Kas emaks saades on võimalik normaalseks jääda?

On küll.
Millegipärast propageeritakse rohkem seda teist varianti. Mu eelmine postitus oleks otsekui hullema tulekut ette kuulutanud – laupäevast Arterit avades ootas eest uus rubriik „Avameelselt pereelust” ja sealne esimene šedööver „Lüpsmata naise inin”…
Mis järgmiseks – räägime kõigile sellest, kuidas tampooni paigaldada? Muide, see teema olevat nii 10 aastat tagasi meesarsti poolt esitatuna Soome TV-s täitsa olemas olnud, nii et tuttav soomlane (naine) vahetas selle peale kanalit ning ütles, et vabameelsusega minnakse meil juba liiale. Või äkki olen mina oma piinlikkustundega nõukogudeaja jäänuk? Õnneks ei ole ma üksi, sest kõik inimesed, keda ma laupäeval Arteriga šokeerisin avaldasid arvamusi stiilis – „siin on tegemist juba kõrvalekaldega”, „mis neil koduperenaistel muud teha on kui mees litsi lööb”. Viimane arvamus on teadagi mehe poolt öeldud – aga tõesti, mis mulje peakski mehel neist koduperenaistest niimoodi jääma? Õudus, et kui naine kord lapse saab, siis enam muud juttu polegi kui inimese füsioloogilised protsessid ja nende produktid. Ja mitte ainult mehed, kes paratamatult lastesaamisest vähem teavad – sellised jutud ei julgusta põrmugi neid naisi, kellel veel lapsi ei ole. Mis siis saab kui ma ka selliseks muutun?
Tundub, et on paratamatus, et ainsaks meid juhtivaks jõuks on hormoonid ja mõistusega ei saa enam midagi teha. No minu mõistus keeldub küll seda uskumast!
Kunagi sai sel teemal ka ühe nõukaajal lapsed saanud inimesega räägitud ja tema imestas, et tänapäeval ei suudeta justkui üldse oma eluga üksinda toime tulla, hoolimata kogu informatsiooni hulgast, mida nüüd kindlasti rohkem on, kui siis oli. Inimestel on kohutavalt vaja igasugust tagasisidet, ka kõige isiklikemate asjade kohta – kas ma ikka teen nii, nagu normaalne on.

Numpsikud ja kampsikuneedus

Jube peavalu on. Ei tea, kas sellest, et eile tarbitud Põltsamaa õunasiidri säilivustähtaeg lõppes 28.02.2007 (mina ostsin selle poest ja mitte allahinnatute letist 10.05.2007, lisaks õnnestus saada ja süüa ka vorstikesi kuupäevaga 08.05.2007) või oli eilne Eurovisioonivoor kõigi aegade koledaim. Otse loomulikult ma vaatasin seda, see on ju ikkagi Eesti rahvuspüha vääriline üritus. Teleka taha said ühendatud 90sed Estonia kõlarid – ma loodan, et naabrid kannatasid võimalikult kõvasti. (Naabrite hirmutamiseks tavatsen nüüd kodus iga päev läbisegi „fašistõ”, „okkupantõ”, „našistõ” karjuda). Plaanisime isegi tänavale märatsema minna, kui Eesti edasi ei saa või kui ka saab. Pärast enam ei viitsinud. Ma lootsin, et Verka Serduchka ikka ka esineb aga tuli välja, et ta on juba finaalis. Verka on mulle alati meeldinud, ka siis kui ma veel uskusin, et ta ongi selline kolenaljakas tädi. Muuseas, Danilko on mehena keskmisest kobedama väljanägemisega (minu tagasihoidliku valearvamuse kohaselt). Tegelikult oli paar kuulatavat lugu ka – just need, mida ajakirjandus kõige rohkem maha tegi kui vanainimeste muusikat…Selle aasta läbiv teema Eurovisioonil paistsid olevat lehvikud ja kõige selle „Shake It Up Shekirim Dance With Me” taustal paistis meie eurolaul isegi täitsa kena välja. Aga eks see see Epliku ühekroonise kampsuni needus ole, et me enam kunagi eelvoorust välja ei saa. Ma arvan, et siin aitaks vaid rituaalne põletusohver – algul kampsun ja kui see ei aita, siis Eplik otsa…
Hommikul potsatas postkasti teade sellest, et Tallinna Kaubamajja on müüki saabunud beebibanaanid. Wiii kui nummi! Hoti pealehel olid esiuudisteks „Gerli Padar ja Martin Parmas on paar” ning „Kelli Uustani ootab last” ning paber-Postimees pajatas mudilasega reisimisest (ülinummi kui lennuki vahekäigus roomab ringi nii 10 titte ja ülejäänutel vahetatakse samal ajal „mässusid”). Minu nummimeeter (issand jumal, miks mulle alati igasugu õudused meelde jäävad?) on täna igatahes juba põhjas.

*Minu rõvedate sõnade TOP 5, mida minu kuuldes mitte kasutada:
- mässu
- vässu
- kampsik
- püksikud
- maius

Kellele soopõhine ajakirjandus?

