Mängud emotsioonidega

Vaatasin täna üht videot, ühel vastuolulisel teemal, millel ma peatuda ei tahaks, tahtsin lihtsalt kuulata seisukohti, erinevaid. Selle asemel pakuti mulle emotsioone - tunne kaasa, kas pole jube, hirmus, kohutav, pisarad voolama. Vihastasin, panin video kinni, lõpuni ei vaadanud. Mis mul neist emotsioonidest kasu on, ma tahan fakte, graafikuid, arutelu.

Ma ei kannata, kui mu emotsioonidega mängima hakatakse. Olen sellest seoses õudusfilmidega juba kirjutanud ka. Ma ei ole tuim, ma olen üle keskmise emotsionaalne, pole vaja lisastimulatsiooni, saan ilma selletagi aru, milles kühvel. Kas mõnele on seda vaja? Et ilma pisarateta ekraanil ei jõua kohale, et olukord on sant? Minu jaoks on see ebaeetiline müügistrateegia. Tahtsingi kirjutada, et ma ei kannata müüki, samas lõi pähe, et see on lihtsalt üks strateegiatest. Teise poole jaoks on ehk samasugune õõvastav strateegia faktide ja graafikutega pähe lajatamine. Nende jaoks on see ebaeetiline müük - sind külvatakse üle keerulise infoga, milles orienteerumine võtab aega, lihtsam on kuulata "lihtsa inimese" hala, kedagi subjektiivset sündmuste keerisest. Tema ju ei müü, tema on aus ja autentne.

Millest see eelistus sõltub? Kes keda usaldab? Ma arvan, et samamoodi jaguneb seltskond kõigi teemade puhul ning seepärast valitakse strateegide poolt nii sageli ka kesktee - sõnumit edastab keegi tuntud ja autoriteetne, kuid ometi oma: ega Anne Veski (täiesti suvaline näide) ju saasta ei reklaamiks! Isik valitakse siis vastavalt eeldatavale sihtgrupile. See ilmselgelt mõjub. Isegi kui negatiivses võtmes - ma ei taha ennast seostada asjaga, mida peab heaks see igavene jätis ja amoraalne tüüp! (Ma ei mõelnud Anne Veskit, eks). Alateadlikult kipun ma eelistama seisukohti, mida toetavad minu jaoks autoriteetsed inimesed. Ma ei taha ju kuuluda sinna teise gruppi, kus on need emotsioonide õnge minejad, imelikud, enamasti harimatud ja kitsa silmaringiga tüübid. Vahest eksib mõni teinegi sinna ära, aga no eks mina olen oma hinnangutes ka vahetevahel ekslik, küllap ma ei tundnud toda inimest siiski piisavalt, ilmselt ta ikka on seda seltskonda väärt jne.

Muuseas, emotsioonide juhtimisega võib meil miljonäriks saada, keegi Ingvar Villido olevat väidetavalt saanud. Esimest korda kuulsin eelmisel nädalal seda nime, juhtivat hetkel raamatumüügi edetabelit. Üritasin siis uurida, kes on see mees, kes emotsioonidest kõike teab. Kust ta oma teadmised ammutanud on? Ma ei suutnud leida midagi täpsemat kui " Ingvar Villido, kelle põhikompetents on teadlikkus ning selle parem rakendamine edukuse ja heaolu kasvatamiseks. Ta on arendanud ja õpetanud teadlikkuse rakendamist üle 25. aasta. Ingvar Villido on tegelenud joogalike (mitte jooga, pigem nagu mingi juustulaadne toode siis) õpetustega alates 1983. aastast. Villido on uurimismeetoditelt teadlane, kuid praktik, mitte teoreetik."
Tõeline self-made man, tuleb välja. Mina ei saa sellest aru, kus on tõestatud teadmised, faktid, lõpetatud koolid? Lihtsalt  - koolitustel käinud inimesed ja raamatuostnud ei saa ju eksida? Ma võiks ju ka öelda, et olen enesearendusega tegelenud aastast 1981 (õppisin käima, rääkima jms), kõik olen omal nahal järele proovinud, mida räägin, st absoluutselt teaduslik meetod, põhimõtteliselt võin end teadlaseks tituleerida küll. Milleks mingid tõendid või tunnistused, piisab karismast. Aga näe, piisabki. Ja üha enam tundub, et minusugused, kes lisaks emotsioonidele uskumiseks ka muud vajavad, on vähemuses.