Look what you* made me do!

Sellega on siis nüüd korras, sain lastele ära öeldud, et päkapikke ei ole olemas. Ah et miks ma ometi säänse "aasta ema" väärilise tükiga hakkama sain? Vot selle pärast, et -

Mikro kurdab sel aastal jälle (ma saan aru, et on september, aga ju siis on hooaeg juba alanud), kuidas osadele lastele toob päkapikk enam-vähem uusi iPhone'e, aga tema saab ainult komme ja millegipärast saavad hinnalist manti just need lasteaia kõige hullemad väikesed saadanasigitised. Mis ma ütlen siis - päkapikud ongi ühed igavesed ebaõiglased tüübid? Mis on saanud sellest, et päkapikk piilub ja premeerib kena käitumist, mitte ei jaga kingitusi ette selle jaoks, et ehk väike Cevyn-Brändon siis ei karju oma emale avalikus kohas "värdjas, ma vihkan sind!" (nimi muudetud, aga elust enesest muidu) ja on üldse paar tundi vait ning näpib uut lelu? Ma tean, et mu ema oleks sellises situatsioonis mind hindava pilguga vaadanud ja lausunud pead vangutades, et tegemist on primikate perekonnaga ja loodetavasti ei võta ma seesugustest inimestest eeskuju. Ma muidugi tean ka seda, et selle tulemusena pidasin ma teatud eas just nimelt neid primikate perekondi parimaks kasvukeskkonnaks üldse...

Tõe hambahaldjate kohta avaldasin ma juba eos, seega päkapikkudega ei saanud ka niiväga üllatust tulla. Mu südame rahustuseks teatas Mini, et tema juba teadis seda, ma ise siiani ei olnud kindel. Mikro võttis selle samuti rahulikult teadmiseks ja ma oma tigedas südames isegi loodan, et ta levitab oma teadmisi teistelegi.

Ma päriselt ei saa aru, kust tuleb see totaalne empaatiapuudus või isegi "trumpame nad üle!"-mentaliteet. No, et kui lepitakse kokku jõulukingituseks üks raamat, siis keegi paneb enda võsukesele ikka kaks tükki pakki või ostab 10 eurose kingi asemel 50 eurose. See, kuidas söödetakse enda lapsele teiste laste nähes kommi näost sisse (selle jaoks pidi lasteaed suisa eraldi reegli tegema, sest mõni ei saanud muidu aru) või hõisatakse, et jah, muidugi, homme lähme kohvikusse Mäkki-loomaaeda-lõbustusparki (lasteaias keelati ürituste-teemaparkide-muuseumide käepaeltega käimine).

Eks see ole ajast aega teema olnud, et lastele meeldib kangesti eputada. Üldiselt peaks vanemad selleks olema, et selgitada, miks see tegelikult tore ei ole, aga samas meil on ka palju täiskasvanuid, kes eputamises midagi halba ei näe ja neid tekib aina juurde. Nagu neidki, kes leivad, et lastele mingitegi piiride seadmine on kuritegelik ja lapsevanema kohus ongi täita lapse kõik soovid. Omal ajal keelati mul kategooriliselt ära enda kodusest ainelisest olukorrast rääkimine, eputamise nõmedus ehk ei olekski peatanud, aga kuna olid karmid ajad, siis hirmutati röövimisohuga. Igatahes ühel hetkel ma enam vastu ei pidanud, kui koolis surve liiga suureks läks, ja plartsatasin välja: "aaaga meil on videomakk ja muusikakeskus!" Tulemus oli kesine, sest kuna ma muidu olin selline tagasihoidlik olnud, siis mind lihtsalt ei usutud...Mis tulemust ma lootsin - ikka staatusetõusu teiste silmis, mida muud. Kui sul on asju, on sul kohe ka sõpru ja noh, sõpru mul just lademetes ei olnud. Samas hiljem oli tegelikult natuke nukker vaadata neid, kes omale sõpru ostsid ja keda siis seljataga ikkagi naerdi.


* selguse huvides, "you" all ei mõtle ma lapsi.

Ela mu sõnade, mitte tegude järgi!

Mina, kui osav endast väärmuljete jätja (tuletagem siinkohal meelde seda korda, kui mulle öeldi: "oh, ma vaatasin algul, et jälle mingi l*** istub siin, aga siis märkasin, et hoopis sina oled!") - "kas teie ei sooviks vanematekogu liikmeks saada, teil on alati asjadest arvamus olemas ja oskate ka väljendada seda?" Peaaegu oleksin vastanud, et vaadake, mina olen "suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi"-liiki inimene, aga selle oleks ilmselt saanud pareerida väitega, et nad kõik seal vanematekogus on sellised (ei ole, ma tean, seal on ikka tublid inimesed). Igatahes punastasin üle pika aja kõrvuni (seda ei olnud õnneks väga näha, sest nägu nõretas krohvist - ma olen nimelt ka seda tüüpi inime, kes kasutab viimseni ära kõik talle tasuta kätte juhtunud tootetestrid, isegi kui need absoluutselt ei sobi...) ja piiksatasin, et "a ma´i taha, kohe üldse mitte!"

Õnneks tegi järgnevalt vea suu lahti teha üks meeskodanik, kes muuhulgas kasutas sõna "sooneutraalne" positiivses kontekstis ja kuigi mul jätkus hooletust jälle suud pruukida ning teda toetada, siis otsustati seekord see meeskodanik vanematekogule ohvriks tuua. Tegelikult meeskodaniku mure oli minu hinnangul isegi õige - jõudiski kätte aeg, mil poisid-tüdrukud koolis lahutati ning ühtedele hakati õpetama käsitööd ja kodundust ning teistele kõlava nimega tehnoloogiat. Meeskodanik leidis mu meelest täiesti õigustatult, et üks neist on selline hobiteema, teine aga elus päriselt vajalik asi. Vastulausena leidis enamasti naistest koosnenud kuulajaskond, et aga tüdrukud ise on ometigi rahul - jah, olen nõus ja see on tegelikult õpetaja teene (mina omal ajal küll ei olnud rahul, mis, ma vihkasin käsitööd, aga seal oli suur roll perfektsionistist õpetajal, kes igasuguse asjaarmastajaliku suhtumise eos summutas ja ainult ideaalseid töid kiitis), aga see ei puutu väga asjasse, et naela seina lüüa nad pärast ikkagi ei oska. "No aga te õpetage ise kodus!" hõikas üks sõnakamaid daame. Ma vastasin, et õpetaks, aga ei oska, mindki õpetati kõigest kuduma. Noh, sinna see jäi ja ilmselt jääbki.

Kui minna kohe päris feministlikuks kätte, siis kas tegelikult see "oh, ega tüdrukuid endid huvitavadki rohkem pehmed teemad!" ei maksa hilisemas elus kurjalt kätte? Unustades siinkohal ära, et ma ei oska kududa-heegeldada-pilutada ka, siis eluks vajalike remonditöödega mina küll hakkama ei saa. Ma pole elus lambipirnigi pidanud vahetama. Selge, et ma absoluutselt sõltun meesterahvastest, sest see on mulle iseenesestmõistetav olnud. Ju kõik mehed oskavad, ju nad sündisid nende teadmistega. Hale ja abitu mutt. Hea, et ma elus pole kokku sattunud ühegi lumehelbekesega (vaataksime kahekesi läbipõlenud pirni ja nutaksime käsikäes, sest kumbki ei teaks, mida nüüd teha?) või siis kurja traditsionalistiga, kes leiab, et vastutasuks pirni vahetamise eest peaks minu roll olema umbes selline:"Ideaalne naine on nagu tarakan, teda näed ainult kas öösel või köögis" (laenasin selle lause siit, ausalt, pole ammu nii head kildu lugenud, kas see teeb ka minust Onu Heino?).

Selleks, et enda järeltulijaid vastassoost sõltumatuks muuta (see eesmärgina on raudselt juba saadanast niigi) peaks ilmselt ise kodus asju parandama hakkama (mitte, noh, sõna-sõnalt, seda ma endiselt ei oska, ikka suuri sõnu oskan ainult teha...). Tegelikult ju lapsi huvitab nii söögitegemine kui see, kuidas asjad töötavad? Mind näiteks enam eriti ei huvita, ma tahan, et asjad lihtsalt töötaksid ja et vandumine nad uuesti tööle paneks, kui ei tööta, aga ma olen vist nukker erijuhtum.

Inimene on imelik

Ma, ausalt, hoidun enamasti Postimeest lugemast, aga see viimane kõmuline kontratseptiivide vastane arvamuslugu hakkas mulle silma Postimehe Tartu osast, mida ma kohalike uudistega kursis olemiseks ikka vaatan. Iseenesest on hea näitaja, et ka niivõrd peavoolust erinevad arusaamad meedias kajastust leiavad, ikkagi demokraatia, kedagi ei suukorvistata, kuid ma hästi ei usu, et toimetajad ise asjale läbi huumoriprisma ei vaadanud. See selleks, seegi oleks okei, kui oma suhtumine endale jätta, aga miskipärast tuli sama päeva õhtul (kuigi jah Elu24-st, kus miskit niikuinii oodata ei ole, aga mulle kuvas seda uudist taas Tartu Postimees) uudis, mille sisuks olid Twitterisäutsud eelnimetet artikli kohta. Klikimagnet missugune - kõigepealt kirgi küttev artikkel, seejärel naerame sama asja üle, mille ise avaldasime, kaks kärbest ühe hoobiga. Mis mind tegelikult ohkama pani oli lause: "loe vaimukamaid stiilinäiteid!" ja taaskord, huumoritaju on erinev, aga enamikes säutsudes nägin mina küll ainult labasust, mis nende autoreid küll kuidagi paremas valguses ei näidanud kui artikli autorit. Pean silmas eriti just neid "vaimukusi", mis käisid autori välimuse pihta - madalaim tase üldse.

