kolmapäev, märts 21, 2018

Küll ma su juba paika panen!

Näe, jälle leidsin koondteema mitmetele hetkel aktuaalsetele "probleemidele" - nimelt kirjutas Morgie, kuidas enesedefineerimine on kurjast ja mulle lõid pähe kohe kõik need tarbijaküsitlused, kus tahetakse su hinnangut väidetele stiilis "see toode on inimestele nagu mina". Lisaks enesedefineerimisele läbi mingite üksikute, ebaoluliste ja tavaliselt pikemal kaalumisel (seda ilmselgelt ei tehta) ka vastuoluliste faktide, armastatakse teatud ringkondades (defineerigem need!) ka teisi lahtritesse suruda - sussilohistajad-sahistajad, esimene ja teine eesti jms.

Ma ei heida üldse ette seda, et inimesi poleks võimalik oma peas mingitesse kastidesse lahterdada. Minu jaoks on hoopis kahtlasem selle juures mingeid tunnuseid välja tuua. Esiteks need tunnused ei tööta kunagi 100% ning teiseks, sellega piiratakse koledal kombel iseenda elu. Inimesed, kes seda teevad, on sunnitud elu väga tõsiselt võtma, nad ei tohi enda kuvandist libastuda. Mul oli kunagi kolleeg, kes saladuskatte all tunnistas, et vahel talle täitsa meeldib süüa "matsitoitu", teha kodus kartulit ja hakklihakastet - niiiii piiiinlik! Meenuvad ka muud seigad elust, kus mõned kodanikud ei saa teatud asutustesse siseneda, sest seal käivad ju hipsterid/ossid/karvased/peded jne. Ilmselt ma olen väga põhimõttelage ja sõgedalt uudishimulik, aga mul sääraseid hirme ei esine. Pigem on mul hirm millestki ilma jääda, kui millegi häbiväärsega oma mainet rikkuda.

Mind on näiteks defineeritud läbi mu boyfriendi auto (te kõik saate ju aru, millisest margist on jutt? mis taaskord näitab, kui haiglaselt levinud selline käitumine on)  - loll ja pealiskaudne olin ju ikka mina, mitte see inimene, kes automarki isiksust määratleva argumendina kasutas. Et säärane defineerimine on lollide lõbu? Ei ole, sugugi mitte, ülikooliajast mäletan samuti, kuidas auväärt õppejõud seletas, kuidas ainult selle kooli teatud erialade tudengid on kõrgharitute nime väärilised, ülejäänud on mingid "kassikoolid", kust tulevad "lapsajakirjanikud ja juuksuritädid". Amet defineerib inimese kohe kindlasti, ei saa ju olla, et lihttöötegija midagi inimesena väärt oleks?! Punkar ei saa õppida doktorantuuris, punkar on loll joodik!?

Kastiühiskond on nõme, aga ometi kui ringi vaadata, tekib mulje, et enamasti suhtlevad inimesed endasarnastega. Loomulikult, sarnased huvid mõjutavad. Ainult et, vahepeal on mul tunne, et mingid inimesed suhtlevad endasarnastega justnimelt ainult selle enda kellenagi defineerimise eesmärgil, umbes nagu need "ilusate inimeste klubid". Endale mõeldes (hakkab pihta see enesedefineerimine jah?) ma mingit homogeenset gruppi suhtlusringkonnana ei näe - ei ole mingi kindla kooli vilistlased, ei ole mingi kindla elamurajooni elanikud, ei ole sama vanade lastega pered, ei ole sarnase töö tegijad. Ainuke argument vist, et võiks elu vastu huvi tunda, saaks koos kontserdil, kinos, teatris, reisil, matkamas käia. Aga see vahemik, kus käiakse on küll väga lai - alates ossipubidest kuni peente restoranideni, välikäimlaga metsataludest luksushotellideni. Kus või missugune ei määra seda, kes.

12 kommentaari:

  1. Haha, ma olen digimuutunud viidatavaks blogijaks :D
    Edev lahter, eh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üsna hirmuäratav lahter ka, iial ei tea ju, kuidas viidatakse. Ma enda meelest sõnu ei väänanud, oleks võinud ju tõlgendada ka stiilis "Morgie blogib sellest, kuidas Õpetajate lehes kirjutatakse saasta!". Mul endal on vahest see hirm, kui keegi viidanud on :)

      Kustuta
  2. no mõnikord on ossipubide vältimisel ka praktilisi põhjuseid - ma tean mõnd, kes ei julge sinna minna, sest võib peksa saada. naisterahvastel on seda muret vähem, aga meesterahval, kellele võidakse seal mingi pekstava silt otsaette lüüa, rohkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see võib teemaks olla küll, olenevalt nädalapäevast ja kellaajast tavaliselt. Samas, ma tean, et ka Illegaardis on inimesega noritud - olevat just liiga oss välja näinud :) Lõppes see küll rahulikult, sest ossiks olemine piirdus välimusega.