Alati kui ilmuma hakkab mõni järjekordne naisteajakiri kostab kommentaare, et kas neist suhte-, dieedi- ja seksinippidest juba kõrini ei saa. Müüginumbreid ma muidugi ei tea, kuid paistab, et kellelegi on seda jama siiski vaja. See hakkab silma kui vaadata siinsete naisteajakirjade kodulehti, suurima õnnetusena troonib neis pea alati rubriik „Foorum”, mida nõrganärvilistel soovitaks mitte külastada. Üks meesterahvas vaatas kord ühes sellises teemasid ja küsis, et kas see on mõni selline koht, kus endised ja praegused prostituudid teemast huvitatutele kogemusi jagavad. Ei saa öelda, et lamedate teemadega ainult kasutajad välja tulevad. Enamasti hiilgavad ka selliste saitide arvamusküsitlused pärlitega nagu „oled sa proovinud anaalseksi” ja „oled sa teise naisega seksinud”, sekka ka „mitu raamatut sul kodus on”. Miks tundub, et keskmine (neti)naisteajakirja lugeja (või vähemalt aktiivne kommenteerija) on peale keskkooli koju jäänud „Vaprate ja ilusate” fänn, kes vaevleb kroonilise suhtlemisvaeguse all ning eriti erutavad teda pikantsed seigad teiste eraelust(huvitav, kas ma olen ainuke, kelle mees peale wc-s käimist tagumikku ei pühi).
Hirm tekib siis kui vaadata kui paljud väiksed tüdrukud Cosmot piibliks peavad…
Teine kategooria jubedusi on meesteajakirjad, mida minu teada ükski meheks nimetatav olend vabatahtlikult ei loe. Ma ise olen paar korda lugenud ja tundub, et sealsed teemad võiksid erutada nii 12-16 aastasi poisikesi. Veel tekib küsimus, et kas selle jama kokku kirjutanud inimene pole kunagi õlut joonud, kiire autoga sõitnud või naist lähemalt näinud…Kuna tuli välja, et ühe meesteka peatoimetajat ma natuke tunnen, siis ei pruugi eelnev oletus sugugi vale olla…
Kokkuvõttes jääb ajakirjade põhjal mulje, et naine või mees olemine sisaldabki endas ainult Maslowi püramiidi alumiste astmete vajaduste rahuldamist. Ma olen parema meelega sootu ja loen edasi nö teemapõhist ajakirjandust.

NB! Erinevus veel selles, et vaatlusandmete põhjal on naisteajakirjad siiski kõvasti populaarsemad kui meesteajakirjad. Sihikindlamad naised pidavat suisa meeste autofoorumitesse suheteteemalisi kiunatusi saatma (teie kui mehed öelge mulle nüüd nende tunnuste põhjal, kas minu tibu petab mind või mitte). Et siis ongi nii, et 95% meestest on sead ja 99% naistest haned?

You Only Tell Me You Love Me When You're Drunk *

Lõpuks ometi üks kontsert, millest saab ülivõrdes rääkida! Ja loomulikult on see just see kontsert, millelt ma midagi erilist ei oodanudki...Ma ei ole Pet Shop Boysi suurim fänn, kuid see on muusika, millega olen üles kasvanud ja enamike vanade lugude sõnu tean peast. Pet Shop Boys seisab kindlasti kõrgemal kui enamik popmuusikat, juba nende pikaealisuse tõttu. Pet Shop Boysi käekirja tunned muu muusika hulgast eksimatult ära. Ainus jama nendega on see, et kõik nende suured hitid pärinevad erinevatelt plaatidelt ehk siis igal plaadil on minu jaoks olnud ka lihtsalt ballasti.
Pet Shop Boysi kontsert pidi ju reklaamima nende uut plaati, mis iseenesest ülihea ei ole - paar väga head lugu ja ülejäänu. Tavaliselt esitatakse selliste kontsertide puhul just neid ülejäänusid ja sekka satub ka mõni oodatud lugu. Sageli olen end kontsertide puhul tabanud mõttelt, et kui see lugu nüüd läbi saab, siis äkki tuleb ikka SEE lugu ka. Seekordse kontserdi puhul sellist ootamist ei olnud - kõik lood, mis ette mängiti olid just need head lood ja isegi pärast ei meenunud midagi, mis oleks kuulmata jäänud ja mida kindlasti oodanud oleks.
Lavakujundus oli oma minimalistlikkuses vägagi mõjuv ja lavaliikumine üks huvitavamaid, mida näinud olen. Olin lavale päris lähedal ja fotokaga oleks hea pildi saanud, kuid seda mul muidugi kaasas ei olnud ja seetõttu tuli ühe hädise telefonipildiga leppida. Arvake ära, mis loo ajal see tehtud on? :P Tegelikult üritasin ma pilti teha "I'm With Stupid" ajal, kuid siis hakkas mu eelajalooline telefon (jah, ka kaameraga telefon võib seda olla) millegipärast streikima ja tegelik pilt sai tehtud "Suburbia" ajal. (Ma tõesti ei oska öelda, milline ja kas üldse on seal pildil Neil Tennant ning Chris Lowe pole seal kohe kindlasti näha, sest tema oli vasakus nurgas keyboardi taga ning seal kohas on just suur ülevalgustatud laik...)
Mis lugu oli kõige parem? No mulle isiklikult meeldib kohutavalt "Rent", mille Neil Tennant minu poole seljaga olles tooli peal istudes esitas. Mul puudub muusikaline kuulmine ja seetõttu tundus mulle Neil'i hääl ikka ülivõimas olevat, ülivõimsalt puhas just. Mu kõrval istunud muusikalise kuulmisega inimene väitis seevastu, et lauljate hääl oli liiga vähese võimuga ehk siis kõlar ei mänginud kõike välja. Minu elamust see õnneks ei seganud.
Kõige toredam oli see, et Pet Shop Boys esitas ka oma loo "Opportunities (Let's Make Lots of Money)", mis on üldse nende esimene lugu ja mida mul isegi korralikult ühegi plaadi peal ei ole. See oli just see lugu, millest ma mõtlesin, et niikuinii seda ei tule, kuigi jubedalt tahaks.
Päris võimas oli ka ametlik viimane lugu enne lisalugusid, viimaselt plaadilt "The Sodom and Gomorrah Show" - lugu, mille ajal vähemalt minu silmale esmakordselt Neil Tennant riideid vahetas :P Ma arvan, et ta tegi seda ka varem, kuid siis püsis ta oma viisakas musta ülikonna stiilis.
Nii kui ma siia ühe loo kirja panen, tuleb ette kohe järgmine, mida mainima peaks..."Numb", mis mulle plaadil nii suurt muljet ei jätnud, oli laivis muljetavaldav. Suures osas ka lavakujunduse tõttu, kus siis näidati videos sõjast laastatud maad ja rusutud inimesi.
Lisalugudeks olid Pet Shop Boys 2 suurimat hitti "It's a Sin" ja "Go West". Viimase ajal said kõik nii muusikalise kuulmisega kui kuulmiseta tegelased kaasa jaurata.
Ainsaks häbiks enda poolt tuleb tunnistada, et loo "West End Girls" ajal kujutasin end millegipärast ette East 17 kontserdile...
Üllatustest siis ka - Neil Tennant mängis laivis kitarri ning Chris Lowe laulis :)