Millegipärast on kuidagi nii, et "loll" on kohutav sõna, mida kuuldes kõik kangesti solvuvad, aga "kole" ei ole, kuigi lolluse vastu saab enamasti midagi ette võtta, välimuse osas on inimese oma süüd vähe. Ja ka lollid on tegelikult ideed, mitte inimesed (analoogia lasteaiast - paha ei ole laps, pahad on vahel tema teod, eks), kuigi meie meedia on varemgi harrastanud ilkumist vaimselt vähemvõimekate üle (a la Oksmaa, kes osales ju puuetega inimeste Eurovisioonil) ning siis me imestame, et kust see koolikiusamine ometi tuleb? Öäkk, ausalt. Ja ma ei ole siin mingi silmakirjateener, ise olen ka omavahel olles mõne isendi kohta arvanud, et loll ja kole, aga tegelikult on isegi siis pärast endal vääritu tunne. See ei ole mingi selline "avameelsuse uhkus", et niikuinii kõik räägivad nii, mõni vapram ütleb otse välja, kuidas asjad on. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõnda inimest üldse ei häiri kellegi teise välimust negatiivselt puudutavad kommentaarid ja ta need ilma filtrita avalikuks teeb. Ilmselt see näitab mu enda sisemist ebakindlust, eks, kardan, et keegi minu kohta midagi ütleb?

ERR-ist lugesin rahustuseks Sveta Grigorjeva luuletust, mis mulle meeldis ja avastasin, et küllap ma siis ikka loll pean olema, sest luule avaldab mulle muljet ainult siis, kui see on realistlik (ma isegi ei tea, kas see on õige sõna) nagu Grigorjeval või siis toreda riimiga a la lasteluule ja Contra. Ilmselt ma jälle tegin sel ajal koolist poppi kui luulest räägiti, aga ma ei tea siiani (humanitaarklass!), misasi on näiteks sonett ja kuidas luulet üldse hindama peaks. Ses osas ma pole vist vähemuses, luulet loetaksegi üldiselt vähe, aga ikkagi kuidagi piinlik on, kui loed Underi või Viidingu väidetavalt meisterlikku luulet ega saa üldse aru, milles kühvel. Ma isegi kahtlustan, et siin võib olla mingi seos sellega, kuidas ma ka tavasuhtluses mõistan vaid otseöeldut, igasugu tagamõtted ja tundevirvendused jäävad mu jaoks püüdmatuks. Luules võib mingi metafoor mind puudutada ainult siis, kui mul endal tekib sellega mingi assotsiatsioon, mälupilt isiklikust kogemusest, muidu mitte. Taaskord - on see empaatia puudumine? Pigem mingi "sisemise lüürilisuse" puudumine, mida mulle kunagi ka ette heideti stiilis - ei oska luulet õige rõhuga lugeda, järelikult ka ise tundetu. Kõrvalepõikena - luulet ette kandma mind sellest hoolimata sunniti (ma tõesti ei sallinud seda, sest ei mõistnud), kuna algklassides olin ma üks väheseid, kes seda suutis ja hiljem oldi juba harjutud, et kui olen kogu aeg lugenud, loen edasi. Kuni siis ühel hetkel tuligi õpetaja poolt see pettumus, et ma ikka ei suuda luulet õigesti lugeda.

Teisalt, reedel käisin ma vaatamas balletti Don Juan (soovitan soojalt, ma absoluutselt tantsukunsti ei tunne, aga seda tundmatagi oli lahe vaadata. Väidetavalt olla selline pikantne lavastus, aga mu meelest punastama võis seal miskit ajada küll vaid tõelisi puritaane. Ja me istusime päris esimeses reas, nii et nägemata ei jäänud miskit! Kujundus ja kostüümid olid fantastilised, näiteks kabeliaia stseen on mu meelest üks stiilsemaid, mida ma lavalt üldse näinud olen, selline peen gooti-romantika, kuigi, riivatu nunn meenutas kahtlaselt Lady Gagat...Seekord mängis kõige tähelepanuväärsemat, Diavolo ehk saatana osa Alexander Drew, mitte Brandon Alexander, keda võis näha varasemal hooajal ja ka etenduse plakatil. Mu meelest sobis Drew isegi paremini sellesse rolli, sest Brandon Alexander jätab fotodel väga leebekese mulje, kuigi ka tema osatäitmist väga kiideti. Aga jah, päris musta saatanat enam ei näe, selle asemel on teistest peajagu pikem imposantne põrguvürst. ), laupäeval aga põrandaalust punki, kohe päris põranda all, sest Hell tehti üle pika aja lahti ja peaesinejaks oli peavoolu-kriitiline Moskva punkbänd Rat's Eyes. No ja see meeldis mulle ka väga, kuigi elamused erinevad üksteisest nagu siga ja kägu.

Pildil Soome punt Cockbox

Kas teie lapsel on käitumishäired?

Lugesin just Kuue Sidruni blogipostitust, kus ta muuhulgas räägib sellest, kuidas esimesel koolipäeval (!) ärevust tundnud lapse puhul klassijuhataja esimese asjana psühholoogivajadusest rääkima hakkas. Tundub, et see vist mingi uus trend, sest hiljuti rääkis mu ema sarnasest asjast ühe lasteaialapse puhul, kellele suisa psühhiaatrit soovitatud - laps olla käsu täitmise asemel end pikali visanud ja röökinud. Küsimusele, teeb ta seda tihti, vastatud, et ei, esimene kord, aga ikkagi.

Eks see ole keeruline teema, sest ilmselt on ka neid lapsi, kellele professionaalne abi ära kuluks, aga kelle vanemad seda eiravad, kuid ühekordne juhtum ja kohe sekkumisvajadus?! Erivajadusega lapsi on üha rohkem - äkki hoopis ülipüüdlikkus diagnoosimisel? Mis jah, omakorda teisest küljest on see probleem, et varasemal ajal peeti mõnd sündroomiga last lihtsalt "halvaks lapseks" ja paigutati ehk isegi erikooli, aga kas tänapäeval on kõik vahetevahel halvasti käituvad lapsed tõesti abivajajad? Kas inimesed peaksid alati ratsionaalselt ja kenasti käituma üldse? Kui täiskasvanudki seda ei suuda, siis mida võib nõuda lapselt? Kust läheb piir ja kes otsustab? Ilmselt on siin ka igipõline pedagoogide ja meedikute omavaheline vägikaikavedu (ma olen nimelt tähele pannud, et selline asi eksisteerib) - mida see õpetaja ka teab, temal muidugi lihtsam, kui rühmas/klassis vaid "normaalsed" kuulekad lapsed oleksid, paraku inimeste käitumisspekter ja sh normaalseks loetav on siiski laiem kui "ei tekita probleeme."

Väga palju sõltub ju õpetajast - ma omal ajal olevat õpetaja tuppakutsumisele vastanud porilombis seismise ja rusika näitamisega ja kuna see oli esmakordne ning vist ka ainsaks jäänud selline episood, siis imestas õpetaja sellest mu emale rääkides, et "lapsel oli vist sel päeval väga paha tuju millegipärast." Mille peale mu ema muidugi imestas ja naerma hakkas, et tema arvates olen ma alati selline. Pigem oli haruldane minu koostööaldis suhtumine, kui nö "iseloomu näitamine". Ma muuseas vihkan seda sõna! Eriti jälk, kui seda kasutatakse juba imikute peal negatiivses varjundis, justkui oleks iseloom midagi sellist, mis tuleb välja juurida. No ilmselt seetõttu mind ka häirib see vahel harva normist kõrvale kalduvate laste arstide juurde saatmine. Ära ole emotsionaalne! Ära ole endassetõmbunud!

Ühesõnaga, see igikestev "mis on üldse normaalne?" poleemika. Kas see, kui keegi käitub teisiti, kui meie eeldame, on kohe vale ja kahtlustäratav - alati meenub see endine kolleeg, kes tahtis lapse arstile saata, sest too kasutas mänguasju teisiti, kui instruktsioonis ette nähtud, üsna maksimaalselt õõvastav näide mu meelest. Ja kuivõrd "ümberkasvatamine" hoopis rikub inimese sisemist tasakaalu - no nagu väidetavalt neil, keda varem õpetati vasakukäelisuselt ümber paremakäelisteks? Kui me sunnime introverdi suhtlema ja ekstraverdi vait? Kindlasti on pealtnäha ilus unistus ju, et õpetaks kõik inimesed ühtmoodi maast madalast probleemivabalt käituma, ei mingeid tülisid ega kõrtsikaklusi enam, kõik on leebed, tasakaalukad ja teistega arvestavad, aga tegelikkus on paraku teistsugune. Mõni on "tüütult" endassetõmbunud, teine "ärritavalt" energiline, peab nende kõigiga kuidagi hakkama saama.

P.S. Ma ei kaitse neid väikesi õeluskotte, kes teisi terroriseerivad ja kelle vanemad siis rõõmsalt naeratavad, et nende tibulinnuke küll sellisteks asjadeks võimeline ei ole ning küllap ohvrid lihtsalt provotseerisid.

Nullkulu probleemid

Avastasin omal nahal nõrga koha isikliku toidukarbi kasutamise süsteemis.

Lähen mina oma armsa karbikesega poodi, laadin selle head-paremat täis, suundun nagu sotsiopaat kunagi ikka iseteeninduskassasse ja hakkan seal oma põhjatus käekotis sobrama....No muidugi, rahakott jäi ju arvuti kõrvale laua peale!

Tavaliselt (jah, seda on mul ikka korduvalt juhtunud) longid sellises olukorras lihtsalt pettunult ja näljaselt poest välja, aga kui see on sinu karbike seal, mis maksmata manti täis? Tühjendad salamisi poenurka prügikasti? Ok, ilmselt jätad karbi panti ja jooksed rahakotile järele ja võib-olla ongi seda teistel juba varemgi juhtunud. Keegi ei pööritaks silmigi selle peale. Kuigi eelmine kord, kui mu hoolikalt valitud salat teenindaja kätte hoiule sai antud (siis mul veel oma isiklikku karpi ei olnud ja kasutasin ühekordset poe karpi) ja ma rahakotile järgi tormasin, oli tagasi tulles salat ikkagi läinud, sest noh, ma unustasin suure ähmiga teatada, et i´ll be back. 

