Kuulasin viimasest "Rahva oma kaitsest" Mart Juure tarka juttu selle kohta, kuidas kõige parem tunne on see, kui kõik on tehtud, saab jalad seinale visata ja õndsalt ohata. Selle tunde saavutamiseks tuleb lihtsalt kõik enne tähtaegu varakult valmis teha, no nii nagu Ivan Orava vanaisa, kel kõik aasta tööd 6. jaanuariks valmis olid. Ma ei saa salata, et tunnen ühisust.
Teeme kõik ette ära! Alustame juba täna, siis on homme hooletu! Viisaastaku plaan poole aastaga! Kõik prokrastineerijad vangutavad nüüd päid kindlasti, aga ma tõesti ei saa teist aru. Ma isegi uurisin, mis hea selle edasilükkamisega kaasneb ja kirjutati, et osadel inimestel edeneb töö pingeolukorras paremini. Mis imeinimesed te olete?!
Juba ülikooliajal valisin ma alati esimesed eksamiajad, et kogu jaanuar vaba oleks (nii sai!), alustasin alati põhimõttel "kõige rõvedam asi esimesena, siis on lihtsam", aga et vabatahtlikult viimase minutini piinelda, seda ma ei suutnud. Lihtsalt ei suutnudki, ma ei saanud magada, tegemata tööd tiirlesid peas, kogu aeg oli õudne süütunne jne. Ometi oli alati karjadena neid, kes sõna otseses mõttes viimasel minutil, minut enne keskööd oma tööd serverisse üles laadisid ja alati ka neid, kes õppejõuga kemplesid, et "ainult 1 minut läks üle ju!". Ma toona arvasin naiivselt, et need on mingid ülemõistuse hõivatud inimesed, sest prokrastineerimisest ei olnud ma toona kuulnudki. Ma alati võdistan õlgu töökuulutuste üle, kus otsitakse hea pingetaluvusega inimest - ilmselt on need kõik edasilükkamiskultuuri esindavate inimeste ettevõtted, sest no normaalne oleks ju, et kui pingeline töö, siis tuleb lihtsalt töötegijaid juurde võtta. Ma eeldan, et kui pingeline, siis on korralduses miskit viltu. No välja arvatud siis igasugused õnnetuste, kiirreageerimise ja ohuolukordadega seotud tööd. Olen hakanud aru saama, et ilmselt ongi kahte tüüpi inimesi - need, kes eelistavadki töötada pinge all ja vajavad tähtaegu motivatsiooniks ning teised, kellel on tähtaegadest kama, nad teevad niikuinii asja kohe ära, et ülejäänud aja molutada. Ennemolutajad ja pärastmolutajad. Iseasi, et ega valida ei saa, ma ei saaks enne molutada, ma ainult muretseks. Huvitav, kas mõlemale poolele tundub, et teist poolt kuidagi teenimatult ülistatakse ja nemad on ebasoosingus? No mulle vähemalt kohati tundub, et need viimase minuti omad on au sees kui inimesed, kellel on alati kiire, kes on nii hõivatud, samal ajal kui minusuguseid peetakse endasäästjateks (et see halva asjana tundub, on omaette teema...), vähesüvenejateks, laiskadeks? "Või temal on kõik tehtud ja meie siin alles hakkame rabama!" Ei saa salata, et see on üks varakult asjade ära tegemise rõõme - näe, mina juba puhkan, nemad alles alustavad!
Noh, kas teil on jõulukingid ostetud? Mul on juba ammu kõik valmis!
Samal teemal: üks inimene internetis küsis mult midagi, millele vastamiseks pean emaga konsulteerima. Vastusega ei ole iseenesest üldse kiire. A ma ei saa rahu! Ema telefon on välja lülitet, vist magab juba. Appi, ma pean kannatama! See asi põletab mind - vastus on nii lähedal, aga ma ei saa seda kätte! Ma peaaegu oleks juba kirjutanud omapoolse vastuse stiilis "ega ma kindlalt ei tea, a vist on nii", aga õnneks sain sõnasabast kinni - sellel ei ole mõtet, kui ma natuke oodates saaks kindla vastuse anda. Kas see on kärsitus? Kas prokrastineerijad ei ole üldse kärsitud? Tahaks selle asja juba kaelast ära saada, tahaks, et ükski kohustus mind kusagil ei ootaks - see on minu väike paradiis.
Stressitaluvus organisatsioonis võib olla nii ja naa. Kõik ju baseerub sellel, kuidas sul lastakse logeleda ja mismoodi on protsessid üles ehitatud.
VastaKustutaNo oleneb, mida stressi all mõelda. Ma ei leia, et on vaid variandid stress või logelemine. Stress on mu jaoks pingeline töötempo stiilis "ei ole kindel, et valmis jõuab". Kui kogu aeg on niimoodi, siis on mu meelest ikka millegagi mööda pandud.