*Last.fm-is sobrades märkasin, et just pealkirjas nimetet lugu oleks võinud ka ikka kõlada :)

Tagasi kodumaal

Issand, ma ei viitsi suhelda! Täna lülitasin lausa telefoni välja.
Vastused enamlevinud küsimustele:
Ei, ei ole hea tunne tagasi kodus olla.
Ei, mul ei ole möödunud haigusest nägu aukus - ma olengi selline.
Ei, ma ei päevitu ja mind ei huvita absoluutselt nahavähi provotseerimine ja enneaegne vananemine.
Ei, ükski araablane ei tulnud mind käperdama ja üllatus-üllatus see ei ole seal isegi kombeks.
Jah, ma olen kuulnud, mis meil siin toimus.

Lühiülevaade sündmustest oleks siis järgmine:
nagu ma juba ette ennustasin, ei pääsenud ka mina kõhugripist. See tabas mind täpselt peale aasta esimest grilli ja siiamaani on tunne, et sel aastal rohkem grille ei tule. Kõige parem oli olla vahetult peale oksendamist, minust saaks hea buliimik, sest lõpupoole hakkasin ka ise head tunnet provotseerima. Koirohu tinktuuri sai kah pudelite kaupa manustatud - ei saa aru, miks inimesed Martinit ja muid absindimaitselisi jooke joovad aga koirohtu nähes suu viltu tõmbavad.
Otse keset okserallit olin sunnitud lennukisse istuma ja Aafrikasse sõitma. Lõbus oli lennukis modelli mängida - toidu seest paar tera riisi nokkida, klaas vett juua ja ülejäänu alles jätta. Ja loomulikult ei olnud tagasiteel enam see hea riisiroog vaid mingi keskpärane kuskuss kahtlase kalaga.
Tuneesiasse jõudes avastasin ennast üldse mitte sellest hotellist, kuhu end piltide järgi majutatavat uskusin, taevas oli ühtlaselt hall ja ma magasin terve esimese päeva maha kiristades hambaid - "I WANT MY F***ING MONEY BACK!". Järgmisel päeval tuli päike välja ja selgus ka, et kuigi hotellimüüjate Photoshopi oskus oli tasemel, olid siiski ka lubatud hüved olemas, kuigi mitte päris seal, kus need pildi pealt paistsid. Kahe päeva pärast kadus päike taas ja seekord jäädavalt. Muidu oli tore.

P.S. Vahvad on inimesed, kes saadavad oma väheminformeeritud tuttavatele sms-e sellest, et kodumaale pole mõtet tagasi pöörduda ja nemadki ootavad juba sadamas Soome viivat laeva. Meie seal saime ju uudiseid vaid Ostankino pealt ja nende adekvaatsus on teada.
P.P.S. Fotol olev numpsik on tsurikaat.

Üks tõsine mure

Ma võib-olla ei tohiks seda siia kirja panna, kuid vaikida ka ei suuda.
Minu viimase poole ja natuke peale aastase kogemuse tulemusena võin öelda, et suurem osa TÜ lõpetajatest ei suuda end riigikeeles vigadeta väljendada. Ja ma ei pea silmas võib-olla tühiseid komavigu vaid "mata"-vorme, tegija-vormi, liitsõnu ning isegi kaashäälikuühendeid. Keeleoskust ei garanteeri ka eesti filoloogia lõpetamine. Mina seda lõpetanud ei ole, mul puudusid üldse ülikoolis igasugused kohustuslikud keeleloengud, kuid mul on vähemalt ettevaatust (ja austust lugeja vastu nagu mõni väidab) oma tekst hiljem üle lugeda. Kuidas sa kirjutad, et oled täpne ja tähelepanelik kui ennast tutvustavas kirjaski osa tähti vahetuses või puudu?
Kole mõeldagi, et mõnedest õnnetutest filoloogidest tulevad ju ka tulevased õpetajad. Mul juhtus kord selline lugu, et õppejõud, kes uhkelt tahvlile "effektiivne" kirjutas, noris selle kallal kui töös kõik read ühepikkusteks polnud aetud . Jah, ma saan aru, et enamik õppejõude on kaua kaugel välismaal inglise keeles tudeerinud jne aga ikkagi tahaks sisiseda...
Mu vanaema ohib alati kui "Kes tahab saada miljonäriks" vaatab, et kust see inimeste kitsas silmaring küll tuleb. Ma siis üritasin talle seletada, et kui keskmisele inimlapsele koolis võrdse tähtsusega matemaatikat, ajalugu, psühholoogiat, majandust ja veel sadat asja õpetatakse, siis tal ei jäägi palju muud üle kui kõik valimatult pähe tuupida ning peale tunnikontrolli unustada.
Samas ei ole kirjakeelt mitte oskava inimesega tööturul suurt midagi teha isegi siis kui ta kõiki koolis õpitud fakte üks-ühelt teab. Kõrgharitud inimene, keda arvuti taha lasta ei saa, sest jumal teab, mis kokku kirjutab. Välja arvatud muidugi juhul kui tulevikus kõik sellised on ja kedagi ei üllata, et sa "hea programeeria" oled...

