Nostalgiat ja suveloba

Praegune suvi meenutab mulle lapsepõlve. Tundub, et ikka olid toona suved soojemad ja rohi kollasem. Mis sest, et äsja jagati mingit uurimust, mille kohaselt 40% meie mälestustest on tegelikult fantaasia viljad. Seega, pole põhjust uskuda, mida ma räägin.

Ma ei käinud kolm päeva korterist väljas. Mitte et sees jahe oleks, 29 kraadi keskmiselt, aga lihtsalt tööd oli palju ja pärast enam ei viitsinud. Eile jalutasime poodi, mõnusalt apokalüptiline tunne tuli peale. Enamik inimesi on niikuinii linnast pagenud ja kuna siinkandis käivad parajasti suuremad asfaltteerimistööd (kuidas nad seda suudavad, ma ei tea), siis oli linn harjumatult inim- ja autotühi. Selle asemel olid kuskilt urgudest välja roomanud allilmaelukad - keegi sättis bussiootepaviljonis valmis oma õhtust einet - jogurtitopsis pruunikat värvi naps pluss mõned õlled, teepervel röökis kohalik punkpoeet Psaiko ja vehkis hiiglasliku puuseenega, mingi nõukogude madrust meenutav pruunikspõlenud maikas atleet marssis mööda. Paar normaalset inimest loivas ka vastu, aga üldmulje oli kõvasti kaldu kirjute poole .

Lapsi on seevastu hoovis palju. Hoopis teistmoodi kui minu lapsepõlves, kus ma üksinda põõsaste vahel oma kujuteldavate kaaslastega hängisin, sest kõik normaalsed lapsed olid maal vanaemade juures. Tänapäeval on maavanaemade populatsioon kõvasti vähenenud. "Oh sa vaene laps, pead suvi otsa linnas passima!" Tagantjärele ei oska kurta, võib-olla kui oleks kuskil paneelmajade vahel pidanud kügelema, siis ehk, aga meil oli niikuinii oma maja ja aed. Ja vanaemasid seal koguni kaks. Maavanaema oli mul tegelikult ka, aga tema elas Ida-Virus keset põldu, kus ümberringi taludes teisi lapsi ei olnud ega ka mingit veesilma (kuhu laps saaks uppuda...) või muud meelelahutust ka mitte. Loomadest ainult kanad. Kuivkäimla. Sinna mind ei saadetud.

Igatahes meenutasid hoovilapsed mulle mind ja mu naabriplikat, kohtasin teda juhuslikult nädal tagasi, ta oli just pool tundi hiljem bussile minemas, et lennujaama jõuda ja tagasi oma uuele kodumaale suunduda. Me polnud oma 10 aastat näinud. Tundub, et omal ajal me kraaklesime kogu aeg. L. väidab, et tema oma sõpradest midagi seesugust ei mäleta. Ilmselt neil ei olnud nii igav kui meil. Peamiselt kraaklesime vist selle üle, kes on targem. Me ei öelnud kunagi üksteise välimuse kohta midagi halba, sest teadsime, et see on õrn teema (tõeline sõprus ikkagi...). Kumbki meist endid eriliseks iluduseks ei pidanud. Meil mõlemil olid prillid, sellest piisas, et koledate leeri kuuluda. Huvitav, miks? Kas tänapäeval on ka nii? Mu ema alati rääkis, kuidas prillidega lapsed on nunnud, mina mõtlesin, et ta ei pea valetama, et mu tuju parandada. Prillipapa! Nohik! Kust see pärit on? Ma raiusin aastaid, et mina olen see inimene, kellele prillid lihtsalt absoluutselt ei sobi. Ja imestasin siiralt, kui põhikooli lõpus ohkas mu pinginaaber, et ta nii tahaks prille, kasvõi tavaliselt klassist, sest tal lihtsalt pole nägemisega probleeme. Oli see "prillid võrdub kole" lihtsalt minu peas? Aga miks? Ma pakun, et see on kusagilt raamatutest-filmidest pärit trauma. Prillidega käivad ainult nohikud ja tarkurid, mina tahtsin cool ja rebel olla. Praegu mul on prillid ekraanide vaatamiseks, mulle tundub, et need sobivad mulle ja teevad kuidagi kenamaks isegi....

Tegelikult on mul mure ka. Nädalavahetusel lähen festivalile - mida ma ometi selga pean panema? Ok, selga veel leiaks, aga jalga? Ja et jalga ja selga omavahel sobiks ka. Mulle meeldib suvi, ma olen igati rahul, aga tegelikult on vist ikka veidi liiga palav. Panna ilus kleit, aga jalga siis tennised? Kinnised jalanõud sellise palavaga? Kingad on mul ainult kõrged ja no need hakkavad raudselt hõõruma, lisaks on kõndimine raskendatud. Plätud ei sobi ju kleidiga ja rahvas võib varvastel talluda. Ma nägin inimesi tanksaabastes, aga minus vist pole niipalju vaimujõudu, et nõnda suuta. Pealegi Norras ma korra proovisin ja hävisin sellega. Peale plätude, saabaste ja spordijalanõude pole ma aastaid kohanud ühtki mugavat jalanõu.

Huvitav, palju neis sinistes peldikutes kah sooja saab olema?

Ahjaa, keegi muidu Ehalkivi juures on käinud? Me kangesti proovisime, aga kõrkjatest tuli tupik ette. Äkki mingil muul kõrkjavabal aastaajal? Kuskilt salateelt (me läksime sealt, kus silt)? Sest ma nägin fotosid, kus inimesed on selle juures.

Suviseid tähelepanekuid

Vahele ka kaubanduslikke teadaandeid. Kui Te just praegu tunnete, et vajate hädasti mõnd karvast kampsunit või tepitud jopet, siis seadke aga sammud lähima kaupluse poole. Kõik eelnimetatu ootab teid riiulites virnas. Ma nimelt läksin otsima üht õhulist hõlsti, aga seesuguseid riidetükke mulle kampsikute ja mantlite vahelt silma ei hakanud, ikka ainult säärased hilbud, millele pelgalt pealevaatamisest kuumarabanduse võis saada. Oletagem, et ma olin ehk lihtsalt liiga aeglane ja õrnad hõlstid rabati enne kiiremate poolt ära, aga pigem on mul karvane kahtlus, et need on poodidest teadlikult eemaldatud, et "teha ruumi sügishooaja kaubale". Mul on nimelt igal aastal augustis puhkus ja aega laialt, et eelseisvaks puhkuseks vajalikud suveriided leida, kuid enamasti on see võimatuks osutunud, sest kaubanduses on august selgelt sügiskuu - koolilaat ja kummikud. Ma lihtsalt ei eeldanud, et see jama juba juulis pihta hakkab.

Teisalt, kui üritasin kunagi aprilli lõpus bikiine leida (sest inimesed käivad reisil ja üllatus-üllatus, leidub maid kuhu said antud hoiule mu armutõotused kus suvi saabub muul ajal kui meil) ja siis pööritasid müüjad mulle silmi, et "praegu küll veel mingit valikut ei ole". Millal see valik siis on? Kahel kuul aastas ainult? Sama teema on näiteks talvel lahtise kinga otsimisega, mis näiteks kontoris või koolis sisejalatsina loogiline oleks - ei, pole ette nähtud talvisel ajal.

Kui juba kontorielu mainitud sai, siis selgus juuli alguses, et ilmselt saan ma kontorisse tagasi alles septembris, sest muidu jäävad lapsukesed järelvalveta. Teen kodus tööd senini. Ei olnud eriti vaimustav väljavaade, aga mis teha. Ma olen lihtsalt nii palju kodus töötanud, et pigem tõmbab rahva hulka. Siis selgus, et nagu traditsiooniks saanud, ütles kontoris ventilatsioonisüsteem üles. Eelmine aasta läks konditsioneer läbi, ootasime vajalikku juppi sügiseni, see aasta vendi mootor, õhk ei liigu üldse, alati juhtub see suvise kuumalaine ajal. Hõõrusin käsi - kodus saan vähemalt aknad lahti teha. Kohe peale seda sain teada, et lapsed siiski leiavad mõneks ajaks silmapealhoidja - kobigu ma aga kontorisse (ok, keegi ei käskinud, aga ma siiski eelistasin kodusele palavusele seltskondlikku õhupuudust kontoris). Ehk siis enamasti sa saad, mida soovid, aga mitte päris siis ja nõnda, nagu sa soovid. Vana tõde, muidugi.

Kuumalaine kõrvalnähud ehk tegin kunsti

Eelmise postituse valguses, kuulasin siin muusikat ja järsku hakkas kõrva teemaga haakuv sõnum. Ma tõepoolest ei tea, kas selles laulus üldse seesugust sõnumit mõeldud oli, aga igatahes, nagu gurule kohane, tegin ühe motivatsioonipostri. Või et ei ole ilus, proportsioonis, font on vale ja üldse? No kuulge, tähtis on sõnum, eks?

