reede, aprill 10, 2015

Mina - megabeib

Kristallkuul kirjutas beibendusest ja mul tuli kohe nostalgiahoog peale. Sest noh, vaadake, ma ju olin ka megabeib. Leidsin ühe situatsiooni illustreeriva pildikese ka:
Pilt kujutab hästi olukorda, mida mainiti Kiirete ja vihaste populaarsuse põhjusena naiste hulgas: kiirete vihaste fännamine on minu meelest ka selliste glamuuritibide teema, et “vaata, ma olen küll geelküünte ja guessi teksadega, aga mulle meeldivad autod ka! ” (autor nsm) Pildil ma siis Motoshowl suvalise bemari tsikli otsas. Issand jumal, ma oleks praegu just kirjutanud, et "aastat ei suutnud tuvastada" kui vaatasin, et pildil on ju kuupäev kenasti trükitud. Ei saaks öelda, et ma väga terav pliiats oleks ka täna....Värvid olen millegipärast fotol maha keeranud (ja ei oska tagasi panna), aga tagi mu seljas on roosa. Näol on algaja duckface, selle morda järgi mind loodetavasti tänaval ära ei tunneks. Pilt ilmselt seletab lahti ka müsteeriumi, miks mul ülikoolis eriti sõpru ei tekkinud.
Tekib õigustatud küsimus - miks, oo, miks? Eks seda toona mu vanemad ilmselt ka küsisid. (Kuula taustaks Hole - Teenage Whore).
Eks ma siis nüüd tagantjärele üritan selgitada. Tegelikult värvisin ma kõigepealt oma pea süsimustaks. Sest ma tahtsin olla mässaja, mitte mingi korralik viieline õpilane, kellena ma muidu ikka paistsin. Minu südame suur rahuldus oli see, kui meie teise rühma inglise keele õpetaja, kes kangesti kõiki priimuseid oma rühma tahtis, üritas mulle käppa peale panna, aga ta ei teadnud, milline ma välja näen. Ükskord sattusin teise rühma päevikut viima - mustapäine, öömustas meigis, Snoop Doggiga dressipluusis - pärast minu lahkumist oli õpetaja küsinud, et "kes see veel selline oli?!". Teised siis olla rõõmsalt vastanud, et see ju oligi see Marca. Sel hetkel murenes vaese vana õpetaja kujutluspilt minust kui kahe pika punupatsi, paksude prillide, hambaklambrite ja põlvini ruudulise seelikuga oivikust ning edaspidi ta enam minu järele ei küsinud.
Must värv kulus millegipärast kergesti maha ja kuna mulle kõlbasid vaid äärmused, siis tundus loogiline valik olevat muunduda blondiks. Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":

Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? Eks see juhtus ka minuga. Emost klassiõde käratas kord, et "kurat, sa oled meie klassi kõige õigem punkar, aga miks sa, raisk, SIHUKE välja näed?!" Shampoo leidis oma edu hiljem Jaapanis. Ilmselt ka minu eksperimendid oma välimusega olid kohaliku publiku jaoks liig.
Blondiks saada oli minusuguse loomuliku tumepruuni juuksega inimese jaoks ikka õudne vaev, aga tehtud see sai. No ja siis läks lahti! Ma ei kujutanud seda üldse ette, aga tõsi ta on, et enamik mehi (või no toona mehehakatisi) läheb lolliks kui valget pead näeb. Mul juhtus näiteks nii, et inimene, kellega olin varem ühes seltskonnas rahulikult suhelnud, hakkas mind järsku mingiks ülimaks olendiks pidama ning väitis, et tema pole küll mind varem kohanud või vähemalt tähele pannud. See oli õudne. Näha seda, kui paljud inimesed kestast edasi üldse ei näe või ei soovi seda teha. Ma siis seletasin, et hoolimata välimusest olen ma ikka see sama vana vastik feministist mõrd, aga nemad kokutasid ainult vastuseks, et "aaaga sa oled ju blond!". Blond toimis hea filtrina ja samas ka kaitsena inimeste eest, kes sind niikuinii tundma õppida poleks viitsinud. Mul on siiani mõned meessoost sõbrad, kes ülistavad blonde, näitavad mulle rokiklubis mõnd linalakka ja küsivad, et "no on ju ilus?" ega saa aru, et blond paistab pimedas lihtsalt paremini silma kui muud värvid.
Kui jõudis kätte aeg, et oli vaja ülikoolis lõputöö ära kaitsta, värvisin oma blondi pea üle. Ei tasu ju liigselt riskida ega eeldada, et kõrgeltharitud professorid suudavad juuksevärvist läbi näha.

6 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

See professorite asi hakkas huvitama. Olid need seal kõik siis naisõpetlased? Või arvad, et meesprofessoritele nagu blondid juuksed ei lähegi korda vä? :)

Marca ütles ...

Sotsiaalteaduskond, ilmselt oli enamus naisi tõesti, ega ma enam ei mäleta ka täpselt :)

Mariliis ütles ...

Jumala hea lugu! It's funny, because it's true.

Ja kuigi sa olid roosa tagi ja blondide juustega, on sulle looduse poolt antud nii konkreetne nägu, et mingi suvaline lödipüks sind lolliks blondiiniks küll pidada ei julgenud. Tähtsatele professoritele oleks vast piisanud löntis mütsist, lohisevast märsist ja villastest sokkidest.

Marca ütles ...

Sotsiaalteaduskonnas lohistasid märssi vist ainult semiootikud. Meilt kui tulevastelt riigiteadlastelt eeldati korrektset kallist kostüümi a la Galojan (ma usun, et tema "eduloos" oli välimusel ikka üsna suur roll mängida), aga mina polnud end suutnud ühegi lahke MTÜ varalaekuriks vormistada :) Välimuselt oleks ma sobinud psühholoogia osakonda, millegipärast oli sealne blondi ja roosa kontsentratsioon silmapaistev.

Manjana ütles ...

See sotsiaalteaduskond asus tartus?
Ma tallinnas riigiteaduste magistris midagi sellist ei tabanud, või vähemalt meie grupis küll tudengid riietust ei vaadanud.

Marca ütles ...

Tartus jah. Magistris on juba mõistlikumad inimesed koos kah, meie olime toona alles bakad.
Ega meil ka muidugi midagi ekstreemset ei toimunud, lihtsalt pidulikumatel puhkudel (kaitsmine, lõpetamine) domineeris meil selline ametlikum stiil. Loengutes käidi ikka enam-vähem suvaliselt riides.