Kurat, Jumal on mu vist maha jätnud

Nii see on vist jah. Juhtusin kunagi millegipärast mingile kristlaste leheküljele, kus kuulutati, et nendega, kes jumalavaenulikku muusikat kuulavad, hakkab koledaid asju juhtuma. Mul on kalduvus igasugu teooriaid uskuda.
Mu mees sai kõhugripi ja kuna see on ülinakkav, siis on ehk tundide küsimus, millal minagi wc-poole torman. Muidu poleks ju midagi, aga kui me 20.ndaks terved ei ole, saame nii 17 000 krooniga vastu pükse. No ega see vist jube suur raha olegi, kuid vastu pükse saada ei meeldi mulle ka 100 krooniga.
Tegelikult ei saa raha eest kõike nagu ma eile enne pasanteeriapuhangut nentisin ja hiljem sellele kinnitust sain. Algul mõtlesin seda, et rahu ja vaikust ei saa ka selle 19 miljoni eest, mida Viking Lotos reklaamiti ja hiljem olin veel kindlam, et kõhugripist ei saa samuti mitte mingi raha eest kiiremini lahti. Pühi või tagumikku selle 19 miljoniga.
Muusa-saaga jätkuks tuli välja, et ümbrikku pidi rappima siiski keegi meie majast, mitte postiljon. Mees pakkus lahenduseks ahvatleva piraka kirjapommi postkasti sokutamist. Kahjuks ei oska ma seda pommi valmistada, aga netist pidi ju igasugu tarkusi leidma. Teine võimalus olevat kirjad tavotiga kokku määrida, et siis hiljem postkastirappija sõrmejälgede abil tuvastada. Postkontorist öeldi veel, et te ei kujuta ettegi, milliseid inimesi kõik olemas on! Jube jube.
P.S. Täna öösel lõugasid alt venelased, aga nende hääli oli lausa lust kuulata, vahelduseks ülemisele tümakale. Hommikul kell 6.45 äratati looga Angina "Bolela" (loodan, et see ei ole mingi vihje mind tabavale angiinipuhangule)

Mind peksti

"Kuule, kas see on normaalne kui kõrvast verd tuleb?" (tegelikult on see üks tsitaat mingist saasta-noortekomöödiast) küsisin ma pärast 15-tollise supakaga volüüm põhjas Tharaphita kuulamist.
Uus plaat sai ostatud ja täitsa hea on, kuigi mulle meeldib siiani "10 000 eestlast" kõige rohkem.
Mul on kodus 90nesed Estonia kõlarid ka ja mingi raju võimendi aga ma ei saa neid eriti kasutada, sest tavaliselt kuulan ma muusikat arvutist. No arvuti taga on mul ka suured kõlarid, kuigi mitte 90sed. Aga mina ei ole müraterrorist, mu pea jõnksub hoopis instinktiivselt ülevalt tuleva tuima tümaka taktis. Mu normaalne unevajadus kõigub 12-13 tunni vahel ja 6 tundi maganuna tahaks lihtsalt pidevalt kellelegi hammastega kõrri karata. Varsti saab siit vist lugeda minu hulluksminemise valulist saagat ja ma ei luba, et see ei lõpe mootorsaemõrvade stiilis.
Telekas räägiti mingist kutist, kes muidu oli "jumala normaalne poiss" aga siis tabas teda valgustuslik idee omaenda orjast ja ta hakkas Frankensteini valmistama - andis inimestele unerohtu ja sel ajal kui need tudusid, puuris neile koljusse augu ning süstis sinna hapet. Poisi suureks kurvastuseks ei mõjunud see aga kuidagi eriliselt (isegi mitte fataalselt, muide) ning ebaõnnestumise kurvastusest andis ta end üles.
Ahjaa eelmise nädala Muusavarguse saaga lõpetuseks - see saabus nüüd kaebamise peale kohale lahtirebitud ümbrikus. Ma tahaks teada, kas kellelgi õnnestub elada oma elu nii, et teda ei peteta, paljaks ei varastata, tünga ei tehta? Lihtsalt rahulikult ja normaalselt, ilma, et ta pidevalt oma kaaskodanike peale kaebamas käima peaks või iga lihtsamagi asja saamiseks kümnete instantside poole pöörduma ei peaks.

Värdjad

Vahel (ja viimasel ajal liigagi tihti) tekib täiesti jõuetu tunne.
Isegi mu mees, kes tavaliselt ülimalt külma kõhuga on, küsis mult täie tõsidusega, et kust küll tulevad inimesed, kes teistega ei arvesta?
Sellised inimesed, kelle ainuke rõõm elus on end igal võimalikul ajal täis tõmmata ja makk tümakaga põhja keerata. Kahjuks selline vist keskmine eestlane ongi. Nagu Maimik „Vanas vihas” nendib – vaadates Õllesummerit on selge, et eestlane on ikkagi seast arenenud. Kuigi nagu Villu Tamme laulab - „ei tea, miks on tavaliselt pollari sümboliks siga, loom, kes ei tee heast peast kellelegi viga”.
Teistega ei arvesta tavaliselt teismelised, kellele aga aru üldiselt pähe saab panna. Pealegi laamendavad noored harva – siis kui pleiss vaba ja kuskilt pappi saab. Aga mida sa teed 30-40 aastaste inimestega, kes täpselt samamoodi käituvad? Kui politsei kutsuda, siis poevad vaikselt kappi ega ava ust. Avalduse kirjutasin.
Hea küll, peale 23 on nüüd lärmi vähem olnud, kuid enne seda antakse nii nagu torust tuleb. Ja siis ei saa sa mitte midagi teha, istud nagu laborihiir oma puuris ja värised ning ootad, et kell ometi kiiremini liiguks. Isegi oma mõtteid ei kuule.
Mõtled, et läheks ja ütleks, et kas teid tõesti ei häiri, kas te ei soovi hetkekski vaikust või on vaikuses liiga valus oma tühja pead taluda, kas te vaikselt raamatut ei taha lugeda? Või ütleks, et mina tahan oma mõtteid veel kuulda, kodus vaikust nautida ja raamatut lugeda? Küll nad siis saaks naerda! Mõtle, mingi värdjas käis mölisemas, kuradi intellektuaal, tema tahab vaikust ja raamatut lugeda böhöhööö!
Me oleme (ja mitte ainult meie) enne politsei kutsumist tõesti ka sõnadega läbi saada üritanud, aga mida sa räägid sigalakku täis keskealise beibega (mehe kirjeldus ukse avanud tegelasest), kelle meessõbrad lihtsalt rögisevad, et küll saab rahu ja loomahäältega jätkavad.
Tagatipuks on nüüd keegi mu Muusa kah postkastist ära varastanud. Kuigi jah, miks peaks keegi meie majast ajakirju-ajalehti varastama, siiani oleme me ainukesed, kellel mõni ajakiri või ajaleht kodus käib. Täpsustuseks – ma ei ela enam ammu Põhja-Tallinnas vaid täiesti tavalises naabruskonnas.

