reede, märts 02, 2018

Oo, sina õilistav kannatus!

Taaskord kannatamiskultuurist siis - Birk Rohelend räägib kadalipust armastuse nimel, Madlike kirjutas rabamisest tööl ning lisaks lõpetasin Meelis Friedenthali "Inglite keele", kus mainitakse muu hulgas kristlikke aluspõhimõtteid - väärtus on ainult sellel, mis tuleb meieni läbi raske töö ja pingutuse. Ma arvan, et just selles viimases ongi kogu kannatuskultuuri juured. Muidugi, "sama jama" ajavad meile kohalikud kõnekäänud ja vanasõnadki, aga tahes tahtmata on neilgi kristlike kannatustega ühine alge - inimestele oli vaja mingit loogilist põhjendust, miks elu nii raske ja ebaõiglane on, sest seda ta ammustel aegadel ju oli. Mina üllatun lihtsalt selle üle, et ka tänapäeval sellest üle pole saadud. Omad raskused on muidugi igaühel, aga miks peaks arvama, et need kuidagi õilistavad, on kohustuslikud ja kiiduväärt, mitte lihtsalt "shit that happens"?

Armastus olevat seotud kannatusega. Jah, seda seljuhul kui armastatuga midagi halba juhtub või kui armastus otsa saab, aga et kohe algusest peale mingi kadalipu läbima peaks, et üldse armastust "väärida"? Kui see pole lõbus, siis pole see armastus, mu meelest. Miks arvatakse, et teise armastus tuleks välja teenida? Ma ei tea, miks, aga mind ärritab see, isegi kui Shakira laulab, et "And all the things I deserve for being such a good girl honey". Juba 17 aastat tagasi kui see välja tuli, tundusid need sõnad mulle alandavad. Vastik egoist, onju, aga samas on see mind ka igasugu "kadalippudest" säästnud. Ma ei suudaks iial armuda kellessegi, kes mind endana ei talu, tahab mind kuhugi suunas muuta või käitub minuga muul moel halvasti.

Laste saamine on kohutav kannatus. Kõigepealt tuleb õilistav valu, sest need, kes valuvaigisteid kasutavad on nõrgad, seejärel algab üks lõputu enda vajaduste tahaplaanile surumise jada. Kui ei suru, ollakse kohe kõrvalt kaagutamas, kuidas sellised küll lapsi ei peaks saama. Foorumites trumbatakse üksteist kannatustega üle: "Aga mind lõigati nabani lahti! Aga minu laps ei maganud kuni kooliminekuni!" Fakt on see, et sügavalt haigete, puudega või muude keeruliste erivajadustega laste vanemad seda tegema ei kipu, nemad oleksid siiralt õnnelikud, kui nende kannatusi veidikenegi leevendataks.

Töö osas on vist kõige rohkem märgata seda, kuidas leitakse, et lihtsalt saavutatud edu tuleks varjata, sinna mingi veri-higi-pisarad juurde keevitada, siis on aus ja uhke. Meenub taas see hetk, kui kooliajal kolm tundi luuletust õppinud klassiõde ikka läbi kukkus ja õpetaja teatas, et küllap vähe õppisid, küsi Marca käest, kui kaua tema õppis. Mul jäi sel kohal suu lahti, et mismõttes, mul on lihtsalt ebanormaalselt hea lühimälu, ma õppisin seda jama viisteist minutit. Õpetaja vajus näost ära - umbes et see pole nüüd küll kena asi, mida öelda, ikka ainult läbi raske töö saavad tulemused tulla. Ses suhtes mulle väga meeldib VVN-i suhtumine tema viimastes intervjuudes - et edu lihtsalt tuli, tema ise on samasugune inimene kogu aeg olnud, ei ole mingit endale tuha pähe raputamist  - vot punnitasin veri ninast väljas ja siis tuli alles edu, tehke teie ka nii, muidu kuulsaks kirjanikuks ikka ei saa. Miks peaks olema häbenemisväärne see, et kirjutan nii nagu endale meeldib? Ei tule ju seda armastust läbi raske töötegemise, armastus asja vastu peab ikka enne olema, siis on võimalik ka tööd teha, mu loogika oleks see. Kas Tammsaare tõepoolest idealiseeris Vargamäe Andrest nagu mõned seda võtnud on? Mina seda küll ei usu.

