Minu 2022. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 127 raamatut, mis on kolme võrra vähem kui eelmisel aastal, samas lehekülgede võrdluses (35413 lk) on see aasta aegade parim. Päris mitu tellist sattus ette tõesti ja ka aasta lõppu jääb üks, mille arvustus ilmselt järgmisse aastasse lükkub. Lausa 25 raamatut said minu käest maksimumhinde ja miinimumi ei saanud sel aastal keegi. Pooleli mõni raamat küll jäi ja mõnele ei suutnud hinnet panna, aga üldiselt oli päris hea aasta. 25st maksimumi saanud raamatust ilmus 7 sel aastal eesti keeles, kirja saavad nad lugemise järjekorras ja lingi alt võib leida arvustuse.

1. Kazuo Ishiguro - Klara ja Päike

Kas ei anna sageli väljastpoolt vaataja pilk meie olukorrast kõige adekvaatsemat ülevaadet, ei näita meile seda, mida me asjas sees olijatena ise märgata ei suuda? Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte. Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.

2. Tommi Kinnunen  - Ei öelnud, et kahetseb

Naiste valikud või "valikud" sõjas. Hästi kirjutatud raamat sellest, kas peale sõja lõppu on võimalik eluga edasi minna ning mis hinnaga. Pani mõtlema sellele, kuidas sõda mõjutab inimesi isegi mitu inimpõlve hiljem ja kas saab üldse imestada sõjajärgsete põlvkondade eelarvamuste, alalhoidlikkuse või usaldamatuse üle. Teemast hoolimata ei olnud kole raamat, hästi ilusasti kirjutatud ja inimlik hoopis.Fre

3. Mikko Rimminen - Õlleromaan

Johhaidii - nii hea raamat ja Goodreadsis nii kehv keskmine hinne? Täielik seisundiromaan, kus mitte ühtki olulist sündmust ei juhtu, aga atmosfääriloome on nii ehe nagu tiksuks ise tüüpidega kaasa. Oivaline sõnakasutus - millised metafoorid! Ja seda kõike ilma tüütu tundeta, et autor on hullult pingutanud kildu rebida ja higipull otsa ees sõnu seadnud. Selle kõige juures kindlasti ka imetlusväärne tõlge, et sellist stiili usutavalt edasi anda. Raamatust kõrgema mõtte ja elamisõpetuse otsijaile pigem ei soovitaks. 

4.  Fredrick Backman - Meie teie vastu

Mulle nii meeldib, et Backman kirjutas seda lugu edasi, tavaline oleks olnud ju esimese osa lõpplahendusega leppida - pahad justkui said palga ja elu oleks edasi läinud. Õnneks Backman näitab ka seda, kuidas sellises olukorras elu tegelikult edasi läheb, inimesed ei unusta ning vägistamise ohver ei muutu üleöö endiseks. 

5. Karl Ove Knausgård - Koidutäht

Tõeliselt omamoodi teos, üks aasta omapärasemaid lugemiselamusi. Muuseas, kui oled kõik üheksa peategelast ja nende seosed endale üles kirjutanud, siis väidetavalt romaanisarja teises osas ei tulevat neist ühtki ette...

6. Jan Kaus - Vaade

Pigem mõtisklused või isegi uurimus kui romaan, aga samas ilukirjanduslikus vormis. Ilus ja sisukas ühekorraga. Kas vaadete nautimises võib peituda inimeseks olemise essents? Kas oskus vaadelda ennast suure süsteemi ühe osana on vaid inimliigile omane? Kas me elame selleks, et vaadelda?

7. Doris Lessing - Kõige ilusam unelm

Tegelikult ilmunud eesti keeles juba varem, aga sel aastal uus trükk Varraku kuldsarjas. "Kõige ilusam unelm" räägib inimestest. Sellest, kui hirmus raske on inimeseks saada, inimene olla ja et kõigi äpardunute kiuste leidub siiski ka mõni, kes hakkama saab. Aga üldmuljet see ei muuda. 