Who’s Your Daddy?

Ma saan aru, et mu vanavanaisa oli ülbe sakslane ja ema väidab ka, et tal on kõvasti sinist verd veenides, samuti olen avastanud, et kõik mu austusväärsed tuttavad väidavad endal kaljukindlalt võõra vere sees mässavat. Jah, ega Eestis ju puhast eestlast olegi, kuid kõik inimesed vähemalt ei toonita, et nemad küll orjarahva hulka ei kuulu.
Mul viskab silme eest mustaks, kui keegi kasutab minu suhtes nö sundivat kõneviisi (ma pole tegelikult grammatilisi termineid kunagi õppinud) „siis sa teed selle ära, siis võtad selle ja paned sinna.” Ega need ütlejad vist mõistagi, kui rämedalt nad minu isiklikku ruumi tungivad ja ega ma neile seda välja ka ei näita tavaliselt. (Kuigi mul on üks legendaarne krüpteeritud tapmisähvardusi täis koosolekuprotokoll ka olemas…)
Kui inimesed mul midagi teha paluvad, siis ma ei tõrgu. Võlusõnad „palun” ja „kas sa saaksid” töötavad.
Huvitav seik on, et ma pole seda „sunnitud kõneviisi” mitte kellegi teise, kui ainult eestlaste suust kuulnud. „Sa siis toimetad sellega?” (see sõna „toimetama” tekitab mus tõelise okserefleksi). Eestlane armastab jubedalt hierarhiat ja juba seetõttu ei taha ma enam ühtegi eestlaste juhitavasse ettevõttesse tööle minna. Sõnad „ülemus” ja „alluv” peegeldavad kõiki tumedaid jõude, mis meie kultuurile nii omased on. Minu jaoks on allumine ja alandus sünonüümid. Loomulikult on ka välismaiseid ettevõtjaid, kes oma tööjõudu orjadena kohtlevad (äärepealt oleks kirjutanud „alluvatena”, aga see oleks ju täiesti loogiline olnud), kuid oma maal ja oma rahva peal on neil seda millegipärast raskem teha.
Kui ma ikka kuulen alaealistest, kes töötavad lepingut omamata 16 tundi päevas ja saavad vähem kui miinimumpalk ning imestavad, et üldse mingi seadus olemas on, mis seda keelab, siis ajab ikka karvad turri. Põhiline vastus on, et mis ma siis teha saan, kuhu ma kaeban, mis siis saab, kui kaeban jne. Kõik pätid elavadki meil nii hästi rõõmsas teadmises, et ega keegi ju niikuinii vastu ei hakka. Ise kutsusin eelmisel nädalal 2 korda naabritele politsei ja tundsin vist lausa õigustatult hirmu, et kas nüüd minuga seetõttu midagi halba ei juhtu…

„Sa peaksid oma naisele käitumist õpetama!” Ok, selline lause kuulub küll madalalaubalisele taksojuhile, kuid üldjoontes iseloomustab mingi osa inimeste suhtumist naine olemisse. Õnneks kasvatati mind üles teistmoodi kui Barbie-raamatutele tuginedes ning keegi osanud mind uskuma panna, et olles sellest õnnetust soost, pean ma alati kellelegi toetuma ning kellegi teise selja tagant välja piiluma. Ükspäev kohtasin just naisterahvast, kes küsis: „kas see pole mitte inimväärikust alandav, elada kellegi teise kulul?”. Sellele vastab kohe üks tubli neiu naistefoorumist: „kui naine on seda väärt, siis miks ta ei võiks lasta mehel endale kõike osta kui too tahab!”…Tegelikult ma saan aru, et peaks rahulik olema – ma ei puutu ju sellise seltskonnaga kokku, aga ikka millegipärast nad häirivad kui kusagil silma/kõrva ette jäävad.
Jah, Skandinaavia feministid on hirmsad, rikuvad kogu ühiskonna ära. Aga kui meil on pool ühiskonda sellised, kes enda eest seista ei oska ega üksinda toime ei tule?

Ei taha konkureerida!!!

Oh jahh…lisasin just oma eelmist postitust kui märkasin seda Ajaveeb 2007 konkurssi.
Loodetavasti ei visata mind nüüd blog.tr.ee’st välja või midagi aga minu arvamus on igatahes negatiivne. Igasugused parima ja populaarseima võistlused toovad minu arvates esile inimeste tumedama poole – hääleta minu poolt, kliki minu peal jne. Alati võidab ju kõige kavalam. No tegelikult on igasugused võistlused ja valimised mulle vastikud, isegi kui valib žürii, mitte sõprade ja tuttavate hulk. No mismoodi sa selle parima ikka välja valid? Enamuse hääl pole kas õige (selle moodustavad kellegi sõbrad) või siis saab öelda, et enamus ei pruugi ikkagi parimat eelistada ( blogi puhul võib näiteks tuua intrigeerivate pealkirjade tähtsuse või palja inim(naise)keha demonstreerimise esilehel). Zürii koosneb ka paratamatult hulgast indiviididest, kes ei pruugi parima suhtes konsensuselgi olla. Las igal ühel olla oma lemmikud.
No las nad valivad, mis see mind kotib, eks? Aga eks see parim siis hakka ka mingit trendi näitama – näe, nii peabki ja tehke kõik nüüd nõnda. Paratamatult sisaldab kellegi välja valimine mingit hinnangut. Isegi kui tõeliselt head ei kandideeri, annab see asjaga mitte kursis olevatele signaali – näe, see on jälle mingi selline asi, kus saab võistelda, tähelepanu jne. Üks osa hindab seetõttu kogu värgi madalaks ja teine osa näeb ka enda jaoks võimalust, asjasse sügavamalt süvenemata.
Ei, mulle ei meeldi kandideerimised ja võistlemine. Loomulikult tahan ma võita ja kui ma ei võida, siis avaldub mu pimedam pool – võistlus polnud aus, kusagil struktuurides on kallutatud jõud jne. Kas kuidagi ilma ei saaks?