Aga taaskord, kui tõesti juhtub eluteele raskusi, siis ilmselt on lihtsam neid millegagi põhjendada, ("õppetund", "oma viga", "läbi raskuste tähtede poole") kui tunnistada, et mõnikord lihtsalt ei vea. Siiski, pidev punnitamine kipub minu meelest normiks saama, väga vähe on neid, kes peale suurt pingutust loorberitele puhkama jäävad. Kohe leitakse uus eesmärk, mille poole rabelema hakata. Puhatakse alles kirstus. Huvitav, kui paljud vanaduses mõtlevad, et "oh, kus sai ikka vingelt kannatatud, ennast alla surutud ja tööd rügatud!".

5 kommentaari:

  1. See on üsna tavaline, et rügamist ja kannatamist tahetakse kristlusega kuidagi paari panna. Aga see on kitsalt meie kohalik vaade, mis tugineb kalvinistlikule ja luterlikule alusele ning selle peal võrsunud kristlust eitama asunud, aga töömoraalile rõhuvale maailmavaatele. Kristuse sõnumis on ikka öeldud, et "ärge olge mures oma elu pärast," "pange tähele taeva linde," "pange tähele lilli välja...". Tuleb tuttav ette? Samas aga budismis on esimene suur tõde, et elu on kannatamine... Seepärast muidugi luterlaste lapselapsed vahepeal väga budistideks kätte läksid. (Ja kohe lõpetan.) Kui C.G.Jungi ja Ilmar Vene vaimus seda kannatmisele kaldumise nähtust lahata, siis pärast seda, kui kristliku kannatmise keskne tegelane Kristus on inimese poolt kuhugi vaimu pimedamasse nurka tõrjutud, siis muidugi hakkab selline tegelane oma enda kannatusi kõigile tüütult demonstreerima ja uhkustama, et "küll ma ikka olen elus palju kannatanud..." Siiras usus. Sisemise veendumuse jõud on nii suur, et eks ta subjektiivselt ju kannatabki.

    VastaKustuta
  2. Ma olen pigem vastupidist märganud, nimelt et kui sa (või su laps) oma kolme luuletuse päheõppimiseks peab mitu tundi vaeva nägema, siis hakatakse kohe halvustama, et võimed kehvad ja umbes nagu "see kool ei ole sinu jaoks". See on ka nõme.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahjaa, ja siis see, et mina olen mõlemad oma lapsed ise lugema õpetanud, metoodiliselt ja nii vara, kui võimalik, aga hoolikalt ära tunnetades, millal on kummagi lapse jaoks õige aeg, seega ikka täitsa tegin tööd ja nägin vaeva ja tunnen ennast kaunikesti puudutatuna kellegi teise põlastamisest, et mis mõttes sa ÕPETAD lapsi lugema, mina õppisin küll ISE lugema, mingid alaarenenud on nad sul või.
      Ei ole, muideks.

      Kustuta
    2. Või kui inimene pole just kõige parem laulja, aga tahab paremaks saada, siis töö ja vaevaga on see täiesti tehtav, ei pea need asjad iseenesest tulema.
      Võib-olla on asi selles hoopis, et veri-ninast ei maksa teha neid asju, milles sa tegelikult edu saavutada väga ei taha, st motivatsioonis on küsimus.
      Või et milleks piinata last selle va R tähe hääldamisega, nii palju vaeva, las ta räägib ilma R-ita, küll see ükskord tuleb.

      Kustuta
    3. Jah, tegelikult on sedapidi ka ärritav muidugi. Mu sõbranna psühhopaadist lapseisa pidavat ka talle põlastavalt ütlema, et "äkki kui sa oma nina raamatust välja tõstaksid, teaksid veidi rohkem maailma asju." Ja naisterahvas ei loe Cartlandit, vaid lihtsalt tüüp ongi ise omast tarkusest kõiketeadja.

      Kustuta