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Samas mõtlesin kogu aeg sellele, mida vanaema ise kogu selle "tema elu kokkuvõtte" peale ütleks, kas ta oleks nõus või vaidleks vastu? Tasub mõelda, kas mitte see tekst enne lõppu ikka ise kokku kirjutada, et võimalikult tõetruu saaks. Kelle tõele truu siis? Kas elulugu saab üldse tõetruu olla?

Veel oli kummaline tähelepanek see, kuidas ma päris mitu korda nii matustel (jah, konkreetselt avatud kirstu kõrval seistes) kui peielauas mõtlesin, kuidas "sellest räägin küll vanaemale!" või "seda peaks vanaema käest järele küsima" ning kuidas siis reaalsus ehmatavalt kohale jõudis. Inimest ja tema surnud keha ei pane justkui kuidagi kokku. Ses osas nõus, et ta jääb minu jaoks alatiseks olemas olema. Ja ma ei nutnud, kuidagi liiga sürr olukord oli see, ei tundunud tõeline. Tõeline ja nutmaajav oli siis, kui ma oma peas sellest kõigest mõelnud olin enne matuseid.

Peielauas küll korra viskas kaane pealt, kui ema käratas, miks ma nii kõva häälega räägin (oma last tuleb ikka avalikus kohas korrale kutsuda, eks) ja siis kohe pärast seda käskis mul vanaema mälestuseks toost öelda. Mul tuli kohe nii hädane tunne peale, et "oh, oleks vanaema ometi siin ja astuks minu eest välja", no ja siis valgusid kohe silmad vett täis ja poleks suutnudki mingit toosti öelda. Istusin siis ema range pilgu all nagu pulk ja lõpuks pidi ta ise selle toosti ära ütlema. "Näitasin iseloomu", nii öelda.

Teine ebatäiskasvanulik moment oli veel, naabrinaine tuli mu blogi aadressi küsima ja ma ei öelnud...

Aga kirjutage ikka blogi või päevikut, sest muidu äkki avastavad ka teie lapselapsed, et ei tunne üldse seda inimest, kellega vereliinipidi seotud ollakse. Iseasi, kas te tahate, et nad tunneksid ja asjadele endast sõltuvaid tähendusi annaksid. Ega mu ema kasutas ju ka vanaema eluloo kirja panemisel vanade kirjade abi, mitte nii väga oma mälu. Nii triviaalsetest asjadest nagu elu ju üldiselt omavahel ei räägita.

*Üks põhjus, miks ma oma blogi nime öelda ei taha, on see, et see nimi on nõme. Ma kiiruga midagi kunagi panin, ei arvanud, et see jääbki. "Stabiilselt ebastabiilne" oleks palju tabavam ja parem nimi, aga ma kahtlustan, et see on ehk võetud ka juba.

13 kommentaari:

  1. Kirjutan jah blogi, aga sellest hoolimata kahtlen, kas mu lapsed/lapselapsed mind matusekõnedes ära tunneksid. Sellist kokkuvõtet nagu et millal ja kus oli minu elu kõige õnnelikum aeg või... Kes neid kokkuvõtteid teeb? Ise ju ei tee enda kohta eluajal ja kui millalgi teed (olid mingid populaarsed paremusjärjestusmeemid) siis see hiljem jälle muutub.

    VastaKustuta
  2. Lastele ütle, et kõige õnnelikum hetk oli nende sünd.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lapse sünd? Ee...
      see oli nii ebameeldiv protseduur, et mõned järgnevad lapsega seonduvad hetked on kindla peale oluliselt meeldivamad. Näiteks see, kui ta käima hakkas.
      Õnnest rääkides peaks vist üldse pikemaid perioode, kui hetk, käsitlema.

      Kustuta
  3. Seal on vast see teema ka, et võrreldes sõdade ja punaterrori all kannatanutega ongi kogu meie elu olnud suures osas "õnnelik aeg". Ilmselt, kui mingi tõsine halb asi elus juhtuks, siis pärast seda oleks küll võimalik öelda, et enne oli ilusam, kui just pole mingi äärmus-positiiv, kes igas halvas head näha suudab.

    VastaKustuta
  4. Sa oled oma lugemusega jõudnud kuhugi väga lähedale
    maailma toimimisele, _potensiaaliaugugule_, kus me kõik võngume,
    kus kõik on stabiilselt ebastabiilne, aga samas vägagi turvaline.

    Tasakaal mõistena oleks ju mõttetu kui poleks seda mis närvi ajab :D
    Me ei otsi ju suhet samal trajektooril tiirlevate tasakaalus tüüpidega.
    Me otsime kokkupõrget eletronidega, vabade radikaalidega, ise teadvustamata.

    Looduse seadustega ei ole mõtet võidelda, tasakaal püsib selle häirituses.

    Me võtame kõige mugavama posistsisiooni oma ümbrusaga,
    alates kassist ja lõpetades meie enda kui looduse krooniga,
    ja nii teeb seda terve Universium ka meie Linnutee küladega.

