Puhkuselt tagasi

Tuleb tunnistada, et sel aastal oli kuidagi täiesti ideaalne puhkus. Mitte midagi asjalikku ega kasulikku ei pidanud tegema ja ilmad olid ka viis pluss. Mida aga tehtud sai?

• Munamäe otsas käidud sel suvel juba teist korda. Sel korral liftiga, sest trepist on ikka liig.
• Telgitud, õnneks minu puhul vaid ühe korra. Käisime Lemme telkimisalal, kus muidu oli kõik väga tore - meri kohe telgisuu ees ja imeilus päikeseloojang. Aga miinusteks siis inimesed - eks ikka mõnus tümakas, mis küll suudeti kuskil peale südaööd kinni panna, seejärel mingid öised saabujad, kes otsustavad loomulikult oma telki sinu oma kõrvale püsti ajama hakata (kottpimedas) ja kasutavad madratsi täis pumpamiseks elektrilist pumpa, mis undab nagu hambapuur, seejärel kell viis ärkavad varesed, kõrvaltalu kukk ning kõrvaltelgi unetu vanamees, kes ümber telkide kooserdab ja pidevalt köhatab. Puhkus...Aga muidu puhkasid inimesed seal suisa nädalate kaupa, ilmselt olen ma oma pirtsakusega vähemuses.
• Seejärel põgenesime suvilasse, kus ikka magada ka saab ning külastasime Sagadi puupäevi, mis juba teist aastat järjest meil plaanides kui väärt üritus. Püüdsime kala, istusime öö otsa kohalikus lokaalis ja magasime DJ Bobo maha ning ilmselt olime tunnistajaks uue Pühajärve Beach Party sünnile (mis ilmselt kiiresti ära keelatakse, arvestades politsei, turvafirmade ja kiirabi suurt kontsentratsiooni asulas ürituse vältel).
• Külastasime Kuremäe kloostrit, kuhu ateistist esivanem ei lubanud rätti kaasa võtta, sest see olevat usklike ees lömitamine ja nii me sisse ei saanudki. Püha vett jõime ka pigem vajadusest end + 32 kraadi juures jahutada kui siirast soovist puhastatud saada.
• Deja vu minu lapsepõlverannas Alajõel, kus tollal asutuste puhkebaasid asusid, aga mis praeguseks hetkeks on kõik ära erastatud ja mitte eriti hästi ligipääsetav. Igatahes midagi oli tollest 25-aasta tagusest massiivsest puittrepist veel alles, mis vanasti randa viis:
  
  Aga lõhn ja tunne ja lainemühin ning surnud kalad - see oli kõik sama. Pisara võttis kohe silma ja kananaha ihule.
• Alutaguse seikluspargis sai suviselt kelgutatud ning Kiviõli seiklusturismi keskuses tuhamäe otsa ronitud (L. ka bagiga alla sõidetud, mina tegin pilti ja avastasin, et fotograafiks olemine rikub igasuguse elamuse).
• Seejärel Läti-Leedu reis marsruudil Cesis-Jurmala-Liepaja-Palanga-Nida poolsaar-Jelgava. Cesis oli imelise vanalinnaga armas linn. Jurmala võlust ei saanud ma aru - pigem selline meie Narva-Jõesuu suurem vend, kus uusehitised võtavad suu lahti aga samas kõrval on nõukaaegsed tühjalt seisvad kolossid. Ei, tegelikult oli äge, aga ma ei saa lihtsalt aru, miks seal niiiii suures mahus neid uusehitisi on ja kes neisse kortereid ostma hakkavad? Kas praeguse olukorra taustal neid vene turiste sinna ikka jagub sellisel hulgal? Huvitav oleks nii kolme aasta pärast uuesti minna ja vaadata, mis seal saanud on. Liepaja rand oli võimas. Mitte mingi laht, vaid merele avatud pikk rand, kus ikka lained üle pea tõusid ja lihtne inimene ujuda ei saanud. Palanga oli selline Jurmala väike vend, kuidagi kodusem ja mitte nii pilvedesse kõrguv. Nida poolsaar oli minu jaoks reisi kauneim koht - tohutud liivaluited ja ka meie mõistes korras külakesed (sest muu Läti-Leedu jäi mu meelest ikka silma sellega, et pool oli kaasaegne, pool aga üheksakümnendate aastate algus). Kogu reisi vältel ööbisime ette jäänud hotellides, tagasiteel ühtki eriti ette ei jäänud ning otsustasime öö veeta esimeses teel jäänud suurlinnas, milleks osutus Jelgava. Selline meie Kohtla-Järve moodi tööstuslinn, kus omal ajal busse tehti. Õnneks jäi silma silt Hotell Jelgava ja saatsin L.- i diili tegema. Tuleb siis tagasi, et meie tuba pidi olema kuskil külje peal trepist alla. Möh? Vaatepilt oli selline:
  
  Ma siis naersin, et no see küll ei ole, see ju mingi harjaruumi uks vms aga eksisin. Just see oligi ja muuseas veel suisa pulmasviit. Maa-alune ühe aknaga (see, mis pildil õhutusasendis) kahhelkividega kaetud pulmasviit. Saun ja duširuum olid sees, köök ka, aga no ikkagi - maa-alune! Peaaegu akendeta! Ja kahe kaheinimese voodiga! Miks? Mingi svingerite pulm? Ei olnud enam viitsimist ümber vahetama ka hakata ja nii siis nautisime oma sviiti. Eks seal ilmselt enne oli mingi kahtlase väärtusega asutus sees olnud, aga noh, elamus seegi.
• Jääaja keskuses käisime ka. Soovitav minna ilma lasteta, sest meie oma kartis kõigepealt mammutit ja kui hirm üle läks ei kartnud enam keda kuraditki ega lasknud meil väljapanekuga tutvuda (väga palju on lugeda).
• Viru Folgilt sai läbi hüpatud, retrodiskol öö otsa maikas ja lühikestes pükstes ringi lastud (meie kliimas ikkagi) ning muidu lõpmatuseni grillitud ja chillitud. Meres ujumas käidud, kui veetemperatuur oli + 25. Spa-s ujumas käidud ja koledaid soolehaigusi mitte saadud.
• Oma sünnipäeva peetud, mida kroonis sel aastal musiskandaal (Evelini oma ikka, mida ma arvan - no eks ikka seda, et inimesed oleme me kõik, aga miks üldse jamada kui armastuse otsa saamisel võiks ka lihtsalt lahku minna. Neil ehk PR-meeskond ei luba muidugi. Annavad veel lihtinimesele halba eeskuju...). Kingiks sain 2 raamatut ja esivanem vihastas, et ma polnud päeva temale broneerinud ja julgesin külalisit vastu võtta.
• Hunnik raamatuid loetud, millest kavatsesin kindlasti kirjutada, kuid mis on juba meelest läinud. Märksõnad - lisaks luuleandele kirjutab Mait Vaik ka jube head proosat, "Kas süda on ümmargune" teine osa ajas hulluks, kuna peategelane võttis kogu seda tunnetevärki mu meelest liiga tõsiselt, aga kokkuvõttes oli huvitav lugeda, kuidas on olemas inimesi, kes on minust nii kapitaalselt erinevad (ja õnneks ei pea ma päriselus nendega ruumi jagama..).
• Mini võitis joonistusvõistluselt kaisukuke (ok, see loositi osalejate vahel välja) ja otsustas, et tema enam tantsida ei taha, vaid läheb sel aastal teadusringi. Juhhuuu! Muuseas, teadusringis käib ainult üks tüdruk, teised kõik on poisid - ma taas naiivselt imestasin, et ongi nii või? Ma loodan, et mini ei taha sinna AINULT selle fakti pärast minna :P

Et siis - tere, sügis? Ma kordan, et vanasti oli minu sünnipäeval ALATI kesksuvine leitsak ja ma olen ALATI pildil oma Hiina kleidis (tänapäeval on kõik Hiina kleidid, aga tollal nimetati mingeid poppe satsilisi lastekleite nii). Mis siis nüüd toimub, et augusti lõpus on sügis käes? Kui nii võtta ja meenutada, et jaanipäeval tuli rahet, siis ongi suveilmu vaid ühe kuu jagu. Sel suvel oli nii poolteist kuud. Vedas vist.

Puhkusele

Poolteist päeva veel vastu pidada, siis algab puhkus. Praegu on muidugi eriti hea aeg puhkust oodata, kogu aeg vaatad ilmateadet ja kardad, et kohe saavad ilusad ilmad läbi. Juba teatati, et selle nädala lõppedes on suvega selleks korraks ühel pool kah. Ma ei kujuta ette, kui saaks suvel vaid kaks nädalat puhkust nagu suur osa inimesi, kes siis pöialt peavad hoidma, et just need kaks nädalat ei oleks suve ainsad koledad päevad. Igatahes on kogu aeg teema, et kas sel aastal veab puhkusega või mitte. Muidugi võib ju osta piletid Türki, aga siis selgub raudselt, et just sel ajal olid Eestis ilusamad ilmad kui Türgis.
Tegime lastele ID-kaardid kah, aga tuli välja, et kui ühel tuvastati kodakondsus kohe sünnil, siis teisel seda ei tehtud ja seetõttu läheb tema omaga kuskil 20 päeva. No mis mõttes? Kui nad on ühtede ja samade vanemate lapsed, kas siis ei ole kuidagi loogiline, et nad mõlemad on kodakondsuselt eestlased, ilma et seda kuskilt andmebaasist järele vaatama peaks (ja järele vaatamiseks kulub 20 päeva?). Ehk siis ilmselt saame need kaardid kätte selleks ajaks kui puhkus enam-vähem läbi. Oma lollus, mõtlesime, et saab nädalaga nagu täiskasvanutel.
Suurel osal inimestest pole isegi mitte seda lõbu, et perekond saaks koos puhata. Kohutav! Ma ükskord puhkasin üksi. Olin Tähtsas Ministeeriumis uus töötaja ja sain ainult 2 nädalat puhata ning veetsin selle +30 kraadises pealinnas Stroomi rannas pooleldi riides mööda veepiiri jalutades, sest isiklikke asju ei saanud ju valveta jätta, et ujuma minna. Kõige mõttetum puhkus üldse.
Ma ei päevitu ja mu ühel käel oli mõni aasta tagasi 56 ja teisel 58 sünnimärki, ehk ma ilmselt ei tohikski seda teha, aga pole mingit puhkust ilma rannas lamamata. Mere ääres, eelistatult. Puhkuse ajal ei tohi olla linnas. Puhkuse ajal tunnen ma kogu aeg kuklas, et puhkust ei tohi raisata. Teatud tööalastel põhjustel on meil puhkus alati augustis ja siis ma lähen alati marru kui algavad koolimüügid jms, mis üritavad mulle meelde tuletada, et suvi on läbi. EI OLE! Suvi saab läbi septembris, mitte juuli lõpus. Enamik inimesi puhkab vist juunis-juulis, aga siis on teistpidi jube tagasi tööle suunduda kui suur suvi alles kestab. Puhkusega saab ju üks aasta läbi ja algab uus. Mul hakkab uus aasta ikka alati septembris.

Tissiteema

Viimasel ajal on tissiteema jälle aktuaalseks saanud. Seoses vulgaarse dekoltee ja muuga, näiteks loen hetkel J. Eugenidese "Middlesexi". Mitte, et see teema minu puhul kunagi kuhugi kadunud oleks.
Raamatus topib hermafrodiit salvrätikuid rinnahoidjasse, mille ta lõpuks suure mangumise peale ema käest saab. Ma tean ka päris tavalisi neiusid, kes niimoodi teinud. Ja ma ei ole neid kunagi mõistnud. Ma ei ole mõistnud, MIKS ootasid tüdrukud juturaamatutes, et neile kasvaksid rinnad. Minu maailmas olid rinnad häda allikas mitte mingisugune uhkuseasi. Rinnad võrdus häbi. Rindu tuli peita. Ainsad rinnahoidjad, mis minusugusele kõlbasid, olid minimeerivad, teistsuguste olemasolu enda numbrile avastasin ilmselt kahekümnendate teises pooles. Suurte rindadega naised, kes oma viga rõhutasid, olid labased. Suurte rindadega naine tohtis kanda ainult teatud lõikega pluuse ja kleite, varjama enda labasust sallide ja kraedega. Sest muidu võis keegi tähele panna. Praegu mõtlen, kas see oli osa kasvatusest, mis peab oluliseks õpetada naisi riides käima, mitte aga mehi mitte vägistama? Kas see kõik oli minu kaitsmiseks? Oeh, siiamaani on meeles õudsed alandused, mis ilmselt ei pidanud üldse seda olema, kui seisin klassiõega kooliarsti kabinetis ja arst ironiseeris, et peaksin enda üle uhke olema, mitte nurgas kägaras kössitama, sest teised olevat minu peale kadedad. Või kui vabameelne kunstiõpetaja ütles mulle teiste kuuldes, kuidas esimene asi, mida minu puhul tähele pannakse olevat need õudsed asjad. Ma tahtsin häbist maa alla vajuda. Teate küll neid pikki tüdrukuid, kes käivad küürus, et lühemad välja paista ega mõista, et nad on modellimõõtu? Ma ei julgenud ka ennast sirgu ajada, sest teate küll, "selg sirgu-rind ette". Mingi aeg kasvasid teised tüdrukud järgi ja osadel neist avaldus sama viga, mis minul, kuid kummalisel kombel nad ei põdenud selle käes nii nagu mina. Nad julgesid kanda maikasid ja V-kaelusega pluuse (mida moežurnaalid muuseas suurerinnalistele soovitavad) ning minna randa bikiinides, mitte lamendavas trikoos. Ma saan aru, et mingisugune moealane nõu on noorele inimesele vajalik, näiteks rinnahoidjat peaks suurerinnaline kandma, sest muidu tulevad seljavalud ja muidu on kah valus liikuda, seda aga mitte stiilis "sul on midagi viga ja seda tuleb varjata". Eks ikka langeb pilk peale mõnele "viiner kiles"-tüüpi riietujale, aga pigem tundku ennast ise hästi kui kandku sunniviisiliselt kartulikotti ja tundku, et teatud kehatüüp muudab inimese iseenesest labaseks.
Aga üldiselt oleks jube hea kui inimesi nende sekundaarsete sootunnuste alusel ei hinnataks. Ses osas on meestel taaskord rohkem vedanud.

Ettevaatust! Sisaldab pilti vulgaarsest neegrip****ga naisest!