Kummalisel kombel on selle aasta raamatuelamused kuidagi meessoo ja Skandinaavia poole kaldu. Mõtlesin siia top10 täis saamiseks lisada kolm viiepunktiraamatut, mis ilmusid 2021, aga said loetud sel aastal. Noh, tuli veidi rohkem, sest ma ei osanud valikut teha.

8. Venda Sõelsepp - Kolõma - kole maa

Meie peres oli "Gulagi arhipelaag" raamat, millel oli eriline koht, Varlamovit või Sõelseppa siis veel lugeda ei saanud. Sõelsepp on väidetavalt ka ainus eesti kirjanik, kes oma vangilaagri kogemuse ilukirjanduslikus vormis raamatusse raiunud on. Mu meelest on oluline sellest lugeda ja teada.

9. Eia Uus - Kirjad Buenos Airesest

Mitte tavaline reisiraamat. Eia oskab nii märgata kui ka kirjutada. Pigem ilukirjandus, isegi poeesia.

10. David Vseviov - Onu Moritza sõnaraamat

Üks selle aasta muhedamaid lugemisi. Absurdimaiguline kodusus, millest õhkub helget ja mitte-nii-helget nostalgiat.

11. Bill Bryson - Jalutuskäik metsas

Kui see teid ka metsa ei aja, siis ma ei tea, mis ajaks. Kui Bryson on varem kohati igav või tüütugi tundunud, siis selles raamatus ei olnud. Ameerika jalgsimatkarajad jäävad ilmselt endal elu jooksul läbimata, õnneks on Bryson kõike vägagi elavalt kirjeldanud. Muhedat inimlikku rumalust on siin ka muidugi omajagu nagu ikka siis, kui Bryson inimeste keskele lasta. 

12. Hervé Le Tellier - Anomaalia

Raamat, mis algul ei saa vedama ja siis pidama. Mulle meeldis algus ja need karakterid tegelikult ka, lihtsalt ma ei kujutanud ette, mille kõigeni see lõpuks välja viib ja kas mul jätkub jaksu, et kõik see suur hulk tegelasi meelde jätta.
Raamat, milles on üheskoos lüürikat ja õõva, armastust ja krimi, huumorit ja traagikat, ulmet ja realismi, luulet ja mõtlemapanevust. Üks väga äge kompott. Mida sina endaga teeksid?

13. Andrus Kivirähk - Mälestused

Mõtlesin, et panen hindeks nelja, sest see muuseumi osa ei olnud ehk tõesti kõige põnevam, aga siis otsustasin kohe kiusu pärast ikka viie panna, sest kogu see temaatika meenutas mulle kangesti mu enda lapsepõlve, kui sai koolis ikka kirjandeid vihutud ja täiskasvanud plaksutasid käsi, et on ikka lapsel fantaasia, sest kus võimalik, seal mina mõne kitse, kurgi või tolmurulli sisemaailmaga tegelesin. Ja nüüd nad ütlevad Kivirähki kohta, et lati alt läbiminek?! Millest küll selline topeltmoraal - ärge tulge mulle ütlema, et ma olin omal ajal andekam kui lugupeetud menukirjanik!
Ma jumaldan head karakteriloomet isegi juhul, kui kõik saab ära öeldud ühe leheküljega, mõnes mõttes seda enamgi. Erilised lemmikud olid muidugi "Jalgratas" ja "Puss".