Seekord ma lihtsalt helistasin rahakoti (sünonüüm elukaaslase kohta, noh) endale poodi järele ja teesklesin senikaua riiulite vahel süvendatud huvi kaubaartiklite vastu.

Pilt ei oma üldse seost tekstiga, lihtsalt märkasin Murca blogis sarnast.

Silmapiirini pioneere täis

Manipuleeritud

Tegelikult märkasin ma seda artiklit kohe, kui see avaldati, aga siis vaatasin lihtsalt fotot (!) ja mõtlesin, et "tundub äge naine olevat" ning sinnapaika see jäi. Mis muidugi kohe tõestab A. Jacksoni mõttekäiku fotograafia ohtlikkusest. Loetagu, ma olen fotograafiga vägagi nõus ja ka muidu on huvitav.

Algus tunduks ilmselt uskumatuna - Kui inimesed vaatavaid mu töid ja kuraator selgitab, et "need kõik on näitlejad, aga nad on vastavalt stiliseeritud, teisikud või eikeegid, kellele on antud mõne kuulsuse välimus", siis ütlevad inimesed, et "aga nad ei teadnud, et Donald Trump teab seda ja teist inimest", "ei teadnud, et Inglise kuninganna teab Kim Kardashiani", misjärel kuraator ütleb uuesti, et "aga ma just ütlesin teile, et need on kõik näitlejad ja teisikud" ja nad ütlevad uuesti, et "jajah, aga ma ei teadnud, et prints William teab Kim Kardashiani" ja kuraator ütleb uuesti, et "aga nad on näitlejad ja teisikud"  kui ma juhtumisi ei oleks elus ise sellist olukorda kogenud. Kunagi oli keegi printinud välja pornopildid (oli jah selline aeg, kus paberkandjal foto levis kiiremini kui klikitav!) agentidest Mulder ja Scully ning kui ma siis selgitasin, et halloo! suvalised kehad ja pead on kokku pandud, imestas üks isik ikka, kuidas tema küll ei arvanud, et need näitlejad omavahel selliseid asju harrastavad. Toona ma pidasin arvajat lihtsalt üheks juhmiks eksemplariks, aga ju siis ongi inimlik.

Tolle arvaja kustutasin ma aastaid hiljem oma FB listist ära, sest ei suutnud enam taluda kõike seda libainfot ja vandenõuteooriaid, mida ta jagas koos omapoolse tekstiga stiilis "õnneks on kõik minu tuttavad juba aru saanud, kuidas asjad TEGELIKULT on!". Eks niimoodi need seltskonnad tekivadki, kus ainult ühte maailmavaadet esindatatakse, aga paraku mu valulävi ei ole nii kõrge, et lauslollust taluda. Kõige rohkem ajas mind hämmingusse see, et ametlikult harimata inimesega tegu ei olnud.

Kas tõesti ajavad meediamanipulatsioonid paljudel inimestel juhtme nii kokku, et langetakse teise äärmusse uskudes lõpuks vaid "alternatiivset tõtt"?

Ma ise olen veidi teises äärmuses, selline nagu Singer Vingeri loos "Usun ei usu", pigem usun vaid sellesse, mida käega katsuda saab. Aga vahepeal on mulle kätte sattunud liiga palju vandenõuteooriaväärset materjali, mis paneb veidi kahtlema selles "maakera sees pole mingit teist maakera" põhimõttes. Ma räägin siis mitte esoteerikast vaid pigem ühiskonnakorraldusest. Ma muidu ikka mõtlen, et mis süvariik ja niiditõmbajad ja hallid kardinalid ja viies kolonn jne. Meie ju siin ikka valime oma valitsejad demokraatlikult ja nemad seal teevad kompromisse ning kusagil on mingid kurjategijad ehk ka, kes ajavad omi asju, aga see ei mõjuta muud rahvast. Jan Stocklassa "Stieg Larssoni jälgedes" on ses mõttes jälk raamat, et Larsson kirjutas siiski ilukirjandust, ma veel kirtsutasin ninagi, et meelega intriigirohkeks aetut, Stocklassa tuhnib aga asjus, mis kirjalikult tõendatud. Ei, hirmus ei ole see, et kusagil on mingid päris pahad mehed ("paha inimene on see, kes pussitaks koaalasid"(Genka) stiilis pahad, noh), kes on nõus kedagi raha pärast tapma. Jäle on see, et leidub palju rohkem pintsakutes ja lipsudes tüüpe, kes on sellest kõigest teadlikud ja laiutavad vaid käsi, et töö on töö ja eesmärk pühitseb abinõu. Raamatus tsiteeritud CIA "inimese tapmise käsiraamat" on küll külma sõja-aegne, ehk on poliitkorrektsus sinnagi imbunud, aga see oli ikka päris häiriv lugemine. Ma, ausõna, mõtlesin, et James Bond esineb vaid kellegi fantaasiates. Et vahel ongi "headel" vaja 56 (oli vist? no näed, statistika, läheb segi) inimest ära koksata, kõik ülla eesmärgi nimel ja on lihtsalt vaja inimesi, kes selle ära teeksid kui iga teise töö. Nojah, sai paar süütut naist-last kah otsa, aga eks ikka laaste lendab kui metsa raiutakse?! Sellised inimesed. Neid on palju. Neil endil on ilmselt pere, labradori retriiver, lõbusad naljad ja saunaõhtud sõpradega. Lihtsalt töö on selline.
(Kas pole pealiskaudsus ka sellega seotud - olgu nii nagu pealt paistab, kes see sisse ikka vaatab! Kes urgitsema hakkab, on vandenõuteoreetik ja ajupestu! Teisalt, vandenõuteoreetikud näevad asju sageli ikka liiga eredates värvides. Kumb variant on hullem?)

No ja see, kuidas uurimine sõltub konkreetselt sellest, kes uurimist juhatab. Uuritakse ainult seda, mis  endale huvipakkuv tundub. Kuritöö lahendus peitub selles, et kõigepealt otsustatakse, kes on süüdi ja siis otsitakse selle tõestuseks fakte. Me näeme ainult seda, mida me näha tahame. Kui ma tahan näha, et seal pildil on Trump ja Kardashian, siis nad seal ka on, vahet ei ole, kui keegi ütleb, et need on teisikud. Aga see on muidugi vana tõde juba, et tõde ei leita, sest teda ei olegi olemas.

Suvega sandiks

Ma näen välja nagu keedetud vähk. Ei kujutanud ette, et 1. septembril võib Eestimaal ennast niimoodi ära kõrvetada. Eriti veel näo, mis niigi kogu aeg päiksele nähtav on olnud. Jalad jäid näiteks puutumata ja rinnaesine, mis mul enamasti kõige õrnema nahaga on, ei ole ka põlenud. Lastel pole midagi, aga L.-l, kes muidu normaalselt pruunistuva nahaga olnud, on selg lillakas-roosa.

Vähemalt saan peaaegu normaalselt kõndida juba, ajasin Pühajärves mingi võõra jõnglase rannapalli taga, et see "avamerele" ei purjetaks ja astusin terava kivi otsa päka lõhki. Iga heategu leiab karistuse nagu ikka. Algul mõtlesin, et niisama valusalt põrutasin jalga, aga siis nägin verd mullal ja süda läks pahaks. Isegi mitukümmend aastat naisena elamist pole seda kommet lahjendanud.

Loodus on üldse hirmus, ühel päeval käis must üle näiteks kuus puuki. Põdrakärbestest rääkimata. Aga geopeitus on looduslikes paikades enamasti võrratu! Saate aru, meil on siin metsades võlts-kännud ja võlts-seened! Mõne sellise ägeda varjega tehtud aarde leidmine lunastab kõik need nõmedalt eluohtlikes paikades turnimised ja igavad "purk põõsas"- aarded. Kuskil klaasikilde ja graffitit täis mahajäetud nõukogude raketibaasis vaatan, kuidas L. mööda kidurat kaske end ehitise katusele vinnab ja pärast tõden, et eks ma ikka mõtlesin, et kust maalt kukkudes vigastused enam päris surmavad ei pruugi olla ja kuhu ma helistama peaks ja mis ma ütlen, kui küsitakse, et kus ma asun üldse. No ja kuhu sa helistaks siis, küsib L. "Sinu emale, loomulikult!"

Mingi teine hetk kaevun valge pintsakuga (sest hasart ei võimaldanud selgelt mõelda ja pintsakut enne seljast visata) ühe kuurorti keskplatsil küünarnukini lillepeenrasse. "Mulle tundub, et varsti me kaevame kusagil laipu välja ja silm ka ei pilgu!". Ja lapsed mäletavad tulevikus, kuidas nende vanemad, silmad hullusest pungis, mööda kahtlasi nurgataguseid mingeid imelikke, niinimetatud aardeid otsisid. Mikro on ennast juba praegugi sellest distantseerinud - milleks on teil vaja kogu aeg midagi otsida? Ma saan juba täitsa aru sellest, kuidas inimesed end Pokemoni-hasardi ajal surnuks mängisid - no aga äkki kui ma veidi veel küünitan, saan ma selle kätte?

No ja kass. Mis te arvate, kuidas tal seekord suvilaskäik sujus? Minnes tegi ta meile isegi üllatuse ega lasknud ennast täis, seevastu tagasiteel...Ohh jahh. Õnneks Minil esimeseks koolipäevaks mõeldud kleit katab vaevu armid ära, mille ta kassi pestes sai. "Olgu see paganama viimane kord!" Terve vannitoapõrand ujus karvadest ja vedelatest kassi ekskrementidest. Ei tasu end täis teha, kui vett kardad, aga ega ta ei kuula ju.

Ühesõnaga, puhkuse teine pool oli teravate elamustega sisustatud. T1 vaateratas jäi väga lahjaks nende kõrval, aga vähemalt sai linnuke kirja, enne kui kinni panevad. Mulle muidu meeldis interjöörilt see T1 ikka oluliselt rohkem kui kõrvalolev ja rahvast täis Ülemiste.