Üldiselt tundub, et nii mõnelgi blogijal on oma emaga mõningaid lahkhelisid. Ei saa ka ise seda salata, aga üldiselt olen üritanud asja huumoriga võtta. Muudmoodi lihtsalt ei saa. Täna aga sain seesuguse üllatuse osaliseks, et see varjutab juba ka huumori.
Eks ikka mitmed on kahtlustanud mul erinevaid komplekse - nii et siit ta tuleb - kõigi minu komplekside allikas: ostsin endale selle kleidi (Ophelia on kergelt Courtney Love'i fänniteema ja ei ostnud ma teda sellise õudse hinnaga nagu praegu näha), panin selga, läksin sõbrannale külla ja viisin lapsed ema juurde. Ema vaatas, näkku ilmus põlastav ilme ja ta ütles: "No ma ütlen ausalt, sellised kleidid ei sobi sulle. Sul on ju neegri perse! Samasugune nõgus selg nagu minul. See ei sobi! Tead, prantsuse daamid ei kanna kunagi dekolteed, ei tea miks selline vulgaarne dekoltee meil nii moodi on läinud? Mis see üldse on - jälle sealt viienaelapoest tellitud lirakas või?"
Kui te nüüd loodate midagi eriti võigast näha, siis siit see tuleb - mina oma vulgaarse kerega oma vulgaarses kleidis:

Tagantpoolt pilti ei teinud, hiidperse poleks ilmselt pildile mahtunudki.
Kui ma eelmises postituses kirjutasin mõttetutest inimestest ja nende kriitikast, siis tuleb öelda, et mu ema on hästi hakkama saanud. Seekord ma ei saanud enam isegi haiget mitte, sest see oli lihtsalt niivõrd naeruväärne. Sõbranna juures sai päev otsa neegriperse nalju tehtud. Oleks ta mu kõhupeki kohta miskit öelnud, oleks ma ehk isegi mingit torget tundnud, aga tagumik! Mul peaaegu ei olegi seda! Ehk siis moraal - kui tahetakse haiget teha, suudetakse näha asju, mida tegelikult olemaski pole ning kui neid hinge võtta, võib ise oma hädad vabalt välja mõelda. Ja dekoltee. Kas kõik, mis pole kurguni kinni, on dekoltee? Tahate dekolteed - siin on üks korralik!

Mõttetutest inimestest ka minu poolt

Blogija Printsess kirjutas siin mõttetutest inimestest ja kuigi ma ei ole tema blogi pidev jälgija (ei ole miskit ta vastu, lihtsalt tal nii palju tegelasi seal ja kui algusest peale kursis ei ole, pole eriti mõtet jälgida), siis pidin ju ometi kontrollima ega minust ei räägita. Teema teemaks, ma nii resoluutne vist ise ei ole, olen päris mitut enesematerdajat enda kõrval talunud, mingid piirid kindlasti on - näiteks kui see haletseja nõuab, et sina tema arvamust kinnitaksid "onju, ma olen nii nõme!" - selliste poputamist ma ka ei salli, sest tegelikult nad endast nii halvasti ehk ei arvagi, vaid otsivad pigem tähelepanu. See selleks, igatahes julgeb Printsess seal välja öelda, et tema on enesekindel, arvab endast hästi ja peab end ilusaks.
Seejärel ilmuvad mingi hetk välja paar kommentaatorist "tõekuulutajat" (liiga poppide blogide mure), kes peavad vajalikuks Printsess "maa peale tagasi tuua" - sa ei ole üldse ilus! sul on see viga, too viga ja lõpuks selline häda ka! Heh, minu arvates on just sellised inimesed kõige mõttetumad tegelased üldse. Meil igaühel on oma maitse ning loomulikult ei peagi kõik inimesed kõigile meeldima, aga seda ütlema minna? Minu arvates on need tegelased samal astmel kutiga, kes kord ühte mu meessoost sõpra tänaval ähvardas, et tollel on nii loll nägu, et järgmine kord lööb selle üles - kui küsisime, kes see hull oli, siis vastas tuttav, et täiesti võhivõõras tüüp. Ilmselt oli ka tegemist Printsessi postituses mainitud mõttetute madala enesehinnanguga tüüpidega, kes peale "ärapanemist" end lõpuks hästi tunda said. Jess! Las, raisk, tunneb end nüüd halvasti! Nagu mina, iga kord peale peeglisse vaatamist. Ei ole tema midagi parem! Mida ta siin eputab, kurat! Koht tuleb kätte näidata! No teate küll neid teemasid naistefoorumites, kus paksud, vinnilised, higist lehkavad, kõverjalgsed, puseritihambused daamid ükshaaval targutavad kui koledad Megan Fox, Mila Kunis ja muud ebaõiglaselt kenaks peetavad staarid tegelikult on.
Kurb on see, et tegelikult teeb see haiget. Ma usun, et isegi neile, kes end muidu kenasti tunnevad. Ma võisin vanasti Rate's paarikümne positiivse kommentaari kohta ühe jõleduse saada ja ka selle tavaliselt alaealiselt trollilt, aga ikka jättis see minusse kuidagi räpase tunde. Et see inimene on oma negatiivsusega ka mulle märgi külge pannud. Miks peab mõni inimene nii vastik olema?
Lõpetan, sest muidu muutun sentimentaalseks, jõin juba ühe pudeli õlut ära...

Kuidas saada rikkaks?

Nagu ma siin juba korduvalt ka maininud olen - ma olen ihne. Kui mõni inimene peab tähtsaks asjade omamist, siis mulle piisab lihtsalt numbrist kontoväljavõttel. Mulle piisab sellest, et mul on olemas võimalus midagi osta või kuhugi minna, ma ei pea seda realiseerima. Ma ei saa hästi aru inimestest, kes leiavad, et raha ongi kulutamiseks. Asjad võivad mulle pigem süümepiinu tekitada - et oli mul seda siis nüüd vaja, number kontoväljavõttel ei tee seda kunagi. Hakkasin juurdlema selle üle, miks ma nii tunnen ja freudilikult lähenedes alustasin ikka lapsepõlvest.
Mul on alati kõik olemas olnud. Peale ühe asja, mis oli olemas neil, kelle perel ei olnud kõige uuemat autot ega igaaastaseid välisreise - nimelt taskuraha. Mu vanemad ei andnud mulle iialgi mingit summat lihtsalt oma suva järgi kulutamiseks. Kui ma midagi tahtsin, pidin sellest oma vanematele ütlema ja siis nemad otsustasid, kas mul on seda ikka vaja või mitte. No näiteks kui jope tundus mulle kui pubekale ammu moest läinud, aga otseselt see kuskilt ei narmendanud, siis võisin oma suu uuest jopest puhtaks pühkida. Loomulikult ajas see mind toona närvi, sest mitmed klassikaaslased said näiteks lapsetoetuse endale kulutamiseks. Minu vanemad pööritasid selle peale silmi - lapsetoetus on vanemale lapse ülalpidamiseks, mitte mingi kommiraha! Kommi oli meil kodus muidugi alati. Välismaa omi. Kõik see muutis mu loominguliseks - hiljem keskkooliajal oli ju raha kangesti vaja - plaatide, õlle ja suitsu ostmiseks. Nii saigi kooli toiduraha kõrvale pandud ja puudujate toidutalonge võltsides söömas käidud, trenniraha küsitud ja mitte trennis käidud, vaid selle asemel bussiga mööda linna sõidetud, et aega parajaks teha jne. Plaadid, õlled, suitsud said ostetud. Raha võrdus vabadus. Selleks, et midagi saada, pidi raha koguma ja seda ei tohtinud suvalise nänni peale raisata. Skeemitamise tulemusena sai hangitud vabadust ehk siis neid asju, mida vanemad mingi hinna eest ostnud ei oleks. Praegu ei suuda ma näiteks kulutada oma kodu peale, sest nõukaajast on ometigi veel täiesti toimivat, kuigi moest ära voodipesu, käterätte jms lademetes ootamas - mu süda tilguks verd kui peaksin poest vähemalt paarikümne euro eest sellist manti ostma. Eks mulle meeldib ka vaadata neid ilusaid disainikodusid, aga ma ise lihtsalt ei suuda sellistesse asjadesse investeerida. Et viskan ära kõik need päranduseks saadud Hiina froteerätikud ja ostan asemele ägedat Eesti disaini? Ei suuda. Rahast on kahju. Eks mu kodu näebki välja selline eklektiline segapudru, mis erineb totaalselt kujutlusest - pidi ju olema uhke puitriiul raamatute ja plaatide jaoks, aga kui hindu nägin, ostsin ikkagi Jyskist suvalise riiuli, kus nüüd pooltel vahedel vedelevad L.-i mingid tolmused arvutijupid ja plaadid on ikka veel laiali kolimiskottides. See ei ole nii oluline mu jaoks vist. Eks ma võin stoilise näoga tolmurulli kah vaadata ja mõelda, et eks kord kui viitsin, võtan möödaminnes üles. Mõnel teisel tekivad tolmurulli peale krambid.
Ma ei oska ilma säästmata elada. Kui mu pangakonto konstantselt iga kuu nulli läheks, tunneks ma end ääretult ebakindlalt. Mis siis, kui ühel hetkel raha päriselt vaja läheb? Mitte mingite staatusesümbolite-nipsasjakeste peale? Mõtlesin just oma plaadikogu müüma hakata, mitte et raha vaja oleks, aga seda võiks alati rohkem olla.
Ehk siis, kui tahate, et teie laps õpiks säästma, ärge andke talle taskuraha, sest siis ta teab, et saab alati lihtsalt niisama mingi raha. Et raha ongi kulutamiseks. Mina teadsin, et raha tuleb alati millegi arvelt, ise tuli prioriteedid seada. Rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab - teadis juba vanarahvas.

Naised ei ole kunagi vaprad

Mini ja L. vaatasid eile koos telekat. Näidati mingit reklaami, kus kellegi kohta öeldi: "Oi, kui vapper naine!" Mini konstateeris selle peale: "Naised ei ole kunagi vaprad!" L. sai muidugi rõõmsalt parastada ja ma pidin tõdema, et lapsekasvatus on vist ikka rappa suundunud. Tegelikult muidugi ei adu Mini ilmselt veel täpselt selle sõna tähendust ja seostab seda oma multikate vaprate rüütlitega. Igatahes ei ole "vapper" sõna, mida kasutatakse naistest rääkides. Eks ma siis tuletasin talle meelde, et "Vaprake" oli ju ometigi tüdruk ja naised võivad ka ikka täitsa vaprad olla, aga noh, või ta siis usub. Igatahes käivad vist asjad ikka nii nagu minu lapsepõlves, et poisid tohivad seda ja toda, aga tüdrukud peavad olema  sellised ja sellised - puu otsa ronimine vs põlved koos istumine näiteks. Minule seostus millegi keelamine koheselt sellega, et poiss olla on privileeg, tüdruk olla aga kohustus. Eks ma siis mingi eani üritasingi võimalikult poiss välja näha, et privileege välja teenida, hiljem sain aru (nagu Courtney Love, kui ta esimest korda naistebändi esinemas nägi), et "vau! tüdrukud võivad ikka ka seda teha!" Ehk nagu Courtney on öelnud: "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it, it's that simple." Aga isegi kui mina ei ole "girls and women should be seen and not heard"-tüüpi kasvatuse pooldaja, siis ümbritsevast tabab laps ikkagi ära vihjed, kuidas olla "õige". Poisid on halvad ja lärmakad (samas õige poiss ongi selline, vaikne ja vagur on mingi imelik erand), poistel ei ole pikki juukseid, poisid ei tohi kanda roosat värvi riideesemeid jne. Ma loodan, et see on mingi etapp, mingi arengus vajalik aeg, mille käigus inimene õpib enda sugu tundma, olgugi, et läbi stereotüüpide. Ehk on tal siis hiljem lihtsam otsustada, milliseid omadusi ta endas kanda tahab? Päris sooneutraalset kasvatust ma ka ei poolda - no see "sõbrakeste" värk Rootsis, mu meelest on see samuti kunstlik, ma leian lihtsalt, et juhul kui laps ei sobi olemasoleva stereotüübiga, ei tohiks teda kindlasti alavääristada (nagu minu lapsepõlves tihti tehti). "Mis poiss sa selline oled, kui nukkudega mängida tahad!"; "Sa ei saa kunagi mehele, kui nii räpakas oled!" Ja lapsed võiksid saada valida, kas nad tahavad õppida näputööd või puutööd. Või miks mitte mõlemat? Meie sõprusklassis Soomes oli nii ja mu meelest oli see puutöö kordi põnevam kui kudumine-heegeldamine.
Muidu käisime nädalavahetusel Punk'n'Rollil, mille kohta keegi kuri tädi Raadi Rikaste Rajoonist (Foursquare annab sellise nimetuse näiteks) kätsatas, et kuidas tema nüüd peab oma lastele seletama, mida tähendab: "T*ra, kus mu kitarr on?" Ühe pildi peale jäime ka, aga kõigepealt avastasin, et L.-i pintsaku vooder jätab sellel mulje, justkui oleks tal püksilukk üsna ulatuslikult lahti ning veidi hiljem ka selle, et ühel šoti kildiga härrasmehel paistab sel pildil rohkem kui paistma peaks, nii et seda pilti ei näita. Igatahes kuigi pidu kestis mõlemal päeval kõigest kuskil keskööni, peale mida me jala koju kõndides enne ühte magama saime, tundsin ma esmaspäeval, et nüüd tahaks terve järelejäänud suve magada. Ei ole vist enam selles eas.

Osta elevant ära!