Kes aga aru ei saanud, siis maakeeli - eesmärk sinust kaugel ees varjutab seda, mis on parajasti sinu nina ees. Riimi läks ja puha, appi, ma olen nii andekas! Näe, vähemalt ühe praktilise asja õppisin ka täna - kuidas teha neid nõmedaid motivatsioonipilte, tavaliselt päikeseloojanguga taustal. Hoidke pöidlaid, et see nüüd mul harjumuseks ei saaks.

Päikest!

Avastades ammu avastatud maad ehk iseennast

Lugesin eile igavusest seda postitust ja mõtlesin kiusu pärast proovida. Kiusu pärast seetõttu, et ma ei usu sellistesse asjadesse. Ma ei usu teadlikku planeerimist. Jah, kui sul on unistused, ehk pead nende poole püüdlema, aga kui sul ei ole? Mu meelest unistuste puudumine vabastab su sellest koledast kohustusest nende nimel pingutada (ja kokkuvõttes vähendab pettumiseohtu, kui asi ei õnnestu). Ole nagu oled, võta vastu, mis antakse ja katsu rahul olla. Ära võrdle end pidevalt teistega. Ära püüdle pidevalt millegi poole eesmärgiga "kui selle kätte saan, siis olen lõpuks õnnelik". Õnnelikkus pole eesmärk, õnnelikkus on protsess. (Hakka või guruks, vahi, mis sügavamõttelist teksti ma produtseerida suudan...).

1. Kuidas ma end just praegu tunnen?

Tänan küsimast, suurepäraselt.

2. Mida vajan oma ellu rohkem?

Karjuvat vajadust otseselt millegi järele pole. Rahasse võiks alati uppuda ja vaba aega jalaga segada olla muidugi. Ja mõlemat korraga siis, eks. Ja ilma eelneva pingutuseta, paluks. (Vihje: hangi endale utoopilised unistused, mida täita pole võimalik, siis pole põhjust ka nende suunas pingutama hakata.)

3. Mis teeks mind praegu õnnelikuks?

See küsimus ju eeldab, et tunnistan end praegu õnnetuks. Miks ei võiks küsida, et mis teeb mind praegu õnnelikuks, oleks hoopis meeldivam. Õnnelikkus, muuseas, pole mingi asja saamine/oleku saavutamine, see on peas kinni.

4. Mis läheb hästi minu elus?

Üldiselt vaikselt ikka kõik sujub.

5. Mille eest olen tänulik?

Geenide ja keskkonna.

6. Millal sellel nädalal tundsin rõõmu?

Päris jube oleks, kui ma suudaks siia mingid momendid tuua, see tähendaks, et ülejäänud hetkedel ma mingit rõõmu ei tundnud ju!? Et nagu see hetk, kui sõin kooki, muu oli üks must hädaorg?

7. Tee nimekiri oma väiksematest ja suurematest edusammudest sellel kuul.

Päriselt keegi kaardistab oma elu nii või? Sügav kaastunne talle siis. Et sel nädalal edenesin nõnda ja nõnda palju ülima õnnelikkuse suunas või?! Võeh.

8. Mis mind hetkel häirib? Miks?

See, et keegi päris tõsiselt võtab säärast küsimustikku ja eeldab, et kellelgi võiks sellest kasu olla.

9. Mis on minu hetke prioriteet?

Enne selle jamaga õhtule saada, kui päris kopa ette viskab. (Vastused kirjutasin tegelikult valmis eile õhtul hilja).

10. Mida ma iseendas eriliselt armastan?

Kohe lõi pähe „especially I hate everyone“ nagu Evestuse särgil, aga no ennast pole mul ka kombeks juppideks võtta, et seda tükki siin armastan ja seda teist kõvasti vähem. Mina olen mina, võta või jäta.

11. Kes on mulle maailmas kõige tähtsam ja miks?

Kõigepealt mina ise, sest ilma selleta poleks muu nimetamisel samuti tähtsust.

12. Kui saaksin maailmaga jagada ühte sõnumit, mis see oleks?

Esimene küsimus, kus ma nüüd isegi mõtlema pidin. „Ära põe!“ „Ole normaalne!“ (ses mõttes, et mitte aktsepteeritavalt normaalsuse piirides, eksju, vaid loogiliselt), „See on sinu elu, ära teisi kuula!“ vms.

13. Millist nõu annaksin oma nooremale minale? Kas ma ise järgin seda nõuannet hetkel?

Oi, nooremate suhtes kipun ma küll targutama, et oi, ära mine seda avalikku haldust õppima, see on nii igav jne, aga samas, kus mina tean, milleks see ehk hea oli? Ära eelda, et sa kunagi muutud, ehk seda. Nüüd juba järgin ka.

14. Mida ma sellel nädalal olen õppinud?

Miskit praktilist vist mitte, vene revolutsiooni kohta loen hetkel, see tundub absoluutselt uue infona, kuigi ilmselgelt kunagi omandatud. Seda, et maoori keel on kõlalt natuke soome keele sarnane, seda bändi kuulasin, päris äge näe:

Õppimine läbi meeldiva tegevuse, see on tore. Mäng on väikese inimese töö!

15. Mida teeksin esimesena kui mul ei oleks kuhugi kiiret?

         Kas mul peaks olema pidevalt kuhugi kiire? Logeleks nagu tavaliselt.

16. Mis kulutab minu energiat? Mida saan teha, et seda kulu vähendada või üldse eemaldada?

Energiat jagub või noh, pigem on seda õnneks meeldivalt vähe, ei kipu igasugu jamadega ennast koormama.

17. Milline näeb välja mu ideaalne hommik?

Ideaalne? No ma ei tea – laest sajab raha, Hole tuleb taas kokku  ja Tartusse esinema sellisel päeval, et ma saan minna, plaadi annavad ka välja ja see on hea, soovin, et kõik mu soovid täituvad jne. See on ideaal. Ideaali pole olemas. Koledat hommikut pole õnneks ka ammu olnud, kõik hommikud on head, kui sa vähemalt elus oled.

18. Milline näeb välja mu ideaalne päev?

Vaata eelmist vastust. Hea päev on vaheldusrikas, ehk nii.

19. Mis paneb mind elama, särama? Millal ma viimati seda sära silmas tundsin?

Elu ise. See ikka üllatab. Suvi, toredad inimesed, lahedad ettevõtmised. Kogu aeg on üldiselt tore. Va neil hetkil, mil pole, aga siis on ka tavaliselt tagantjärele naljakas  - on millest rääkida vähemalt.

20. Kes või mis inspireerib mind kõige rohkem? Miks on see inspiratsioon minu jaoks atraktiivne?

Elu ise ilmselt. Ikka juhtub asju ju. Miks on inspiratsioon atraktiivne? No ma ei tea, on ju, jube oleks, kui miski ei inspireeriks, käiks nagu tuim tükk ringi?!

21. Kas tunnen kuskil valu, kust see pärit on? Mida on vaja, et saaksin terveneda?

Ei tunne, tänan küsimast.

22. Mis on minu tugevused? Milles olen tõeliselt hea?

Tõeliselt hea, parim, olen endaks olemises. Keegi teine ei saa ligilähedalegi. Tegelikult mõtlesin, et ma vist olen üpris naljakas, kui ma tahan. Ma olen kõik, kui ma vaid tahan. See on umbes selline hea turvaline usk nagu mul lapsena oli  - ilmselt ma oskan ujuda, ma pole lihtsalt veel proovinud.

23. Mida olen alati soovinud teha, kuid olen olnud liiga kartlik?

Mingeid hüppeid ehk, aga nüüd ma olen juba liiga mõistlik, et kuhugi hüpata, ma ilmselgelt katkestan ennast kuskilt ära. Unes hüppan niigi pidevalt.

24. Mida olen alati soovinud õppida?

Olla mõistlik, tasakaalukas ja malbe. Muahahahaaaa! Teate, et isegi ülikoolis eeldati, et sa juba tunned neid asju, mida sa õppima soovid minna, mulle oli see näiteks üllatus. Seega, neid asju, mida ma olen soovinud õppida, olen ma ka õppinud või vähemalt kuskilt otsast nuusutanud. Ei ole ju nii, et eluaeg unistan baleriiniks olemisest aga kordagi ei proovi. Või on tõesti nii ka? 
P.S. Siia käib tegelikult see ka, mida ma ammu olen tahtnud öelda, aga VVN ka enamvähem kirjutas samast asjast st kui midagi tahad/tunned tee ära/ütle välja. "Ma ei ole mingi hiromant!" nagu mu vanaema tavatses öelda. Mul on olnud mitu korda nii, et vastassoost inimene on hiljem hirmus pahane olnud mu peale, oma arust õigustatult, et kuidas siis nii, sa ju meeldisid mulle, kuidas sa ometi aru ei saanud?! Vot ei saa aru, kui ei öelda, ei saagi. Inimesed mängivad nii palju mänge, pole mul tahtmist mõistatada, kas a)ma meeldin sulle b)ma meeldin sulle kui sõber c)sa oled lihtsalt viisakas d)sa narrid mind jne. Olen otsinud üht gif-i, kus Courtneylt küsitakse, et mis sa siis teed, kui keegi kena mees sulle silma jääb. Ta vaatab intervjueerijat üsna segaduses näoga ja vastab: "Eee...ütlen talle seda, et ta mulle meeldib?!" Ma ei saa aru, kuidas selline tegevusviis inimestele niiiii radikaalne tundub, eriti naiste puhul. "Ise ütlesidki talle, et ta sulle meeldib? Vau!"