Kuum Vilnius ja teised paigad

Ving ja hala viivad sihile ehk siis sellest, kuidas meil pärast ebaõnne õnn õitsema hakkas. Auto sai eeldatavast kiiremini valmis ja isegi raha võeti vähem (sest ilmselgelt tehti mustalt nagu ikka) ning ootamatult seisime olukorra ees, kus kõik teed on lahti, aga kuhugi ei tea tormata. Andsime siis hoopis ohjad käest, sest üks lisandunud reisiseltsiline tahtis lõunapoole minna. (Peale neid näruseid ilmu mina ka).

Just hiljuti vastasin mingile netiküsitlusele, et Daugavpils oleks küll see linn, mis turismisihtkohana kohe kuidagi ei ahvatle, aga otse loomulikult just sinna saigi sihtima hakatud. Või õigemini Läti idasuund, kus enne käidud ei oldud, et siis sealt edasi Vilniusse põrutada, kus ma samuti käisin viimati põhikooliajal ja millest vaid head mälestused. Vilnius oli siiski salasihtkoht, ema ei lubanud minna, sest leetrid. Me oleme muuseas (re)vaktsineeritud, aga ikkagi.

Veidi nägime Valgevenet ka, tee läks sealt äärest aga autosid sõitis Ida-Lätis siiski tunduvalt vähem kui Riia ligidal, samas teed ise olid oluliselt paremad. Esimeseks peatuseks sai kirjade järgi Läti vanim linn Ludža - kenasti järvede vahel ja küngastega kaetud, lootsime seal mõnes kena vaatega toidukohas einestada. Tegelikkus osutus siiski selliseks, et kuna rahakraanid on sellest piirkonnast kaarega mööda läinud, siis oma ajalugu ja loodust pole kuidagi suudetud ära kasutada ning lahenduseks jäi improviseeritud piknik linnusevaremetes.

Ööbima mõtlesime minna lähedal asuva Razna järve äärde samanimelises rahvuspargis. Järv ise on igavene lahmakas, aga Bookingus öömaju sirvides jäid silma enamasti vaid lähedastes asulates paiknevad korteri tüüpi elamised, vaid üks koht tundus olevat järve rannas. Sinna suundudes selgus, et tegemist on ilmselt piirkonna ainsa rahajõmmi asutusega - tõeline rannas asuv palkmajadega kuurort, ilus, puhas, tänapäevane, ainuke häda - broneeritud korralikuks vene pulmaks. Vene pulmas kontvõõrana oleks kindlasti omaette elamus olnud, aga seda me seekord ei soovinud. Mööda ranna äärt edasi sõites jäi silma veel üks puhkelaagri silt, mida Bookingust ei leidnud. Selgus, et tegemist tõelise retro-laagriga:

Kuuikute kiik

Sealjuures täiesti tühja laagriga. Millegipärast tutvustati meile vaid kahte maja, ju ülejäänud olid ilma veevärgita või siis lihtsalt vammi täis. Ühes uuemas kivimajas resideerus küll laste spordilaager, aga kogu ülejäänud kompleks (ja see oli tohutu!) seisis niisama. Asukoht absoluutselt super - kõrgel kaldal maalilise järve kohal männimetsas. Nelja kümpsiga saime maja ja tormasime siis padavai järve äärde ujuma. Siis aga selguski valus tõde - kogu suure järve ümbrus on kaetud kõrkjatega ja järv on pigem vaatamiseks kui muuks. Ühe meetrise augu olid nad suutnud ikka kaevata laagrilaste tarbeks ja vesi oli mõnus, aga ilmselge, et ilma rannata ei taha keegi säärases kohas puhata. Ei tea, kas põhjuseks on rahapuudus või rahvuspargi ranged reeglid (kuigi seal pulmi võõrustanud kompleksis need justkui ei kehtinud). Igatahes omapärane elamus, meil on säänsed kompleksid a la Alajõe Peipsi ääres, kus ma lapsena aega veetsin,  ammu maha lammutatud või renoveeritud ja ära erastatud.

Hommikul edasi sõites sattusime uue terava elamuse otsa - tee ääred olid kilomeetrite viisi täis Sosnovski karuputke-metsasid!

Pilt ei anna õõva edasi - tõeline Trifiidide päev! Suured kuivanud jõndakud kõikjal põlluservades püsti. Ehk oli seal lähedal mingi katsefarm olnud, aga need jõletised on nii laialt levinud nüüdseks, et otsa neile vaevalt peale teha annab. Lugesime Wikist infot, et Sosnovski karuputke olla lisaks silole ka ilutaimena kasvatatud. No on ikka ilumeel mõnele antud!

Daugavpils tõesti erilist elamust ei jätnud, kindlusealal käisime ära, nõukaajal kenasti Hruštšovkasid täis ehitatud. Jõgi voolab taaskord omaette, ei kasutata seda kuidagi ära. Tagasiteel selgus ka kibe tõde, et Läti on ikka meeletult Riiakeskne - jah, idas saab Daugavpilsi kaudu ka riigist läbi, kuid keskelt mitte kuidagi. Kõik teed suunduvad Riia tammile, sest ülejäänud on lihtsalt kruusakad. Isegi kui su paberkaart (ma armastan neid!) leiab, et tegemist on tema mõistes suure maanteega.

Jõudes Leetu ja kõigepealt Zarasaisse oli mulje kohe parem. Väikelinnas turistide laevatuurid, Eurorahadega ehitatud äge promenaad jne.

Sealtkandist Vilniusse minev tee on aga jubedus! A14 nime kannab teine ja on tehtud plaatidest nagu Raadi lennuvälja ruleerimisrada. Ainus pluss on see, et logistav tee paneb su lakkamatult omavahel kraaklevad lapsed magama. ("Olgu see viimane kord teiega reisida, kuulete, jah!?")

Niisiis, Vilnius, mu arm. Veidi olime enne guugeldanud ka, vaatasime välja ühe ägeda hosteli vanalinna piiril. Koha peal muidugi selgus, et ammu välja müüdud. Surfame siis Bookingus ja sõber imestab, et vist mingid valed parameetrid või midagi - ainult neli kohta annab ja need kaheks ööks hinnaklassis 400-1000 eurot. Refreshib siis korra ja näeb - otse vanalinnas, imeline korter, oma terrassiga, 150 eurot kaks ööd. Ruttu bronn ja helistame. Kõnele vastanud vene neiu veidi hämmeldunud, et oot, millal te nüüd bronnisite siis? Selgus meie tuline õnn - korter oli 5 minutit üleval jõudnud olla, tegelikult oli enne kinni, aga üürinu lasi päev varem jalga ja ühe päeva eest oli juba makstud ning kogu Vilnius oligi välja müüdud, sest palju üritusi. Korter ise oli otse vanalinnas, 100 meetrit keskväljakust, keset jalakäijate tsooni, kuhu me oma autoga siis sisse manööverdasime, sest parkla asus sisehoovis. Mida veel tahta? Korter linnamüüri ääres, UNESCO maailmapärand jne, paksud seinad, täielik vaikus sees, vanalinnamelu värava taga. Sees kõik mugavused, nõudepesumasina ja pesumasinaga lõpetades, kamin ja lühtrid stiil. Üürileandja oli muidugi vastav Gucci+botox, kes muretses eelkõige selle üle, et meid oli viis ja tal vaid neli kohta, ega me nüüd paha arvustust ei kirjuta, et ruumi vähe. Me olime muidugi vastupidi üliõnnelikud selle leiu üle.
Ülemiste naabrite kiisu tahab teada, mis me oma terrassil teeme:

Ja Vilnius! Tõeline lõunamaa - päeval + 28, öösel pole jakki vaja. Melu, baarid, arhitektuur, inimesed, lõhnad! Vaimustav. Järgmisel päeval selgus, et üks ülerahvastatuse põhjuseid oli Balti keti 30. aastapäev, mida tähistati vanatehnika rongkäiguga Vilniusest Tallinna, start 100 meetrit meie korterist.

Rongkäiku ennast vaatasime Gediminase tornist ülevalt, oli täitsa ülev tunne!

Loomulikult kooberdasime pea terve vanalinna läbi, eriti pikalt otsides Zappa ausammast:

Aga ka traditsioonilisemad vaatamisväärsused olid toredad. Üldse üks ütlemata lõunamaine linnake siin meie vahetus läheduses, kus suurlinliku vaibi rohkem kui rubla eest.

Reisi lõpetasime Koiva jõe ääres, sest selgus, et see on kõige optimaalsem peatuskoht tagasiteel, kui sa just ei plaani Riiat külastada. Ööbisime taram-taraa  - suusamäel (Ozolkalns). Milline ootusärevus mõnel ja milline kole eelaimdus peagi saabuvast mõnel teisel.

Long Live Rock

Selle totaalselt "Made In Ämerica" tiitlit kandva dokumentaali maailma esilinastus toimus muuseas Tartus. Ega see head ei tõota :) Režissöör oli kaugelt maalt kohale lennanud, aga me lasime (ja me ei olnud üksi) ikkagi enne küsimuste-vastuste vooru saalist jalga. Ma hästi ei usu ka, et kohalik publik väga entusiastlikult ameerikamaa onule küsimusi oleks esitanud, aga ehk ma eksin. Kahtlustan seda nii kohalike temperamendi kui ka selle tõttu, et ruumis viibis palju inimesi, keda rockmuusika pigem üldse ei kõneta. Jah, hindangi kaane järgi, aga mitmed lasid ikka poole seansi pealt jalga kah, kui olid aru saanud, et tasuta ei kannatagi kõike vaadata.

Film ise siis lubab süvasukeldumist rockimaailma, kuid selle asemel saame ampsukese siit ja tükikese sealt ning vähemalt minu jaoks jäid need osad küll korralikult kokku sidumata. Äge oli Ameerika suurfestivalide pool - kaameravõtted otse lava eest, crowdsurfingust, moshpitist, wall of deathist (ei hakka eestindama, niikuinii teadjad saavad aru ja muudel pole kasu) ning turvameeste töö köögipoolest. Samuti sai näha ja kuulda palju ilusaid ja vähemilusaid (Taylor Momsen, mis sinuga juhtunud oli?!) staare, kuid fännide osa jäi kuidagi ühekülgseks. Keskenduti peamiselt välisele - vahi, kristlased rockfestil, näe, ratastoolis naine või siis mingile puudusele kellegi elus - pätt, üksildane, õnnetuse ohver jne, aga ma kaldun arvama, et selliseid inimesi on kõigi hulgas, mitte ainult rockifännide seas. Või oligi eesmärk näidata, et näe, need kah tavalised inimesed, polegi kõik saatanakummardajad? Mmm, ameerika puhul võis see tõesti teemaks ka olla? Kui see oli aga tavalistele inimestele suunatud film tolereerimaks rockisõpru, siis milleks neid rockstaare üldse näidata? Aa, et nemad ka täitsa viisakad tüübid, ega jah Mansonit (ameeriklaste suurim hirm) tõesti  ei näidatud.