Eile sain ma hakkama teoga, millega suur osa eestlasi juba hakkama on saanud, aga ega keegi vist uhke ei ole - nimelt ostsin midagi tooteesitlejalt. No teate küll neid tüütusi, kes teile helistavad ja iga nipiga teie koju saada üritavad - me koristame teie toad ära! me peseme teie kraanikausi puhtaks! me valmistame teile süüa! ja teil ei kaasne sellega mitte mingisugust kohustust! Nojah, kuna mul on üks väike mure ja L. mõistis telefonis valesti, et tegemist on kuidagi linnavalitsusega seotud organisatsiooniga, mitte pelga müügiettevõttega (ma oleks ausalt tahtnud seda kõnet kuulda, et kuidas ta ometi niimoodi aru võis saada), siis lasi ta džinni pudelist välja. L. oli muidugi nii ettenägematu, et jäi ise tööle ületunde tegema ja oli nõus, et minu juurde saabub üks kena noormees. Edasist võib juba ette kujutada (ei, no mitte SEDA, eks), igatahes kui L. koju jõudes avastas, mida ma teinud olin, vaatas ta mind umbes sama näoga kui ma oleks teatanud, et
"tead, siin käis üks võõras mees ja tal oli väga vaja meie autot laenata, ta lubas ausõna õhtul tagasi tuua!"
"mis võõras mees? mis ta nimi oli? telefoninumbrit ikka küsisid?"
"aa, ei, no see läks meelest, aga ma kirjutasin vähemalt autonumbri ülesse..."
See dialoog ei oleks minu puhul vist üldse väga uskumatu.
No tegelikult oli mul seda asja vaja. Ja ma loodan, et poes ei pakuta paremaid poole odavama hinnaga. Minusugune "ostame kohe ruttu esimesest kohast ära"-tüüpi inimene on esitlejatele muidugi kerge saak. Igasuguseid muid esitlejaid ma enda koju parem ei lase. Noh selliseid, kelle pakutavat kraami mul "tegelikult võiks ju vaja minna", sest ma tean, et ma olen nii loll, et ostangi ära. Nagu ükskord selle 800-kroonise teleskoopharja, mille töökaaslane hiljem pooleks murdis.
Tegelikult mul on vist imelikud ostuharjumused. Ma olen lõpmata ihne. Ma ei osta eriti midagi (va see kord kui ma avastasin everything5poundsi ja tellisin sealt paar kuud iga kuu midagi, aga enam ma pole viitsinud sealt tellida, sest nüüd on mul ju ometi kõik olemas juba). Aga kui mul tuleb "tunne" peale, siis ma lihtsalt lähen ja ostan ega vaata hinda kah enam. Ma ei osta asju nende omaduste või firmamärgi järgi, vaid ainult selle järgi, kas tekib "tunne" või mitte. Ehk kui ikka kullast mannekeen vaateaknal sosistab "osta mind ära!" nagu Tuvikestes, siis mina ostangi kullast mannekeeni ära. Teistega koos poes käia mulle ei meeldi, sest siis ei sosista asjad mulle kunagi midagi.
Tegelikult mind häirib see, kuidas paljud inimesed on ära harjunud meil poodides lokkava juurdehindlusega. Et põhjendamegi endale, kuidas me oleme nõus kvaliteedi eest maksma ja soetame endale mingeid 100-euroseid kingi, kuigi tegemist on tavaliste tarbeesemetega. Ma sain poolpika säärega tanksaapad kah alla 50 euro kätte ja see on ikka tõsine lagi, mida ma olen nõus maksma ja ainult asjade eest, mida ma siis kindlalt ka aastaid kannan. (Ja "aastaid" all ei mõtle ma kahte hooaega, mille elavad enamasti üle ka täiesti suvalised odavad käimad).

Suvi

Eile oleksin ma äärepealt esimest korda elus kahetsenud, et mul lube pole, aga õnneks tuletas L. mulle meelde, et ka taksoga saab randa minna. Mis on otse loomulikult palju glamuursem kui oma autoga saabuda, seega lubade tegemine jääb ära. Kui ma olin aga lõpuks ometi uinunud peale kõigi logistiliste lahenduste peas läbi mõtlemist - kaks last, kellest üks ei kavatsegi kõndima hakata ja teisest pole lihtsalt mingit abi, miljon asja jne, ärkasin selle peale, et Mikro undas oma voodis, mida ta tavaliselt ei tee, sest mul on õnn omada kahte ideaalselt magavat last. Ja param-paraa - tüübil nina lörises ja ihu oli üleni kuum. Keset kuumalainet, keset kuramuse juulikuud! Punk'n'Rolli nädalavahetuse eel! Lihtsalt imeline. Tegelikult oli Mini kah tatine, aga tema on juba piisavalt suur, et sellest mitte hoolida ning ma eeldasin, et tegemist on kas konditsioneerikülmetuse või sellega, et ta 16-kraadises merevees kõhutas. Aga nagu ma aru olen saanud, siis sellist asja nagu külmetus olemas ei ole, tatitõbi tuleb ikka mingist viirusest. Taaskord sai see tõestatud. Lapsevanemana olen selliste üllatustega muidugi juba harjunud. Ma ise jäin ka üheksal juhul kümnest haigeks just enne seda kui kuhugi minek oli. Juhuslikkuse teooria järgi on konks muidugi selles, et eks neid minekuid oli ikka tihti ning seesugused kokkusattumused jäävad kergemini meelde.
Muidugi on ka tööd nagu muda, nagu alati ainult meie ettevõttes suveajal kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Tõmban aga kardinad ette ja teen tööd. Laulupeol ka ei käinud. Puhkuseni on kolm nädalat. Küll selleks ajaks jõuab ilm külmaks minna.

Ma ei saa sellega MITTE IIALGI hakkama!

Tuli välja, et kodulehe loomiseks ei lähe vaja mitte kahte päeva vaid maksimaalselt kahte tundi, millest esimene kulub peast karvade kitkumisele, kuna esiteks ei töötanud administraatori paroolid, aga õnneks töötas mingi ringiga variant ja teiseks juba tavaline ahastus, et "ma ei saa sellega mitte iialgi hakkama!" ning seejärel natuke katsetamist ja valmis ta ongi.
Seda viimast endale tüüpilist reaktsiooni olen ma üritanud veidi taltsutada, sest tõele au andes olen ma ikka alati toime tulnud. Mäletan veel selgelt, kuidas ma istusin mingi multimeedia kodutöö taga ja kaalusin tõsiselt, millal dokumendid ülikoolist välja võtta, sest ma ei suutnud endale arvutisse installeerida kodutööks vajalikku programmi. See ei ole võimalik! Seda ei saagi teha! Mulle aitab! Ma ei oska! Mitte midagi! Tol korral vist L. isegi aitas, et proovi äkki nii, no ja nii loomulikult läks ludinal. Tegelikult said mingil moel hakkama isegi need, kes ei saanud aru, millise programmiga mida teha ja kellele pidi rääkima a la "ja siis pane see siit ristist kinni". Seda enam ei peaks mina paanitsema, et ma ei saa iialgi hakkama. Võib-olla päris algajad ei paanitse üldse?
Kusjuures on mind elus päris palju aidanud üks lause, mille ütles kunagi peale keskkooli lõppu mu autoriteetne emakeeleõpetaja - ilmselt ma olin jälle kobisenud miskit stiilis, et "no eks ma proovin, kas ma saan sellega hakkama" ja ta vaatas mulle lihtsalt tõsiselt otsa ja ütles - "sa saad alati kõigega hakkama!" Ma arvan, et seda peaks inimestele sagedamini ütlema.
Äkki on see kasvatuse viga, sest mind säästeti lapsena ikka päris paljust viidates sellele, et laps pigem segab töödes, kui tast abi on. Või siis ikkagi temperamendis, sest lasteaias on Mini kohta öeldud, et ta on tark ja tubli, aga jube kärsitu, mis väljendub siis selles, et mingi tegevuse ebaõnnestudes ta loobub kergelt ja kukub märatsema, mitte ei viitsi uuesti proovida. Kuigi me oleme sada korda rääkinud, et edu võti on harjutamine. Aga noh, eks laps käib ikka tegude, mitte sõnade järgi. Mikrole pole see-eest keegi miskit veel õpetanud, aga juba ta teab, et kui mänguasi tema soovile ei allu, tuleb sellele vihaselt hambad sisse lüüa ja oma pead vastu põrandat taguda. Arst arvas lausa, et äkki on neuroloogiline probleem, ma ütlesin, et ei, lihtsalt perekondlik...
Mitte hakkama saanud olen ma ainult inimestega seotud olukordades - autokool ja töö Tähtsas Ministeeriumis läksid just selle nahka. Ma ei usu, et ma oleksin võimetu autosõitu ära õppima, aga kui su esimeseks õpetajaks satub šovinistlik siga, siis see lammutab su enesekindluse nii ära, et lihtsalt on keeruline roolis olles ennast kokku võtta ja mitte täieliku luuserina tunduda. Autokool on üks koht, kus ma liiga kaua vastu pidasin - oleksin pidanud kohe peale esimest sõidutundi õpetajat vahetama. Tähtsas Ministeeriumis - oeh, ma olen mõelnud, et 23-aastane arendusnõunik ei ole siiski päris normaalne (ok, on olemas inimesi, kes on piisavalt ambitsioonikad, et end läbi suruda), eriti veel olukorras, kus sa pead asendama 10 aastat tööd teinud inimest ning su tööülesanneteks öeldakse olevat "no sirvi neid kaustasid, seal peaks näha olema, mida ta tegi".

Suhtedraamadest

Hakkab pihta, üks töö ajab teist taga ja puhata üldse ei saa. Ma lubasin selle nädala jooksul ühe kodulehe valmis teha. Kodulehe. Mina. Ma ükskord ühe koolis tegin. Mitu aastat tagasi. Tahtsin täna siis pihta hakata, aga mu "päristööl" oli SOS olukord ja pidin seal neid veidi aitama ja nüüd ongi juba kell nii palju, et minu päeva viljakas osa on möödas. Kuskil isegi uuriti, et peale kella 14 juhtub see enamiku inimestega. Kahe päevaga ju ometi jõuab kodulehe valmis teha...
Tegelikult tahtsin jälle ennast kiita nagu tavaliselt. Nimelt sattusin eile lugema üht lugu, kus naisinimene rapsis mingite koledate destruktiivsete meessuhete vahel, tervis oli tal ka halb ja bioloogiline kell tiksus. Masendusest rohkem ei lugenud, sest tundsin kui jube see on ja kui õnnelik ma pean olema, et mul selline elu ei ole. Viimasel ajal muud ei olegi kui destruktiivsed meessuhted igalpool. Et see nagu ongi norm. Ma muide suhtlen oma eksidega ja mõni on sellepärast silmi pööritanud ka, justkui oleksin ma ebanormaalne. Isegi vanemad inimesed on leidnud, et see on lugupidamatu mu praeguse suhte suhtes. Mitte, et ma päevad läbi eksidega kohvikuidpidi tormaks, aga ma üldiselt tean, mis nende elus toimub ja tähtpäevadel soovin õnne ning poes kohtudes ütlen tere. Palju õigem oleks ekse vihata. Ma olen muidugi selline õudne inimene ka, et  ise olen kõik lahkuminekud põhjustanud - eksid peaks mind vihkama, mitte mina neid. Minu esimene eks tegelikult minuga ei suhtle ka ja tema on ainus, kes ise mu maha jättis, aga ei suhtle ta minuga seetõttu, et keegi pidas vajalikuks minu nime all esinedes tema uut elukaaslast sõimata. Mina see ei olnud, aga eks väga ei uskunud. Ei teagi, kas tõesti oli mõni omaarust heatahtlik sõbranna või siis on see täielikult väljamõeldud lugu, et oleks põhjust mind vihata. Igasugu suhtedraamade puhul panevadki mind sellised väljamõeldud lood alati kõige rohkem imestama - et ilmuvad välja mingid inimesed, kes teavad raudkindlalt, kuidas sa oled endine narkomaanist prostituut ja su mees petab sind Säästumarketi taga (ei ole õnneks minuga juhtunud aga no minge vaadake kasvõi Perekooli ja otsige mõni teema mingi kodumaise kuulsuse kohta). Mis on nende inimeste motivatsioon? Tõmmata "sensatsioonilise paljastusega" endale hetkeks tähelepanu? Aga mis edasi? Ega muidugi keegi neid "fakte" hiljem kontrollida ei saa ja laimu vastu kohtusse minna kah enamik ei viitsi. Kui järele mõelda, siis tekivad sellised lood ilmselt üsna lihtsalt - keegi teab kedagi, kes ükskord nägi sind baaris - käis baaris, järelikult jõi - jõi, järelikult hiljem laaberdas kuskil - ja nii kui veidigi tuntuks saad, tuleb keegi välja jutuga, et teab, kuidas sa omal ajal kohalikus baaris täis peaga kakerdasid, mis sest, et sa viibisid seal ehk ühe korra oma vanaisa peiedel. Ja võib-olla teadlikult ei valetatagi - mälu ju moonutab fakte ja inimesed usuvad seda, mida uskuda tahavad. Nii on jube kerge kogemata mingi skandaali keskele sattuda. Väiksena ma mõtlesin, kui tore oleks teada, mida inimesed sinust tegelikult mõtlevad - praegu oleks see vist päris hirmus teadmine, sest pilt kellestki koosneb tahes tahtmata vaid väikestest infokildudest konkreetse inimese kohta, mis on aga segatud palju suurema infohulgaga, millega interpreteerija elus kokku on puutunud. Kui sellel inimesel on näiteks ebameeldivad kogemused punapeadega ja sa juhtud seda olema, siis saab sellest ebameeldivast kogemusest kohe ka osa sinu identiteedist, kuigi see sind absoluutselt ei puuduta. Kui paljudele inimestele mina olen vale pilguga otsa vaadanud, vale välimusega olnud või valet juttu suust välja ajanud? Kõik nad on minu potentsiaalsed vihkajad! Ilma pealiskaudsete üldistusteta on ka raske elada - me ei suuda iialgi kõiki ja kõike sügavuti tundma õppida. Aga ikkagi, miks vihata ekse? Pigem on see viha enda vastu, et sa kohe alguses mölakat ära ei tundnud. Inimeste suurde muutumisvõimesse ma väga ei usu, kõik, mis kunagi avaldub, on varem kusagil olemas. See kõlas nüüd diibilt.