25. Milliseid hobisid soovin proovida?

         Sama, miks ma peaks ainult unistama ja mitte proovima?

26. Kui mul oleks võimalik elada ükskõik, kus kohas maailmas, kus ma sooviksin elada?

Endaga oled ikka koos, ükskõik, kus kohas viibid, seega pole väga vahet. Mingis sõjakoldes vms muidugi ei sooviks, aga muudel kohtadel pole erilist erinevust. Jah, kliima, aga sellegi puhul on alati nii plusse kui miinuseid.

27. Kuhu ma soovin järgneva 5 aasta jooksul reisida?

Vahet pole, kõigis kohtades on midagi huvitavat.

28. Mida saan teha, et enda eest paremini hoolt kanda?

Ma ei viitsi enda eest hoolt kanda, ma tahan endaga hästi koos aega veeta. Vähemalt hetkel, eks pärast vaatame, kuidas hakkab olema. Jajah, „rohutirtsu mentaliteet“, nii sajatas kord juba mu klassijuhatajagi. Mis teha, ma ei viitsi muretseda, mis siiski ei tähenda, et ma seda ajuti ei teeks.

29. Kuna olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei suuda teha?

Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma ei suudaks teha midagi, mis ilmselgelt on vaid kättevõtmise asi. Ma ei julge, ma ei taha, ma ei oska, jah, aga et ei suuda? Ilmselgelt on ju olemas asju, mida ma ei suuda, aga neid ma ei hakkagi suutma ja asi vask. Ok, ma ei suuda suruda rinnalt 160 kilo, aga pole nagu motivatsiooni end proovile panna ka.

30. Kui minu elu lõppeb, mida soovin oma pärandina maailmale ja/või oma lähedastele jätta?

Peab ikka lollilt ambitsioonikas olema, et nii mõelda. Teised näevad sinus täpselt seda, mis nende maailmapildiga seostub, ei enamat. Oi ma tahaks, et mind mäletataks sellise ja sellisena! See tähendab ju enda elu teiste jaoks elamist ega garanteeri lõpuks ikkagi, et keegi sind just soovitult mäletaks. Ok, pärand, see võib tähendada ju ka materiaalset asja. Materiaalne maailm on üsna kaduv, ma ei tahaks sellesse väga panustada. Näe, kirjutasin pisikeses Eesti keeles suurde internetti – piisav panus ju. Oli kord selline keel. Kes teab, mida tulevikus mäletatakse. Absoluutselt ei kehti see, et alati just neid, kes kõige rohkem ja paremini tegid, pigem juhuse asi.

Telkimas

Piisab mul vaid millegi kohta öelda, et "ei iial enam" kui see olukord minuga täpipealt samasugusena kordub. Kõige eredamalt meenus see mulle muidugi siis, kui Mikrot sünnitama minnes sattusin samasse sünnitustuppa, kus ma Mini välja olin "haudunud". Samuti tundub, et saatuslikuks sai ka siin blogis maha hõigatud "kui edaspidi ka kõik pekki keerab, on suvi ikkagi tore olnud", sest alates sellest hetkest keeraski kõik sinnasamusesse. Kahe nädalavahetuse plaanid läksid vett vedama ja selgus, et ka kolmandaks polnud meil kohta kus olla, aga lubas ju imelist suveilma. Seega olin ma üsna entusiastlikult nõus telkima minema.

Reede õhtul oli Tartus imeline ilm, aga mida rohkem lääne poole sõitsime, seda koledamad pilved ette jäid. Oma kavandatud sihtkohta Krapile jõudes sadas nagu oavarrest ja temperatuur oli ka umbes +17. Tüüpiline. See on ka vist meile omane, et enamasti juhtume mingitesse paikadesse halvimal ajal võimalikust, sest juba Tartus vangutasid inimesed meie plaane kuuldes pead, et no sinna küll sellise ilmaga ja reede õhtul kohta ei saa. No me ikka lootsime isegi hästi privaatset, rannalähedast, vaikset ja idüllilist kohta leida. Reaalsus lõigi kaikaga pähe - iga põõsa all oli keegi ees, hea, et metsa all autoga liikuma mahtus. Selgituseks selle kohta, et metsa on ju palju ja mine kuhu tahad - L. nõudis elavat tuld ja ametlikku platsi, olla turvalisem. Tegelikult me oleksime lõpuks olnud nõus ka sellest nõudmisest loobuma, aga ilm oli nii ilge, et lihtsalt ei olnud tahtmist kuhugi võsa vahele seiklema minna, et "äkki siit saab ka". Lemmest mööda sõites jõudsin siiski veel irvitada, et no siia me küll vähemalt tagasi ei tule, nelja aasta tagused mälestused olid sellised:

Käisime Lemme telkimisalal, kus muidu oli kõik väga tore - meri kohe telgisuu ees ja imeilus päikeseloojang. Aga miinusteks siis inimesed - eks ikka mõnus tümakas, mis küll suudeti kuskil peale südaööd kinni panna, seejärel mingid öised saabujad, kes otsustavad loomulikult oma telki sinu oma kõrvale püsti ajama hakata (kottpimedas) ja kasutavad madratsi täis pumpamiseks elektrilist pumpa, mis undab nagu hambapuur, seejärel kell viis ärkavad varesed, kõrvaltalu kukk ning kõrvaltelgi unetu vanamees, kes ümber telkide kooserdab ja pidevalt köhatab. 

Panimegi algul üle piiri ajama, aga ilm kiskus üha hullemaks ja ühtki sobivat kohta ka ei paistnud. Keerasime otsa ümber ja otsustasime, et noh, vaatame selle Lemme siis ka igaks juhuks üle, kell oli ka juba pool üheksa õhtul, mine või tagasi Tartu muidu. Kummalisel kombel oli vaba üks koht ja see oli täpselt see sama koht, kus me neli aastat tagasi olime. Ilmselt halb aura või ma ei tea. Ei hakanud pirtsutama, lõime laagri laiali.Vihm jäi lõpuks järele ja järgnes imeilus päikeseloojang (pildil tegelikult laupäevane loojang, sest reedel olime liiga õhinas, et salvestada mujale kui ajju).

Tekkis tunne, et ma olen siiani elanud ilma ühtki päikeseloojangut korralikult nägemata. Päriselt. Kunagi suvilas Muinastulede ööl sai küll nähtud, aga mitte vaadatud. Lemmel see-eest läksid inimesed spetsiaalselt toolidega show ajaks randa.

Me tegelikult imestasime, miks ja mis inimesed sellistes kohtades käivad. On see valik või paratamatus? Selline pioneerilaagri meeleolu, massid koos, kuivkäimla ja 0 privaatsust. Muidugi on palju neid, kellel oma suvekodu pole, kes mugavuste eest maksta ei taha/saa jne, kuid pigem see vist siiski mingi elustiili teema. No mu vanemaid ei saaks peale maksteski sellisesse kohta ööbima, samas suure osa seltskonnast moodustasid just vanemaealised. Teine suur kontingent olid lastega pered. Sellest ma saan aru, sest rohkem kui ühe lapsega ongi majutust väga keeruline ja kulukas leida. Vanemad just proovisid Haapsallu Spa-sse koos lastega  - ainus võimalus võtta kaks eraldi tuba ja see lõbu oleks kaheks ööks läinud 400 eurot, ainult majutus. Kui ette ei planeeri, siis enamasti nii ongi, aga ette planeerimine on laste puhul keeruline. Privaatsema koha kahjuks ehk räägib see, et just sellises kohas on lastel lihtsam sõpru leida, paljudele meeldib endale ka just melu.

Meil seekord vedas, tümakas tuli kusagilt kaugemalt, väga ei häirinud, aga ma tunnen kaasa neile, kes seal epitsentris olid ja seda ei saa ju ette näha. Varesed ärkasid endiselt kell 4 ja samuti oli häälekas naabertalu kukk. Kuna olime investeerinud korralikku madratsisse ja padja kaasa võtnud, siis väga kangeks ei jäänud, aga magada sain siiski vähe, sest kummalisel kombel uinun ma kenasti kui käib mingi üldine jõmin st õhtul, enne teiste uinumist või hommikul, kui kõik on juba üleval. Normaalsel magamise ajal häirib mind iga piuks, istun üleval ja kuulatan kikkis kõrvaga, ise paaniliselt magada püüdes. Mis mind telgi puhul siiski enim pelutab, on putukaoht. Seekord oli ka üks paganama koivik telki pugenud, kuigi ma paaniliselt (ei ole liialdatud siinjuures)  jälgisin, et võrk alati kinni oleks. Iseenesest mõttetu teema, sest mõnes majas on rohkem ämblikke kui telgis, aga seal on oht kuidagi lähemal.