Kustutama töötasin kunagi pikka aega valuutavahetuses. Ma ütleks, et meie töö vajas ka pingetaluvust ses osas, et 10-tunnised vahetused ja eksida ei tohtinud, kogu aeg pidi väga pingsalt kaasa mõtlema. Ja tööd oli hommikust õhtuni. Summad, mis päeva jooksul käest läbi käisid, olid tavainimese mõistes ikka üüratud.
Kustuta10-tunnine vahetus täpsust nõudva töö eest on mu meelest liig ikkagi.
KustutaMa sain oma esimese töö nii, et inimene, kes seda tööd tegi, taheti lahti lasta põhjusega "ei tule enam toime tööülesannetega". Õnneks jäi peale siiski arvamus, et süüdi pole inimene vaid töökoormus ja võeti samale tööle inimene lisaks. Aga ilmselt on tavaline seegi, et oleks lihtsalt vana lahti lastud, uus võetud, kui see ka enam ei suutnuks, jälle uus jne.
Organisatsioonis, kus ma 17a olin, tähendas pingetaluvus ja stress seda, et kuupäevaks xxx peab diiil olema valmis (kvartaane aruandlus ja tulemus), lukus ja ilma vigadeta, allkirjad all. Ükskõik kui vara alustasid, ükskõik kui palju müüki torkisid, ikka oli kliente, kes tulid 2 päeva enne seda xxx kuupäeva ja tahtsid muutusi (st kooskõlastuste draftimist online-süsteemis, nende jooksutamist erinevatel tasemetel, ajavahede jamad, kõik peksid oma diile üles välja, tagasiside aeg suurem, draftimine pudelikael, uus neggo kundega). Kui diil oli müügil committed süsteemides, siis usa oli sellega arvestanud ja see pidi tulema sisse. Muud varianti ei olnud ega ole, müügil uksekaart ei tööta uues kvartalis, kui ei tule. :D Täiesti tavaline seis rahvusvahelises müügis, nõuab paksu nahka ja omamoodi adrekas tekib ka. Pikalt muidugi ei jaksa, aga no 17a ikka jaksasin :))) Meil oli keelatud võtta puhkust või vabu päev kvartali viimastel nädalatel. Üritused, pulmad, matused välistatud. Take it or leave it, enamus muidui take´is, sest oli põhjust ja motti. Niisama kandikul ei anna sulle keegi midagi. See on selline elukogemus, mida kõrvalt on väga raske inimestel mõista. Ma olen loobunud isegi oma sõbrantsidele selgitamast, mis jama meil vahel käib.
Kustutaoot, et jõulupuhkus kui niisugune konkreetselt keelatud? teised istuvad jõululaupäeval kuuse all, aga teie teete tööd?
KustutaMa olen arenenud sinutaoliseks, aga olnud enne viimasele-minutile-jätja.
VastaKustutaPhmt seepärast arenesingi ümber, et ega asjade edasi lükkamisest tulnud tunne mõnus olnud. Pidev pinge ja rahu puudumine - tuli ära muuta.
Ja nüüd ma samamoodi ei kannata edasilükkamisi. Isegi kui need on vajalikud. Isegi kui EI SAA veel teha, tuleb oodata kuni netist tellitu kohale jõuab - häirib. Pean end teadlikult rahustama. Kui pole ajakriitiline asi, saab toime. Aga kui on, on raske.
mul viib asjad viimase minutini vahel perfektsionism. Ehk töö võtab kogu saadaoleva aja, sest alati leiab veel midagi lihvida.
VastaKustutaÜritan ka kohe ära teha, aga sellel on kaks miinust. Esiteks see, kui ma olen juba enne töö alustamist väsinud (nagu ma viimased kaks kuud kogu aeg olen olnud) - väga vastik on alustada tööd läbi väsimuse, kui tahaks ainult pea lauale panna ja magada. Siis ongi vahel mõistlik kõigepealt magada ja siis teha värske peaga. "Vahel", sest alati ei õnnestu magada, samal kärsituspõhjusel, mis sul. Ja siis on hullult vastik, sest tööd teha ei jaksa, aga puhata ka ei suuda.
Teine asi, et tööl on kalduvus juurde tekkida. Kui ma teen kõik hästi kähku ära, siis selle järele jääva aja täidab kohe midagi uut - keegi palub ilusti noh, ja mul pole enam seda ettekäänet võtta, et mul on juba lähem tulevik ära planeeritud.
Ja kui hoida endal kogu aeg tunnet, et kõik tuleb kohe ära teha, siis on ka see omamoodi ärevus - eriti, kui seda "kõike" on mitu. Siis tekitab ükskõik mille tegemine ärevust, et ma ei tee samal ajal teist ja kolmandat asja ja ma hakkan vbla nende kolme asja vahel tõmblema.
