neljapäev, aprill 23, 2015

Mul on süda paha

Kui naisterahvas teeb avalduse, et tal on süda paha, vilksab inimeste pilk tavaliselt kohe nende kõhule. Mõni aeg tagasi kahtlustati veel pohmakat, aga aegadel enne seda oli vähemalt minu puhul suurima tõenäosusega põhjustajaks mingisugune transpordivahend. Ma oksendasin neis kollastes Volgades, mis taksoteenust pakkusid ja milles levinud kummist "kaunistus" patjade ja bensiinihaisusegu tõstis kohemaid klombi kurku, ma oksendasin meie enda žigulis või kui isa jõudis aegsasti peatuda, siis kuskil metsaveeres, ma oksendasin klassiekskursioonidel kilekotti ja ma oksendasin lõbustuspargist koju sõites, sest ettenägematu lapsevanem oli mulle peale karussellisõitu kukekommi ostnud. See kõik tuli mulle meelde seoses sellega, et Mini suutis oma saksa keele rühmaga jõuda välja üleriigilisse lauluvõistluse finaali, mis toimub muidugi pealinnas ja kuhu sõidetakse tellitud bussiga. Ta pole varem bussidega rohkem liigelnud kui linnaliini omaga paar peatusevahet. Kas tänapäeva lastel läheb üldse tänapäevastes autodes-bussides süda pahaks? Mäletan selgesti klassiekskursiooni Lõuna-Eesti kuppelmaastike (oluline detail!) vahele, peatust Pühajärve ääres, kus tudisevatel jalgadel sai värske õhu kätte ronitud ja hiljem tagasi bussi minnes nukralt ohatud ning ema antud kilekott taas kasutusse võetud. Samal ajal kui teised bussi tagaotsas trallisid, istusime mina ja pinginaaber bussi esiistmel ja öökisime. Mu ema oli kogemata kaasa andnud auguga kilekoti. Autoga sõites pandi mind tavaliselt tagaistmele lamama kui olukord hapuks kippus minema. Tänapäeval enam sellist luksust pole, aga ma pole ka kuulnud, et kellegi laps oleks oma turvatooli täis oksendanud. Arvata on, et vene autod haisesid rohkem kütuse järele kui tänapäevased ja ehk see ajas pööritama. Samas on mul ka praegu raskusi autodes tagaistmel istumisega, ühes peenes Lexuses pidin ma alati ette koha saama, sest muidu hakkas kohe sees iiveldama. No ma olin üldse vist ses osas tundlik, kunagi pandi Tartu lõbustuspargis (ikka selles vanas statsionaarses Tähtverel) minu pärast Merkuur, või misiganes selle planeedikujulise standardkarusselli nimi vene lõbustusparkides võis olla, kinni. Mitte ühelgi teisel lapsel ei läinud seal ometi süda pahaks! Ahjaa, ainus kord kui Mini on mittehaigena oksendanud oli siis kui ta suvilas olles käis vanaisaga sõitmas kohaliku vanaaegse ja igasuguseid turvanõudeid eirava karusselliga, mis nüüdseks (küll vist alles eelmisel suvel) demonteeritud sai. Mini olevat mingi hetk maininud, et tal on "kurgus imelik tunne", aga vanaisa ei saanud muidugi pihta, millele see võib viidata kuni plika oksele hakkas. Mul oli jälle deja vu siis, kui tulime mööda vana Võru maanteed (oluline detail!) Maanteemuuseumist ja Mini oli endale kukekommi mangunud, kuid jäi komm suus magama. Võtsin siis talt kommi üle, mõtlesin veidi nostalgitseda, aga ainus tuttav tunne, mis mind tabas, oli meenutus lõbustuspargi ja kukekommi ühismõjust ehk siis appi! ma hakkan kohe oksele!
Nojah, niimoodi mälus sobrades ujub üha enam okset pinnale. Jälle lõbustuspark, nüüd juba see rändav uuema aja oma. Algusaastate pikad järjekorrad, mille veetmiseks sai joodud säärast maarohtudest kokteili nagu Smirnoff Mule (keegi mäletab veel?), kergelt pööritas, aga järsku jõudiski kätte meie kord karussellile ronida. Üritasin küll protesteerida, aga sõbranna vanem boyfriend ei lasknud vastu vaielda ja udjas mind koos ühe teise neiuga, keda tol päeval esmakordselt kohtasin, karussellipuuri. See oli selline karussell, mis iseenesest meenutas vaateratast, aga kus viisakate gondlite asemel olid rauast puurid, mis omakorda liikumisel pöörlesid. Noh, esimese ülepeapöörde vist kannatasin ära. Teist enam mitte. Vabandasin neiu ees, et kahjuks ma ei suuda. Vanaema oli enne kodus seenekastet teinud. Põhimõtteliselt saime nüüd igal pöördel sellega kastetud, sest puur ju pöörles ning see, mis enne oli all, oli pärast üleval ja vastupidi. Neiu oli õnneks musta huumoriga sina peal ja nii me siis seal irvitasime ja ropsisime. Lõpuks puurist välja saades hõikasin järgmistele, et ärge sinna puuri minge, seal on, noh...must, aga lõbustuspargitöötaja äigas puuri pangetäie vett ja järgmised juba läksid. Eks see oli vist tavaline praktika seal.
Niisiis - kas õrn tasakaaluelund on päritav? Kas on oht, et Mini ei kannata Tallinnasse sõitu välja? Igatahes varun ma kaasa auguta kilekotte. Muuseas, mu ema andis mulle ka Emajõele Raketaga sõitma minnes merehaigusevastaseid tablette.
Aga kummagi raseduse ajal ei oksendanud ma kordagi.