Kokkuvõttes oli muidugi väga tore ja tasus minna (nagu alati, kui kuskile plaan minna või mitte minna), aga päris selline inimene, kes telgipuhkust nädalaks planeeriks ma ei ole, pigem "elan üle". Nüüd on mul tore konditsioneerinohu (ma vandusin ju jälle, et iial ei kasuta, aga kui väliõhk ikka +30 ülespoole ronib, siis ei jäänud muud üle, aga isegi +22 kont paneb mulle põntsu ära...). L. ei saa kuni nädala lõpuni ujuda, sest käis ootamatul kosmeetilise iseloomuga opil (saaks suurelt hüüda, et mu mees teeb iluoppe, eks). Mul endal endiselt teema, millest kirjutasin paar postitust tagasi - seega selline säästusuvi keset kõige hullemat leitsakut. Peaaegu oleks puhkuseplaanid ka pekki keeratud, aga seda annab veel täitsa korraldada. Aga kuidagi lõputu suvi on sel aastal olnud küll, ei saaks nagu kurta, isegi kui asjaolud jooksevad kokku teistviisi kui planeerisid.

Tüütu ekstravert introvertide peol

Eile sai üht meeleolukat tüli pealt kaedud. Nimelt läksid lapsed Hansapäevadel ühe telgi alla meisterdama ja me istusime ka sinnasamasse maha nende järele ootama. Selgus, et veidi materjali oli puudu ning üks töötaja läks seda juurde tooma. Tuli tagasi, pani toodud materjali lauale, aga selle peale teatas teine lapsi juhendanud inimene, et need olla valest hunnikust võetud, oleks pidanud mujalt võtma. Tooja teatas ebalevalt vastu, et neid võis ka võtta. Ja siis läks lahti, tõeline introvertide lahing ma ütleks - üks pomises vaikselt endale nina alla, et ei, need on ikka valed ja teine, esimesega silmsidet vältides seletas oma nina ette, et tegelikult ikka tohtis võtta küll. Surus siis need toodud asjad ikka lauale, mille peale vastu vaielnud inimene lõpuks leidis, et tal on aeg lõunapausile minna ja sinna see asi jäi. Enne seda jõudsid mõlemad ikka päris mitu korda endale nina alla pomiseda oma seisukohta.

Ma vaatasin kasvava ärritusega pealt, et no mismoodi nii saab. Teeme selle asja selgeks ikka, et kellel õigus oli! Minge ometi ja vaadake, kes kust hunnikust mida võttis või kutsuge mõni, kes täpselt teab, kust mida võtta tohib! Aga ei. Jätavadki olulise küsimuse niimoodi lahtiseks! Ei tahtnud muidugi ässimama ka hakata. Ega ma ju tausta ka ei teadnud - äkki üks oligi lootusetu puupea ja teine vana olija, mingi aegade algusse ulatuv ürgvimm nende vahel vms. Mind aga see konkreetsuse puudumine häiris. Probleemid tuleb ju lahendada, mitte vaikselt süte alla hõõguma jätta. See oli muidugi selline lõbus ja absoluutselt ebaoluline võitlus, aga tundus, et üsna iseloomulik minu suhtumises säärastesse asjadesse.

Tõde tuleb välja selgitada, saagu, mis saab. Vähemalt neis asjus, kus seda võimalik teha on. Mida me vaidleme minu sõna sinu oma vastu, kui tegelikult saaks järgi vaadata, kummal õigus on. Sellist asja kõrvalt vaadata on raske, tahaks kohe initsiatiivi haarata. No umbes sama nagu siis, kui tekib piinlik vaikus ruumis - keegi midagi ei ütle ega tee, küllap pean siis mina see olema, sest tundub, et mulle on see kõige piinarikkam kannatada. Huvitav, et paljudele ei ole.

Meil on ühe seltskonnaga paar korda aastas istumine ja seal on pidevalt probleemiks "konkreetsuse puudumine" nagu mu ema ütleb, tema jaoks on see nii talumatu, et ta enamasti viilib neilt koosviibimistelt. Väljendub see konkreetsuse puudumine selles, et keegi ei istu esimesena lauda, keegi ei avalda arvamust, mida tellida, keegi ei võta nö juhtimist enda peale, igaüks tegeleb endaga või pobiseb vaikselt naabriga, keskset liidrit ei ole. Võib-olla teistele sobibki nii, on mugav, aga mulle jääb niimoodi mulje, et ega erilist huvi kokku tulla ei ole. Ise nagu ka liidriks ei pürgi, sest pole mina ju see korraldaja inimene vaid hoopis üsna kõrvaline kutsutu. Mulle sobib palju rohkem seltskond, kus pea igaüks üritab liidriks saada ja tähelepanu väärida, see tekitab minus tunde, et ollakse koosolemisest huvitatud. Selline uimane värk, kus vaidlused jäävad soiku, keegi istub hoopis telefonis, keegi vahib aknast välja -  milleks? Ma ei ole mingi eriline aktivist, kes iga õhtu suures seltskonnas veeta tahaks, aga kui seda teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Kui mina kuskil seltskonnas nurgas raamatut loen, siis see on ikka märk sellest, et mul on igav, mitte et ma end jube mugavalt tunnen. Ega ma neid intro-ekstravertsuse skaalasid väga tõsiselt ei võta, ilmselt on ikka kõik segud selles osas, aga niimoodi mõnd muud seltskonda kõrvalt vaadates tundub ikka, et ekstravert.

Kui kambas on palju selliseid poolpiduseid unistajaid, siis millegipärast tekitab see minus tunde, et olen kohustatud ka neid kaasa haarama ja lõbustama, seda kuni hetkeni, mil ma pinge all murdun ja lõpuks ka kangekaelselt vait jään - noh, oleme siis kõik vait, vaatame kui lõbus on! Võib-olla teistel muidugi ongi lõbus, nad ainult ootavad, millal see isehakanud kloun lõpuks vait jääb?!

Oot, aga mina ka ju!

Täiesti juhuslikult meenus mulle mõni aeg tagasi üks lugu, mis on küll selline süütu ega anna sugugi võrrelda mõne muu #MeToo juhtumiga, kuid mulle tundub, et otsapidi kvalifitseerub ta siiski. Ja ma ei räägi seda sugugi selleks, et saaks kilgata, kuidas mina ju ka, aga kõigepealt lugu ise ja siis mõned tähelepanekud selle kohta.

Olin alaealine, ilmselt mingi 16 või nii, kuulasin peamiselt räppi ja olin muidu omast arust karm mutt. Sel ajal käis kadunud Tartu Raadio eetris veel seesugune saade nagu Sunlight, mida ühe saatejuhina juhtis toona ka meie kodulinna esiräppar ja mu koolivend Cool D. Igatahes korraldati seal saates ka raadiomänge, ma enamasti ei viitsinud neist osa võtta, aga tol õhtul kiskus asi piinlikuks, sest mitte keegi ei suutnud ära arvata ühe loo esitajat, mis minu kui "vana räpihundi" jaoks üsna elementaarne oli, nimelt seda:

Pakuti E-Roticut ja 20 Fingersit, mis olid toona popid allapoole vööd teemadega tegelenud diskostaarid. Mõtlesin, et pean ikka agooniale lõpu tegema ja helistasin saatesse ning ütlesin õige vastuse. Muuhulgas sain selle eest Vennaskonna kasseti "Inglid ja kangelased", mille ma ära kinkisin...Päris kohutav inimene olin ikka. Aga...kõik oli normaalne selle hetkeni, kui mu kõne raadioeetrist maha lülitati, et rääkida, kuidas ma oma auhinna kätte saan, sest siis pidas saatejuht vajalikuks küsida, et "A ise ka muidu imed vä?" Ju siis oli tõepoolest hämmastav, et mingi teismeline plika niisama sellist muusikat kuulnud on. Ma ei tea, mida ma vastasin. Ilmselt lihtsalt "Ei", sest kiiruga ei osanud reageerida paremini, aga tunne oli küll selline, et MIDA ASJA?!

Mis see siis ära ei ole, väike nali, eks? Ma rääkisin seda lugu paar nädalat tagasi ainult meestest koosnenud seltskonnale ja tol hetkel ma teadsin, et kõik kuulajad saavad minuga ühtemoodi aru ega hakka naerma või leia, et see oli äge nali. Kõigil neil oli sama emotsioon, et wtf. Ainuke asi, et saatejuhiks pakuti "raudselt Cool D jah", aga tegelikult ei olnud, oli see teine tüüp. Ma nime ei hakka mainima, sest vana asi ja mälu ei tea iial usaldada, äkki tõesti oli tol korral hoopis mingi külalissaatejuht vms.

