kolmapäev, aprill 15, 2015

Minna - mitte minna?

Ees ei oota küll Bella paradiis vaid hoopis Endla raba.
Niisiis olen mina üks täielikult treenimata inimene. Aprilli lõpus aga ootab mind ees kuuetunnine rabamatk. Öeldi vaid, et kuuetunnine, kilometraaži ei tea, eks kuue tunniga võib ka kahte kilomeetrit läbida, aga ilmselt on see kuus tundi öeldud mingi "keskmise inimese" vaatevinklist. Ma olen seal Endla rabas tegelikult korra juba käinud, see oli tollal palaval augustilõpul ja mina olin parajasti neljandat kuud rase. Välja midagi ei paistnud veel, enesetunne oli väga hea ja mõtlesin, et mis see jalutuskäik värskes õhus ikka halba teeb. Oli vist kuidagi nii, et minek oli kuus kilomeetrit, seejärel ööbimine rabas ja tagasitulek äkki kilomeetri-kaks pikem. Minek oli täitsa ok, õhtu juba jahedam ka ning enamus teest laudadega kaetud. Järgmine hommik seevastu tervitas enam-vähem +30 kraadise õhutemperatuuriga ning meil oli kogu joogivesi otsas. Suuremaid laukaid ka sel marsruudil ei leidunud, laudteed enam samuti mitte, viimases hädas jõime vett suvalistest kraavidest. Kuidagi me sealt rabast lõpuks välja saime, aga mu kõht hakkas väga kahtlaselt valutama ja lõpetasin ikkagi EMO-s, kus sain noomida oma mõtlematuse pärast. Midagi häda mul iseenesest polnud, lihtsalt olin ebasobivate jalatsite (kummikud, mis rabamatkaks ainuvõimalikud, aga rasedale korraliku toetuse puudumise tõttu mitte nii head) tõttu omal mingi kõhualuse lihase ära tõmmanud/välja venitanud. Kevadel on vist rabas vett rohkem? Ka siis vajusin vahel ikka üle kummikuääre vette, aga see vesi oli toona vähemalt suviselt soe.
Seoses selle viimase rabaskäiguga meenub, et ma ei olnud sugugi kõige halvemini ettevalmistatud tegelane - üks neiu oli tulnud kohale küll kummikutes aga lühikese seelikuga, sest plaanis ööbima mitte jääda ja enne õhtut rabast tagasi tulla. Ööbimiskohas tundis aga tema meessoost kaaslane end üha kodusemalt ega tahtnud kuidagi tagasiteele asuda. Lõpuks, kui veel vaid viimased päikesekiired puudelatvu puudutasid, otsustas tütarlaps üksi tagasi minna. Meespool arvas, et kuhu ta ikka niimoodi vihasena, pimedas ja üksi läheb, küllap kükitab natuke kusagil lähema puu taga ja tuleb peagi tagasi. Taaskord alahinnati tigedaks aetud naise kangust - pool tundi möödus, aga tütarlapsest ei kippu ega kõppu. Oli juba täitsa pime. Meespool hakkas muretsema ja asus naist jälitama. Ma arvan, et tütarlapsel vist ikka oli taskulamp, ma ei kujuta ette, kuidas ta muidu hakkama saanud oleks, aga ma ei usu, et neil mõlemil taskulamp oli, lisaks oli noormees juba piisavalt alkoholi ka tarvitanud. Mis edasi sai, kuulsime järgmisel päeval, sest kumbki tegelane laagriplatsile enam tagasi ei tulnud. Me muidugi arvasime, et said kuskil kokku ja jalutasid koos koju. Peale kuut kilomeetrit kottpimedat raba jõudis noormees lõpuks väsinuna parkimisplatsile ja jäi autosse tüdrukut ootama, arvas, et oli ehk kuidagi temast mööda tulnud (ebaloogiline, aga purjus inimese loogika polegi kiita) ning jäi lõpuks autosse magama. Koitis hommik ning selleks ajaks ilmselt tõsiselt ehmunud noormees helistas koju. Vastu võttis ta ema, kes väitis, et tütarlaps oli juba ammu koju jõudnud ja magas voodis õndsat und. Olevat keset ööd rabast väljudes end ühe auto peale hääletanud ja nii koju saanud. Vot milline kange naine.
Kangus annab muide jõu, ma olen ise mingilt saunapeolt, kus ma sõbrannaga tülli suutsin minna, 25 km mööda öist maanteed jala koju tulnud. Oli novembrikuu, mul jalas tavalised kerge kontsaga talvesaapad ja käekott üle õla. Teekond oli siis Pangodi-Tartu. Mõtlesime kahe klassivennaga, et kui kehalise tunnis joostakse kaks ringi, mis on 2 km, siis mis see 25 km käia ära ei ole. Ja kui ei jõua, eks siis hääletame. Alustasime pool üks öösel ja poole kuueks olime Tartus. Ütleme nii, et eriti ühtki autot selle aja jooksul meist mööda ei sõitnud. Alguses oli muidu täitsa tore. Esimesed 10 km või nii. Siis jäime ükshaaval vaikseks ja keskendusime lihtsalt edasi sammumisele. Kui lõpuks olime enda arvates kohe Tartusse jõudmas, nägime silti, mis osutas, et Tartusse 10 km. See silt oleks meid peaaegu murdnud, aga teadsime, et pool kuus hommikul stardib Pangodilt buss koos teiste, normaalsete klassikaaslastega ning seda alandust, et nad meist mööda sõidaksid, me endale ometi ei luba. Paar järgmist päeva enam-vähem roomasin, sest jalad olid paksult vesiville täis ja lubasin, et sellist teekonda ei soovita vaenlasele ka mitte.
Paar aastat hiljem läksin Verevi järve ääres toimunud peo käigus tülli oma toonase peikaga ja otsustasin, et tulen jala Tartusse. Mis see 25 km siis ära ei ole, korra juba tehtud kah! Loomulikult oli jälle öö. Peika jooksis mulle muidugi järele. Kuskil poole tee peal said meist taas sõbrad, aga mind tabas äkiline kõhulahtisus. Ei olnud eriti lõbus. Õnneks tee ääres põõsaid jagus. Tookord olid mul jalas Nike´i sandaalid ning käimine oli lausa lust, ühtki villi ei tekkinud ja jalad polnud eriti väsinudki. Ainult see kõhuhäda...
Ehk siis tegelikult suudan ma käia küll. Oluline on valida õiged jalanõud. Aga no raba - mida sinna peale kummiku ikka jalga panna? Ja vihale tuleks mind ka vist enne ajada.