Enesetapud ja elu pärast surma

Juhtusin järjest lugema kaht üsna morbiidset raamatut - J.Eugenidese "Süütuid enesetappe" ja Sylvia Plathi "Klaaskuplit". Esimest olin kunagi ammu filmina ka näinud, film on vist raamatust populaarsemgi, aga mulle jäi tol korral sellest mulje kui ühest pikast ja ilusast kaadrist, millel aga erilist sisu ei olnud. Äkki vaatasin lihtsalt poole silmaga, sest raamatus on ikka sisu piisavalt. Ei ole lihtsalt viis ilusat õde, kes end heast peast ära tapavad. Mõlemad raamatud sellised vihmase ilma nukrameelsed lugemised. "Süütutest enesetappudest" saan ma mingi piirini aru - kui sul ikka noore inimese elu elada ei lasta, aga samal ajal keeb puberteet, ei ole erilist probleemi end ära tappa. Ma naiivselt usun, et päris paljud on selles eas kasvõi vihaga enesetapust mõelnud - et no ma näitan neile, las nutavad siis! Noor inimene ei taju oma elu pikkust ja võimalusi - tähtis on nüüd ja kohe, ka surma lõplikkus on kergelt arusaamatu ja enesetapp romantiline. Sylvia Plath on keerulisem, tema ainus romaan on suuresti autobiograafiline, käsitledes tema 20ndate eluaastate depressiooni, millest ta tookord küll välja tuli, kuid mis külastas teda fataalsel moel taas vaid mõned aastad hiljem. Huvitav on see, et mingi piirini tunnen ma end noores Sylvia Plathi(s) tegelases end pea 100% ära. Täpselt see sama "andekas tüdruk", kes võidab kooliajal erinevaid konkursse, kuid kes tegelikult ei tea, mida ta teha tahaks, või isegi teab, aga mõistab, et kõike korraga ei saa. See sama tunne, et tegelikus elus ei ole su senised talendid miskit väärt ning hoolimata ideaalidest ootab sind ees täiesti keskpärane elu. Aga ühel hetkel ei saa Sylvia (tegelane) sellega enam hakkama, ta näeb ainsa väljapääsuna enesetappu ning tunneb õudusega, et läheb hulluks. Sinnamaani mina ei jõudnud. Ma vist leppisin nagu Holden Caulfield, kelle leppimist mu kunagine kirjandusõpetaja normaalseks käitumiseks pidas ja kellele ma toona kohutavalt vastu vaielda oleks tahtnud. Kas leppimise vastandiks saabki olla vaid enesetapp? Kas ma kasvasin kuidagi endale märkamata ikkagi vähemalt selles osas suureks? Kas minu ajukeemia "sai hakkama"? Ma ei ole tegelikult kunagi mõistnud seda "ja siis sa ei suuda lihtsalt nädalate kaupa voodistki välja saada"-tunnet, sest ma olen seda ainult lühiajaliselt tundnud. Ma olen alati ära tüdinenud ja voodist välja roninud. Depressioonis inimene seda ei suutvat. Mina ei suuda mõnda muud asja. Näiteks oma emotsioone taltsutada ja nagu ma aru saan, siis võib ka see olla üks depressiooni liike. No et mulle meeldib "testida", mis siis juhtub kui ma käitun võimalikult jubedalt, et kas siis leidub ikka keegi, kes mu välja kannatab (ja sisimas ma ikka loodan, et on). Vahel ma näen õudusunenägusid, kus ma suudangi kõik sillad lõplikult põletada ja see on päris õudne. Selline vaikne allaandmine ja enesehaletsus pole üldse minu stiil. Õnneks.
Tegelikult jõudsin nende morbiidsete mõtetega üldse sinnamaani, et mis siis saab kui mulle näiteks telliskivi katuselt pähe kukub. Mu reaalne elu võib ju otsa saada, aga Internetis eksisteerin ma edasi. Jääb alles konto Facebookis, see blogi siin ja paljud muud kontod, mis kusagil olemas on. Ma ei ole kellelegi andnud volitusi neid minu surma korral sulgeda (paljud meist on, eks) ja keegi mu paroole ei tea ka. Internet pidavat selliseid "elavaid surnuid" täis olema ja üha rohkem neid tekib. Eks mingi aja järel kindlasti osa kontosid kustub, aga on ka nö mälestusprofiile, mida kellegi sõbrad-sugulased üleval peavad. Kes see päris surnuaial ikka viitsib käia. Kui kunagi sai arutatud, et kuna inimene veedab enamuse oma elust tööl, siis peaksid just töökaaslased olema need, kes su matuseeelistustest teaksid, kuid kas tegelikult pole tõsi see, et suurima osa oma elust veedab tänapäeva inimene hoopis Internetis? Kas peaks mingi üleandmisakti tegema - et ava see ümbrik minu surma korral, siin on mu fesari parool, kirjuta staatusesse "on surnud ja tunneb end suurepäraselt"?

Paksu eide masendav suvi

Kõigepealt tahaks ahastada, et kas see siis ongi suvi või? Üks kuu suve on juba läbi ja mis siis, et alguses isegi oli ilusaid ilmu, siis meelde jääb ikkagi see pidev sadu viimastel nädalatel. Nüüd veel mingid uudised, et kogu juuli tuleb sügisehõnguline - no tule taevas appi! Meil on küll traditsiooniliselt puhkus augustis, aga ikkagi on masendav. Ei ole muidugi halba ilma, on väike rahakott, aga minu arvamus titega reisimisest on siiski üsna negatiivne.
Nädalavahetusel tegin tööd. Enda pealt vaadates ei saaks küll öelda, et 1,5 aastat kodus olles kaotad oma oskused ja kvalifikatsiooni - mul oli tunne, et jätkasin täpselt sealt, kust pooleli jätsin ja kõik tuli hetkega meelde. Korralikult kontorisse tööle ei saa ma küll kindlasti enne veel ühe aasta möödumist, kui siiski.
Presidendi vastuvõtu pildid sain kah kätte. Hoolimata sellest, et ma ise Presidendiga pilti teha ei saanud, olen ma nii mõnelgi pildil taustal jõllitamas (no ma ju ootasin oma järjekorda, enne kui täpselt nina all öeldi, et selleks korraks on pood kinni), nii et põhimõtteliselt on mul ka pilt Presidendiga olemas. Mina, salamõrtsuka pilgul, üle Presidendi õla irvitamas. Teisel pildil seisan Kunstimuuseumi taustal ja kuigi see on igati professionaalselt tehtud, on sellel pildil üks kole viga - nimelt ma näen välja PAKS!

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme" laulis juba Kurjam. Tegelikult ma saan aru, et paksuks teeb üldpildi see, et mu käsi jätab mulje, justkui läheks keha käe taga veel edasi, ideaalis peaks käe ja keha vahelt taust paistma. Või siis tuleb kah dieediblogi pidama hakata. Või siis pigem "enne magamaminekut ei joo"-blogi. Tegelikult tunnen ma end normaalkaalus olevana siis, kui tegelikult olen alakaalus ja dieeti ma niikuinii pidada ei suuda, veel vähem õlut külmkappi jätta. Tagatipuks avastasin veel Vana Tallinn Summer Lime'i, millega saab ka võhik ja kokteiliinstrumentide mitteomaja keelt allaviivaid kokteile valmistada. Ja ema juba näpistas mind tähendusrikkalt kõhust. Issand kui meeldiv see naisterahva elu ikka on - kõik rõõmustavad kui sa paar kilo juurde oled võtnud! Muidu sa ju olidki "liiga" kõhn.

Presidendi vastuvõtul käidud

Nii, ma nüüd üldse ei tahaks vinguda, aga ilmselt tuleb see ülevaade veidi vingumismaiguline...
Igatahes, presidendi juures sai käidud. Sel aastal olid gümnaasiumi-kutseka lõpetajate ja kõrghariduse omandanute vastuvõtud lahku löödud ning tegelikult kutsuti vastuvõtule kõik kulla või kiitusega lõpetanud. Mu Võrumaal elav kursaõde sai oma kutse õhtul enne vastuvõttu kätte ja ilmselt juhtus nii ka mitmete teistega, sest kutsete kättesaamise aeg oli jutuks nii vastuvõtul meie ümber kui ka Internetis, kus mõni "nõrgem" kaebas, et sai kutse reageerimiseks liiga hilja kätte - ilmselt oli aga tegemist korraldajatele teada probleemiga, sest mu kursaõde sai oma kirjale vastuse veel vastuvõtu hommikul ehk siis moraal, et kunagi pole liiga hilja ja alati tasub reageerida.
Kuna kohalekutsutuid oli ilmselt rohkem kui eelmisel aastal, oli ka ürituse formaati võrreldes eelmise aastaga muudetud. Ehk siis kui varasemalt oli tegemist traditsioonilise vastuvõtuga - punane vaip, kätlemine ja igaühele lilleõis pihku, siis sel aastal...oli teistmoodi. Ilmselt siit tekkisidki käärid ootuste ja tegelikkuse vahel - no ma ikka mõtlesin, et ehk saab miskit mälestuseks. Peale presidendi ja õpilaste esindaja kõnesid algas...söömine. Ja samal ajal kõndis president mööda aeda ringi ning julgemad said temaga selfisid teha. Mitte, et ma julge ei oleks, aga mu ainsaks jäädvustusvahendiks oli mitte-nutitelefoni kaamera. Algul kõndis presidendiga kaasa ka ürituse ametlik fotograaf, kellelt sai siis enda ja presidendi jäädvustamist paluda. Samal ajal algas koolide kaupa pildistamine - ehk siis terve koolitäis lõpetanuid pluss president ja tema proua - pilt, kust ennast hiljem vaid ise üles leiad ning just meie nina all teatati, et rohkem eraviisilisi pilte ei saa, kuna on vaja see koolide pildistamine ära teha. Kuna vastuvõtu lõpuni oli veel aega, siis lootsime, et peale koolide pildistamist jätkab president oma ringkäiku, kuid kahjuks suundus ta hoopiski ära lossi. No mis siis ikka - lasime ühel noormehel endist telefoniga lossi taustal pilti teha. Pärast avastasime, et ametlik fotograaf tegi ka soovijaist ükshaaval fotosid ja seekord vedas - olime 2 viimast, kellele seda õnne jätkus, sest fotograafil oli vaja minna bändist koos presidendiga pilti tegema (ei tea, kas see õnnestus, sest selleks ajaks oli president juba jalga lasknud). Meist jäi maha rodu õnnetuid, kes kannatlikult sabas oodanud olid, millal neist pilt tehakse.
Ja kogu üritus oli alkoholivaba. Ma saan aru, et alkohol on väga paha ja keskkoolilõpetajate hulgas võib ehk olla ka alaealisi, aga kõrghariduse saanud on siiski enamasti vastutustundlikud täiskasvanud. Ahjaa, ka president toonitas (nagu ka TÜ rektor), et ilmselt on meist osa omal ajal nohikuteks peetud - nohikud ju ometi ei joo end purju! Ilmselt olen nn kultuuri ohver, aga mulle seostub pidulik üritus ikka klaasikese šampuse või veiniga, mitte kaljaga.
Kokkuvõttes jäi nii mulle kui ka kursaõele parem mulje TÜ rektori vastuvõtust, presidendi oma jättis kuidagi kaootilise mulje. Aga hea, et käidud sai ikka, muidu oleks veel mõelnud, et millest kõik ilma jääda võis.

Jaanipäevast ja glamuurimaailmast

Varem oli Jaanipäev alati mu lemmikpüha, sest enamasti oli ikka soojemapoolne ilm ja süüa sai mu lemmikut lambašašlõkki. Enam ma lambaomajaid ei tunne, poešašlõkid on enamasti jõledad ja süüa peab kah ise tegema. Ehk siis allakäik. Sel aastal istusin lastega üksinda kodus ning tundsin uhkust selle üle, et mulle on humalased käsitööõlled maitsema hakanud. Eelmisel päeval oli meil Võrumaal kursa kokkutulek, mida ilm küll ei soosinud, aga mis muidu oli väga tore. Vedasin kohale kolm liitrit veini, mis kõik puutumata jäi. Intelligentsete inimeste pidu ikkagi :) Õnneks pidas L. minu eest korralikule eestlasele kohase Jaanipäeva, kukkus saunast väljudes libedal paadisillal kõhuli ja näeb nüüd välja nagu oleks korralikult kakelnud. Mina lugesin kodus Nukkude orgu - millegipärast olin seda mingiks pornoks pidanud ja nüüd sattusin seda lugema, kuna tegemist on Courtney Love'i ühe lemmikraamatuga. Oli selline korralik silmi avav raamat noortele naisterahvastele - mehed on enamasti sead, naisi ei saa usaldada ning tipus puhub kõle tuul. Inimesed teevad kõike hiilguse nimel, teiste imetlusest saab narkootikum, võimust relv ja mitte keegi ei saa õnnelikuks. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, sest soovid võivad täituda. Courtney Love'i elu ja loominguga kursis olles on väga kerge paralleele tuua - tema pealt on näha, kuidas kõik raamatus kirjutatu ka tegelikult tõde on. Kuulsusega on väga keeruline toime tulla, see kas murrab su või muudab tuimaks, vähesed suudavad inimeseks jääda. Ometi tahavad nii paljud kuulsaks saada. Enne raamatu lugemist vaatasin filmi moelooja Valentinost, mu meelest oli kogu see glamuur nii võlts ja läbinähtav, inimesed, kes üksteist sisimas vihkasid, naeratasid oma kõrvade taha tõmmatud naeratust ja olid pingutatult sõbralikud. Aga ikka neid kadestatakse, tahetakse olla modellid, keda seesugused "tähtsad isikud" pelgalt riidepuudeks peavad. Modell pidavat intelligentne olema - emotsionaalselt võib-olla tõesti, et ta ei hakkaks protesteerima kui teda nagu kõntsa koheldakse. Samas ei kujuta ma ette, et mõistusega inimene seda palagani läbi ei näe ja välja kannatada suudab. Mängitakse tähtsat äri ja ülimat andekust kuigi tegelikult on  ju tegemist lihtsalt hilpudega, mida kellegi meelest tähtsad inimesed kannavad ja mida siis miljonid mitte-nii-tähtsad järele ahvivad, lootes, et need hilbud ka neile glamuuri lähemale toovad. Fassaadi taga on toitumishäired, iluopid, erinevad droogid jne. Ilusate inimeste ilus maailm.
Vahepeal tuli Lana del Reyl uus plaat välja - absoluutne meistriteos taaskord. Vähemalt kahes videos on kaasa teinud selline mees nagu Mark Mahoney. Ütle veel, et mulle vanad mehed ei meeldi. See mees meeldib näiteks:

Sain Vabariigi Presidendilt kirja

Täna koju jõudes leidsin postkastist endale adresseeritud ümbriku, saatjaks Vabariigi President. L. muidugi hõõrus käsi kokku, et ilmselt on mu lõputöö plagiaadiks tunnistatud ja kraad võetakse riiklikul tasandil ära. Kuna see oli "üsna ebatõenäoline", aimasin pigem miskit head. No näiteks, et mu lapse töö ikkagi saadeti Presidendi joonistusvõistlusele ja ta pälvis mingi auhinna. Aga nad tahtsid siiski mind. Õnnitleda. Roosiaias. And I was like omg! OMG! (ja muu ebatäiskasvanulik tõmblus). L. suutis mu kohe maha rahustada, kuna kaardil olnud osalemisest teatamise tähtaeg oli mõni päev tagasi möödunud. Endale omaselt ei andnud ma alla, sest isegi ümbrikul olnud tempel oli sellest kuupäevast hilisem ja kirjutasin vastavale kontaktile, keda ma arvasin küll mitte enne pühade lõppu mu kirjale reageerivat. Aga nagu tublid ministeeriumiametnikud kunagi (been there, done that), oli ka tema tubli tund peale tööpäeva lõppu veel kättesaadav ja sain vastuse, et olen ikkagi oodatud. Seda ei olnud aga L. oodanud - ta vaatas mind etteheitvalt ja küsis, et kas ma tõesti kavatsengi sinna minna. Siin tuleb vist see hetk, kus peaks Malluka blogisse kirjutama, et mida teha kui mees on mölakas ja Mallukas peaks vastama, et jäta ta kohe maha...Igatahes sain ma aru, et minu pidevad tööpäevased käigud (no kaitsmine, aktused ja muu tili-lilu) on ikka üle piiride läinud. Kodus on siiski väga ebamugav tööd teha (mis sest, et ma ise tegin seda päris kenakese aasta igapäevaselt, aga minu töö olevat ikkagi midagi muud, mis sest, et enne laste saamist ei olnud). Oi, rsk noh!
Teine viga, mille ma tegin, oli see, et enne end taustinfoga kurssi viimata küsisin kursaõelt, kes ka kiitusega lõpetas, et kas tema sai samuti selle kirja. Ta ei olevat "õnneks" saanud. Hiljem guugeldasin ja saingi teada, et tõepoolest tehakse mingi valik mingite saladuslike parameetrite alusel (Delfi kommentaatorid arutasid igasugu vandenõude üle - ausõna, ma enda teada pole ühegi poliitiku sugulane ega ühegi partei hingekirjas).
Igatahes on mul nüüd selline tunne, et ma olen mingi haige eputis kui plaanin sinna üritusele minna (kuhu ma nüüd enda osalemise juba ära kinnitasin). Ja tegelikult see üllatab mind. Et kas inimesed ongi enamuses sellised introverdid-sotsiofoobid, et iga pidulikum üritus tõmbab bloki ette? Kas päriselt ka ei tahetaks ükskord elus sellisele üritusele minna või on lihtsalt viinamarjad hapud? Mu meelest on ebaõiglane, et mina pean ennast nüüd süüdi tundma, et oma "edukusega" teistele ebamugavusi põhjustan. Ma võiksin ka tuua sada põhjust,  miks mul oleks mugavam mitte minna, aga ma tean, et ma hiljem ikkagi kahetseks. Seega, ma kavatsen minna ja kui see mul ei õnnestu, siis süüdistan segajaid veel surivoodilgi. Olengi egoist.

Kaks aktust

Ja ongi kõik läbi. Üleeile oli lõpuaktus ja eile rektori vastuvõtt "oivikutele". Ja lund ei sadanudki kummalgi korral. Aktus oli väga kena, lugesin enne eelmise aasta aktuse ajakava ja kergitasin skeptiliselt kulmu, kui nägin, et muusikaline esineja oli Chalice. Olgugi ta presidendi õuelaulik, aga mulle ta väga peale ei lähe millegipärast. Meie aktusel pidas kõne ja esines muusikalise vahepalaga ei keegi muu kui Arvo Pärt. Oma kõnes jättis ta tõeliselt meeldiva ja sooja inimese mulje, oleks ma teadnud ja omanuks ma veidigi musikaalsust, oleksin kindlasti tema loenguid külastada soovinud. Igatahes saan nüüd öelda, et olen selle kõige kuulsama eestlase ära näinud. Esitatud klaveripala oli ka absoluutselt meisterlik - isegi klassikalise muusika võhikuna tõusid ihukarvad püsti. Tartu Ülikooli aula on muuseas üks parima akustikaga saale Eestis.
Tean päris mitut inimest, kes "põhimõtte pärast" lõpuaktusele kohale ei lähe või arvavad, et neil pole miskit selga panna - ma soovitaks ikkagi minna. Ametlikule videosalvestisele suutsin ma muidugi taas jääda kui pidevalt lobisev latatara, aga no üle oma varju ju ei hüppa. Vabanduseks võin öelda, et lobisemiskaadrid on sissemarsilt, koha peal istudes olin ma (vist) enamasti vait ikka.
Eilne kiitusega lõpetanute vastuvõtt toimus vabas õhus, kuid õnneks jõudis paduvihm kohale alles ametliku osa lõpus, kui kõik telgi alla sööma-jooma olid kogunenud. Naljakas oli see, kuidas rektor mainis ära, et ilmselt on meiesuguseid nohikuteks-oivikuteks narritud. Ümberringi vaadates tuli siiski tõdeda, et suur osa "oivikuid" ei näinud sugugi keskmise raamatukoina välja. Ka arvamusele, et kiitusega lõpetamine nõuab tohutuid ohverdusi ja rasket tööd, ei kirjutaks mina alla. Võttes arvesse, et kiitusega lõpetanuid oli sel aastal rekordarv - üle 200, ütleks ma pigem, et kiituse saavutamine on aasta-aastalt kergemaks läinud. Statistikast nähtub, et cum laude'de arv hakkas drastiliselt kasvama aastast 2008 - ehk siis ilmne seos Bologna deklaratsiooni ja üleminekuga 3+2 süsteemile. Kui lugeda kokku õppeained, mida hinnati arvestuslikult ja mida hindega, siis minu tunnistusel on kaalukauss esimeste poole kaldus. Huvitava näitena võib tuua ühe inimese, kes sai meie erialale sisse (kuid ei asunud õppima) keskmise hindega 5,0, kuid hiljem selgus, et see oli saavutatud ühes kutseõppeasutuses, kus hindelisi aineid oligi vaid üks ning ülejäänud arvestuslikud. Lõputöö tuleb muidugi ikkagi A-le kirjutada ja ses suhtes ei saa praegusi kiitusega lõpetanuid kehvemaks pidada. Kiitusega lõpetanute vastuvõtul seisis minu lähedal üks modellivälimusega ja -mõõtudes üleni firmahilpudes preili - mõtlesin omaette, et palun-palun ole matemaatika-informaatikateaduskonnast! Aga ei, kahjuks ikka sotsiaal-haridus, rikutud mõtlemine kahtlustas kohe psühholoogiat, aga nuhk nagu ma olen, uurisin järele, et tegemist oli hoopis tulevase noore poliitikuga. Üldse ilma irooniata (bakaastmes õppisin politoloogiat kõrvalerialana ja ütleks, et enamus sealseid aineid nõudis suurt lugemust ja laia silmaringi) - ilusad inimesed ei ole rumalad!

Kuidas elada fuuriaga

Lugesin Aili Alberi postitust ja kommentaare. Ikka see vana hea - loe kümneni, rahune maha, see on mõtlemises kinni jne. Mõtle, kuidas see su mehele mõjub!
Aga mis siis, kui sa ei ole võimeline maha rahunema ja psühhiaater kah Cipralexi välja ei kirjuta, sest no katsu ikka kõigepealt ilma? Siis saabki sinust fuuria. Ega see kerge ei ole, aga miks mitte olla kaasinimeste vastu "emotsionaalselt laastav ja ebaõiglane"? Elu ongi krdi ebaõiglane. Mida mina oma põlvkondade viisi fuuriaid jälgides aga tähele pannud olen, on see, et inimesi tõmbab fuuriate poole. Ok, see ei kehti ilmselt kahjuks siis, kui sa oled paks, kole ja loll, aga muul juhul ei ole enamasti fuuriad need, keda maha jäetakse. Maha jäetakse just neid igati kaunilt käituvaid olevusi. Teate ju küll - naisi pidavat tõmbama "pahad poisid", mehi seevastu "natuke hullud" naised. Ma ei mõtle siin fuuriaid, kes pidevalt märatsevad - märatseda tuleb ikka nii jaopärast (no kesse koguaeg viitsikski). Samuti peab fuurial olema oskus välja valida kannatlikud ja/või madala enesehinnanguga mehed, sest need ei kipu nii kergesti alla andma. Kaks fuuriat vist omavahel hästi ei sobiks - samas kui fuuria tunneb rahuldust "auru välja laskmisest" siis võib selline suhe tegelikult mõlemale poolele hästi mõjuda. Karta on ainult, et kahe fuuria suhe läheb kiiresti üle piiride. Selleks, et kellegagi suhtes olla, tuleb ta välja kannatada, nii heas kui halvas. Mida raskem see on, seda suurem on armastus? Muidugi võib fuuriale see lõpuks spordiks kätte minna - kui kaugele ma võin minna ilma, et mingeid tagajärgi järgneks? Kõrvaltvaatajaile tundub suhe olevat kirglik, fuuria teine pool võib küll kaevata, et naine on hull, aga miski teda selles suhtes kinni hoiab. Destruktiivsus on tegelikult magnet, see on nagu mäng päriselu sees. Sul võib hiljem kahjugi olla kõigist neist lõhutud nõudest, põlema pistetud riietest jms aga sel hetkel, mil sa seda teed, on see lihtsalt imeline - elu nagu filmis! I'm doing it, because I can! Igaühel on õigus mängust lahkuda, aga millegipärast ei minda. Mängu eelistatakse leebele rutiinile, kus kõik käituksid viisakalt, teineteisega arvestavalt ja kainelt kalkuleeritult. Fuuria on vaba ja vabad tahaksime me kõik olla. Fuuria valib ise oma käitumise, mitte ei arvesta ümbritsevate arvamusega. Mehed armastavad üllatusi - mis oleks, kui teeks õhtul ühe korraliku skandaali?!

M. Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ning koledad vanemlikud tunded

Üks koleda kujundusega raamat, mida ilmselt tausta teadmata kätte ei võtaks. Raamatut ei tuleks muidugi kaane järgi hinnata, nii ka sel korral - sisu on hoopiski omapärane. Lugu on jutustatud läbi 15-aastase autistist noormehe silmade, kes kirjutab raamatut koera mõrvaloost, kuid läbi selle paljastub palju muudki "normaalsete inimeste" maailma kohta.
Autismi võib pidada üheks õudsemaks haiguseks, sest tegemist on olukorraga, kus autismihaige ja ülejäänute vahel oleks justkui sein - üksteisemõistmine on võimatu. Ka selles raamatus peab enamik kõrvalseisjaid haiget veidrikuks või siis leiab, et too manipuleerib teistega ning on puhtalt õelusest veel endaga rahulgi. Tegelikkus on see, et autist lihtsalt ei mõista tundeid, tema jaoks on kõik sirgjooneline ja sõna-sõnalt võetav. Autist ei ole õnnelik. Ka raamatus on üheks kurvemaks kohaks poisi lemmikunenägu, milles kõik "normaalsed inimesed" on surnud ja ta saab lõpuks ometi maailmas tülitamata ja segadust tekitamata elada. Meie ei sobi tema maailma ja tema ei sobi meie omasse. Raamat lahkab teistki rasket teemat - mis siis, kui autistiks osutub sinu enda laps? Raamatus hävitab autistlik laps oma vanemate kooselu ja õnne, ilmselt juhtub seda ka tavaelus tihti. Erinevalt keskmisest lahkub ema (tavaolukorras jääb puudega lapse eest hoolitsema enamasti üksikema, kuna ilmselt on naised keskmiselt kannatlikumad), kes on nn "keevavereline" ega suuda poja "veiderdamisi" alati rahulikult taluda.  Kas faktist, et tegemist on sinu enda lapsega, piisab, et seletada lapse käitumist haiguse, mitte kangekaelsuse ja sihilikkusega? Kas sellest, et sa oma last armastad, piisab selleks, et teda taluda? Ma kujutan ette, et see on üsnagi tabuteema. Ikka leitakse ju, et oma last tuleb tingimusteta armastada ja mõista. Aga kui kõrvalseisjad seda ei suuda, miks peaks lapsevanemad kuidagi teistsugused olema? Vt ka L.Shriver "Me peame rääkima Kevinist". Jah, vanemad peavad enda heaolu laste omast tahaplaanile seadma, sest muidu muutuvad nad ühiskonna silmis rongaemadeks-isadeks. Kui su laps on autist, pead sa kogu oma elu tema järgi ümber kujundama - sa lähed ühe korra elu jooksul perereisile, nagu normaalsed inimesed teevad, ja su lapsele jääb sellest eluks ajaks kole mälestus. Ilmselt ka sulle endale, sest tunned süüd, et püüdsid enda heaolu lapse arvelt suurendada. Sa pead leppima, sest see on sinu laps. Kui paljud seda tegelikult suudavad? Mina ütlen ausalt, et mina (vist) ei suudaks. Aga mis mul üle jääks? Ses osas on tänuväärne algatus puuetega laste hoiukodu, mille idee looja on muuhulgas välja öelnud kibeda tõe selle kohta, kuidas ta end tegelikult raskematel hetkedel tundis. Ahjaa, see kole "Pere ja Kodu" vanemlike tunnete edetabel, kus teise ja kolmanda koha eest võitlesid raev ja viha - sellele vastasid ilmselt enamikus tervete laste vanemad. Kui juba "normaalne" laps võib su hauda ajada, siis mil moel paneb närvid proovile erivajadustega laps? Aga taas - see ei ole viisakas teema, lapsed peavad olema rõõmupallid ja meis ainult kauneid tundeid esile kutsuma. Mulle tegelikult meeldib see "Pere ja Kodu" edetabel - ehk paneb see end vähem süüdi tundma vanemad, kes alati roosat mulli enda ümber säilitada ei suuda.
Cipralexi saab vist kahjuks ainult retseptiga?