Aga just see teistele rääkimise moment. Ma tean, et on inimesi, kes saavad sellistest asjadest aru nii nagu mina ja ma tean ka, et on neid, kes ei saa. Mul on üks tuttav, naissoost, kes alati jutustab selliseid olukordi kui "pikantseid flirdilugusid" - et oli selline veidi paheline tähelepanuavaldus, aga ikkagi tähelepanuavaldus ja tema on uhke. Kunagi tundis isegi muret, et mismoodi ma mehele kavatsen saada, kui flirtida ei mõista. No näed, polegi siiani õnnestunud. Kui see on flirt, siis ma ei tahagi mehele saada, eks. Ju see vist ongi tunnetuse küsimus, aga samas niikaua, kui on naisi, kes leiavad selliselt "flirtivad" mehed täiesti vastuvõetavad olevat, leidub ka mehi, kes aru ei saa, miks osa naisi "komplimente ei taha" või "naljast aru ei saa". Ainuke asi, mis aitab, on isiklik seltskondade ja inimeste filter, alati ei ole võimalik rakendada muidugi, nendes "flirdilembeste" seltskondades ma aga enam näiteks ei liigu. Labaseid (ok, ütleme kohe täpse nimetuse ka välja siis) ikka leidub, ei pea neist enda jaoks normaalsust kujundama.

Kuidas ma oma suve pekki keerasin

No tegelikult, kui ka järgmised kuud ainult pussnuge sajab ja kõik peas veeretatud plaanid kokku kukuvad, võib ikkagi öelda, et suvi on tore olnud. Inimesele on omasem aga siiski seda ühte tõrvatilka suus nämmutada.

Niisiis, ma ütlen vihjeks ainult ühe sõna: spiraal. Ma oleksin pidanud märke tähele panema, sest minu plaaniga samal ajal teatas ju Mallukas, kuidas ta kolmanda lapse ootele jäi. Mitte et ma lapseootel oleks, eks, aga see oleks võinud mu rohkem mõtlema panna, et kas ikka kõik on selline kuld nagu reklaamitakse. Siiski tundub, et ma kaldun loomult optimist olema (kes oleks arvanud?) ja uskuma, et "küllap minule sobib ja kõik läheb hästi". Internetis kaebavad ju ka ainult need, kellel miskit valesti läinud on, need, kellel kõik ok, saatusekaaslasi otsima ei tule.

Eile ma siis sukeldusin Interneti-kogemuste imelisse maailma ja lõpuks naersin ikka nii, et pisarad voolasid. No päriselt, mõni inimene ikka oskab oma füüsilisi kannatusi imelistesse vormidesse pakkida! Pealegi on ju hea lugeda, kuidas teistel veel halvemini läinud on. Stiilinäide, loodan, et autor ei pahanda (ja loodan, et võrreldes 9 aasta taguse ajaga on ta elu edenenud...): Meenus, et arsti kuldsed sõnad olid ennem paigaldamist: paigaldage mirena, siis olete ise õnnelik ja mees on ka õnnelik.
Ja nüüd me siis arutleme siin kui õnnelikud me oleme, ostame muudkui mähkmeid ja magame seljad koos. Elu on lill! :D

Tegelikult ma olen vihane. Väga vihane. Kaua võib, raisk! Saate aru, ma arvestasin (koos arstiga muide), et Norra reisiks on kõik juba paika loksunud, sest noh, mererannas ja matkarajal ei ole väga tore muidu. Ei olnudki, aga elasin näe üle. Pea kuu aega peale seda elasin üle ka kuivkäimlaga jaanipäevanädalavahetuse. Kergelt siiber hakkab saama. Sel nädalavahetusel oleks ka üks telkimisüritus ees ootamas, aga õnneks lubab +13 ja pidevat vihma, seega vist ei hakka punnitama sinna. No ja peale seda tuleb muidu veel üks üritus. Ja siis mõni veel, aga noh, elame-näeme. 

Ma saan aru, et on palju hullemaid olukordi. Selliseid, millega oled sunnitud elama elu lõpuni ja pole võimalustki, et lased äkki spiraali eemaldada lihtsalt või nii. Aga no kuidas ma nii loll olin. Usu veel arste, eks (see oli irooniaga öeldud nüüd siiski)! Suvi on tõesti see õige aeg, millal sääraste asjadega katsetama hakata. Paganama loll optimist.

Üldse on KÕIK halvasti. Mikrol tekkis mingi seletamatu lööve, lapsehoiuga on kõik kahtlane, šampoonipudel kukkus 2 korda järjest kapist varba peale, uus voodipesu määrib näo ära, lõug on punne täis läinud, kõik kohad on kassi karvu täis, vannitoas uputab, internet on lolle täis. Kindlasti oli midagi veel. Elu on nii nõme. (Ilmselgelt mõjutab see hormoon mu aju ka ja mitte positiivses suunas.) Vähemalt ei saa öelda, et ma oma elu paremates värvides sooviks näidata, kui see tegelikult on. 

EDIT: Sügis 2020 update. Kuna miskipärast seda postitust seniajani päris palju loetakse, siis tagantjärgi lisan, et PARIM OTSUS EVER! Juba aastaid mitte mingeid päevi ega muid kaebusi. Selle nimel tasus see paar kuud vaeva absoluutselt ära.

Jaanid Missos ja Lätis vol 2

Sel aastal kordasime eelmist ehk siis taaskord jaanid Missos ja Lätis. (Kes huvitub botaanikast, võib kommentaariumi sukelduda...). Kuna meil oli vaba juba ka pühadele eelnev reede, siis asutasime end kohe hommikust lõunapoole teele. Ülejäänud kolm autotäit inimesi (ja loom) hakkasid liikuma kaugemalt, seega meil kui kõige rohkem lõunast alustanutel jäi küllalt aega ka vaatamisväärsusteks. Ilm oli ilus, veidi käre tuuleke puhus, aga ei midagi hullu, kindlasti leebem kui põhjarannikul, kus mu vanemad suvilas viis tundi elektrita pidid passima näiteks.

Kõigepealt suundusime Võrru, Tamula möllas täiega, promenaadil jalutamisega oli isegi veidi raskusi, aga mõned tugevamad veel ujusid ja sõid jäätist. Mõtlesime, et enne õhtut peaks sööma ja millegipärast lõi esimese valikuna pähe ikka Rändur. Õnneks olin ma võitluslikus meeleolus ja kui nägin, et nad küsivad lasteprae (klassikaline friikas-viiner) eest 5,50, siis otsustasin, et ei, mingi pubiläga eest ma sellega ei nõustu. Päevapraade üldse ei olnud ja üldiselt muu menüüst tellitavaga läheb neil sageli 40 minutit, vähemalt Tartus on meil kaks korda sellist jama olnud.

Parkisime hoopis auto ära ja hakkasime jalutama. Kõigepealt leidsime sellise vaimustava paiga nagu Stedingu maja. Keegi fotograafist blogija on sealt imelised pildid teinud, jagan linki. Ainuke asi, et vaid kooki-kohvi me ei tahtnud ja kuigi seal olid menüüs ka pastatooted, siis oli selge, et neid kooke näinuna ei suuda me lapsi kuidagi muud toitvamat sööma saada. Seega ahhetasime-ohhetasime interjööri ära ja astusime edasi.

Mööda Katariina alleed astudes hakkas ühes üsna tavapärases eramaja hoovis silma toidukoht nimega Taevas. Seal paistis olevat nii hubane kui ka isuäratav menüü normaalsete hindadega. No näiteks see sama friikad viineriga maksis 2,50. Tegelikult sõid lapsed hoopiski pastat ja meie pitsa, aga valik oli suur ja trendikas (no näiteks kikerherne burger oli olemas).Väljas kannatas süüa küll, tuul eriti ei seganud.

Kes päris kohvikut tahab, siis seal kõrval asus kohe ka Katariina kohvik, millest Vahur Kersna pikalt kirjutanud on. Piilusime ukse vahelt sisse, järsku peatus meie kõrval must tuunitud maastur, millest kargasid välja dressides ja musklitega relvastatud mees ning naine, sellised kivinäod, kellest parema meelega kaarega mööda käiks. Kuuldes, et me arutame, mis kohaga tegemist olla võiks, naeratasid mõlemad järsku soojalt ja hakkasid sõbralikult selgitama, mida kõike sellest kohvikust osta saab. Välimus võib petlik olla - väga külalislahked inimesed hoopiski!

Käisime veel Võru toidukeskuse ees Tauno Kangro seaskulptuuri pildistamas ja liikusime tagasi auto juurde, et Rõugesse sõita.

