Karma on vist ikka olemas (ei ole!), peale seda, kui ma jõudsin halada, kuidas inimesed teatris köhivad, köhitakse mul juba nädal aega kodus samamoodi. Mitte miski ei aita, ok, teatrisse ma neid ei saada, aga päris kuus nädalat kodus ka ei kavatse passida. Mikrol oli A-gripi proov ka positiivne, kindlalt koledama kuluga haigus kui koroona meil - mul pole siin kellelgi iial kuus päeva jutti palavikku olnud, no ikka sellist 39,5 kanti. Samas kummaline, et täiskasvanuile see ei nakanud.
Kodukontor on eriliselt nüri paik, mitte midagi ei toimu, päev otsa ei viitsi end õue vedada, seega kirjutan igavusest sellest, mida internetis näen.
Väsimusest ja pingelisest elust. Meil on tööl praegu "pingeline aeg". Meil on nii, et töö iseloomu tõttu ei ole võimalik koormust ette ennustada ja õnneks on meil nii, et tööl on veidi rohkem rahvast kui minimaalselt vaja just selliste hetkede jaoks, mil korraga palju tööd sisse tuleb. Igatahes täna tegin tööd üheksast poole kuueni, kahe kiire pausiga köögis ja päris kole oli. Mul on hea vaikne töö, aga ikkagi. Ma ei kujuta ette, et ma suudaks üleüldse teha mingeid a la kümnetunniseid vahetusi, mis hõlmavad endas ka näiteks suhtlust jms. Ma olen õnneks enda suhtes leebe ja ei hurjuta, et miks ma ometi rohkem ei suuda, vaid pigem kahtlustan, et ega teised ka väga kaua ei suuda, see kõik tuleb millegi arvelt. Parem mitte alustadagi sellise asjaga. Kaheksa tundi tööd on selgelt liiga palju. Me alustame üheksast ja lõpetame kell neli tavaliselt. Lõuna on sisse arvestatud. Seda selle mööndusega, et kuvariga töö eeldab iga 45 minuti järel 15 minutilist pausi. No me teeme selle pausi ühe korraga ja lõpus ning pausilt tagasi ei tule. Ma vist ei olegi enam võimeline päris tööle minema. Lugesin neid kultuuritöötajate streigi kommentaare ka - et no minge, raisad, tootvale tööle, saate palka ka, mitte ärge istuge niisama perset soojaks. See prolede viha on ikka imelik - olge siis rahul oma tootva töö ja kõrge palgaga, mismoodi te üldse töö ajast kommentaare trükite?
Kohvist pidin ka kirjutama. Nimelt ma jätsin siin mõni aeg tagasi kohvijoomise üldse järele, kui kõrvetised tekkisid. Jõin hommikul võileiva kõrvale vett. Mingit erilist vahet enesetundes ei olnud, kõrvetised jäid järele küll. Ainuke asi, et lihtsalt kuidagi nõme oli. Peale paari nädalat hakkasin uuesti kohvi jooma, kõrvetisi õnneks tagasi ei tulnud. Joon ühe tassi hommikul. Mu meelest on sama asi alkoholiga ka - selleks, et päris karsklane olla, peab ilmselt ikka põhjas ära käima, niisama ei näe ma mõtet. Istun seal kainena kambas - mis ma sellest paremat saan? Milleks keelata endale elu väikesi rõõme kui selle eest midagi etemat ei saa? Keegi jagas mu meelest tabavat kommentaari, kuidas kõik miljokate kirjutet rikkaks saamise õpikud alustavad sellega, kuidas lugeja peaks hakkama kokku hoidma nende väikeste asjade pealt, mis ta elus võib-olla need ainsad pisikesed rõõmud on. Meil oli ju ka siin vahepeal juttu neist kolmeeurostest kohvidest, millest loobudes saaksid...ma ei tea mida, kümne aasta pärast korteri sissemaksu? Ma ei tea, kas see on reaalnegi. Ma ise ei joo kolmeeuroseid kohvisid, aga kindlasti leidub minugi eelarves neid asju, mille ülim ratsionaalsus sealt maha kriipsutaks kui mõttetu kulu. Teooriad muidugi kinnitavad, et elus läheb paremini neil, kes suudavad kasu saamist edasi lükata*, aga ma ikka tahaks näha inimest, kes on ülirikkaks saanud selle nipiga, et mõned aastad paastus.
*Teatud piirini on see õige, muidugi on halb, kui sa kogu oma palga esimesel õhtul huugama paned.