9 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Rappa matkasaapad muidugi.

Marca ütles ...

Aga kui mul suvelgi vahepeal vesi kummikuääreni ulatus? Kevadel peaks ju vett isegi rohkem olema.

Lendav ütles ...

Kas matka korraldajad ei andnud infot, milline peaks olema varustus? Seal on suur vahe, kas matkatakse külmunud maastikul (aprilli lõpus kindlasti külmunud enam ei ole), laudteel või otse mülkaservi pidi. Märjad jalad ei pruugi aprillis kuidagi toredad olla, sõltub temperatuurist. Kui on soojem ilm, on ketsid ideaalsed (ja pärastiseks muidugi vahetusjalanõud kaasa). Ketsid ei kuku jalast ära, ei ole rasked. Sooja ilmaga ei häiri ka märg jalg. Põrutuse eest pole ka rabas kaitset vaja, et tallad paksemad peaksid olema. Aga külmema ilmaga...? kas korraldajatelt ei saa marsruudi pinnase kohta mingit eelnevat infot? Või soovitusi?

Marca ütles ...

Ma loodan, et mõne aja pärast selgub tõesti täpsemalt, et kuidas seal see olukord olema hakkab. Eelmine kord kui käisime, matkas kutsuja ise raja eelnevalt läbi. Seekordne kutsuja on teine inimene. Ilm muidugi selgub alles hiljem.

Lendav ütles ...

Ilm jah, aga raja trajektoor, kui suuri (sügavaid) mülkaid on oodata jms peaks enam-vähem ju teada olema. Ma pole Endla rabas käinud, nii et selle kohta ei oska konkreetselt midagi öelda. Aga rabasid on väga erinevaid. Samas - arvata võib, et 6 tunni sisse mahub kindlasti ka märjemaid kohti. Nii et sellega tuleb arvestada. Kas siis kõrged kummikud (mis ei ole liiga laiad, muidu kaovad jalast mülkasse lihtsalt ära) või soojema ilma puhul korralikult jala külge kinnitatud ketsid.

Matkasaabaste kohta ei oska midagi öelda, sest raba on ju märg maastik - kuidas nad vett peavad ja kui ei pea, kas siis liiga raskeks jalas ei muutu.

Kaur Virunurm ütles ...

Kui on plaanis märjas käia, siis saapale bahill peale. Ma ei ole Endla rappa ammu sattunud ja ei tea, kuidas seal on. Aga kestahes seda korraldab - ehk tema teab? Küsi!

Kummikuga päev otsa kõndida mina ei suudaks, saaks hullud villid. Ma ei ole mugavalt jala otsa käivat kummikut seni kohanud.

Marca ütles ...

Huvitav, mul üldiselt hakkab enamik jalanõusid vähemalt algul hõõruma, aga just kummikutega pole seda häda olnud.

Kaur Virunurm ütles ...

No ja mis siis lõpuks sai? Millega käisid ja kuidas oli?

Marca ütles ...

Laupäeval lähen, eks ilmselt kirjutan pärast ka sellest.
Raja kohta sain teada, et täpselt sama, mis seitse aastat tagasi ehk siis kõike - nii laudteed kui ka mülgast. Sõber oli tennistega käinud ja jalg oli ikka märjaks saanud.