Rõuges oli meie põhiline eesmärk pesapuu ära näha. Nägime ka, aga ülesronimiseks tundus tuul siiski liiga tugev olevat. Jalutasime natuke ka ööbikuorus, kus kõikuvate puude tõttu veidi kõhegi hakkas (räägin ainult enda eest). Tõestuseks, et muidu oli ilm väga ilus:

Tagasiteel Võrru, kus teistega kokku saama pidime, käisime veel läbi ka Hinni kanjonist, kus küll parajasti laudteed remonditi, aga see ei seganud. Uus laudtee oli igatahes laiem ja turvalisem kui varasem. Kanjonis oli kah natuke kõhe selle tuule tõttu, eriti kui asud enam-vähem puujuurte all.

Võrru jõudes jõudis kohale ka vihmapilv, mis põhja poolt tulijate sõnul nendega kogu aeg kaasas oli olnud. Ühel hetkel ümbritses meid igatahes selline klassikaline jaanipäeva-idüll: sõidame umbes kolmekümnega paduvihmas remonditaval kruusateel, ees veel kümme kilomeetrit teetöid, temperatuuri näitab +11 kraadi, oleme kõik teel Murati piiripunkti SuperAlko poodi....SuperAlko oli omaette vaatamisväärsus - väike uberik, lõhnalt nagu taarapunkt, pikk järjekord looklemas kastide vahel, valdavalt rõõmsameelsed eesti ja ingliskeelsed inimesed. Hindade osas ma ei oskagi seisukohta võtta, midagi üliodavat, mida ka osta sooviks, silma ei hakanud.

Vetevana tallu jõudes oli ilm taas normaalseks keeranud, mets hoidis tuule ka kinni ja oli igati tore olemine. Magasime täpselt samas majakeses, kus eelmine kord, selle erandiga, et all tehti suitsusauna. Mu meelest peab natuke imelik mõtlemine olema, et teha suitsusauna kohale toad, sest selge see, et need lähevad üsna vinguseks. Hoidsime siis aknaid-uksi lahti, sääski õnneks eriti ei olnud ja lohutasime end sellega, et me pole ju esimesed, kes siin ööbivad ja ehk oleks kuulda olnud, kui kõik eelnevad on vingumürgitusse surnud...

Ärkasin hommikul 6.58 selle peale, et kõnekõmin maja ees ei tahtnud lakata. Lapsed muidugi olid ka kohe üleval. Ega neid enam magama ei saa, aga mõtlesin siiski allolijatele teatavaks teha, mida ma arvan sellest, et nad meie akna all kaagutavad, selle asemel, et minna eemal asuva grillimismaja juurde. Piilusin siis aknast välja ja mida ma näen  - politsei- ja piirivalveametnikke hoov täis! Ega päris selgeks ei saanudki, mis tegelikult toimunud oli, aga vähemalt politseisse oli tehtud kõne, et toimub relvastatud rünnak ja mitu inimest on vigastatud (mitte meie seltskonnast siis). Selge see, et kohale tuldi kõigi jõududega. Koha peal tuli muidugi välja, et joobes inimeste fantaasia on lennukas. Relvi polnud ja vigastatuid ka keegi ei näinud, aga vähemalt sai kogu kamp varavalges üles aetud.

Kõnekas asjaolu oli see, et esimene asi, mida kõik ärganud arvasid, oli see, et probleem oli venelastega, kes ühes majadest ööbisid. Ehk siis korralik stereotüüp. Tegelikult olid venelased vagurad.

Sõime üheskoos õues varajast hommikusööki, ilm oli ideaalne, ning vaatasime toimuvat tsirkust pealt. Seejärel sõitsime ära Lätti, seekord Zeltini raketibaasi (guugeldades leiab infot) vaatama, kus suur Lenini pea leiduvat. Leidsime Lenini pea ja ka Stalini rümba.

Eelnevaid sündmusi arvestades möödus jaaniöö rahulikult, vist isegi enne keskööd sai magama, sest oli juba üleval oldud kah piisavalt. Jaanipäeva hommik oli sombune ning peagi Missost välja sõites hakkas ühtlaselt vihma sadama.

Ma olen teist kõigist nii üle!

Muidu võiks seda ju noorusest tingitud ülereageerimiseks nimetada, aga mu meelest kirjatüki viimane lause esitleb just niisugust halvasti varjatud "aga mina!"-positsiooni. Las nad tähistavad, ammugi ju teada, et sageli on kõige uhkemad hoopis põhikoolilõpetajad, eriti need, kellel hilisemas elus enam ühtki lõpetamist ees ootamas pole. Miks sellist plärtsatust arvamusartiklina välja pakutakse, jääb arusaamatuks. Selline teatud blogide tase: 10 inimest, kes mulle ei meeldi/10 asja, mis on nõmedad jne. Omast arust väga vaimukas, aga lugejale jääb kehv tunne sisse. Mitte et ma ainult lilledest ja liblikatest lugeda tahaks või isegi ei nõustuks, et lõpupeo nimel kaitsmise edasilükkamine narrus on, aga mida see kellegi isiklik pahameelepurse ikka paremaks teeb? Pigem oleks ehk teema bakalaureusekraadi devalveerumine, see, mida ja kuidas keegi tähistab, jäägu igaühe enda südamele. Kas need, kes aktusele kohale ilmusid, korralikult kleiti kandsid ja lilli vastu võtsid, peaks end nüüd natuke pahasti tundma? Mõttetud väikekodanlased, selle asemel aidaku Aafrikas vaeseid (nagu mina seda teen...või mida iganes autor seal tegi, millegipärast pidas ta väga oluliseks selle ära mainimist)!

Kindlasti on veel narrimaid tegevusi ja asju, mida inimesed tähistavad, pole kellegi asi ennast eeskujuks seades teistele sõnu peale lugeda. Las nad olla, ei ole see ju kuidagi kahjulik, ehk osake tarbimismentaliteedist, aga ega sellest ka niimoodi naeruvääristades jagu ei saa.

Lugesin just "Minu Fidži" läbi ja seal ärritas mind tegelikult natuke see sama teema. Mina - õilis seljakotirändur vs teised häbematud tarbimisturistid. Ilma selle võrdluseta oleks palju parem lugeda olnud. Jah, ma olen mugav inimene, ei taha, et igal hetkel esimese maailma vastutust looduse reostamise eest minu õlule veeretatakse! Ok, mitte just seda, pigem häiris mind autori usk sellesse, et just seesugune rändamisviis - üksi ja seljakotiga - on parim võimalikest. Veel enam, lisaks rändamisele rõhuti ka sellele müstilisele "enese tundmaõppimisele", justkui seda muudmoodi teha ei annakski. Ma olen siiski veendunud, et "ainus vabadus on inimese enda peas" ja enda tundma õppimine võib toimuda ka muul moel. Nii nagu üksiolemiseks pole vaja füüsiliselt üksinda olla.

Huvitaval kombel olen seda palju kuulnud - kellegi tundmaõppimiseks tuleks temaga koos reisile minna. Ilmselt võib see kehtida sõprade puhul (aga miks seda üldse tahta, kui niikuinii koos elama ei plaanita hakata?), aga näiteks elukaaslasega ma sellel erilist mõtet ei näe. Igapäevaelu sisaldab piisavalt väljakutseid ning enda näitel võin küll öelda, et samasugune fuuria olen ma nii kodus kui piiri taga. Kui palju inimesi otsustab lahku minna pärast ühist reisi ja kui paljud pärast ühist last?

Enda puhul tean ma selgelt ka seda, et kui mulle antakse vabad käed teha seda, mida ma ise tahan, siis enamasti valin ma magamise...Seega, mul on vaja inimesi, kes mind utsitaks, üksi seljakotireis ilmselgelt ei õnnestuks ("ah, ta magab juba viiendat aastat seal palmi all, kohalikud toovad talle halastusest toitu...") Ma ei ole lihtsalt rahutu natuur. Ma ei tunne loomulikku kihku kogu maailm läbi käia. Ma olen isegi aru saanud, et on olemas kohti, kuhu ma üldse hea meelega ei kipuks. Ma tahan mugavust. See ei tähenda, et ma kiidaks heaks vastutustundetut turismi, mille käigus loodust hävitatakse ja kohalikke ära kasutatakse. Et õppida inimesi tundma? Noh, ma olen siiani mõistnud seda (ja tõesti, reisimise kaudu), et üldjoontes on inimeste soovid ja vajadused kõikjal maailmas ühesugused, erinevad vaid kultuurid, kombed, võimalused. Ei saa elamist õppida loodusrahvastelt, sest enamus neist oleks samasugused tarbimishullud nagu meie, kui neil võimalus avaneks ("Minu Indoneesia" oli selle koha pealt väga huvitav ja silmiavav, samas kurb raamat).

Ah, ühesõnaga, igaühele oma, universaalseid valemeid pole, ainus, mis mulle tõsiselt pinda käib, on see, kui targutama tullakse ja elama õpetatakse. Katsu ise minu nahas elada!