14. Thomas Bernhard - Hukkasaaja

Üldiselt ma ei kipu armastama raamatuid, mille tekst on ebatraditsiooniliselt üles ehitatud. Kui teadjad räägivad "originaalsest keelekasutusest" või "mängulisest lähenemisest keelele", siis mina tavaliselt kehitan õlgu ja kiunatan "aga seda on võimatu lugeda ju!" Siingi on tekst esitatud ühe pika massiivina, ei mingeid lõike, taandridu, peatükkidest rääkimata ja kõik see ühtse vaba mõtte vooluna sisaldades endas paraja annuse kordusi, hüppeid aegades, teemades, aga see kõik kokku moodustab pingelise ja nauditava atmosfääri. Tekst haarab kaasa ja tahaks päriselt teada, et "mis siis sai?" Samas "saab" siin täpselt nii palju kui tavaliselt elus, ehk ei midagi erilist. Hakkasin mõtlema, et ehk meeldis mulle raamat eelkõige selle tõttu, et autori mõttevoog sarnaneb paljuski sellega, mis mul endal peas ja need muude kirjanike mõttevood, millesse ma süüvida ei ole suutnud, lihtsalt erinevadki nii palju minu omadest? Keegi ei tea ju, mis kellelgi teisel kõrvade vahel toimub. Minule Bernhard meeldis väga ja loeksin hea meelega ka tema teisi teoseid, kuigi mõne aja pärast siiski. Ei saa ju salata, et midagi eriliselt positiivset ja hingekosutavat autorilt oodata ei tasu. Tõlkijale aplaus, lisaks ka põneva lõppsõna eest!

15. Éric Vuillard  - Päevakord

Minu jaoks oli selle raamatu puhul olulisem "kuidas?", mitte "mis?". Taaskord üks mu lemmikžanre - ajaloole liha luudele kasvatamine ja mind tõepoolest ei huvita, kas kõik ikka oli päris nii nagu kirjanik kirjutab. Selline pool-ilukirjandus tundubki segadusse ajavat - kumb ta siis ikka on? Kust läheb piir? Auhinna sai autor igatahes ilukirjanduse eest. Ma annaks ka, sest väga hästi ja võimsalt kirjutatud. Ei tabanud seda tagantjärele targutavat ja ennast paremaks pidavat nooti siin, mida mõned arvustajad on maininud. Mulle mõjus see pigem vaheda huumorina. Sellisena, mis vangutab pead ja ohkab, mitte ei ütle, et näe, nii see käib, miks keegi peale minu ei märka! "Jutustamiskunst on juba kord niisugune, et midagi süütut siin ilmas ei ole." (lk 24). 

16. Tsitsi Dangarembga  - Närvilised olud

Kes otsib siit väga eksootilist Aafrikat, ilmselt pettub. Mind hämmastas kõige rohkem, kuidas 70ndate Rodeesia meeste ja naiste seisukohad meenutasid mulle nii väga neid, mida mäletan 90ndate Eestist. Loomulikult olid raamatus need puhtamal kujul, aga huvitav oli lugeda, kuidas patriarhaadi põhitõed ja alussambad on ikka need samad, mis mõjutavad inimesi eri aegadel ja eri kohtades. Mulle meeldis, et autor oli jutustajahääleks valinud täiskasvanud naise oma, kes oma lapsepõlvele tagasi vaatas. Ilmselt tekitas see kohati olukorra, kus noor neiu tundus oma mõtetes kuidagi liiga küps, aga samas oli seesugust eneseanalüüsi nauditav lugeda.
Meeldis ka raamatu järelsõna, kus pealkiri ja raamatu moto põnevalt lahti seletatakse. Mis muud, kui neuroos areneb olukorras, kus erinevad rolliootused üksteisega raginal põrkuvad. Kuidas olla noor mustanahaline teiste heldusest sõltuv haridushimuline naisterahvas riigis, kus valitseb võõrvõim ja kus enda harimine võrdub sattumisega võõrasse kultuuriruumi ning eemaldumist omast ja turvalisest? Kas kooli minnakse selleks, et muutuda ise või selleks, et muutuda paremaks tulevaseks abielupartiiks? Miskipärast meenus kodumaine "nali" - mis on ühist naisteadlasel ja meriseal? Kes vastust ei tea, lugegu Marianne Mikko "Naise kohta", seal neid "talupojatarkusi" veel mitmeid.