      Kustuta
  3. Jap, kui Tartus ühes kõrgkoolis käisin siis mõnda ainet käisid meil lugemas TÜ õppejõud. Ja ikka igas loengus kuulsime kuidas ikka "neil" seal asjad on ja kuidas "teil" siin kõik ikka väga mõttetu ja ebapädev on.
    Elukaaslasel on üks sõber, kes täpselt teab, et naisterahva asi on olla ilus ja olla kuss. Aga kui seesama tüüp otsustab hakata seltskonnas arendama mingit juttu stiilis kuidas tema "täpselt teab", et päike tõuseb lõunast (suvaline näide, algne teema oli mingi sama üldteada asi), mille peale mina sekkusin ja lisasin, et nii see nüüd küll pole... No mulle ei öeldud midagi aga mehel paluti mind lühema keti otsas hoida. Sest eided ju sõna ei võta...
    Lisaks teavad ju kõik, et autod peres on meeste omad. Vahet pole, et minu auto on minu raha eest ostetud ning isegi paberites on minu nimi. Ikkagi mehe oma, sest auto...
    Vahel on haruldaselt lõbustav jälgida inimeste nägusid kui selgub tõehetk, et naisterahvas ei olegi alati mehe kulul elav ja endale taskuraha teeniv tegelane.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See, et sulle otse ei öeldud, on ka mu meelest osake koha kätte näitamisest või siis selliste tüüpide meelest normaalsest asjade käigust - sinu eest vastutab sinu mees, seega tema kui omanik peabki sind paremini kasvatama. Mingi eidega ju ei vaielda.
      Ma olen ise ka sellega kokku puutunud - seisin kõrval, aga taksojuht rääkis minuga kaasasolnud mehega - õpeta talle, kuidas taksoust õrnemalt käsitsema peaks! :)

      Kustuta
    2. Otse loomulikult mingi eidega ju ei vaielda.
      Kord keeras elukaaslane autol mingi asja pekki ja tahtis, et see siiski garantiikorras välja vahetataks. Ta otsustas remondikohta saata mind, sest naistelt ju küsimusi ei küsita. Ma olin kergelt solvunud, et kuidas üldse nii stereotüüpselt mõelda saab. Läksin kohale ja ei küsitud mitte ühtki küsimust selle kohta mis ja kuidas juhtus... Üritasin küll selgitama hakata aga paluti võtmeid ja saadeti välja...

      Kustuta
  4. Kõige hullemat stereotüpiseerimist ja kastitamist olen ma omal nahal kogenud UT-s, kus pea iga teine õppejõud pidas vajalikuks mainida, et eks need tallinlased ole ühed ülbikud ega tea muust elust midagi ja miks nad üldse siia ronivad, Tallinnas ülikoole vähe vä. Seda viimast üks õppejõud mult otse ka küsis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jeerum, mida õppejõud.

      paistab, et mul siis isegi vedas osakonnaga - ma olin ju kah Tallinnast ja keegi ei teinud nägusid. meid oli kursusel igalt poolt ja ei mäleta, et päritolu järgi oleks kuidagi vahet tehtud.

      Kustuta
  5. Anonüümne2:10 AM

    Küll ma su juba paika panen! Sellise käitumise eelduseks peab olema teadmine ma olen targem, suurem ilusam, parem, osavam, vanem jne. või rohkem võimu, vahendeid, õigust jne. Osa inimesi paneb ennast ise selle põhjal paika, kui neil on vähem vahendeid (pole sellist autot),pole nii ilusad, tugevad ja targad. Kui inimene on häiritud(ei ole aega, palju mõtteid), siis vallandub tema viha reaktsiooni(võib olla ka mingi teine käitumismuster)ka just see, hetke emotsioonist tekitatud tunne. Kui sind määratakse mingi automargi, ja see häirib sind, siis see toimib ju su tunnetele ja ja töötab igal juhul isegi kui sa seda eitad. kõik toimib sellel põhimõttel kui sul on kleidil persel plekk ja kui sa sellest teada saad, siis on nagu ebamugav, aga kui ei tea siis on kõik lill, aga sa tajud inimesed käituvad kidagi imelikult. :)

    VastaKustuta
  6. sattusin just identiteedi ja selle paindlikkuse teemalisele artiklile:
    https://medium.com/@ngoeke/you-dont-need-an-identity-to-have-a-life-8105481eb995

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav. Mõtlesin sellele, et lapsed teevad seda kogu aeg (vähemalt osa neist), täiskasvanud aga palju harvem. Et sellised inimesed, kes identiteete vahetavad on haruldased, praegu näiteks räägitakse seda seoses linastuva filmiga ju Psychoterrori Freddyst. Pole kuidagi täiskasvanulik ambivalentselt käituda?

      Kustuta