Kuidas laps sinust inimese kasvatas?

See teema on mul ammu mõtteis mõlkunud, aga viimase tõuke sain Katarina von B blogist, kus ta ühest luulekogust kirjutas. Mina seda luulekogu lugenud ei ole, seega minu mõtted konkreetselt sellest ei tulene  ja võib üldse olla, et mina loeks sealt erinevalt Katarinast hoopis miskit muud välja, aga kirjutada tahaks sellest, kuidas emadus (ja ka isadus, aga kuna ma identifitseerin end naisena*, siis kirjutan oma mätta otsast (pun intended)) inimest muudab.

Niisiis, selge see, et lapsevanemaks saamine muudab igal juhul elukorraldust, selle vastu ei saa, aga olen tähele pannud, kuidas väga suur hulk igasugu kuulsusi ja "kuulsusi" ning niisama intervjueeritavaid kukub seletama, kuidas vanemlus neid inimesena muutnud on. "Alles emaks/isaks saamine õpetas mulle ...", "Õpime lapsega koos/laps on mulle õpetanud.." Mulle on jäänud mulje, et see ei ole isegi suusoojaks öeldud, paljudel ongi kuidagi nii, et nad muutuvad. Selgelt on mul meeles kuulsustest näiteks Kelis, kelle loos "Brave" on read: "It was crazy, had a baby, he's amazing, he saved me And this time it's just us You raised me up, I can say that" Ja peale seda lugu hakkaski ta tegema mingit igavat vanainimestemuusikat...:D Enda puhul mäletan ka, kuidas inimesed tulid küsima, et "noh, kuidas nüüd on teistmoodi olemine?" Ma ei osanud midagi öelda, sest see oli mu jaoks nagu pigem töökoha vahetus (mitte et ma sedagi eriti oma elus teinud oleks..) - vahetusid olud, aga mitte mina ise. Ma kohanesin olukorraga, sukeldusin sellesse, aga olin ikka edasi mina ise, minus ei toimunud mingit muudatust ning pärast kriitilise perioodi möödumist (ma nimetaks jah imikuiga nõnda) võisin õndsalt ohata, et oo, saab end taas inimesena tunda, tere taas, vana hea normaalsus! Ma ei tulnud sellest kogemusest välja kuidagi arukamana, elutargemana, kannatlikumana, rahulolevamana. Mul oli lihtsalt hea meel, et ma kuidagimoodi hakkama sain. Kui midagi õppida, siis seda, et kõik läheb kord mööda, aga no seda ma tõesti aimasin varem ka, kuigi esines (ja esineb siiani) olukordi, kus mul on raske seda tõde uskuda. 

On igasugu lehekülgi nagu "tark vanemlus", "abiks lapsevanemale" jne, aga ma ei ole iial neid avanud, sest miskipärast olen veendunud, et ega sellest teooriast suuremat kasu ei ole. Küll ma ikka midagi valesti teen, pole vaja lugeda, mida kõike. Huvitav on ka see, et kui nüüd on igasugu beebigrupid, siis "minu ajal" olin esimene lapsega küll mingis rasedate foorumis, aga see lagunes kohe laiali kui prouad poolduma hakkasid. Pärast seda oli igaüks oma eluga üksi ja foorumisse enam ei jõutud va üksikud erandid. Teise lapsega ei olnud ma isegi kuskil rasedate grupis. 

Hästi palju oli ka seda, kuidas mulle "vanemate ja kogenumate" poolt seletati, kuidas ma kindlasti hakkan mingeid asju tegema-armastama, kui lapsed saan. Aga ma ei hakanud, absoluutselt. Ei triigi taskurätte, üldse midagi ei triigi, ei tegele käsitööga, ei kaunista kodu ja mitte mingil juhul ei nõustu sellega, et igatsen jubedalt laste beebiiga taga ja nendin, et mida vanemaks laps saab, seda raskemaks läheb. Ma olen isegi nii julm, et arvan, kui kellelegi nii tundub, siis ilmselt on ta kusagil ise mööda pannud.

Mis mu jutu mõte oli? Vist vaielda vastu sellele arusaamale, et inimesed muutuvad peale lapsevanemaks saamist oluliselt (paremuse poole). Sellel arusaamal võivad olla ka täitsa kurvad tagajärjed, kui näiteks kedagi ei kutsuta enam lastetute sõprade seltskonda, sest "tal on nüüd uus elu ja uued huvid". Sunniviisiliselt teiste beebiemmedega suhtlema suunamine ei ole tore. Meenub, kuidas mu mees ei tahtnud noore isana ühele inimesele külla minna, sest too oli kogenud isa ja kippus oma kogemust teistelegi jagama - seega ei ole ainult naiste mure.

*Seda nalja ikka teate "Although I was born visible, I now identify as invisible—I am Transparent. My pronouns are: Who/Where" Autor on vist siin, aga kindel pole.  Mitte et ma transfoob oleks, lihtsalt naljakas.