Teatrit, üks hea raamat ja inimloomuse eripäradest, nagu ikka

Mis krdi kevadest te siin räägite? Mina olin eelmise nädalavahetuse tööl ja ka kõik valged õhtud. Kui te arvate, et ma olen seetõttu jube heas meeleolus ja reibas, siis eksite. Mul ei ole absoluutselt aega, tunnen, kuidas seljas radikuliit võimust võtab ja lihased arvuti taga kärbuvad. Ma suren kontoris arvuti taga, oma elu mammona kummardamisele loovutades.
Kõige selle jama peale jõudsin ma tegelikult päris palju. Laupäeval käisin teatris vaatamas etendust „Beautiful Bodies” (seda nime ei saa ju teistsuguses lauses kasutada, kuigi kavalehelt võis lugeda ka eestikeelset varianti „Kenad kehad”, mis minu arvates igati ok oleks…). Ma läksin teatrisse totaalses stressis ja enesetapumeeleolus, nii et suutsin end täielikult lavalolijatega samastada ja kuivatasin salaja pisaraid. Täpsemalt ei hakka ütlema, kes tegelastest nii südamelähedane tundus, aga ega seda pole raske arvata, vist. Minuga kaasas viibinud ema väitis, et etendus oli hirmus „oige” (hmm, speller ei karju, seega on selline sõna täiesti olemas) ja tema küll naiste koosviibimistelt sellist õhkkonda ei mäleta. Mina pole eriti korralikel naiste koosviibimistel viibinud ja seega ei tea öelda. Täitsa ok etendus oli, kuigi väheke ettearvatav. Jaanika Sillamaa mind ka ei häirinud.
Eile oli mul tõele au andes selline pool-vaba päev, käisin linnas. Ostsin ühe väga hea raamatu – „Vana viha”. Soovitan soojalt lugeda – täpselt selline raamat, et keerad lehte ja mõtled, et vot täpselt nii ongi! Tegemist siis erinevate autorite esseedega Eesti reaalsuse teemadel, enamik neist ajakirjanduses avaldatud, aga kes siis kõiki lehti ikka lugenud on. Veidi ka vormist – raamat on selline nunnu – roosa ja karvane. Palju roosasid ja karvaseid raamatuid teil kodus on? Avalikus kohas on seda aga raske lugeda (mina seda tegin), kuna lehed on suures osas lahti lõikamata. Kellel teist on kodus paberinuga? Ma ei mõtle siinkohal neid jubedaid, tavaliselt kontorites leiduvaid tapariistu. Oma esimeses töökohas veristasin end sellega nii põhjalikult ära, et isegi meessoost tootmisjuhil läks süda pahaks. Mina mõtlen sellist ilusat merevaigust ümarat asjakest, mis mul vanematekodus kusagil leidub. No igatahes tundus kuidagi kultuuritu lehti kööginoaga surkida, kuid muud üle ei jäänud.
Lisaks ostsin endale kollased kingad. 150 krooniga tänapäeval kingad saada on ju täielik vedamine. Selgituseks see, et ma ei ostnud kingi niisama vaid seetõttu, et mul oli neid vaja :P

Tööorjuse lihtsustamiseks panin täna töökuulutuse üles, et abi leida. Loodame nüüd, et midagi tuleb. Sunnin neid oma motivatsiooni ka põhjendama, mis muidugi valikut ahendab aga parem karta kui kahetseda. Saladuskatte all võin öelda, et eesti keele oskus on minu silmis ikka kole tähtis. No ei saa tõsiselt võtta neid „programeeriaid”, kuigi tunnistan, et düsgraafia on haigus. Keegi võiks põhjendada, kas keelevaist ja loogiline mõtlemine on omavahel kuidagi seotud. Mulle tundub oma kogemuste põhjal, et on, andke mulle andeks.
Ahjaa, rootsi pool soovitas mul otsida sotsiaalset inimest. Ma ei pannud seda kuulutusse. See sotsiaalsus, mis minu jaoks üldiselt eksisteerib on nagu ameerika müüt „Vana viha” ühes artiklis (mul pole raamatut hetkel käepärast) „Hi! How are you!”, „Not good, my mom just died”, „Oh, that’s great! Have a nice day!”. Selliseid inimesi mina pe(õ)lgan. Ma arvan, et ükski meist siin kontoris pole piisavalt sotsiaalne, kuid me saame hakkama. On ka meist hullemaid, ma usun, et rootsi pool soovitas mul pigem sellistest hoiduda.

Ületöötanud ja alatoitunud

Kunagi mõtlesime, et kõige suurema tõenäosusega sureb meie põlvkond maha töö juures ja seetõttu on vajalik, et just töökaaslased teaksid sinu viimaseid soove, et mingeid arusaamatusi ei tekiks. Kas eelistada põletus- või laibamatust näiteks? (Nagu "Malevas", noh). Ma tean tänasest, mis laulu ma kuulda tahan. Ozzy Osbourne'i "I Just Want You". Tegelikult on päris palju neid laule, mida ma 100 korda järjest kuulata võin. Et kui ma nüüd istun oma arvuti taga ja ulun hüsteeriliselt nutta ja selle kõige juures veel jube õnnelik ka olen, siis ma kuulan "I Just Want You´d". See populaarse muusika ajaloo saade, mis ETV's öösiti jookseb ja mida ma kangesti näha tahaks, aga ei suuda, olevat lauljaid pingeritta seadnud hääle järgi ja Ozzy olevat seal auväärse halvima hääle omanikuks saanud. Mida te ka teate!
Ahjaa, eile sain ma ühe hea elamuse osaliseks kui juhtusin lugema blogi , mida wildikas oma blogis "soovitas". Jumala normaalne eit ju? Või te ei ole kunagi niimoodi mõelnud? Ei ole?...ok siis. Tegelikult aga pole selline maailmanägemus minu arust kuidagi halvem roosast vahust, milles suurem hulk inimesi elab ja ei tasu üldse mitte ohkida ja ulguda, et kui jube ja peaks ravile minema. Mis ajast inimene enam depressiivne olla ei või? Mis tolerantsist te üldse räägite siis?
P.S. Õrnadel inimestel, nõrganärvilistel ja rasedatel soovitan sellest lingist heaga eemale hoida. (Nüüd te, raiped, kohe kindlasti loete...)