P.S. Enda tundmaõppimisest veel, et kui ma sellest mõtlesin, kostis kõlaritest järsku see lugu:

"It's only when I lose myself in someone else, that I find myself" See on ilmselt praegusel individualistlikul ajajärgul päris ebapopulaarne tõdemus, aga mulle tundub see südamelähedane. "Without you I´m nothing" (Placebo) ja "Bez tebja mne bizdetz" (tundmatu autor Annelinna maja seinal). Kuidagi seostub see sõltuvussuhtega ja võib-olla ma kuidagimoodi olengi siis sõltlane, aga no üksi seljakotirännakule ennast avastama minna ikka ei taha.

Millest mehed räägivad?

Just sellisel teemal tekkis mu emal erimeelsusi ühe kolleegiga. Nimelt väitis too, et "no mehed, teadagi, räägivad omavahel ainult SELLEST!" Arutasime siis emaga seda asja, meil kummalgi sellist kogemust ei ole, et mehed "ainult sellest" vatraks. Võib ju öelda, et ega me naistena ei tea, millest mehed räägivad siis, kui meid pealt kuulmas pole, aga saladuskatte all võib öelda, et meie suvila sauna seinad kostavad korralikult läbi...Nali naljaks, me ei kuula kõrv vastu seina, sest kogemus ütleb, et omavahel räägitavad jutud ei erine väga palju sellest, mida kõigi kuuldes räägitakse. Sattusin ka kunagi seltskonda, kus nabaalused naljad peamine jututeema oli ja seal küll kedagi ei häbenetud. Pigem oligi selline asi norm, kuigi üsna kiiresti tabati ära, et mind seesugune teemadering üleliia ei eruta ja jäeti rahule. Olin siis see kurja näoga kuivik lauanurgas, ega ma nendega pikemalt ei suhelnud ka. Kuidagi selline väga 7B tase tundus, kus "seks on lahe".

Teisalt tundus naljakas ka see, mida mu ema meeste teemaderingiks pakkus. Nimelt tööd ja raha. Pean vist õnne tänama, et ma ka sellisest seltskonnast pääsenud olen. Kohutavalt igav kamp! Selliste huvide pahupool on ilmselt ka see, mida üks mu tuttav oma tutvusringkonna kohta rääkis - nii kui keegi seltskonnast lahkub, võetakse jutuks tolle finantsolukord stiilis "ei tea, kust nad remondi/reisi/hilpude jaoks raha said, kuuldused käivad, et neil ei lähe üldse nii hästi kui välja lasevad paista jne".

Võib-olla ma olen lihtsalt naiivne, aga tundub, et minu ümber on toredamad inimesed. Me ei istu peale külaliste lahkumist maha ega hakka ketrama, kuidas keegi on paksuks läinud, keegi pankroti äärel ja keegi kuid kuival ja pakun, et ka lähedasemad sõbrad seda ei tee. Igasugu muid teemasid on, millest rääkida ja kui ka vahetevahel keegi hambusse jääb, siis omad mitte. Ma ei saagi aru, mis sunnib suhtlema inimestega, kes näevad teistes vaid lihakeha/rahakotti/naerualust.

Sellega seoses meenub üks ehmatav seik seesuguste tegelastega hiljutisest. On üks finantsiliselt edukam sõber, ta on väheke teistsuguse ellusuhtumisega, aga mitte drastiliselt ja tegelikult tore inimene. Istub tema siis baarileti ääres ja vestleb vastassugupoolega. Baaris pikk järjekord, ma ei viitsi seista, annan raha sõbra kätte ja ütlen, et ta mulle ka midagi võtaks. Selle peale elavneb neiu ta kõrval, teeb vandeseltslaslikult silma ja teatab, et pangu ma oma raha parem ära...Mõtlesin siis, et rikas mees on ikka vastik olla.

Samuti tundub, et siinkohal sarnaste tõmbumine toimib - naised, kes klatšivad teiste pakse tagumikke ja mehed, kes võrdlevaid roogitavaid räimi, mehed, kes vestlevad tööst ja rahast ning naised, kes neid selle järgi valivad. Ehk noh, ma ei saa endiselt aru armastusest esimesest silmapilgust, ikka suu tuleb enne lahti teha.

P.S. L-iga konsulteeritud ses osas, ta ka imestas, kus on need mehed, kes teistega seksist või tööst räägivad?! Ma lisaks siia veel need, kes esoteerilistest teemadest ja "meheks olemisest" a la Jesper Parve räägivad, neid on, ma olen rongis näinud meest, kes ingliteraapiast luges, aga ma ikka imestan. Keegi ju kirjutas, kuidas Parve raamatud olla arusaadavad ja hingelähedased ainult meestele, ma mõtlesin, et no näidake mulle mõnda sellist meest, kes sellist asja vabatahtlikult loeks. Või noh, ma parem jätan vahele selle kohtumise, sest olen juba aru saanud, et igasuguseid leidub.

Saatana muusika

Vahepeal ikka ilmub meediasse põnevaid artikleid teemadel "Inimesed internetis on hämmingus/tagajalgadele aetud - kas see kleit on sinine või hoopis roosa!?" Mul juhtus nüüd sarnane asi muusikaga.

Teate sellist bändi nagu Ghost? Mina näiteks ei teadnud, aga Loudwire portaal, mida ma jälgin, jagab neist üsna sageli uudiseid. Viimati näiteks seda, et Rihanna läks MET-i galale paavstirõivais, mida siis armastab kanda ka Ghost-i laulja Papa Emeritus mingi number. Papa kommenteeris seda kui "Imitation is the most sincerest form of flattery" - ma imestasin silmad punnis, sest ei usu, et Rihanna üldse teabki midagi Rootsi ansamblist Ghost.

Mille poolest siis Ghost kuulus on? Väidetavalt olla satanistlik bänd. Muusikaliselt on teda Last.fm-is kirjeldatud kui heavy metal, psychedelic rock, doom metal ja hard rock ning sarnaste bändide nimistus troonivad Judas Priest ja Iron Maiden. Kuidas ma siis neist miskit kuulnud ei ole?

1. juunil ilmus neilt ka uus plaat ning otsustasin kuulata. Ma ei tea, kas saatan on mu kõrvad nüüd krussi keeranud, aga ma ütleks, et diskot need rootslased oskavad ikka teha. Ausalt, mulle tulid kohe meelde kadunud 80ndad, Michael Cretu (tema muidugi rootslane pole, eks) oma sooloprojektidega jms.  Mina ei saa aru, kuskohas siin rocki kuuldakse, veel rohkem metalit? Üldiselt on kogu plaat ja ka nende varasem looming samas vaimus. Siin üks näide uuelt albumilt:

Oeh, Youtubes surfates sattusin ka eelmist videot kommenteeriva video peale. Ma ei tea, no lõpuni ma ei suutnud vaadata, aga kas teile ei tundu, et see youtuber on nagu veidi...noh...ei taha pahasti öelda aga...no veits lapsik? Ma ei tea, kui kõrge peaks enesehinnang olema, et midagi seesugust endast netti üles riputada.  Mul oli küll piinlik ja valus vaadata. Ok, kommentaarid videole on ka huvitavad, arutatakse, kas seal videos oli tõesti Kirk Hammett või mitte (nagu...pimedad olete või, ise kõvad metallistid) ja siis selle üle kas Dance Macabre on ladina või prantsuse keeles (te istute arvutis ega oska guugeldada?)

Kuna aga youtube annab mulle niikuinii g tähte sisse trükkides esimesteks vasteteks "granny horror game" ja "getter jaani", siis me tegelikult teame, kes peamiselt seal vaatavad ja kommenteerivad...

Kõik eelnev ei tähenda sugugi seda, et Ghost mulle ei meeldiks, täitsa omanäoline kuulamine, lihtsalt minu jaoks valede märksõnadega varustatud. Priesti ja Maideni kõrval võiks hoopis Hurts kirjas olla. Paistab, et nad ka ise ei võta end sugugi nii tõsiselt kui osa fänne seda teeb. Üks "päris" video ka siia lõppu uuelt plaadilt:

Chimamanda Ngozi Adichie. Pool kollast päikest.

Ilmselgelt olen ka mina üks ignoramustest nagu nimetab taolisi inimesi üks romaani peategelasi, sest olin isegi mõelnud, kust on võetud Dead Kennedys'e laulja Jello Biafra pseudonüüm, kuid edasi uurinud ei olnud.

Alati on olnud üksikuid, sh Dead Kennedys, keda pole külmaks jätnud ebaõiglus kaugemal kui oma ninaesine, enamik suhtub Aafrikasse aga täpselt nii nagu ka raamatus viidatakse -  "koguaeg sõdivad, haigused ning nälg". Kui küsida, miks, vastatakse, et "iidsed hõimudevahelised vaenud."