P.S. Afanasjevi "Rail Baltic" on ülikõva. Hoopis teine tera kui "Serafima ja Bogdan", mis mulle meeldis, aga oli selline tõsine kirjatükk või "Õitsengu äärel", mis oli nii segane jama, et jätsin pooleli. Jah, on võrreldud Kivirähki "Eesti matusega", on paralleele küll, aga mu meelest peabki häid jante palju olema. Aga noh, on olemas tõsimeelseid inimesi, kellele Kivirähk ei meeldi ja "Rail Balticu" kohtagi on juba suud viltu veetud. Ma kirjutasin palju häid kilde välja. See on vist parim: "Ma ju tean, millest räägin, ma olen ise sellistest inimestest kuulnud." (lk 33) Peaks oma leksikasse võtma, sest no kohati see blogi siin selline ongi ju...
P.P.S. Tartus mingit erilist lumetormi ei olnud. Esmaspäev oli ainuke päev nädalas, mil oli vaja autot kasutada ja suisa kaks korda ning mitte midagi ekstreemset silma ei jäänud.
Jah, jah, jah!!! kolme-eurosest kohvist loobumise mõttetuse osas.
VastaKustutaTsiteerin iseennast, kirjutasin mõni aeg tagasi nii: "For the record: ma pole latte-investeeringu usku. Tõenäoliselt ei kummardaks ma seda religiooni isegi juhul, kui tükk maad noorem oleksin, sest mis mõtet on elada mingi müütilise helge pensionipõlve nimel, kui see nõuab loobumist igapäevastest väikestest mõnudest? Jaa, mõnele loobumine sobib. Tõenäoliselt sobib lausa paljudele. Mulle mitte."
Ma muidugi lugesin seda, ilmselt sain ka inspiratsiooni, aga ei tulnud meelde konkreetselt viidata :)
KustutaIssake, ei, viidata polnud vähimatki tarvidust! Ega ma _selle_ pärast tsiteerinud. Mulle lihtsalt meeldib omaenda häält kuulata :)
KustutaIdeaalselt peaks igaüks tegema analüüsi kas mingi loobumine sellest tulenevat kasu väärt. Kellelgi pole nii palju pappi, et kõike saad mis tahad, ikka pead millestki loobuma. Arenenud riikides õnneks söök jook selleks pole.
VastaKustutaIse olen lihtsalt koguseid piiranud: üle kolme suure kohvi päevas ei tarbi, käraka puhul tean tunde järgi, millal lisa olemist paremaks ei tee küll aga muudab hommiku uimaseks, suusatades joostes annavad jalad märku kui peaks vaheaja tegema. Tahtejõudu rakendama ei pea, sest lihtsalt rohkem isu pole.
kui sa edasilükkamis kasulikkuse tõestamise all pidasid silmas vahukommikatset, siis sellega on hiljem, kui võeti sotsmajanduslikku tausta arvesse, teised tulemused saadud. Lühidalt - paistab, et nii kommivõtmise edasilükkamist kui ka edasist edu ennustab jõukamas peres üles kasvamine (jõuka pere lapsel pole põhjust karta, et kui ta kohe ei võta, jääb üldse ilma).
VastaKustutaJaa, ma kannatan tänase päevani noorema lapse sündroomi all, mis väljendub selles, et ma söön KOHE ära absoluutselt kõik toidu, mis mu käeulatuses on - sest alateadvuses on vist endiselt hirm, et muidu jään ilma.
KustutaNeid katseid on vist erinevaid olnud, ma mäletan mingit rahaga, vahukommid ei meenu, aga pole kindel ka. See pere taust on muidugi loogiline, teisalt, ka täpselt samadest oludest võrsub erineva ellusuhtumisega inimesi.
Kustutano point oli see, et piisavalt kivistunud klassivahede (st ka võimaluste) korral on ellusuhtumise mõju üsna piiratud.
KustutaJup, olen tuttav nii katse (praegu võid võtta ühe kommi, aga kui ootad, siis X ajavahemiku järel, ma täpset aega ei mäleta, saad teise veel) kui selle ümberlükkamisega.
KustutaJah, tulevast edu ennustas jõukast perest pärinemine ja jah, oodata võtsid jõukatest peredest lapsed, kes uskusid, et saavad hiljem teise veel. Vaestest oludest tulijad ei uskunud sõnu, nende jaoks oli "mis hammaste taga, see oma, lubada võib paljugi, see ei muuda midagi".
Raamatukogudest. Ma ei julgenud isegi lugeda neid kommentaare. Just eile üritasin raamatukoguhoidjale kinkida oma teatripiletit (ma endiselt haige) ja tema vastus: "kaalusin siin oma energiavarusid, 10h tööpäevad ja asendajaid ei ole suvest saadik. Ei saa kahjuks" Juhtkond ei võimaldanud talle isegi suvepuhkust, sest siis oleks tulnud harukogu kinni panna (nad otsivad pikalt uut inimest lahkunud töötaja asemele ja pole leidnud, sest tingimused nagu 2 vahetust, laupäevad tööl ja palk muidugi väga ei ahvatle. Masendav, et inimesed ei kujuta üldse ette, mida ühe harukogu haldamine ja juhtimine linnas tähendab.
VastaKustuta