pühapäev, märts 11, 2018

Õnnetus hüüab enamasti ette

Tundub, et lisaks ühisteadvusele on mõned blogijad ka sünkroonsünnitajad, vähemalt mina olin laupäeval, kui Minile sünnipäevakooki tegema hakkasin, lugenud juba kahte blogi, kus samal ajal sama asjaga tegeldi. *

Otsisin parasjagu sulatatud või anumale sobivaimat kohta ja käepäraseim tundus olevat sel hetkel kraanikauss. Peast käis küll läbi mõte, et ega see vist hea koht pole, vesi võib ju sisse sattuda kui ma kraani käima panen, aga kohe tõrjusin selle mõtte peast kui rumala, sest no ma ju märkaksin seda kaussi! Paar hetke hiljem kukkus üks marmelaad maha, pauhti! kraan käima ja marmelaad vee alt läbi...

Hakkasin mõtlema, kui paganama klassikaline see olukord on - ma näen kohta, kus õnnetus varitseb, aga arvan, et olen piisavalt ratsionaalne ja õnnetust ei juhtu, ometi 90% juhtudest õnnetus oma võimaluse realiseerib. See, kus mina rappa lähen, sai aga selgeks just nüüd hiljutise aju autopiloodi ideest täpsemalt lugedes - ma eeldan endalt mõistusepärast, välismaailma signaalidest lähtuvat käitumist  ning unustan täielikult ära selle, et väga suure osa ajast me täristame puhtalt automaadist. Loomulikult ei kontrolli sa kraani käima pannes ega sul seal ühtki vett mitte kannatavat asja ees ei ole, sest 99,9% juhtudest ju ei ole. Aju ei raiska ressurssi olukordades, kus see vajalik pole. Aju on sul selleks, et sa mõtleksid enne kui paned asja kohta, kuhu see ei käi, sest hiljem sa talle enam loota ei saa. Sa võid mõelda, et panen korraks võtmed ühte hoopis teise kohta kui muudel juhtudel, küll sa  kohe need sealt ära võtad ja õigesse kohta paned, aga hiljem sa seda ei mäleta, otsid ikka sealt, kuhu tavaliselt võtmeid paned ja alles siis kui võtmed lõpuks leiad, tuleb algne situatsioon meelde. Väga paljudel juhtudel teadlikult mõtlemine hoopis takistab aju tööd ja meie käitumist - pimedas trepist käimine näiteks - kui usaldate aju, on kõik korras, niipea, kui hakkate mõtlema - ei tea, oli nüüd üks aste veel või mitte? - satute kohe hirmsasse segadusse. Ehk siis soovitan juba teist korda seda Stefan Kleini unenäoraamatut. Aju ei saa tegelikult sugugi usaldada.

*See on muidu ka sünnipäevade osas hullumeelne nädal olnud. Esmaspäeval oli mu 180st FB sõbrast neljal sünnipäev, see on vist rekord. Mini kutsuti sel nädalal kolmele sünnipäevale, millest ühele ta ei saanud minna, sest samal ajal pidas enda oma. (Ja ma ei saa torkamata jätta, et otse loomulikult teatasin ma tema mittesaabumisest ette, mitte nagu 4 Mini sünnipäevale mitteilmunut, kellest MITTE ÜKSKI ei pidanud vajalikuks kasvõi SMS-i  lakoonilise teatega (ma muud ju ei eeldagi), et ei ole tulemas. Ma tõesti ei saa aru, miks see nii tavaline käiumine on.)

9 kommentaari:

  1. need on need jaanipäeva paiku tehtud lapsed (ühel minu omal oli ka laup. sünnipäev)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suts enne jaanipäeva jah :)

      Kustuta
  2. Jaanipäeva-õnnetused on kahtlemata need ennetatavat sorti õnnetused, vt notsu blogi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. möh? mis mu blogis selle kohta on (käisin vaatasin, aru ei saand)?

      Kustuta
    2. Ma ka ei saanud sellest vihjest aru...

      Kustuta
    3. See täiskasvanute sissekanne nohh. Kui statistikat teha, siis kas jaanipäeva ümbruse tited on pigem noorematel vanematel kui keskmiselt?

      Kustuta
    4. Ahjaa, see sissekanne. Ma arvan, et enda tutvusringkonna põhjal on raske statistikat teha, aga ma olen kuskilt kuulnud, et suvel olla lihtsalt kergem lapseootele jääda, ilmselt tänu lisandunud vitamiinidele, viiruste vähesusele jne, seetõttu olla ka kevaditi rohkem sünde.

      Kustuta
    5. Pigem, et inimesed vabanevad talvisest rutiinist (koooool!!!!) ja hakkavad sõpradeks ja sealt need tited. Kellest osad on oodatud, osad aga siis need kaugelthüüdvad õnnetused.

      Kustuta
    6. Hmm, ma mäletan vastupidi kooliajast...et suhted tekkisid ikka sügisel kui kooli mindi, kevaditi mindi just lahku, sest siis läks iga roju oma koju ja polnud võimalik enam kedagi kohata.
      Ma muidugi ei tea vist ka eriti kedagi, kes oleks kooliajal lapsi saama hakanud.

      Kustuta