C. Palahniuk "Lämbumine" ja 32 raamatut, mis su elu muudavad

Naljakas, kuidas ma olen siin põlastanud raamatuid, kus kolmandal leheküljel genitaalidest rääkima hakatakse, ja nüüd kiidan raamatut, milles on vähe lehekülgi, kus neist ei räägita. Huvitav on veel see, et "Kaklusklubi" meeldis mulle filmina rohkem kui raamatuna. Tagantjärele usun, et see oli ilmselt filmi "viga" - raamat tundus liialt filmistsenaariumi lugemisena. "Lämbumine" meenutab oma stiililt Charles Bukowski raamatuid, kus kõik on kole, räpane ja perversne, kuid samas antakse seda autori poolt niimoodi edasi, et peategelastest koledad ja räpased perverdid tunduvad sulle sümpaatsed ja sa suudad ennast nendega samastada paremini kui mingite "hallide varjundite" steriilsete trendikeppijatega (mitte, et ma varjundeid lugenud oleks või kavatseks seda teha). Ka autori küünilisus on samamoodi võluv nagu Bukowski puhul. Kuigi kirjeldatakse inimese keha igasugu võimalikke funktsioone, olid minu jaoks rõvedad vaid need kohad, kus niidiga hambavahesid puhastati...Kõigile kindlasti ei sobi, aga kui sa oled küünik ja leiad, et elul ei ole tegelikult mingit suuremat mõtet ning maailm on peamiselt üks idioote täis hädaorg, kus ellu jäämiseks tuleb ennast tuimaks teha, siis võid julgelt ka seda raamatut lugeda.
Raamatu juurde sattusin tegelikult sellelt leheküljelt ehk siis 32 raamatut, mis peaksid su elu muutma. Mitte, et ma oma elu kangesti muuta tahaks, aga teoreetiliselt peaks tegemist olema huvitavate teostega ja nüüd ma üritangi neid kõiki otsast lugema hakata. Kõiki neid ei ole küll eesti keelde tõlgitud, aga mõned siiski on. Seal pakutud Palahniuki "Invisible Monsters" näiteks ei ole. Peale "Kaklusklubi" oligi "Lämbumine" ainus eestikeelne Palahniuki teos, mis raamatukogus olemas oli. Iseenesest peaks vist ingliskeelseid raamatuid lugema hakkama, mida ma siiani veel teinud ei olegi. Eks ma ikka mõtlen, et keel pole piisavalt hea. Samas kui ma kirjutasin oma magistritöö 60 erineva ingliskeelse teadusliku artikli põhjal, siis peaks ju ka ilukirjandus loetav olema? Hetkel on mul 32st raamatust 2 loetud - "Sada aastat üksildust" ja "Kassikangas". Ei saaks öelda, et need mu elu eriti muutnud oleks, aga eks proovime veel.

Ja oma riided ostavad nad ka Seppäläst

Eile õhtul lugesin seda postitust ja kommentaare ning hakkasin mõtlema, et mina sain alles hiljaaegu teada, et Ecco üldse lastekingi teeb...Ma arvasin, et see on mingi überkallis vanainimestekingadele spetsialiseerunud ettevõte, sest mu ema hõiskas, et Ecco kingad on mugavad. Mugav, teadagi, tähendab surnusussi :) Reima-Huppa-Lenne müsteeriumisse pole ma ka süvenenud, sest...hmm, ma ei tea, mul pole aega. Ma tean ainult, et korralikke lasteasju saab Lindexist, muidu saab käigupealt riideid ja jalanõusid haarata toidupoodidest ja kasvõi Jyskist. Vanavanemad käivad vahepeal pealinnas ja toovad sealt H&M-i asju, mis on ka sellised korralikuma klassi omad. Esimesele lapsele ostsin asju veel ühest normaalsest kaltsukast (ABC Lastekaubad), mida enam kahjuks ei eksisteeri (vist) ning ühtki teist mittehaisevat kaltsukat ma veel näinud ei ole.
Minu jaoks on kriteerium see, et on odav ning ma saan asja kätte ilma liigse pingutuseta (ei pea sõitma linna teise otsa mingisse spets poodi ega tegema lisatööd, et mis mudelit just täpselt vaja oleks). Jah, mina olengi see, kelle tõttu Aasias lapstööjõud rügab ning kes ostab oma lapsele Jyskist kaheeurosed "Crocsid", mis haisevad nii jubedalt, et peab kolm päeva kodu tuulutama. Kusjuures selle viimase  - koleda keemia probleem, ajab mind tegelikult vihale - miks pean mina tarbijana tegelema mingite e-ainete ja asjade päheõppimisega kui selleks on teoreetiliselt olemas ametkonnad, kes peaks rämpsu lettidele mitte lubama. Kahjuks tunnen ma, et kogu selle "teadliku tarbimisega" kursis olemine võtaks mult ebamõistliku aja ja lisaks eluisu ning seetõttu olen käega löönud. Ma eelistan päris-eluga võimalikult vähe kokku puutuda - ma ei suuda istuda kuskil foorumites või tervislike eluviiside lehtedel. Põhimõtteliselt eeldab "teadlik tarbimine" seda, et tarbimisest saabki su elu sisu.
Teine asi, mis mind selle "teadliku tarbimise" ja teatud kaubamärkide eelistamise juures hirmutab on see, et minu meelest viib see kaudselt välja inimeste lahterdamise ja koolikiusamiseni...Sina võid küll heast tahtest oma lapsele turvalisust ja kvaliteeti soovida, kuid laps saab sellest ikkagi aru nii, et mingi firma on lihtsalt parem kui teine ja järelikult ka inimesed, kes neid märke kannavad on paremad. Kust tuleb see, et kui sul ei ole a la Nike'i tosse (täiesti suvaline näide, ma ei tea, kas need enam ongi popid), siis sa ei ole koolis popp? "Meie küll Seppäläst riideid ei osta!"; "Ma tahan IPadi!"; "Ma tahan PÄRIS- Barbiet, mitte poole odavamat koopiat!"

Filosoofiamagister cum laude

Nii, lõpuks ometi saan ma selle kaua tagasihoitud enesekiitustiraadi siia üles panna...
Ei tahtnud varem laskmata karu nahka parkima hakata, kuigi ega ma teistsuguseks tulemuseks kindlasti valmis ei olnud. Kui kümme aastat tagasi sai bakatöö A peale tehtud, siis miks peaks nüüd kehvemini minema. Tollane bakaaste on tegelikult võrdsustatud praeguse magistriga, nii et sisuliselt tuli mul teha teine bakatöö, kuna kümne aasta tagune jäi vaid kümmekond lehekülge praegusest magistritööst lühemaks. Tänapäeval nimelt saab baka kätte ka peale 20 lehekülje kirja panemist. Toona oli meil ka sajalehelisi bakatöid...Mitte, et maht kvaliteeti näitaks, aga mina näiteks ei kujuta ette, mis uurimus mahuks 20le lehele. Bakaastmes oli meil tihti erinevate ainete kodutööde mahuks 20 lehekülge. Tänapäeval vist lastakse bakaastmes veel referaategi teha. Ehk siis jah, minu kindel hinnang on, et kõrgharidus on kohe kindlasti devalveerunud (puhtalt mu enda kogemuse põhjal, kõikjal ei pruugi see nii olla).
Samas kui ma naersin, et sain oma magistritöö pmst kahe kuuga valmis, siis pööritas mu isa silmi, et tema tegi omal ajal diplomitöö ikka kahe päevaga...Bakatöö ma tegin ka nii kahe nädalaga, mäletan. Kusjuures magistritöö puhul läks ka kõige suurem aur uuritavatelt vastuste saamisele. Just selle, teistest sõltumise tõttu, ei tahtnudki ma algselt uurimust teha, vaid kirjutada teoreetiline töö - bakaastmes ma seda tegin ja õnnestus väga hästi, kuigi õppejõud hoiatasid, et pidavat raskem olema kui uurimustöö kirjutamine. Esimene katse magistritööd kirjutada oligi tegelikult üle aasta tagasi, kui plaanisin seda teha teatud EL-i dokumentatsiooni põhjal. Kes kunagi EL-i dokumentatsiooniga kokku on puutunud, saab ilmselt aru, miks see ei õnnestunud (tegelikult sain ma vahepeal ootamatult lapse ka, nii et see ka omakorda keeras plaanid pea peale) - lihtsalt, uni tuli peale...
Igatahes jõudsin ma lõpuks ainuõigele äratundmisele, et töö tuleb teha asjast, mida ma tunnen ja armastan (mis mu meelest ongi hea töö põhitrump) ning ainsaks probleemiks oli juhendaja leidmine, kuna esmapilgul ei tulnud mulle kedagi ette. 5. jaanuaril käesoleval aastal lõi üks nimi järsku pähe ja nii see alguse saigi. Akadeemilises maailmas on 4 kuud enne töö esitamise tähtaega muidugi kõva hilinemine, kuna reeglite järgi tuleb lõpetamiskevadele eelneval sügisel juba töö plaan ja juhendaja ära kinnitada. Õnneks reeglitest keegi eriti ei hooli. Lõpuks saidki ainsana A-d kaks tööd, mida alustati kõige hiljem.
Kuna juhendaja iseloomustas mu tööd sõnadega "hiilgav" ja muu selline, siis ime ka, et ma puhevile ei läinud. Suurim rõõm saabus aga nii üleeile kui saime kätte retsensioonid ja selgus, et minu tööd oli hinnanud üks kõige põhjalikum retsenseerija üldse (hea, et ma seda ette ei teadnud), kes eelmisel aastal cum laude lõpetanule töö hindeks suisa C-d soovitas. Mulle soovitas A-d. Ehk siis oli mul kõige parem stardipaik, aga samas hiilgav võimalus kõik ära puterdada.
Kaitsmine oli korraldatud nii, et eeldatav parim töö viimasena, ehk siis sain seal ka veel praadida, aga õnneks ei läinud lavale saades pilt tasku ja suu lukku. Kaitsmise põhinipiks oli mul kõik peast rääkida ja mitte pabereid vaadata, sest nii kui ma paberit vaatasin, kadus jutulõng käest ära ja ühtki sõna enam meelde ei tulnud. Komisjoni ees oli muide palju mugavam rääkida kui kodus aknast välja vahtides. Õhtuni väldanud medikamentidele allumatu peavalu sain see-eest ikkagi.
Mida ma nüüd oma eluga edasi teen? Doktorisse on mõtet minna siis, kui sul on midagi olulist öelda mingil alal, mida sa lõpuni valdad. Ma olen pigem Onegin - ehk siis tahaks kõigest midagi teada. Eriti tahaks tundma õppida universumi ja elu saladusi. Kus seda antakse, ei tea?

Suhtlemisest ja huumorist

Vahel mõtlen, kui erinevad on ikka inimeste suhtlusharjumused/vajadused. Ma olen üksiku lapsena harjunud väga palju oma aega vajama. Mul on peas nii palju erinevaid huvitavaid isikuid, et nendega suhtlemiseks läheb ilmatu aeg! Kui ma nendega suhtlen (ehk normaalselt öeldes, omi mõtteid mõtlen) ajab mind segamine lausa hulluks. Teiselt poolt, kui "nendega" asjad aetud, olen ma tavaliselt tõsine ekstravert. Oluline on see, et asi käiks minu seatud graafiku järgi. Ses osas on igasugu sunnitud suhtlusolukorrad mu jaoks üsna piinavad - näiteks reisid koos teiste inimestega, kes ei saa aru, miks minusugune "muidu nii normaalne inimene" järsku tigedaks herilaseks pöördub. "Päevad, raudselt!" Vabalt võibki olla mingisugune hormoonide tasakaalutus, aga ma tõesti ei suuda end viisakaks suhtlejaks sundida kui tegelikult on tahtmine looteasendis ümiseda, kuid selle asemel peab seltskondlikku vestlust arendama. Teiselt poolt olen ma tööl käies L-ga  enamasti 24/7 koos. Omade inimestega on see hea asi, et neid ei pea pidevalt lõbustama nagu sõpru. Vahel on mõni imestanud, et kas ära ei tüdine, kui kogu aeg koos? Ma võin kellegagi füüsiliselt ju ühes ruumis asuda, aga kui mul on klapid peas või raamat ees, siis tegelikult olen ma hoopis kusagil mujal. Sõpradega poleks nii viisakas. Mingi pidev käe hoidmine ja kudrutamine oleks küll õudne, aga vaevalt keegi seda harrastab (raudselt harrastab tegelikult). Ilmselt ajaks sunnitud ühiselu mu kiiresti hulluks (ma mõtlen ikka päris, kirvega hulluks). Või siis töö inimestega.
Muidu olen ma seltskonnas suht täht, selline kloun-täht. Lugesin kunagi mingit teooriat sugude ja huumori kohta. Kuidas naisi ei peeta humoorikateks, kuna huumor on meeste pärusmaa, sest see aitas neid partneri leidmisel (naised armastavad kõrvadega), naistel huumorit meeste meelitamiseks vaja polnud, seega see oskus kui evolutsiooniliselt ebavajalik taandarenes (mehed armastavad silmadega). Mulle õudselt meeldib nalja teha. Kunagi, õudses tööõpetuse tunnis, sain siiani meeldejäänud tunnustuse osaliseks, kui mulle öeldi, et minu kõrval on alati hea istuda, sest ma teen nalja. No ja peale 1,5 kuud haiglas imestati ka, et must huumor pole mind maha jätnud. Eks mulle meeldib see ka, kui mehed mu naljade üle naeravad, kuigi ega ma loodagi, et nad mind seetõttu kohe kosida tahaksid. Pigem on nii vist oht "friendzone"-i sattuda. Samas kui meeldiv mees mu naljade peale ei naeraks, ega ta siis kaua meeldiv ei oleks kah. Enamik mehi on siiski huumoritajuga. Naiste hulgas on selliseid tõesti vähem, aga samas on need üksikud sellised pärl-inimesed, et ühe järgi nimetasin oma esmasündinu ja teist julgen nimetada oma parimaks sõbrannaks, kuigi me kohtume heal juhul aastas korra ja seda ka juhuslikult. Ma kahetsen vist kõige rohkem temaga suhete unarusse jätmist, aga no ma pole just eriline suhetehoidmisemeister - vastuolu - igapäevaselt ei suuda ma enamikega suhelda, aga harvema suhtluse puhul kipun võõraks jääma.