Halb filmielamus

Tegelikult on halva filmi nägemine üsna haruldane asi, vähemalt tõeliselt halva filmi nägemine. On küll võimalik näha kellegi meelest halbu filme, kuid mitte selliseid, kus süžee tõeliselt lonkab. Sellised õnnetukesed tavaliselt kinodesse ei satugi ja kõrvaldatakse juba enne videolevisse. Kui nad USA-s ehk isegi linastuvad, siis meile nad ikkagi ei jõua. Halbu filme näidatakse meil tavaliselt telekast, aga ka seal on enamasti komöödiad, mis mõnele kindlasti meeldivad, "Major Payne" tuleb siinkohal millegipärast meelde.
Igatahes eile sai nähtud Selverist 35 krooni eest soetatud "The Tenants". Omaette huvitav on, kuidas see film üldse balti regiooni DVD-le sattus. Ma ei ole küll lugenud filmi aluseks olevat novelli, kuid see oli kas väga kehv, nii kolmese kirjandi tasemel (mida Pulitzeri-võitjalt ometi eeldada ei saa) või oli käsikirjaga totaalselt puusse pandud. Film oli kohutavalt stereotüüpne, ilma igasuguste üllatusteta, kõik inimestevahelised suhted nämmutati veel ka vestluses üksipulgi üle, et ikka kõik aru saaksid, miks keegi midagi tegi. Tegelased puuduvad - on ainult näitlejad, kes oma ridu loevad ning Snoop Dogg, kes iseendana käitub. Ma tahtsin küll poole pealt kangesti magama minna, kuid vaatasin elamuse mõttes ikkagi lõpuni. Plaanitud efektne lõpp osutus tõeliselt naljakaks - no mismoodi see kirves ikka inimesele nõnda kõhtu kinni lüüakse?
Hea puänt on see, et filmi kodulehel on lingi Awards all "coming soon...". Dream on...

Minu põrsake

http://drawapig.desktopcreatures.com/gallery/large.asp?id=1403186&p=0&hof=1&q=personality+test

Haige loba

Niisiis olen ma jälle haige. Istun kodus ja üritan kõigega hakkama saada. Arvuti on tuksis, praegu ta näiteks salvestab iga kolmanda sõna valesti ja ma pean kõik üle vaatama, et sekka ei satuks jama a la komanda sna valst. Asi on vist internetis, mis töötab nii nagu Jumal annab. Ees ootab format c ja ettevaatusest hoolimata korvamatud kahjud oluliste failide kadumisel.
Siis avastasin veel, et olin suutnud l2bimustadeprillide väljatrükis igalt lehelt veerandi ära kaotada ja see pärssis mu entusiasmi kogu tüki korrigeerimisel kõvasti.
Ega tööl poleks parem, kuigi pean sinna olude sunnil homme naasma. Eelmine kord palavikuga avastasin juba ära saadetud tööde hulgast kohutava praagi, millest teada saamine lühendas mu eluiga vähemalt paari kuu võrra. Käed värisesid, silme eest oli must ja ainuke mõte vasardas peas, et mina ju ei saanud sellist viga teha. Lõpuks tuligi välja, et süüdi oli MSExcel. Ausõna, ma kaalusin hagi esitamist.
Igatahes trükin ma praegu samuti nagu eile tööl, et 514 asemel tekib lihtsalt 854 ja lõpuks, peale paarikümnendat sarnast viga ajab juba naerma.

Toomas Paul: "Vastutus ja mälu" Postimehes

Laupäevast Postimeest lugedes sattusin ühele viimase aja parimale artiklile . Parimale ses mõttes, et täpselt samal teemal olen ka ise mõelnud, kuid ei teadnud, et sellele ka teaduslik selgitus olemas on. Miks tekivad nö mäluvead ja kas me ikka saame alati kindlad olla sellele, mida mäletame? Ei saa. Ja süüdi pole mitte see, et konkreetne indiviid kuidagi rumal oleks vaid meisse kõigisse on see eksitus sisse programmeeritud. Väga mõttetu on vaielda mälestustel põhinevatel teemadel, kus üks ütleb, et oli nii ja teine vaidleb vastu, et sul on ikka mõistusega midagi korrast ära, sest see asi oli hoopis nii. Tuleb välja, et meie nö originaalmälestus võib olla nii mitu korda ülekirjutatud, et me ei "mäleta" enam ammu, kuidas asjad tegelikult olid. Ometi tuleb selliseid mälestustel põhinevaid vaidlusi päris tihti ette ja siis ehmatamegi, et kes meist siis nüüd loll on. Mismoodi mäletab keegi teine sama sündmust hoopis muul moel? Kelle mälu petab? Arvatavasti petab mõlema mälu.
Artiklist lähtudes tegeleb kirjutav inimene veel kõige rohkem oma mälu petmisega. Kirjutame üles ja siis hakkamegi uskuma kirjutatut mitte tegelikult toimunut. Ja siis veel see artikli lõpus toodud näide sellest, kuidas aju unustab teekonna, kuid jätab meelde tulemuse. Isegi olen mitu korda imestanud, et mismoodi ma mingi mõtte peale tulnud olen - eriti öösiti saab ju vaid tulemus kirja pandud, kuid mitte mõttekäik, kuidas selleni jõuti.
"Evolutsioonilise bioloogia kohaselt ei ole inimese aju mingi abstraktse, absoluutse tõe väljaselgitamiseks loodud organ. Kui mõne inimese aju selliste teemadega vahetevahel tegeleb, siis on see vaba aja vallatlemine. Aju on ikkagi juhtimispult, mille ülesanne on koordineerida organismi tegutsemist olelusvõitluses." Loogiline ju tegelikult. Inimene töötab nagu arvuti.
"Mine tea, võib-olla on isegi mälu valivusel ja moonutustel oma bioloogiline otstarve, kuna nendel võib põhineda inimese loovus ja kujutlusvõime, mis enam kui miski muu annab inimesele nii ainulaadse positsiooni teadaolevas universumis." Ehk siis mingist kõrvalekaldest on sündinud midagi väärtuslikku. Minu arvates võikski nii sõnastada elu põhiolemuse - ainult "erroritel" on võimalus areneda.