Adichie raamat heidab kõigele sellele veidi rohkem valgust ning teeb seda ääretult kaasakiskuval moel. Jah, kindlasti on oma roll ka selles, et peamisteks tegelasteks on haritud aafriklased, kellega lugejal end lihtsam samastada on. Raamat ei ole aga mingisugune üheplaaniline poliitilise konflikti kirjeldus, see on üks mastaapsemaid teoseid üldse, mis mulle selle aasta jooksul kätte on sattunud (võrdleks näiteks Serafima ja Bogdaniga). Autor põimib oma loosse kõikvõimalikke eri aspekte - nii kohalikku kultuuri, kombeid, muusikat, kulinaariat, moodi kui ka mitu täiemõõdulist armastuslugu.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõigepealt on see minu jaoks hoiatusromaan. Lugu sellest, kuidas inimesed kipuvad unustama selle, kui kiirelt vägivald eskaleerub.  Kõik need, kes soovivad surma mõnele kurjategijale, korruptandile, poliitikule, need, kes leiavad, et vägivald on enamasti siiski "ära teenitud". Said, mis tahtsid! Kuidas ei usuta, et kui kedagi juba nö "ahju ajama hakatakse", siis varsti ei loe enam see, kes mida tegi. Pidevalt ajaloos kordunud teema, alati saavad "nendest" lõpuks "meie ise ka". Kõik saab aga alati alguse sellest, et leitakse see "teine", keegi, kes on süüdi, kes peab vastutama.

Kui kiiresti muutub mingisugune mõtteis "heroiline sõda" ausate ja rõhutute poolt ebainimlike vallutajate vastu mõlemalt poolt vaadates täpselt ühtemoodi räpaseks ja mõttetuks tapatalguks mitte millegi nimel. Kui kiiresti see oma lõpu leiab ja kui kiiresti me püüame unustada, et midagi sellist üldse kunagi juhtus. Mulle tundub, et see oli üks parimaid raamatuid ses osas, kuidas kirjeldati sõja ja vägivalla triviaalsust. Sa näed, aga sa ei suuda uskuda, sa ei oska reageerida ja lõpuks ei ole sa võimeline seda ka tagantjärele kirjeldama. Näiteks see stseen lennujaamast, kus hunnik inimesi lihtsalt maha notitakse, samal ajal kui teised kõike pealt näevad ja seejärel lihtsalt oma eluga edasi lähevad. Reaktsioonideks oksendamiseni raputav õõv aga ka "seal vist mõned tapeti ära, jah".

Üle ja ümber ei saa raamatu puhul ka mastaapidest. Nigeeria 186 miljonit elanikku ja 500 räägitavat keelt. Kui kirjeldatakse põhjast lõunasse põgenemist, siis mina oma peas kujutan ette ikkagi vahemaid stiilis Tallinn-Võru. Liiga suur ja hoomamatu. Lühikese ajaga tapetakse miljoneid, aga see on nii kaugel, nii võõras kohas, see tundub meile siin nende jaoks "igapäevane teema". Samas inimese tasandil, samasugune teema nagu taasiseseisvusjärgne Eesti - tohutu optimism, ehitame oma riigi uuesti üles, võõrad välja, kui ainult seda ahnet ja korruptiivset eliiti ees ei oleks, me saame kõik sama rikkaks nagu nemad seal Euroopas! Mastaabid loomulikult hoopis teised, lisaks riik, mis ei põhine mitte rahvusidentiteedil vaid kunagiste "peremeeste" paikapandud haldusjaotusel. Suurriigi probleemid, mis enamasti alati lahenevad stiilis suurem paneb oma võimu maksma ja kogu maailm vaatab pealt, kuidas me sureme.

Teised ka kiidavad:
Maemaailm
Kruusatee

Olen vist väga meeleteadlik* inimene!?

Murca kirjutas mu meelest nii olulisest teemast. Ma polegi sedapidi mõelnud, et näe, hoopis mina olen egoist, nõuan kogu tähelepanu, ei taha kellegi ekraaniga võistelda. Küllap see aga juba niimoodi paistab, sest pidev ühendatus ja kättesaadavus on levinum.

Ma olen relikt, mul on nuputelefon ja isegi selle lülitan ma ööseks alati välja. Vahel laps saadab sms-e ja mõni reklaamipakkuja helistab ka, aga muidu on vaikus sellel rindel. Tallinnas oli just teemaks see, et kuidas minusugune end ühistranspordis valideeritud saab ja siis sõbranna pidi ikka transpordiameti infotelefonile mitu korda kinnitama, et "ei, sellel Tartu sõbrannal tõesti ei ole nutitelefoni". Mh, infotelefonile helistamine on ka vist üsna eelmine sajand, tänapäeval piirdutakse guugeldamisega, sest inimkontakt on saadanast?

Siis käisid veel külalised, ma mingi hetk tundsin, et olen üleliigne ja läksin oma tuppa raamatut lugema, sest no mida ma konkureerin, kui telefonist tulevad piiksud on nii põnevad? Ma saan aru, kui inimesel on tähtis töömeil või mingi oluline info vaja välja guugeldada, aga et niisama, teise päris inimese kõrval istudes fesaris, instas või tinderis ringi surfata ilma selle tundetagi, et kuidagi ebaviisakas oleks? Mul oleks väga ebamugav. Kui mulle tuleb kontorisse inimene, siis ma võtan ka klapid peast ja lõpetan ekraani jõllitamise, sest ma ei saa ju teisiti. Võib-olla asi ongi selles, et ma lihtsalt ei suuda rööprähelda? Ahjaa, teemaga otsapidi seoses - teate, kuidas märkamatult mitu kilo juurde võtta? Sööge alati mõne teise tegevuse kõrvale - telekas, arvuti, telefonis surfates - teil pole aimugi, palju te endale sisse ahmite, lisaks võite lahti saada igasugu kehvast toidukraamist, sest niimoodi süües maitset niikuinii tähele ei pane.

"Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!" - kas see ei ole enam teema? Vanasti, kui oli see telekat vaatav, lehte lugev ja samal ajal sinu juttu kuulav lapsevanem, siis justkui käisid asjad veel nii? Oli mingi sisemine tunnetus, et nii ikka ei sobi, tuleb keskenduda. Ma ei saa ju arvutis ka miskit teha, kui keegi kõrval seletab. Praegu istun ka kõrvaklapid peas, kust küll midagi ei tule, aga vähemalt summutab see kontoriraadiost tuleva jutu ja üldse tekitab tunde, et olen omaette. Selleks, et normaalselt funktsioneerida on mulle eluliselt vajalik keskenduda. Magistritöö kirjutamise ajal ma näiteks ei bloginud, ei oleks saanud energiat mujale kulutada, loomulikult, kogu aeg ma ju ei kirjutanud, aga igasugu asendustegevused pigem kurnavad mind ja tekitavad süümekaid, kui lasevad rõõmsalt kummi venitada. Kui lõpuks tähtis asi tehtud on, siis saan rahumeeli molutada. Mulle meeldib rohkem sisse-välja lülitamise nupp kui kümme korraga avatud akent.

Muuseas, telefoniga on ka see võimalus, et lihtsalt ei installi neid rakendusi, mis sulle pidevalt reaalajas teada annavad, kes kus uue kassivideo postitas. Ma võiks ju ka lasta päev otsa FB-l töö taustaks möllata, aga ma ei tee nii, vaatan sinna alles siis kui töö tehtud või muu paus. Mul vanasti oli ka töömeil, see oli küll üks jube asi, alati kui Outlooki ikoon vilkuma hakkas, käis kõhust kuum jutt läbi - mis siis nüüd? Äkki mingi häda? Probleem? Äkki pean tegelema? Kuidas teised selles pidevalt vilkuvas maailmas hakkama saavad? Keegi kunagi kirjutas, kuidas ta alati ehmatab, kui blogisse uus kommentaar tekib - mul on täpselt sama teema, kuigi otsest sõimu pole nagu ette tulnud.

Ma seda teed ei lähe, et oi, sotsiaalmeedia ja internet ja arvutimängud, need on kõik jube pahad ja tuleks mingit "nutipaastu" teha, öäkk. Ma pigem tahaks, et igaüks nendega omaette tegeleks, no umbes nagu masturbatsioon - tore on, aga palun, mitte minu nina all!

Aga muidu olen ma vist sama meelt Mihkel Mutiga, kes olevat mingis artiklis öelnud (ma tõesti ei ole algallikat leidnud...sest pole väga otsinud, eks), et meil ei tasuks muretseda nende ninapidi telefonis naljavideoid vahtivate inimeste pärast, ega nad ilma telefoniteta ka ilmselt midagi olulist ei mõtleks ega teeks.

Positiivne on kogu asja juures muidugi asjaolu, et ka rööprähklemise pealt saab keegi teenida - meil on nüüd uus trend mindfulness, hetkes elamise koolitused, keskendumise nimel mediteerimine ning see kõik on ülemaailmne miljoniäri.

*mindfulnessi eestikeelne vaste