Nö tavainimeste poolel figureeris veel see "16 and Pregnant" (seda sarja ju ometi on kõik inimesed näinud?) saatest tuntud moraliseeriva isakese häälega telepsühholoog, kes püüdis ka raskemuusikakuulajaid kuidagi paika panna - õnnetud, üksildased inimesed, kes tahavad kuhugi kuuluda ja rockstaare, kes langevad narko küüsi, sest laval armastab neid miljon inimest, aga tavaelus tuleb üksildust ja deprekat kannatada. Öäkk, seda onu ma niikuinii ei salli, aga no milleks sellised üldistused? Publik tahab aru saada ja muidu ei saa, kui keegi ei manspleini? No ja siis pandi veel see pirn ka otsa, et rocki marginaliseerumise põhjustas grunge, sest rahvas tahab näha rockstaari, mitte suvavenda, kes päeval teeb tööd ja astub siis sama kampsuniga lavale. Näe, nüüdse aja rockstaarid on räpparid, sest nemad elavad glamuurset elu! Mu meelest räägitakse sellega aga risti vastu filmi peamisele hüpoteesile, et rock on justkui outsiderite pärusmaa. Rocki hiilgeaegadel ju ei olnud? Kas siis oli mingi muu rock? Kas see rock, mis on praegu, enam ei ole õige rock? Kas ainult grunge ei olnud õige ja vaikselt ehk saame raja peale tagasi? Kas rock peab olema staaride paraad? Mu meelest on rocki juures olulisem sisu (muusika ja sõnad) kui väline imidž, ses mõttes mulle grunge väga meeldi(s)b. P.S. Räpist - aga lo-fi mõminaräpp? Mumst on ainult USA-s see räpparite tohutu rikkuse "probleem".

No ja siis kõik need rasside ja sugude teemad, mis on omakorda nii mitmetahulised, et midagi paikapanevat on ühe filmikese paari intervjuuga ikka päris võimatu öelda. Milleks siis üldse neid puudutada, kui oht totrana näida on kõvasti suurem, kui miskit ära seletada? Üldse oleks tahtnud rohkem muusikat ja vähem loba. Mu meelest need kontsertide kaadrid andsid asja olemust palju adekvaatsemalt edasi, kui kellelegi nina alla torgatud mikker ja küsimused, miks te seda teete.

Vicky Halls. Kasside varjatud elu

Meil kõigil on ju see üks unelm - elada koos sadade kassidega, olla kassidest kaetud, olla kassidest maetud, aga selle raamatu vahendusel selgub, et ilmselt täitumatuks see unistus jääbki. Oot, mis mõttes, teil ei olegi sellist unelmat kunagi olnud? Mis inime teie siis selline olete?

Igatahes tundub mulle nüüd, et minul ja kassidel on hoopis rohkem ühist kui vaid ürgne soov puhata ja mängida. Mis on kassi jaoks põhiline stressiallikas? Teine kass. "Humans are tricky" ütles mulle kunagi mu siiani ainus nn mentor ja see on vist üks parimaid vihjeid, mille ma elus saanud olen. Ehk siis kõige suurem väljakutse on leida enda jaoks õiged inimesed, muu on selle kõrval köki-möki.  Kass ei ole karjaloom, kass on individualist ja tema heaolu on väga suuresti seotud sellega, kellega ta koos elab või kokku puutub, ei-ei, mitte inimestega, vaid teiste kassidega. Tal on oma maailm, see lihtsalt eksisteerib meie oma kõrval.. See osa raamatust meeldis mulle väga.

Kõige kindlam on elada koos ühe kassiga, eriti siis, kui ta väljas ei käi ja maja ümber muid kasse ei luusi. Kassidel puudub hierarhia (ma armastan teid selle eest, pisikesed loomad, te olete palju, palju targemad kui enamik inimesi, kes hierarhiateta elada ei suuda!) ja nad lähenevad konfliktidele olukorrapõhiselt. Selle tõttu on aga ka muret rohkem, sest kui hierarhiat ei tunnista, jääb üle vaid endast tugevamat karta ja see soodustab igasugu psühholoogiliste ja sealt edasi juba ka füüsiliste hädade teket. "Mingi jõrm elukas luusib ümber maja ja ma ei julge enam pissile minna, sest äkki ta ründab mind - ei jää muud üle kui tuppa lasta.." Ei ole nii, et jõrm elukas otsustab oma territooriumi kuidagi armulikult nõrgematega jagada - lahendused kasside elus on üsna must-valged. Muidugi võib juhtuda (nagu ka inimeste maailmas mõnikord), et erinevad kassid sobivad omavahel rahulikult ning suurem lootus on selleks omavahel suguluses olevatel kassidel. Ja sõbraks saab lõhna alusel - kui su südamesõber käis korra arstil ja tal on võõras lehk juures, võib vabalt tappa saada (mm.. see osa on ju ka hämmastavalt sarnane inimestele - mina valin ka mehi lõhna järgi ja ilmselt saaks tappagi, kui võõra lõhnaõliga koju tuleks...)

Muus osas on tegemist siiski pigem käsiraamatu, kui populaarteadusliku teosega kasside salaelust, mille tõttu mul raamatu lõpus veidi igav hakkas. Nipid on pigem õues käivate kasside omanikele, kes elavad väga kokkuhoidvas kogukonnas. Samuti jäi sageli mulje, et autori ees on olnud ka ülemäära raske ülesanne - kassi ei saa taltsutada ja seetõttu on ka ühtse manuaali kaasa andmine stiilis "ta teeb nii, sest tunneb naa" sama hea, kui üritada anda manuaali iga erineva vastutuleva inimesega toimetulemiseks. "Meie siilid kassid, oleme lihtsalt ühed kummalised loomad" nagu öeldakse ühes jaburas anekdoodis. Iga kass omaette eripärane, kuid siiski armas. Üksteisest nad aga niivõrd vaimustunud ei ole.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Alusetu ving ja hala

Esimene puhkusenädal on möödas, aga tunne on selline, nagu oleks juba kuu aega vegeteerinud. Ja ma olen alati olnud see inimene, kes ei mõista, kuidas on võimalik ära elada vaid kahe järjestikuse puhkusenädalaga aastas.

Asi on lihtsalt selles, et niisama vegeteerin ma niikuinii enamuse oma ajast ja puhkuse ajal eelistan ma sellest rutiinist väljuda. Mitte et ma puhkust kuidagi eriti aktiivselt sooviksin veeta, a la remonti tehes ja 24 tundi kurke soolates ning moose keetes, aga ma ei oska olla niisama kodus, see meenutab mulle neid jubedaid aastaid, mille ma lastega kodus veetsin, eriti kui ilm on ka selline, nagu ta hetkel on. Neli seina ja 0 põgenemisvõimalust.

Et miks ma siis midagi ei tee? Ahhaa! Sest selle paganama panni, mis mind ringi vedama peaks, turbo lendas Riiast tulles 30 kilomeetrit enne Tartut ribadeks. Jah, iseenesest hea ajastus, 30 km enne Riiat oleks oluliselt kehvem variant olnud, aga ikkagi. Siinkohal ei kehti see "shut up and take my money" ka kuidagi, sest otse loomulikult ei vasta mingid remonditöökojad meilidele iial, telefoniga helistada siin majas kellelegi ei meeldi ja alles peale utsitamist tuleb teade, et no eks järgmisel nädalal vaikselt vaatab seda asja, meil on järjekorrad jne. Mis kõik tähendab seda, et peab ise linnas olema, vaatama, millal ja kuidas asjad liikuma hakkavad ja muud sellist tüütut. Ma loomulikult juba sirvisin mingeid viimase minuti reisipakkumisi ka, aga avastasin, et reisifirmade jaoks on viimane minut enamasti kahe nädala kaugusel, mis minu jaoks on pigem igavik. Ma ikka julgen eeldada, et selleks ajaks on sõiduvahend korras (iseasi, kas temaga kodurajoonist kaugemale tihkab sõita) - eeldamine, teadagi, on kõige kurja ema.

Aga, kus sulgeb üks uks, avaneb teadagi teine ja tegelikult on meil isegi hästi läinud, sest just mõni aeg tagasi avastasime me, et maailma sees on teine maailm ehk siis geopeituse. Ma tegelikult teadsin sellest asjast ammu, taaskord tänu blogimaailmale (Lassie) , aga toona oli see asi suuresti GPS seadmete põhine ja minul seda asja ei ole. Nüüd on aga nutitelefonid ja äpid (mul muidugi mitte, aga ma hoian selliste ligi) ning elu on lihtne! Täna tegime ära ka oma esimese questi ehk siis mitmest alaülesaandest koosneva otsingu ja ma arvan, et see asi jääb mulle meeldima. Me oleme ikka säänseid huviväärsusi kohanud säänsetes pärapõrgutes, et hoia ja keela! Kuigi jah, linnas on ikka veidi igavam kui võõral maastikul, aga mis teha.

Lisaks jõudsime ka meie lõpuks siis kodulinna VSpas ära käia, see vist vahepeal suisa remondi juba läbinud. Täitsa nitševoo oli, kõige ägedam oli paduvihmaga õues mullivannis, aga seda ei saa alati garanteerida. Tegelikult oli väike fopaa, sest soolamaailm osutus piinarikkaks kogemuseks, kuna kass oli pooli meie pere liikmeid alles hiljuti veristanud ja mul oli õnnestunud end žiletiga vigastada - hambad tangis ulpisime seal surnumerebasseinis, raha ju makstud, Mini veidi nuttis ka...