    Suhe on tasakaal, see eeldab ebastabiilsust ja selle tajumist,
    selles mõttes kõik need sõjad, punaterror jms on tänapäeval
    meile (50+) justkui arusaadav, aga nooremad eriti ei õpi...

    Samas mäletan kuidas ise kodunt lahkusin,
    kohvrites ainult raamatud, kuidas ema takka kriiskas,
    sõda on teile vaja, sõda, kuradi noored! Aasta oli siis 1974.

    VastaKustuta
  5. Ma saan sellest Kauri lausest nii aru, et seda ütle lastele st nende jaoks oleks oluline teada, et nende sünd oli vanema jaoks ülitähtis hetk, vahet pole, mis need detailid sealjuures olid :)

    VastaKustuta
  6. Ma ei saa üle, minu jaoks kõlab see, nagu kõik, mis järgnes, poleks üldse tähtis olnud, aga pärast sünnitust see tegelik töö koos kaasnevate preemiatega ju alles algas, noh. Või siis nagu oleks lapse parim-olek olnud just ainult sünnihetkel ja kõik järgnev vaid allakäik või järellohisemine.
    Sorry. Igal inimesel on omad vinklid. Ja üldse.

    VastaKustuta
  7. Ei, mulle ka see lause ei meeldi tegelikult ja ma ise niimoodi kunagi ei ütleks, aga ma saan aru, et ehk üritatakse niimoodi väiteks "lapsi väärtustada". No igasugu avalikud küsitlused õnne ja rõõmu teemadel, raudselt suurem osa (naisi) vastab oma elu parima päevana selle, mil ta lapse sai. Ma ei vastaks nii iialgi (ja üldse, mis mõttes üks päev välja tuua), aga ma kujutan ette, et mõnede jaoks on selle mittemainimine "ebaemalik" :) Ma muidugi ei nõustu ja leian, et see on lihtsalt kanaemadus ja mõttetu sõnakõlks, aga las jääda, muidu läheb juba jälle mingi õige ema või Aasta Ema valimiseks :)

    VastaKustuta
  8. Minu jaoks oli (esimese) lapse sünd siiralt elu kõige õnnelikum hetk. Ei mingit püüdmist kellelegi meeldida või kedagi väärtustada.

    Ma saan aru, et vaade sünnitusele on eri sugude jaoks "veidi" erinev. Aga siiski!

    VastaKustuta
  9. Okei, sugudevahelise erinevusega annab nii mõndagi seletada, aga ikkagi - kas need hetked, mil titt sul ninast kinni haarab või sinu lõustu järgi teeb, ei ole nagu oluliselt rahuldustpakkuvamad? Või on küsimus foonis või kustmaalt sa mäe kõrgust mõõdad, merepinnast või jalamilt...

    VastaKustuta
  10. Ma ei ole veel kunagi õnnest nutma hakanud, kui titt ninast kinni haarab.

    VastaKustuta
  11. Ma ei saa aru, nii nutmahakkamisaldis ja labiilne kui ma muidu olen, ma kujutasin ka lapse sündi ette kui hetke, mis on kuidagi eriliselt harras, tunneme tõelist õnne ja oleme pisarais, aga mitte midagi sellist ei olnud. Mitte mingit äratundmist, et "see on nüüd minu laps ja me oleme mingi uue elukvaliteedi lävel", täiesti suvaline "ahah, selline ta siis ongi"-tunne oli. Mees ka ei nutnud (vanaema matustel nuttis näiteks, kui mainiti, kuidas vanaema lapselapsi armastanud oli).
    See oli tegelikult täitsa suur põnts, olin ju ikka lugenud igalt poolt, kuidas "oma last kätel hoides saad sellest tundest aru". Ei saanud.

    VastaKustuta
  12. Haha.
    Noh, mulle rääkis ema igatsugu lustlikke õudusjutte sünnitusmajast, niiet ma olin valmis halvimaks. Kuidagi õnnestus mul kätte saada ka see info, et kui sünnitus on hormoonilaks, ei pea sugugi igal naisel see va emaarmastus kohe pauguga tekkima vaid selleks võib rahulikult aega võtta. Elukvaliteedi lävel olemise kohta öeldi, et väiksel lapsel väiksed mured ja...
    ühesõnaga, siuke eestlaslik mureteooria oli enne, pärast ja kogu aeg käibel, mis vaimustuse ilmselt maha võttis. Ma pole ülearu kergesti vaimustuv inimene niikuinii, pluss seesinane teoreetiline ettevalmistus.

    Naerma ajas esimene laps pärast aktsiooni lõppu küll, sest ta oli ise nii lahe. (on siiamaani) Teise lapsega oli aga hoopis see meeleolu, et kallis laps, mis perssekukkunud maailma ma su sünnitasin, õudne mina, anna andeks.

    Need ninast haaramise momendid jne lihtsalt märkisid minu jaoks, et ah sitta kah, las see maailm olla perses, meil on ikka koos tore, ma suhtlen sinuga.

    VastaKustuta