Ja see kohetegemise närv ei lähe kahjuks kohe üle ka neil haruldastel hetkedel, kui tõesti midagi uut peale ei tule. Organism on juba harjunud, et kohe-kohe ja kiire ja ei suuda puhkuserežiimile üle minna. Kõigepealt oleks vaja paar päeva rahunemiseks, kui üldse midagi ei teeks, ja alles siis saaks õieti puhkama hakata - aga siis on raudselt midagi uut juba peale tulemas.
Jah, see töö juurdetekkimine on reaalne miinus. Kuna mina olen ka kogu aeg väsinud, aga mind ei päästa sellest isegi magamine, olen õppinud ütlema, et ma ei jaksa - aga isegi selle peal, et ei jaksa, ma ikka vahel võtan.
KustutaKusjuures alati selliseid asju, mille eest ei maksta. Ma ei tea, miks on kuidagi tunne, et see pole siis päris töö - ma suhtun sellesse ikka samamoodi, ainult raha ei saa.
Samas ega inimesed selliseid asju, mille eest makstakse, mulle ise väga tihti pakkuma-paluma tulegi, nii et vbla see =P
Aga "kõik peab kohe tulema" ei ole ärevus, kui endale öelda, et 200 sõna päevas, siis on päev tehtud vms. S.t. kui panna endale norm "kui see natuke saab tehtud, siis on päev kirjas" ja neid norme kõigi kolme asja kohta, on väga helge ja rahulik olla.
Võib rohkem teha, aga ei pea. Üle normi on kõik juba boonus nagunii.
Pingelise töö ajal puhkama ja veidikeseks ajaks välja lülitama õppisin ülikoolis. 48 tundi järjest enne eksamit õppida, et poolaasta materjal omandada, ei jaksa kuidagi. Kui tundsin, et mõte hakkas laiali valguma oli selge - efektiivsus kannatab. Magasin tunnikese, kaks ja hakkasin värskelt uue hooga peale. Kellaajal ponud tähtsust nagu praegu twitteris😁 Sellises tempos muidugi kaua vastu ei pea normaalne inimene.
Kustutapraegu on hea näide - ma olen hetkel puruhaige, palavik, kurguvalu, süda paha jne, vaevu jaksan istuda, aga see tunne, et kättesaadud töö tuleks kohe ära teha, ajab närvi, kuigi tähtaeg on 10 päeva pärast, ja tegemist on kõigest 2-3 päeva tööga, äärmisel juhul 4, kui väga rahulikult toimetada.
VastaKustutaAinus lohutus on siin ilmselt see, et ilmselgelt oleks hullem, kui oleks asja edasi lükanud ja haigus või muu takistus oleks tabanud nende kahe viimase päeva jooksul, mil oled plaaninud töö ära teha. Ses osas on viimasele hetkele jätmine ohtlikum, et siis pole enam puhvrit.
KustutaMina väga paindlik, sõltuvalt olukorrast kas prokrastineerija või varakult asjad ära tegija või mõlemat korraga. Stressi ei tekita ükski situatsioon, sest ega maailm sellest kokku kuku kui miski tegemata jääb või üle aja läheb ja kui kukubki, mul pohh😜
VastaKustutaTööl näiteks teen ülesanded kiirelt ära ja jätan paar lihtsat lõpuks, et vahepeal netis istuda, väljas jalutamas käia või lobisedes aega surnuks lüüa. Kui kõik kohe ära teeks antaks uued ülesanded, aga nii on alati midagi veel lõpetada😉 Samas 99% tööst või ülesannetest saab tehtud ennetähtaegselt, ülejäänud 1% pole oluline, keegi ei märka
Kooli ja ülikooli ajal oli nii palju muud ja huvitavat, et eksamiks õppisin veel ukse tagagi enne sisse astumist.
Miks mitte prokrastineerida? Ma muudkui lükkan asju edasi lükkan ja lükkan. Isegi südametunnistus ei vaeva, sest ma tean - ühel hetkel panen kõrvaklapid pähe, mõnikord ei tule sealt muusikatki, kõrvaklappidega inimest kontoris lihtsalt reeglina ei segata (äkki on koosolek?) ja teen intensiivselt ja teatud rütmimustriga kõik edasilükatu hooga ära.
VastaKustutaMa isegi ei oska kirjeldada kui mõnus selline hoogtööpäev on, siuh ja valmis.
Muidu noki nagu kana terahaaval.
Muidugi on eeltingimuseks kindlate tähtaegadeta töö ja teadmine, et tulemuste puudumine ei ole kellelegi takistuseks.
(deem, ma olen surnud ja paradiisis, praegu sain alles aru)
mul on näide tulevikus asuva vaba aja probleemist: üks vana klient üritab üht tööd toppida, jumal paraku mul ei ole seal, kuhu ta pakub, hetkel midagi ees ja mida paganat ma neile ütlen. Sisuline põhjus on "ma ei taha seda riski, et mu aeg on teie töö all kinni ja mul jääb siis tasuvam töö võtmata".
VastaKustuta