Riias käisime Rammsteinil muidugi, olin kinni pannud hotelli linnulennult kontserdipaika, aga selgus, et osad sillad on ikka ainult rongidele ja teised autodele ning inimesed peavad tegema 4,5 kilomeetrise ringi. Tagasi tulles rammiti massiga julmalt üle autosilla ikkagi, kuigi ka see sild oli juba nii pikk, et erilist võitu ei andnud. Kontsert läks veits nihu, ma ütlen, pikkade inimeste keeld võiks ikka ära tulla ja külgedel paraku ei olnud ekraane kah. Emotsioon oli muidugi võimas, aga ma arvan, et järgmisel suvel Tallinnas kordan. Mingi error on ka, sest setlists väidab, et oli ka B lava, millelt Engeli klaveriversiooni mängiti bändi soojendanud Duo Jatekoki poolt, kust siis enamikel teistel tuuri konsadel Rammsteini liikmed kummipaatides suurele lavale "sõudsid", aga Riias ei olnud seda, no ausõna ei olnud! L. ka ei näinud ja ühtki pilti pole ka veel leidnud sellest momendist. Aga tõesti, ma üha enam armun Riiasse! Olgugi, et seekord me sattusime sööma bussijaama puhvetisse, kuhu me algselt võimaliku kena jõevaate pärast läksime, sest seal paistis terrass, aga meid takistas kuri nõukaaegne sööklatädi, kes teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et terrassile saavad ainult need, kes kooki ja kohvi tarbivad, mitte aga sooja toidu sööjad. Ma ei tea, mis loogika seal oli  - neil liiga tülikas nõusid tagasi sisse viia, kuigi see kohustus oli niigi sööjate õlul või meelitab kajakaid ligi? Hotell asus muuseas sõna otseses mõttes keset avaturgu, aga magada oli absoluutselt vaikne ja mõnus hoolimata sellest, et turg avati kell 7. Aga kraanist tuli atsetoonilehalist vett, kuigi ilmselt on see piirkonna, mitte hotelli probleem.

Nii tundub, et esimese nädala kohta on täitsa piisavalt emotsioone ja ei mingit toas passimist? Imelik.

Kevin, viina tahad vä?

...pröökab teismeline eufoorilises meeleolus tšikk mu isale otse kõrva. "Purjus tüdrukud.." ohkab tema, ma ei viitsi isegi algatada diskussiooni teemal purjus tüdrukud vs purjus poisid, põlvkondade erinevus on liiga suur.

Need tüdrukud, kes rannaliival kahe peale pudelit Jack Danielsi ära lahendasid, olid ju üsna stiilsed?

Teisel päeval rannas istudes astub minu juurde sümpaatne teismeline paarike, käes pooleliitrine Mrnaja ja liitrine mahlapakk ning palub seisval pilgul kenasti mul oma asju vaadata seniks kuni nad ujumas ära käivad. Kui tahan, võin lonksu ka võtta, aga pudelis on vaid pöidlajagu sees.
"Emme, miks sa selle mahlapaki randa kaasa oled võtnud?" pärib Mikro veest välja tulles. "Ja viina?" küsin vastu. Ujumast tagasi tulles (ma isegi mõtlesin, kas peaks igaks juhuks kahe lapse asemel nelja valvama, aga rahvast oli vees nii palju, et kaotasin noorpaari silmist) võtavad noored viimased lonksud, mahlapakile antakse jalaga hoog sisse ning see lendab mere poole.

Kolmandal päeval rannas viskavad lapsed jälle kompsud vanasse kohta maha ega hooli sellest, et ühel pool pikutab konstantselt amelev paarike ja teisal neli ossitunnustega noormeest. Õnneks lähevad lapsed vette ära, ega kuule noormeeste omavahelist vestlust, mis koosneb enamjaolt neljatähelistest sõnadest, mingi hetk tuleb siiski Mikro ja imestab, et miks suured onud käituvad nad väikesed lapsed. Nad põhimõtteliselt ongi, mõtlen, ka tüübid ise unelevad, kuidas tahaks tagasi lasteaeda va see vastik õppimistund, aga muidu oli sitaks lahe. Huumor stiilis: "Pihkur, hähähähaää! Õu, pihkur, kuule ä! Hähähähäää, käsitöömeister, nah, sinuga räägin, hähähäää!" Kuni üks hakkab seletama, kuidas ta oma lapsega kuskil seikluspargis käis, kus oli jälle sitaks lahe olnud...Varsti lähevad poisid ära, et midagi ägedat teha, näiteks savu osta ja jetidega sõitma minna. Aga korjavad oma konid ja taara enne viisakalt kokku.

Rannast lahkudes märkan piitspeenikest neiut, kes koni värisevate näppude vahel, telefoniga kedagi kätte saada püüab, näos selged rusikajäljed...

Kohalik rahvas on netis marus - see on ju sulaselge läbu ja korralagedus, kes vastutab, kes koristab, miks iga-aasta sama jama, liitriste viinadega alaealised parklas 24/7 tümakat kuulamas, aedadesse urineerimas ja oksendamas?! Neil noortel, kellel piletiraha ei ole (peamine läbustav kontingent ilmselt festivaliväravast sisse ei jõuagi), on ju kah vaja kohta, kus ennast välja elada? Mis te penskarid, mölisete, et turist ei tule - Phuketis on siuke möll kogu aeg ja ikka rahvas käib! Ehk siis sai kah kohalik Phuket ära nähtud, rannailma meil paraku pikalt ei jagu.

Mu meelest on huvitav näha, kuidas inimgrupid erinevate ürituste vahel jagunevad  - kes käis nädalavahetusel folgil, kes Jõgevatreffil, kes Ooperipäevadel, kes Tuletorni kontserte kaemas, kes 90ndate festivalil ja kes kohalikus Phuketis. Kuidas mingi, iseenesest neutraalne üritus, just seesuguse kontingendi kohale meelitab. Täpsustusena, ma ise "ei käinud" kusagil, ma lihtsalt juhtun sealkandis suvitama, kus ühel nädalavahetusel aastas see tõeline Phuket lahti pääseb.

Rumal nali

Huumor on keeruline teema. Kuigi räägitakse huumorisoonest kui millestki üldkehtivast, siis tegelikult sõltub nalja mõistmine siiski eelkõige naljataja ja nalja vastuvõtja omavahelisest suhtest. Kas ta saab aru? Kas ta saab õigesti aru? On neid, kellele sa võid igasugu piiripealseid nalju rääkida, sest nad tunnevad sind ja teavad, et sa tegelikult ei arva, et teiste inimeste üle irvitamine lahe oleks, lihtsalt mõnikord tahaks ennast väiksemas seltskonnas välja elada, räntida, oma kaaslasega samal lainepikkusel olemist kinnitada, lihtsalt tajuda, et maailmas on ka inimesi, kellega suhtlemisel ei pea oma harjumuspärasest mullist väljuma (Aro Velmet. Maarja Kangro kehtestab tõe). Sellisel juhul on ehmatav, kui vestluskaaslane kukub ohkima, et kuidas sa nõnna ikka võid?! Teistsuguste suhete (või pigem igasuguste isiklike suhete puudumisel) on teada, et selline reaktsioon tuleb ja "oma labasususe" demonstreerimisest võiks hoiduda.

Keerulisem on asi siis, kui sa auditooriumi väga hästi ei taju. Internetis kirjutades näiteks. Blogilugejad sind isiklikult ei tunne ja kuigi enamasti on vähemalt mul kommentaarid positiivsed olnud, siis ajab ikka harja punaseks küll, kui mõni üldse asjast aru ei saa (VVN kirjutas pmst samast asjast hiljuti - täiesti nõus, mismõttes mind ei mõisteta?!). Tegelikult võib aga mittemõistjaid olla palju rohkem kui mõistjaid, nad lihtsalt ei ava oma suud, vaid vangutavad omaette pead, seda muidugi ka päriselus - kuulavad su jutu ära, saavad ei-tea-kuidas aru ja panevad su oma peas paika. Sellepärast ma enam ei taha osata inimeste mõtteid lugeda, nagu ma lapsena igatsesin - midagi head sellest ilmselt ei tuleks.

Pole hullu, kui sa oled selline tavaline hall hiireke kusagil netiavarustes, hoopiski õudne on siis, kui saad millegipärast tuntuks ja inimesed oma interpretatsioonid sinust tabloidide esikaantele paiskavad. Lugesin just Lily Alleni raamatut, kus ta enamjaolt räägib sellest, kuidas on tavalisel kogenematul inimesel järsku rambivalgusse sattuda. Õudne on. Lily kirjutab, kuidas algul oli üksikuid valesid fakte, aga kuidas varsti tegutses ajalehtedes (ma olen Briti tabloide lugenud, need on kordades jäledamad kui meie omad, muide) keegi tema nimega tšikk, kes ajas suust välja hülgemöla, laamendas ja labatses ning tema ise sai vaid suu ammuli pealt vaadata ja ennast sellest isikust distantseerida, sest mismoodi sa selle masinavärgiga võitled? No näiteks arvas ta end ühel festivalil mingi noormehega flirtimas olevat, kui too küsis, et kuidas siis pealaval esinemist tähistad ja Lily vastas naerdes ja silma pilgutades, et ei noh, koti kokaiini ostan! Järgmine päev oli lehes pealkiri: "Lily Allen sattus kokaiinitsüklisse!". Seleta siis, et oot, see pidi nali olema, rumal nali, aga ikkagi!

Ma ise pidin ka kunagi aastaid ühe sarnaselt visatud lause tõttu kannatama. Nimelt rääkisime  seltskonnas tulevastest elukutsetest ja ma siis millegi peale viskasin, et "no jaa, kindel see, et strippariks tahan saada!". Aastaid peale seda, igal kohtumisel, pidas aga üks seltskonnas viibinud "naljahammas" mind nähes kohaseks üle ruumi karjuda, et näe, see tšikk tahtis meil kunagi strippariks saada! Ma ei tea siiani, mis tema motivatsioon oli.