Muuseas, sellele teemale saabki vist olla ainult 2 lähenemist, mida ka mina kuulda sain:"ah, mis sa targutad" ja "täitsa loogiline ju" :)

Jan Uuspõld imekaunil isamaal

Esmakordselt lingin mulle võõra inimese blogile , kuid sattusin seda täiesti juhuslikult lugema ning avastasin, et olime viibinud samal kinoseansil. Selle tuvastasin muidugi mullegi kõrva ulatunud "vaimukate poiste" kommentaaridest. Samas oleks võinud ka hullem olla - kui Uuspõld "Mesimehes" tõsisemat rolli tegi oli suur osa saalis viibinud põmmpeadest äärmiselt pettunud ja lasi seda ka välja paista.
Igastahes otsustasin ka enda muljed sellest öisest kinoskäigust kirja panna. Ohverdasin ma ju paar head unetundi sellele. Ma olen ju uruhiir-unihiir nagu ma kunagi juba mainisin :)
Film oli tegelikult tore. Ma ootasin tegelikult sellest midagi muud, kuid ka nähtu polnud halb. Jah, mõnes kohas pingutati hulludega ehk veidi üle, kuid mine tea, võib-olla olen mina lihtsalt sellistest kaarega mööda käinud. Väga eluline paistis näiteks peieseltskond, samasugust "pidu" veidi vähemvürtsises kastmes on ju küll ja küll nähtud. Või olen jälle mina sellistele liiga lähedale sattunud :)
Ehk tänu väljas valitsevale ilmastikule jäi filmist enim silma ilus Eestimaa suvi. Kõik need metsad ja põllud ja maanteed. Arvatavasti seetõttu meenutas Uuspõllu film mulle ka "Vanu ja kobedaid" ning vanu häid klassikuid nagu "Siin me oleme" ja "Mehed ei nuta".
Lehearvustustes lubati, et ka Uuspõllu filmist saab klassik. Minu arvates võiks neid klassikuks saanuid siis juba rohkem olla. Nii palju ta varasemail aastail linastunutest ka parem ei olnud.
Samas olen ma üsna leplik filmivaataja, ühtegi päris halba eesti filmi ma näinud ei ole. Võib-olla on ka lihtsalt vedanud. Isegi kui eesti filmis pole ehk kõige pingelisem süžee, võivad loodusvõtted selle päästa. Nii ilus on see Eestimaa!

Feministlik kiunatus naistepäeva puhul

Postimees kirjutas, et popp on naistepäevaks torso või tissikujulisi torte saada. Hea on loo all olev kommentaar, et selle tordi kinkija saaks küll piki pead. No tõesti ei saa aru kes küll sellise geniaalse idee peale tuli ja veel enam imestan, et leidub ka neid, kes sellise tordi üle rõõmu tunnevad. Kui leidub muidugi ja tegu pole mõne kondiitritöökoja reklaamiga. Fuih!

Ja tegelikult pole naistepäev üldse mingi kerglane püha nagu mõnedele tundub. Loe ja targene!

Raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus

"Milleks raha raisata!" ütles üks mees eile selle kohta, et kas ta naistepäeval lilli ka kellelegi ostab.
Ma ei ole selline, kes patja nutaks kui teda meeles ei peeta (tüüpiline ju, et mehed ütlevad:"misjaoks need naised paremad on, kus on meestepäev" jne). Mulle tuletas see meelde üldist kõige rahas mõõtmist. Nojah, tulbikimp maksab lausa 45.-. Lisaks leidub hordides inimesi, kes ei osta plaate vaid tõmbavad neid netist, kes ei käi kinos vaid kasutavad taas netti. Õlut joovad nad ka kodus, sest baaris on kallis. Ma ei mõtle inimesi, kellel tõepoolest raha ei ole vaid neid, kes kõige selle juures üleolevalt irvitavad kui kavalad nad on. Mina ei saa isiklikult aru, kuidas selline kokkuhoid kasulik on. Ma investeerin parem oma raha elamustesse, mida plaadid, filmid (kinos saab kindlasti parema elamuse), raamatud või kasvõi kellegi rõõm kingitud lilledest mulle annavad. Kontole kogunev raha mulle seda elamust ei paku (ehk alahindan ma erinevaid võimalusi elamusteks?). Loomulikult ei tegele ma laristamisega, et ostame aga uue teleka, sest vana tundub kuidagi väike. Minu arvates on selline "kaval" kokkuhoid laiemas plaanis lausa kahjulik - mingi osa minu "raisatud" rahast läheb ju ikkagi uute elamuste loomiseks.
Võib-olla taandub see raha väärtustamine aga lihtsalt võrdlusele "mis sa loll sinna kinno lähed, selle raha eest saame kasti õlut ja kodus arvutist filmi vaadata" (kui see viimane üldse oluline on).

Tegelikult tahaks veel kahte bändi ka soovitada. Tavaliselt ma naishäältega raskemat muusikat väga ei armasta, kuid hiljuti avastasin 2 päris huvitavat "tüdrukutebändi" - Kittie ja Crucified Barbara. Ei, nad ei ole sama "karmid" kui Vanilla Ninja :P