Kuidas (mitte) minna paksuks

Olgem ka trendikad ja kirjutagem rannahooaja saabudes kaaluprobleemidest. Mul neid küll pole ja seega peaks kaalust rääkimine minu puhul vist pühaduseteotuse alla minema. Noh, umbes nagu see, kui depressiooni kõrvaltvaataja pilguga analüüsida. Õudselt hea on rääkida, kuidas mitte paksuks minna kui endal seda hirmu ei ole. Aga no minusugused on ka inimesed ja ei tasu telliskividega loopima tulla, sest alakaal on ju ka ometigi kaal ja sünnikaalu saavutamine võib olla eesmärk. Ok, kaaluteema puhul ei tohi vist nalja teha, nagu ma aru saanud olen...
Igatahes on mul üks tore salat, mida ma vahel iga päev söön ja L. kirtsutas selle peale nina, et vastik, jube ja paksukstegev, kuna sisaldab õli. Tema meelest on ainuõige salat hapukoorega ja oliiviõli on mingi itaallaste narrus. Selguse huvides olgu mu salati retsept(imoodi asjandus) ka ära toodud:
Kogus siis ühele sööjale:
kaks peotäit mingit rohelist salatit (rukola on hetkel minu lemmik)
3 kirsstomatit sektoriteks lõigatuna
1 avokaado tükeldatuna
väike tükk külmsuitsulõhet ribadeks rebituna
5-6 oliivi (oliivid võib vabalt ära jätta, lõhe ka, aga koos lõhega on palju parem)
Extra Virgin oliiviõli
palsamiäädikat
sidrunimahla (võib ära jätta vabalt)
maitsestamiseks kuivatatud basiilik ja tüümian (võib ma usun muude maitseainetega ka)

Jube hea salat! Ma ei usu, et see küll kedagi paksuks teeb, mis sest, et oliiviõlis olevat rohkem kaloreid kui hapukoores - ega sa seda ju pudelitekaupa ei joo!
Ma üldiselt võin öelda, et paksuks ei tee üldse mitte tavapärane toidukordade ajal toitumine (no kui sa just ekstreemselt ei toitu). Enda pealt olen tähele pannud, et kõige väiksem number on kaalul olnud alati nii pool aastat peale lapse saamist, sest siis ju õhtuti pudelit õlut või klaasi veini ei võta. Ega need õlled-veinid ise ehk nii palju ei mõjutakski, aga kes siis ikka nende kõrvale miskit ei näksiks. Terve känts juustu läheb mul kenasti korraga sisse nii. Samal ajal on enamike söögikohtade praed minu jaoks liiga suured. Tegelikult pidi juba paar pudelit õlut prae kõrvale teise prae mõõdu välja andma. Kui sa veel lisaks sellele päeva ajal normaalselt toitud, ongi ülekaal käes. Ehk siis ainuvõimalik dieet - joo aga nälgi?
Muuseas avastasin hiljuti, et varem kasutasime kodus praetaldrikuna taldrikuid, mis praegu on kasutuses leivataldrikuina. Nii suuri taldrikuid, nagu on tänapäeval müüdavad praetaldrikuid, meil kodus ei olnudki. Tere tulemast Ameerikasse?

Kõige lihtsam püreesupp

Võta purk Felixi või Salvesti ükskõik millist purgisuppi. Keeda valmis. Sega hapukoor juurde. Võta saumikser ja lase kõik ühtlaseks püreeks. Garneeri kaunilt! (Väga oluline punkt!) Ja valmis ta ongi!

Nägin täna ökopoe müüjat tavatoidupoest purgisuppi ostmas. Kas see pole mitte ülim patt? Igatahes jääb igasuguste purgisupiteemaliste artiklite kommentaaridest mulje, et purgisupp on surm. Ega ma ühtegi head purgisuppi iseenesest ei tea küll, aga söönud olen ma neid väiksest peale, sest nullist supi keetmine nõuab aega ja tööl käival inimesel pole seda aega kusagilt võtta. Päris suppe tegi mul ainult vanaema, sest tema oli pensionil. L. arvas ka siin ükspäev, et söögitegemine on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kes muud tööd tegema ei pea. Vaatasime purgisupi taustaks Jamie Olivier'i, kes näitas, kuidas ta poole tunniga kolmekäigulise lõuna valmis teeb. Tal on muidugi ruumikas köök, kõik vajalikud vahendid ja tooraine kohe võtta. Tavainimene peaks korraliku toidu igapäevaseks valmistamiseks iga päev ka poes või soovitavalt turul käima. Kalliks läheks selline elu. Lisaks võin ma kodus isegi mingi maitsva asja valmis meisterdada, aga see ei maitse mulle ikkagi nii hästi kui kuskil restoranis, sest ma olen ihne snoob - kodus on ikkagi kodumiljöö - suvalised nõukaaegsed nõud ja pühkimata laud, interjööri panustamine nõuaks jälle hulgim väljaminekuid. Mina olen ikkagi sellest põlvkonnast, kus pulmaserviisi hoiti aastaid kapis, samal ajal igapäevaselt mõranenud taldrikutelt süües. See pole ju mingi taaskasutus, kui ma võtan oma vanad, aga kasutuskõlblikud asjad ja viin need kuskile taaskasutuskeskusse selleks, et endale uus ja peen serviis osta! See on õudne tarbimishimu, mida leevendab mõte sellest, et tegeldakse heategevusega.

Kõik need poolelijäänud raamatud

Hakkasin eile mõtlema kõigile neile raamatuile, mille lugemise ma pooleli jätnud olen. Iseenesest on see üks tundlik teema, sest inimesed kipuvad ikkagi järeldusi tegema - küllap sa oled üks ebaintelligent, kui mu lemmikraamatu pooleli jätsid. Eks mind ka paneb imestama, kui keegi minu lemmikuid igavaks või loetamatuks peab, aga enamasti on see siiski vaid maitseküsimus. Noh, võib-olla kui välja jätta need "ma teisi raamatuid ei ole viitsinud lugeda, aga Videvik oli küll hea"-tüübid. Muuseas Videviku-saaga teise raamatu ma lugesin läbi, ei jätnud pooleli...Raamatute soovitamine on üldiselt üks tänamatu töö, niisamuti nagu ka muusikasoovitused - enamasti ei jäta need teistele sellist muljet nagu soovitajale endale. Minu puhul küll ühe erandiga  - oma viimast eriala läksin just õppima mulle soovitatud raamatute põhjal, kuna need olid seal soovituslikuks lugemiseks ega pidanud pettuma. Igatahes võtsin ette oma raamatulaenutuste nimekirja ja püüdsin meenutada raamatuid, millega ma lõpuni ei jõudnud (koju ma muretsen üldiselt vaid mulle meeldivaid raamatuid).
E. M. Remarque "Gam" ja "Jaam silmapiiril" - oeh, kohe esimesena ühe mu lemmikkirjaniku teosed...Ma armastan Remarque'i hilisemat loomingut, aga need esimesed teosed pole kohe sugugi minu maitse. Kusjuures paar nädalat tagasi rääkisin sõbraga, kes pidas just Remarque'i varast loomingut nauditavaks, kuna see pole nii depressiivne kui hilisem, peamiselt sõjatemaatikaga seonduv. Mul on lausa kahju, et mulle ei sobinud.
R. Williams "Ühel päeval keegi" - popstaar Robbie Williamsi elulooraamat. No nii igav, nii igav. Tõlge vist oli ka halb (see pealkiri on ju juba imelik?) või oligi see halvasti kirjutatud - tundus selline punnitatud Google Translate lausetega jutt.
"Milena: Eesti modelli päevik" - sellest saastaraamatust olen siin varem kirjutanud ka (otsing ei tööta normaalselt, ei saa linki anda). Igatahes oli see kunagi Eesti esimene e-raamat, salapärase autori poolt kirjutatud modellide glamuursest elust. Glamuuri ei olnud kusagil, kohutavalt igav oli hoopiski. Selline teema, millest ju annaks põnevalt või kasvõi naljakalt kirjutada, aga raamatus polnud kumbagi.
B.E. Ellis "Ameerika psühhopaat" - ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemist eriti midagi. Seda, miks ta kuulus on. No pealkiri oleks võinud aimu anda muidugi. Igatahes ei jõudnud ma lugemisega paarikümnest leheküljest kaugemale, sest kogu see firmamärkide ja brändide virvarr ajas mu haigutama ja ma ei suutnud sisule keskenduda. Pärast sõbranna rääkis, et hiljem tulevad rõvedad mõrvad, mida samasuguse detailitäpsusega kirjeldatakse. Peab vist õnnelik olema, et edasi ei lugenud. Ma põhimõtteliselt saan aru küll, mida autor selle raamatuga öelda tahtis. Võiksin vist kirjandigi kirjutada, aga ma ei pea selleks seda häirivat raamatut läbi lugema. Kooliajast oleme arutanud, et vähemalt mina ja L. kirjutasime küll edukalt kirjandeid raamatuist, mida me lugenud polnud - "Kuritöö ja karistus - kuidas südametunnistus inimese hävitab" jne.
M. Lembe "Käed eemale Õnnest" - pikemalt siin.
V. Woolf "Orlando: elulugu" - üks mu lemmikarvustajaid analüüsib siin raamatut sügavuti. Ma olen seda tüüpi, kes pikki kirjeldusi lugeda ei suuda - mul on peas juba keskkond ja tegelased välja mõeldud, täpsed kirjeldused pigem mõrandavad seda. Mis ei tähenda, et ma ootaks raamatust pidevat tegevust. Lisaks käsitleb romaan (vähemalt selle esimene osa) ajajärku, mis mind millegipärast ei köida. Kogu see aadlike moraalikoodeks ja kombestik on mulle võõras. Näiteks on ka "Anna Karenina" mulle mõistetav vaid tollase ajajärgu kontekstis, üldinimlikuna tollased probleemid minu jaoks ei kvalifitseeru, ma ei suuda seda aega ja inimesi mõista.
D. Mitchell "Pilveatlas" - raamatust tehti ka film, järelikult pidi seal ka midagi toimuma. Mina nii kaugele ei jõudnud. Raamatu õhkkond ja tegelased peaksid, no vähemalt viiendalt leheküljelt, köitma hakkama, selle raamatu puhul nii ei juhtunud.
E. Bernhardt "Minu Bangkok" - ma ei saa aru, kas härra narkomuul püüdis intellektuaali panna või mis, aga mina ei saanud mitte midagi aru. Või noh, sain ikka, aga kogu see metafooride supp oli liiga sogane. Mees, kirjuta asjast, mitte ära soiu mingitest paradiisi väravatest ja golemitest!
J. Kerouac "Teel" - selle maailmakuulsuse jätsin ma ka üpris kiiresti kõrvale, kusjuures Kerouaci "Pilvealused" on mul lausa kodus olemas ja hea raamatuna kirjas. Või äkki ma ikka lugesin ta lõpuni? Minu meelest mitte. Kõrvalepõikena võib öelda, et kogu laenutuste nimekirjas oli päris mitu raamatut, mille kohta ma ei osanud midagi öelda - olin ma need lõpuni lugenud või mitte? Millest need rääkisid? Raisatud aeg?
G. Orwell "Kummardus Katalooniale" - taas üks muidu lemmikkirjaniku teos. Antud juhul on asi puhtalt temaatikas - võõras sõda, võõrad poliitilised olud, võõrad probleemid. Pool raamatut lugesin läbi ka, aga siis sain aru, et võiks oma aega millegi huvitavamaga sisustada.
Ja lõppu kõige piinlikum poolelijätmine üldse - J.Kross "Wikmani poisid" - krt, tegemist on mu vanaema kapsaksloetud lemmikraamatuga. J. Kross on üks paremaid Eesti kirjanikke üldse. "Wikmani poisid" on üks tema tähtteoseid. Kuidas see mul pooleli jäi? Kui ma kunagi siin kirjutasin "Kallitest kaasteelistest" mainis keegi  Kaur Virunurm, et tema ei suutnud seda detailirohkuse tõttu lugeda. "Wikmani poisid" peaks ses mõttes palju lihtsamalt loetav olema, aga mina nautisin pigem "Kalleid kaasteelisi" kui "Wikmani poisse". Teisest otsast hädaldan, et Woolfi kirjeldused on mulle liig...Ilmselt asi tõepoolest mingites maitsenüanssides või ka ajahetkes, milles konkreetne raamat kätte satub. Ses osas olen nõus sellega, et paljud kohustusliku kirjanduse raamatud hakkavad kõnetama alles palju hiljem - samas kui neid koolis peale ei sunnitaks, võib-olla ei satuks hiljem neile enam peale?
Muuseas, hetkel maadlen "Matemaatika õhtuõpikuga" - paistab, et kui soont ei ole, ei aita ka üldhariv info ja lihtsad seletused, no silm vajub ikka kinni...

Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid ja Õhtumaa viimased tunnid

Enne enda arvamuse kirja panemist lugesin läbi ka muud Internetis olevad arvustused ja tuleb nentida, et jään kõigiga ses osas vastuollu, et mulle meeldis "Kui tuvid kadusid" rohkem kui "Puhastus". "Puhastus" meeldis mulle küll ka väga, aga kahjuks on selle lugemisest päris palju aega möödas, nii et ma enam täpselt ei mäleta, mis emotsiooni see minus just tekitas. Tagantjärele domineerib siiski seks ja vägivald, mida ma iseenesest pean negatiivseks - mis see sisu täpselt oli, seda enam ei mäleta (hullumaja, mul on pea kõigi asjadega nii, et mäletan vaid emotsiooni, aga mitte süžeed või tegelasi, teistel seda probleemi ei paista olevat. Ise olen selle enda hea lühimälu halbade kõrvalmõjude alla liigitanud).
Teiseks asjaks, millega ma mitme arvustuse puhul ühel nõul ei olnud, oli nende arvamus sellest, et teose karakterid olevat liiga konstrueeritud ja ebareaalsed. Minu meelest ei saa iialgi väita, et "sellist inimest ei saa olemas olla!", see viitab vaid inimese kalduvusele hinnata kõiki teisi enda parameetrite järgi. Minu arvates on raske anda mingit ühtset inimliiki iseloomustavat määratlust. Osa inimesi on nõus end kõrgemate aadete nimel ohverdama, teine osa hindab asju kõrgemalt kui inimesi, kolmandat osa ahvatleb võim rohkem kui kuld või puhas armastus. Mulle just meeldiski selle raamatu puhul erinevate inimtüüpide väljatoomine. Sellest ma ka ei saanud aru, et mismoodi oli paljude meelest Edgar jätis ja jube inimene - ta ei olnud tegelikult ju oma loomult teiste kannatusi nautiv sadist. Ta lausa tunnistas, et "mõnikord ta lausa vihkab oma naist" - ehk siis enamuse ajast ta mingeid tugevaid tundeid ei tundnud. Ka Klooga õudused eelistas ta unustada ja pidas nende esilekerkimist luupainajaks, mitte aga erutavaks mälestuseks. Edgar oli lihtsalt pragmaatiline inimene, paraku empaatiavõimeta ja oma nahka armastav. Mu meelest on lausa silmakirjalik näha temas jätist - ma usun, et pea igaüks leiaks enda ümber ringi vaadates (või enda sisse vaadates) mõne seesuguse. Samamoodi võib olemas olla Rolandi-suguseid aatemehi. Tänapäeval küll ilmselt üha vähem ja üha enam nende hulgas, kes eelistavad oma tajud tuimaks juua või süstida. Pikemas plaanis "võidavadki" Edgari-sugused. Eks see üks Pyrrhose võit ole, sest isegi kui ma kogu raamatu ootasin, et lõpus õiglus võidule pääseb ja pahad oma palga saavad, siis isegi ilma selleta oli selge, et tegelikult ei võitnud mitte keegi. Samas kas saab keegi oma elu lõpus üldse öelda, et "jah, ära tegin!" Ilmselt on kõigil kappides mingid luukered, mis neil puhast võitu nautida ei lase. Sellistel aegadel elanud inimeste elu oligi suures osas läbikukkumine, argipäevadeta elu üksikute, juba ette teada varastatud rahuminutitega. Ses osas on meie põlvkonnal vedanud. Isegi niipalju, et me eeldamegi elult vaid rõõmu. Praeguse Ukraina-olukorra valguses on kõik, kellelt olen küsinud, plaaninud võimaliku okupatsiooni tingimustes Eestist jalga lasta. Olen kuulnud ka arvamust, et sõda olekski vaja - see paneks inimeste prioriteedid paika, kaoksid ära mõttetud pseudomured  - asjadekultus jne. Iroonilisel kombel nimetatakse Tuvide-raamatus üheks põhjuseks, miks küüditamisele vastu ei hakatud, just nimelt hirmu oma asjade kaotamise ees, ka põgenikelaevale sooviti sageli kaasa võtta mitte omakseid vaid sigu, keda hiljem rahaks teha. Inimeste loomuses on teha kõik, et nende harjumuspärane argipäev kasvõi mingil kujul säiliks - mis isamaa, mis vabadus, "ehitame Siberis üles Eesti riigi".
Kuna mul raamatute sisu peale mälu ei ole, siis armastangi rohkem neid raamatuid, mis millelegi edasi mõtlema panevad (kriminaalromaane me seetõttu üldiselt ei loe). Tuvide-raamat pani mind rohkem mõtlema kui "Puhastus". Mis on tegelikult oluline? Üldises plaanis ju elu edasi kestmine. Lihtsalt elu iseenesest, mitte selle kvaliteet, ausus iseenda vastu või aated. Kuna paljud lugejad-arvustajad imestasid homoteema sissetoomise üle, siis tekkis mul mõte, et ehk läbi selle - Edgar järglasi ei saanud - jäigi ta kõigest hoolimata ikkagi kaotajaks. Roland ja Juudit said tütre, seda enam, et "korraliku tüdruku", keda ei huvitanud poliitika, vaid armastus ja pesapunumine - ilmselt läks nende sugu edasi, evolutsiooniliselt jäid nemad peale. Kas olukorras, kus kõik muu taandub ihaldatava argielu ees, polegi see mitte kõige olulisem?
Järgmiseks ootan muide Richard Dawkinsi "Iseka geeni" lugemist, mis peaks teemaga haakuma ses osas, et meie oma tühiste eludega, mida me nii kangesti ületähtsustada püüame, oleme siiski vaid vahendid suuremas mängus - evolutsioonis, kus võidavad vaid need, kelle geenid edasi kanduvad.
P.S. Ma ei taha absoluutselt kritiseerida inimesi, kes on otsustanud järglasi mitte saada. Ma mõtlen laiemas plaanis - keskmiselt alla ühe lapsega peres eurooplased vs moslemipered - ühed, kes keskenduvad võimalikult õnnelikule argielule indiviidi kohta vs teised, kes toovad mugavused ohvriks geenide edasikestmisele. Kvaliteet vs kvantiteet. Äkki me oleme esimest teisele eelistades valel teel? Tagasi pöörduda ei suudaks me ilmselt kunagi. Isegi kui ma tean, et käes on Õhtumaa viimased tunnid, olen ma ikkagi õnnelik, et olen just siia sündinud.

Spordiklubis saab anaalseksi? *

Sõitsin mina üle pika aja mööda Anne ringi ja äkitselt kerkis silme alla üks stringides urvis naisetagumik, juures kutsuv tekst: "Enne drill, siis chill!". Urvis naisetagumikud reklaamtahvlitel ei peaks enam kedagi üllatama, seda et naine üks peata perse on, oleme juba kõik ennegi kohanud (millegipärast sageli spordiga seotud ettevõtete reklaamides). Aga mida siin siis reklaamitakse? Päris avalikult anaalseksi? Drill tähendab eesti keeles tegevuse tuima, mehaanilist kätteõpetamist (ÕS-i andmed) - ilmselt ei taha ju keegi oma ettevõtet sellises valguses näidata. Samuti puudub eesti keeles sõna chill, seega võiks järeldada, et ka drill on otsene laen võõrkeelest. Inglisekeelne drill tähendab esmajoones puurimist. Urban Dictionary ütleb otsesemalt  - to root on chick hard, näitelausena "I drilled her so hard lastnight, that today my dick hurts." Et siis ei ole asi minus ja mu ropus mõtlemises, pigem on taaskord üritatud "vahvat kahemõttelist nalja" teha, mille peale Tarbijakaitse või kes kurat nende reklaamide sündsusega tegeleb, saaks taaskord öelda, et "täname teie tähelepaneku eest, aga meie komisjon reklaamiseaduse rikkumist ei tuvastanud". Tean päris mitut juhtumit, kus just selline vastus saadud. Kõik on JOKK.
Kõige rohkem tahaks teada, mismoodi sellised reklaamid ostjatele maha müüakse. No kohe koledasti tahaks sellisel koosolekul istuda, kus reklaamifirma Pets ja Aiku irvitavad, et "a paneks sinna plakatile ühe perse!" "a kle, jumala kõva, paneme jah perse!" "Höö-höö-höö!" Sportlased on ju nii lollid, et nemad on persega ikka nõus, mõni teine ehk hakkaks kahtlema aga no nemad olid trennis ju, kui mõistust jagati.

* Ettevaatust, ropp sissekanne, aga kehvast algmaterjalist paremat ei saa

Lip job ebaõnnestub alati

Eile ilmutas Courtney Love ka oma singli eetrikõlbulikuma loo video:

Minu jaoks on visuaali natuke nukker vaadata, kuna kahju on sellest, et kunagi imekena olnud inimene on end ära rikkuda lasknud:

Courtney 90ndate keskel

Courtney 00ndatel

Tegelikult on muidugi ka see esimene pilt ilukirurgide teene, kuna 80ndate Courtney on hoopis selline olnud:

Nose job õnnestus, lip job mitte. Kui välja arvata see, et originaal-nina ei olnud Courtneyl just ideaalne, siis ülejäänud tema iluoppe on pigem depressiooniga põhjendatud. Nii nagu tavainimene püüab end uuesti leida soengut vahetades, vahetavad staarid oma nägu. Nende puhul on kindlasti ka meelelahutustööstus see, mis "värskendatud välimust" eeldab. Aga no see krdi lip job - kellel on see õnnestunud? Lisaks Courtneyle on see ära rikkunud veel mitu imeilusat naist:

Miks see kuramuse pardimokk ilus peaks olema?
Ok, meil on Angelina Jolie ja Lana Del Rey aga nemad väidavad, et nende puhul on kõik loomulik ja nad suudavad paksud huuled ka välja kanda, nägemata välja nagu herilaselt nõelata saanud:

Iluoperatsioonide suurimaks puuduseks ongi see, et need on näha. Mitte keegi ei usu, et sa üleöö nooreks ja ilusaks muutusid - seega, mis mõte sellel on? Keegi ei sosista, et "vaata, kui kena ta on!" vaid ikka "vaata, mis ta endaga teha on lasknud!" Ok, ma saan aru kui inimesel on juhtunud mingi trauma, aga enamasti teevad iluoppe inimesed, kes niisamagi keskmisest kenamad on. Miks neil nii madal enesehinnang on? Tegelikult tahtsin kirjutada ka napakatest vanasõnadest ja kõnekäändudest. Üks neist oleks ka "ilu nõuab valu" - mh, ma ei teeks iial endaga vabatahtlikult miskit, mis mulle valu põhjustab. Ilu nimel kannatada? Tänan, ei. Ma lõikan juustest ka pigem salgu välja kui vaevan end pusa lahti kammimisega...Tõeline hedonist?

OTD

Ma olen nii ebapopulaarne blogija, sest ei pane oma blogisse üldse pilte. Kaevasin siin natuke ringi ja isegi enamik videoid, mis blogis üleval, on ammu maha võetud. Tegelikult peaks siin minust pilte isegi olema, aga ainuke, mille ette viskas, oli see, kus ma olen tossudes ja hommikumantliga (filmivõtted, noh). Peaks veel olema üks minust leopardimaskis ja teine peale telgis magamist tuhamägede taustal. Ei midagi glamuurset, ühesõnaga. Eile käisin justnimelt glamuuriüritusel (kunstinäituse avamine ju ometi on seda?), televisiooni küll kohal ei olnud, aga fotograafe siiski jagus (sest oli fotokunsti näitus). Igatahes tehti üsna mitmeid ilupilte, sealhulgas minustki. Olen nii lahke ja riputan ühe siia kah:

Topsis on Värska.
Saapad Samelin, sukkpüksid Pamela Mann, seelik Mr. GUGU & Miss GO, pintsak E5P, kott Nabo.

Abielluda või mitte?

Kokkuvõttes on vist ainult 2 peamist põhjust, miks abiellutakse: romantika ja majanduslik kindlustatus, mõlemad enamasti olulised naispoolele. Mõlemat poolt mõjutavaks põhjuseks võiks olla mööndustega kolmas - alati on abiellutud, komme on selline. Meeste puhul lisandub siis mõnel juhul ehk see "õige mees võtab ikka oma naise ära". Ma ei viitsi hakata statistikat tegema, kui paljud mu tuttavatest abielus on, aga ise olen käinud nii ühes pulmas iga viie aasta tagant, nii et üüratult populaarne see tegevus olla ei saa.
Igasugused "unelmate pulma" saated ja ajakirjad teevad mu meelest asjale karuteene, sest kõik võtavad pähe, et pulmad on mingi über-pidustus, mida ilma laenu võtmata ja 500 inimest kutsumata läbi teha pole viisakas. Pulmad on justkui selleks, et teistele näidata - "because I can!" Kui raha laristada pole, siis ära parem pulmi pea, muidu vaadatakse viltu. Kui romantikat tahta, siis võiks mu meelest lihtsalt kuskile reisile minna, mitte teiste jaoks pidu korraldada. Väike ja viisakas vastuvõtt on ka kena, aga alati on seltskonnas mõned "vana-kooli" esindajad, kes kirtsutavad nina kui laual pole sült-kartul ja labrakas küla kultuurimajas hommikuni ei kesta. Võeh. Ma juba väiksena kartsin seesugust "rahvalikku pulma", sest olin näinud pilte sugulaste pulmast, kus pruudil lasti leiba lõigata - no niimoodi, leib vastu rinda surutud, ma pelgasin, et veristan end raudselt niimoodi ära. Nukku mähkida ma ka ei osanud ja Pampersitest võis siis vaid und näha. Igatahes ei ole selliseid peod midagi olulist, mida ma elus kogeda tahaksin.
Majanduslik kindlustatus - kaob ära vajadus selle järele kui ebavõrdsesse suhtesse lihtsalt ei astuta ega lasta end ülal pidada. Ma eriti ei usu sellesse - "muidu oli ta nii tore aga siis ühel päeval varastas mu paljaks"-juttu. Märgid, et kaaslane kahtlane tüüp on, avalduvad ikka juba varem, tuleks veidi tähelepanelikum olla. Üldiselt ega see riik ka ikka ei aita, kui ise enda aitamiseks midagi ei tee.
Jääb järele vaid "nii on kombeks"-põhjendus abielule. Ei tasu salata, et ka mina eeldasin lapsena, et ühel hetkel tuleb abielluda (ja neli last saada). Ilmselt on aga enamik mehi õnnelikud selle uue moraali üle, mis neid abielluma ei sunni ja naised ei leia midagi võluvat ise meeste käe palumises. Nii need vabaabielud õitsevadki. Kas pole imelik, kui lapsed on mehe nimega ja ise oled nagu võõras inimene perekonnas? Samamoodi on ju tegelikult imelik see, et abielludes oma nimest loobud - lihtsalt see on harjumuseks kujunenud. Abielludes isegi ei pea keegi kellegi nime võtma. Räägitakse, et abielu annab kindlustunde, kui selle all just ei mõelda majanduslikku kindlustatust, mida ma juba mainisin, siis lahutatud abielusid tean ma vist veidi rohkem kui neid, mis püsima on jäänud. Kusjuures on huvitav see, et kord abiellunud ja lahutanud inimesed abielluvad suure tõenäosusega uuesti. Justkui käiks abiellumine kokku teatud inimtüüpidega. Traditsioone austavate? Pidusid hindavate? Ma ei tea, ma ise ilmselt sinna ei kuulu.
Abiellumise vastu on üheks heaks argumendiks ka see, et saad surivoodil kallile kaasale habiseda, et "ma kahetsen ainult ühte asja, seda, et mitte keegi ei armastanud mind piisavalt, et minuga abielluda..." See oleks mõnusalt dramaatiline lõpp. Ei tahaks võimalust käest anda.
Ses suhtes ei saa ma aru mingist kooseluseadusest - mis imelisi hüvesid see kooselu annab, et nii kangesti on vaja seda registreerida? Mis mõttes ei taha ma abielluda, aga notari juurde kooselu registreerima läheksin? Vahet ju pole? Mis jube püha asi see abielu on, et samasooliste kooselu selle sõnaga tähistada ei või? Kas poleks mõistlikum ja lihtsam öelda, et abielu kehtib kelle iganes vahel ja poleks vaja mingit eraldi kooseluseadust? Oi ei, meil on ju see võimas kirik ja Varro Vooglaid, keda me sugugi vihastada ei taha. Tuleb veel Nool ja viskab odaga...