Niisiis, kontekstist välja rebitud lausete juurest jõuame tagasi esimesena viidatud artiklini. Mis on minu meelest väga huvitav ja hästi kirjutatud, muuseas. Aga seal on ka üks õudne koht, mis mu taaskord häbist punastama võttis:
A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: "seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma" (Peeter Helme); "mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)" (blogija Marca).

Mulle kõlab see mind puudutav osa umbes sellisena, nagu keegi kirjeldaks mingit kunstinäitust ja siis peamine asi, mille ta kiiduväärt leiab olevat, on see, et ta ise kuskil pildil vilksatas. Öäkk! See on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud nali, enda üle veel samuti, mitte Kangro raamatu peamine pluss!

Eks selliseid momente tekib paratamatult, kas sellest, et sind mõistetakse valesti või siis sellest, et teisel on oma eesmärkide jaoks kasulik, et sina oleksid niimoodi öelnud. No selline kergem ärakasutamise vorm, mida blogijad ju väga sageli teevad - oma postituseks saadakse inspiratsiooni kelleltki teiselt, kelle öeldut aga võidakse hoopis teises kontekstis kasutada ja tulemus on ikka see, et algne postitaja jääb kehvemasse olukorda. Ega seda vist vältida annagi, ainult läbi täieliku erakluse, ikka jääb inimese osaks see "miks mind ometi õigesti ei mõisteta?!"

Sündmusi kronoloogilises järjekorras

Vahepeal on nii palju puhata saanud ja puhkus ise alles nädalate kaugusel (dramaatiliselt).
Alustuseks oli Raadil iga-aastane Punk & Rock fest, mille tähelepanuväärseim osa oli sel aastal hoopis järelpidu UG-s, kuhu me juba enne Metsatölli esinemist  minema hakkasime. Metsatölli saabumisest andsid aimu dressides perekondade saabumine ja tavalise festivalipubliku enamiku lahkumine (liialdades muidugi, aga terake tõtt ka sees). UG pidu meenutas nostalgilisi Helli aegu, kus palavus, õhupuudus, suitsuvine ja inimmass, mis nüüd Heavenis pahatihti laiali hajub. Igatahes lahkusin ma sealt siidrist tilkuvate juuste, tagi ja käekotiga, kuna inimesed seisid diivanitel püsti ja jooki lendas laias kaares. Ja mind isegi ei vaimusta J.M.K.E. oma vanade lugude (kahju, et nemad üldse uut materjali kontsertidel ei tee, erinevalt näiteks Psychoterrorist, keda publiku nõudmised enamasti külmaks jätavad) ja hääletu Villuga.

Pühapäeva hommikul ärkasin aga täiesti kinnise ninaga ja päeva peale läks asi ikka nii hulluks, et olin kindel, et siit üks kangem põskkoopapõletik tuleb. Ilm ka just ei hellitanud ja tuju kadus täitsa ära. Suvi või asi! Esmaspäeval teatas Norra sõbranna, et võiks kokku saada ja pakkus selleks välja Tartu kõige peenema restorani Hõlm. Korra olin pärast (netist restorani menüü ja hindade vaatamist) veidi meeleheitel ka, sest no mida ma lähen peent maitseelamust saama, kui nina on kinni? Õnneks õhtusöögi päevaks oli seis enam-vähem talutav. Mis ma oskan öelda? Jah, toit oli hea, kuid mulle jäi meelde pigem teenindus kui toit, sest see oli harukordselt meeldiv, mitte pealetükkiv, aga jättis tõesti tunde, et oleme olulised ja oodatud külalised. Toiduga oli see häda, et ma oleks tahtnud kõike maitsta (ja arvestades koguseid, oleks see ehk isegi jõukohane olnud, küll aga oleks pärast nutnud rahakott). Pigem siis elamuse saamise, kui niisama söömise koht.

No ja siis Metallica. See oli naljakas, kuidas me kell neli kontorist välja astudes nägime inimhorde - siin Tartu kesklinnas, mõelda vaid! Meil oli mingi naaivne lootus, et sööme siinpool jõge ära ja jalutame vaikselt Raadile. Kaks tundi ja kolm söögikohta hiljem võtsime ERMi ees seisnud toidulavkadest wrappe, sest Ülejõe toidukohtades oli kõigis ooteaeg minimaalselt tund.
Tegelikult olin ma juba ette natuke frustreeritud sellest, kuidas enne kontserti küsiti mult korduvalt, et mis bändid need soojendajad on ja kuda ma neid tean? Hmm, ma tavaliselt käin ka festivalidel esinejatelisti läbi, kuigi seal on täiesti arusaadav, et tullakse melu pärast, aga 70 eurot maksta pileti eest, et vaadata kolmest bändist ainult seda ühte - no ma ei tea? Kuigi, kohapeal seda Guessi särgi ja valge tossu rahvast väga silma ei paistnud, ilmselt tehti palju ka nö "metalpesu" (analoog "rohepesule" siis ehk püüdele näidata mingit mitteöko asja ökona - laename tagi ja musta t-särki ikka kapis leidub). Bokassa kõlas üllatavalt hästi, kuigi olin kuulnud, et nende laiv on (oodatult) nõrgim. Hakkasin neid vaatama minnes kuskil keskelt lava poole tüürima ja üllatavalt kiiresti tuli fänniala aed ette, natuke kirusin ennast, aga mõtlesin, et Ghosti vaatab kuidagi ära, Metallica polegi seekord väga teema. Hiljem avastasime, et külgedelt näeb oluliselt paremini kui otse ja ka fänniala on sealt kaugemal, seega Miserere Mei (jah, loomulikult ma uurisin järgi, mis introlugusid iga esineja kasutab) kõlades kablutasin sõpru maha jättes läbi rahva minema. Mingi hetk saabus see piir ette, millest alates edasi polnud mõtet enam trügida, sest eespool üle peade ei näinud, aga mõnede õlgade vahelt veel nägi. Tunnen kaasa kõigile, kes pidid mu kohutavat lauluhäält kannatama, aga ilmselgelt massiefekt sel hetkel toimis, niiet isegi minul ei olnud piinlik. Ainult üks vanem mees mu selja taga oskaski kaasa laulda, pidime ju neile amatööridele näitama. Ghost oli äge, kurb ainult, et tänu päikesele sel ajal veel ekraanidelt miskit näha ei olnud. Hääl kähe, õudne janu, üritasin siis peale Ghosti sõpru jälle üles leida, helistada, kus nad paiknevad - imekombel sain ühe ka kätte, olevat mulle sõnumeidki saadetud, need jõudsid alles paari tunni pärast. Enamasti jäid telefonid tummaks, sest noh, kõigil oli ju vaja live-streami edastada ja võrku koormata. Joogi sain ka kätte sekunditega, sest enamik inimesi maandus olukorda hindamata mingitesse sabadesse, kui kõrvalt kohe leti ette sai. Tüüpiline.

Metallica ise oli parem kui ma eeldasin. Noh, jah, "Nothing Else Matters" tehti ka muidugi ära, "One" oli kuidagi lahjem, kui ma viimati nägin ja uue plaadi lugusid teadsin jälle ainult mina kaasa möirata. Kontserdi tipphetk saabus aga siis kui Trujillo "Insener Garini hüperboloidi" hakkas mängima ja minu taga üks minust vanem meesterahvas oma prouale sõnas: "Ohhoo - see on ju see Tuberkuloited! Lilleke rohus!" No johhaidii. Muidugi, netist leidsin ma hiljem veel tabavama vestluse stiilis: "Näe, ameeriklane õppis eesti keele ära!" "Lars Ulrich ei ole ju ameeriklane, vaid sakslane!" "Sakslane? Äkki taanlane ikka?" "Vahet pole, mitte ameeriklane igatahes" "Mis Lars Ulrich, laulab ju Hetfield hoopis?" Mõte siis selles, et konkreetse loo ajal ei olnud ei Ulrichi ega Hetfieldi kumbagi lavalgi....
Eks see iseenesest väga kuulsaks saanud bändide saatus ongi, et tullakse vaatame mingit hype´i, mitte asja ennast. Nirvana näiteks sõdis selle vastu kõvasti, sest see rahvas, kes vaatas neid staadionitel ei olnud üldse mitte see, kes neid Seattle´i rockiklubides kuulas. "In Bloom" räägib neist tüüpidest, aga kas see midagi muutis?

See näitab ka kenasti seda, kui erinevad infoväljad inimestel on - et kuidas mina tean mingit Ghosti? Samas, kuidas ma Nublu uut lugu ei tea? Metallica-sugustel on see "häda", et neid teavad kõik, vähemalt nime on kuulnud.

No ja siis käisime veel Avatud Talude Päevadel, suisa kahel päeval ja seitsmes kohas. Algus oli täielik läbikukkumine. Lumehelbeke vedas oma sotsiaalselt tundliku närviga lapse pmst karusnahafarmi, mis loomulikult lõppes ühelt poolt pisaratega ja teiselt poolt sisemise dilemmaga - kuidas ma sain nii naiivne olla, mis me siis nüüd teeme - saboteerime ja avame puurid või tunnistame külmalt, et nii need asjad käivad? Tagantjärele tunnen, et laps on ikkagi parem inimene kui mina, ma tegin liiga ilusat nägu sellele tädile ja vabandasin lapse pärast, kuigi nägin, et see on tõesti üks kole ja kalk mutt sisimas (ausõna, selles osas mu elukogemus veel petnud ei ole!). Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes (isegi, kui nad pärast ära söödi), aga see koht ei olnud kena. Nimi ei ole meeles. Aga nagu mida paganat ma küülikufarmis näha lootsin siis? Mida nad nende küülikutega minu meelest teevad seal? Kasvatavad lemmikloomadeks? Loll. Aga koti külge saba? See on ikka tõsiselt jäle ju?!

Kõige ägedam leid oli see:

Nii, sai enam-vähem kirja, mis vahepeal tehtud-nähtud. Lapsed jõudsid ära käia Värska SPA-s, Ahhaas, Hiiumaal, Lottemaal, spordilaagris, maal vanaema juures, Haapsalus (ja nägid kõiki neid ilusaid autosid, mida ma ka vaadata tahaks, aga kordagi pole jõudnud sel ajal sinna), Viljandis. See siis selleks, et mõni ei arvaks, et meil lapsed kuskil puuris kinni sel ajal, kui ise mööda festivale kondame.

Minu laulupidu

Nädalavahetusel proovisin järgi, mismoodi on olla normaalne inimene ja päev otsa teleka ees passida. Jube oli, pea paks ja uimane otsas, aga ära tegin. Peaaegu terve rongkäigu ja terve pühapäevase kontserdi, enne seda vaatasime lastega ära ka reedese tantsupeo. Miks ma ennast nõnda piinan? No Minil oli tema esimene laulupidu.

Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.

Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.

Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.

Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi.  Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...

Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.

Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).

Golnaz Hashemzadeh Bonde. Sellised me oleme

Raamatu minajutustaja on Nahid, keskealine naine, põgenenud veidi üle kahekümnesena Iraanist Rootsi. Ta saab loo alguses fataalse vähidiagnoosi. Nahid ei tundu olevat eriti meeldiv naisterahvas, ta paistab vihane, ärritatud, põhjendamatult vaenulik. Jah, muidugi, ta on just saanud teada, et sureb, see on hirmus, kuid ikkagi tundub tema käitumine arstide ja lähedastega sobimatuna.

Vähehaaval koorub lahti kogu Nahidi elu ja saab ka selgeks, miks ta on seesugune nagu ta on ja miks minusugusel lumehelbekeselgejal teda keeruline mõista on.

"Mida ma ei teadnud, mida ma siis ei mõistnud, oli, et ka meie surime tol päeval. Olime kakskümmend aastat vanad ja meie elu oligi nüüd mitmel viisil otsas. Kõik, mis hiljem tuli, olid vaid kohmakad katsed hüvitada see, mis me tol päeval kaotasime./.../Me oleksime pidanud surema tol ööl ja kõik aastad, mis järgnesid, olid laenatud." (lk 78)

Kui sinuga juhtub katastroof, mis su elu purustab, kuidas siis edasi elada, eriti juhul kui tead, et sinu naiivsete tegude tõttu said hukka süütud inimesed? Kas mingisugune normaalne tulevik on üldse võimalik? Nahid ei teinud midagi halba tahtlikult, ta läks lihtsalt kaasa nooruse uljusest, paraku muutus olukord hoopis tõsisemaks kui ta ette oskas kujutada ja olles valel ajal vales kohas hävitas ta kogu oma võimaliku helge tuleviku. Kas saab seda endale andestada, isegi kui sa mõistad, et mängus oli juhus? Teisalt oli Nahidis olemas ka see pool, mis endale kaasa tundis ja armastust ning mõistmist otsis. Kokku paras rollikonflikt - elu, mida sa vihkad, millest sa rõõmu ei oska tunda, kuid ometi igatsed õnne järele, sest leiad, et sul peaks ka sellele õigus olema.

Autor näitab, kuidas kohutavad elusündmused hävitavad isegi armastuse. Ema, kes tütrele andestada ei suuda, kunagi armas ja turvaline olnud mees, kes ei oska muud, kui enda frustratsiooni naise peale välja valada, tütar, kellelt nõutakse rohkem, kui ta on võimeline andma. Mulle jäi veidi võõraks idee sellest, kuidas me saame oma lapsed eelkõige enda jaoks, enda vajaduste rahuldamiseks. Jah, muidugi, laps ei vali omale vanemaid, aga kas tõesti võib emaarmastus olla nii lämmatav ja omakasupüüdlik? Oh, kindlasti võib, eriti juhul, kui kedagi teist pole armastuseks võtta. Kui palju on neid lapsevanemaid, kes oma lastelt armastuse välja nõuavad? Nahid on nii üksi, kõigist ära lõigatud, tema vajadus mõistmise järele on inimlikult arusaadav, kuid ta tütre õlgadel on liiga raske koorem. Kuidas on elada, kui su lähedased on nii katki? Loo lõpp annab siiski lootuse, et mõni põlvkond hiljem võib juba olla võimalik oma kodumaa ja lähedaste kaotamise katastroofist üle saada. Mis omakorda on ju kahjuks märk sellest, et vägivalda isiklikult kogenud sõjapõgenik ei saa oma traumast iialgi üle ja annab selle edasi ka oma lastele. Mis omakorda muudab meile, rahus elanutele, selliste inimeste täieliku mõistmise keeruliseks ning neile meiesugustega kohanemise raskeks. Ja Nahid oli esimese laine põgenik, sellest ajast kui põgenikke oli vähem, Euroopa ei olnud neist veel jõudnud üleküllastuda. Elanud mitukümmend aastat Rootsis, leiab Nahid siiski, et kauneid mälestusi on tal sellest ajast vähe - ta ei eita, et Rootsi on ilus, rahulik maa, kuid tema sisemus on liiga katki, et seda märgata ja ta kaalub isegi ehk olnuks elu diktaatorlikul, sõjast räsitud maal, kuid ometi lähedaste keskel siiski kergem, kui väljakistud juurtega, üksinduses võõral maal. Kumb on olulisem  - vabadus või lähedased? Kas keegi üldse teeb valikuid või on see kõik vaid juhus?

Vajalik raamat, kuid eeldab, et lugeja suudab end sundida kõndima kellegi teise katkistes kingades, mille tahaks pigem jalast visata ja öelda, et "ma ei taha sellest kõigest midagi teada, ma ei taha seda mõista!"

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Aga äkki nad ei tule sulle appi?

Selgitasin siin ükspäev just lastele, et loomad, sh inimesed, omavad instinkti aidata võõraid hättasattunud järglasi, aga lugedes Mikk Pärnitsa lugu meenus mullegi, et inimeste osas panin vist suures osas mööda.

Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"?  Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.

Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.

Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine  - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.

Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.

Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.

Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.

Andrus Kasemaa. Vanapoiss

Kas võib olla võimalik, et olles pealtnäha heteronormatiivset elu elav naisterahvas, peitub minu sees siiski ka üks homoseksuaalne vanapoiss? Ei ole siin ilmas midagi võimatut!

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

Ja mu lemmikbändi nimi Hole ei tähenda sugugi mingit ihuavaust nagu irvitajad arvavad, vaid hoopis "tühjust meie kõigi hinges", seda põhjatut musta auku, kuhu keegi vaadata ei julge. Kasemaa raamatu kohta ütleb Vilja Kiisler Sirbis, et "igaüks saab ära tunda oma sisemise vinguviiuli ja ärgu tuldagu ütlema, et leidub mõni, kelles seda pole."

Ma tegelikult kahtlustan siiski, et päris kõigil sellist nukrat tegelast hinges ei ela, aga enda kohta julgen küll tunnistada, et mõnikord saab teda ikka mõnuga kuulatud. No päriselt ei ole ju see maailm normaalne? Inimesed on suures osas lollid ja koledad, planeet on pekki keeratud, riigist rääkimata, kõik on halvasti ja FB-sse tahaks kirjutada, et käige te kõik ka ... . Aga sa ei tee seda, sest noh, teisest küljest vaadates... Selle pärast mulle "Vanapoiss" väga meeldiski, et ta oli reaalne, ta sattus vabalt endaga konflikti, rääkis oma sõnadele vastu ja sattus jutuga ummikusse - nagu meist igaüks. Põhimõttekindlad oleme vaid üürikese hetke  - siis kui on vaja kellegagi vaielda. Et muidugi, tahaks üht korralikku konflikti, mis saasta maa pealt pühiks, aga siis tuleb meelde, et vägivald tegelikult ei meeldi või roniks kuhugi metsa elama, mis sest, et maatöö konti murrab. Juhtub igaühega, aga tunnistada ei tahaks. Vanapoisil on vähemalt ausust seda tunnistada. Temast ei sõltu miski ja oma maine pärast ta muretsema ei pea. (See on kohutav patt ja kõigi hädade algus, nagu ütles mulle kunagi psühhiaater ja no selle raamatu valguses on tõepoolest näha, kuhu selline ühiskonnaga mitte ühte jalga käimine välja viib!)

Eriti südamelähedased olid see kleidiga sõjaväkke minek ja enda vabalt tappa laskmine  - imeline, ma aplodeerin!, ja kahekesi soosaarele põgenemine - kes meist, no ausalt, ei oleks seda plaaninud?! Ma loodan, et minu ümbruses selliseid ei leidugi! Muuseas, mingite külajuttude põhjal olevat L.-i suguvõsa just loos mainit Nava talust pärit, ilmselt soovunelm kah. Kas päriselt on olemas inimesed, kes selle maailma korraldust ja igapäevaseid väikseid rõõme südamest naudivad?! Kole mõeldagi.

Vanapoisi käest saavad koosa kätte kõik - ta on gei, kes vihkab geisid, naisi, sotse, rahvuslasi, liberaale, sõjaväge, Eesti presidenti. Ja selle kõige juures jääb ta täiesti sümpaatseks tegelaseks, päriselt. Ma arvan, et kui sulle on südamelähedased teised elus pettunud vanamehed nagu näiteks Houellebecq ja Bukowski, siis meeldib sulle ka "Vanapoiss". Ainus asi, mida pidevalt lugedes meelde tuletada, on see, et tegelikult on see üks igati noor vanapoiss. Mul oli sellega omajagu pusimist.

P.S. Tegelikult see ei ole mingi ihhihii-ahhahhaa lõbus raamat, loo taustal kooruvad välja ka põhjused, miks vanapoiss on just selline nagu ta on.

See peen vestluskunst

Hiljuti kirjutas Madli introvertsusest ja Manjana võõrastega lobisemisest ning kuigi ma pigem tunnen end sarnaselt viimasega, siis päris ekstraverdiks ei tahaks end ikka ka kuulutada. Ma olen väga nõus sellega, mida samuti Manjana öelnud on, et kui ise end mingi sildiga esitled, siis teised sind sellena ka näevad.

Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.

Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.

See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.

Teine asi  - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.

Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.

Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)

Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.

Ilukirjanduse lugemisest

Mini suvelugemise juhendis on kirjas: "Palun läbi lugeda 3 raamatut (maht umbes 300-400 lk)."

Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab  - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.

Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta. 

Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega,  muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!