16 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

teretulemast klubisse:)

ilmselt sa kõiki neid nippe juba tead: et peab istuma esiistmel, et vaade oleks välja ette ja otse, mitte küljepeale, liikuvatele objektidele.
Magamine aitab. Meid sundis ema lapsena bussis kõva häälega laulma, aga point on ilmselt tähelepanu kõrvalejuhtimises ja hingamise korrastamises? Sest ma olen täna bussis laulmiseks pisut vana, aga aitab ka see, kui lihtsalt juttu ajada vms.

aga mulle tundub samuti, et tänapäeval oksendatakse (liiklusvahendites) vähem- teed siledamad ja konditsioneer parem.

aga kilekotid soovitan lapsele ikkagi kaasa pakkida. Nii igaks juhuks...:)

ritsik ütles ...

Mina lapsena olla sageli vanemate žiguli peatumist nõudnud, et siis lihtsalt värskes õhus ringi jalutada, muid jamasid ei mäleta. Karussellidega ma ei sõida.
Küll aga hakkab mul vahel paha palavas bussis käänulisel teel, nt 10 minutit enne Tallinna bussijaama jõudmist. Sama lugu on mu noorima lapsega, kes on klassiekskursioonidel täitnud mitmeid kilekotte. Samas on ta talunud vähimagi probleemita kõvasti õõtsuvaid laevu, sellal kui mina kramplikult reelinguserva klammerdusin.
Kahel vanemal lapsel seda kiiksu pole. Nii et osaliselt vist võib olla jah päritav :)

Marca ütles ...

Ritsik: ma ei tea, kuidas Pärnu-Tallinn maanteega on, aga Pärnu-Tartu on mu meelest siiani päris õudne ja vabatahtlikult ma seda bussiga ei läbiks enam. See on kuidagi eriti käänuline ja iiveldamaajav. Kunagisel boyfriendil oli kord romantiline idee sõita mu sünnipäevahommikul bussiga Pärnu randa ja õhtul tagasi (sest me polnud piisavalt rikkad, et öömaja endale lubada), ehk mängis päev otsa päikese käes viibimine ka oma rolli, aga Tartusse jõudes hoidsin ma esiistmel kramplikult suud kinni.

ritsik ütles ...

Pärnu -Tallinn on sirge Via Baltica, ei mingit muret, aga Pärnu-Tartu sõltub sellest, miskaudu sõita: Viljandi kaudu on kah sirge tee, Tõrva kaudu käänulisem. Samas Tõrva teel on rohkem kohti, kus auto metsa vahele tõmmata ja osooniga end kosutada.

Marca ütles ...

Buss vist sõidab ikka seda otsemat teed, aga ju siis pole ikka piisavalt sirge see tee.

murca ütles ...

Jaa kõik need samad oksendamised ja võimatud bussireisid ja žiguliid ja mõistmatud inimesed karusellidele kaasa keelitamas ja just. Ühtekad. Ja see on minuarust küll pärilik.

Ostsin mingi laevareisi jaoks ingveritablette. Üks mõjub vädetavalt umbes 4 tundi ja sisse tuleb võtta enne sõitma hakkamist. Sest kui juba on paha, siis ei mõju. Siiamaani on töötand küll. Vahel mugin niisama kuivatatud ingverikillukesi, see tõmbab ka värskeks.

Kuna mina ei saa sõidu ajal mitte midagi lugeda (ega sõidukis sees vaadata ega nokitseda ega mängida), siis ma olen täitnud oma telefoni audioraamatutega. Neid on eestikeelseid ja lastele ka. Lisaks on audioraamatut kuulates hea magama jääda ja magades ei saa süda paha olla.

Marca ütles ...

Jah, ma olen ka lootusetu kaardilugeja näiteks. Nii kui pikemalt lugemisse süüvin, tõmbab seest õõnsaks. Ma ei ole kahjuks võimeline ka sõidu ajal magama va väga ekstreemses väsimuses.

Kaur Virunurm ütles ...

Aga kas te lennukites magate?

KR ütles ...

Kui on uni, siis võib magada ka lennukis:)

Huvitav, et lennuk ei aja niimoodi oksele. Lõuna-Eesti bussitrip oli alati 1005 garanteeritud metsapeatus, aga lennukis on probleem olnud vaid ühe korra.

Jõin tomatimahla ja siis algas kõva turbulents. Pidin otsad andma, Aga siiani ei tea, äkki oli põhjus hoopis mahlas. Igaks juhuks enam lennukis tomatimahla ei joo:)

Aga mulle tundub, et see on inimeseti erinev. Ma ei talu nt samuti meresõitu. isegi Saaremaa praam on kerge lainetusega liiast.

Ingverist olen palju kuulnud, aga proovinud pole. Tuleb ära proovida.

Marca ütles ...

Ei maga lennukis ka. Muidugi ilmselt kui oleks mingi pikk öine lend a la üle Atlandi, siis ehk isegi suudaks magada. Samas kui ma käisin kunagi bussireisil Lõuna-Euroopas, kus 3 ööd oli vaja bussis veeta, siis need ööd ma pmst ei maganud, lihtsalt piinlesin seal istmel. Mul on lihtsalt nii, et kui ei saa end täitsa sirgu visata, siis ei uinu.
Lennureisid pole mind ka oksele ajanud, see-eest olen paar korda kohutavat kõrvavalu pidanud kannatama maandumisel. Aga noh, ma ei saa ka sukelduda ja iga väiksemgi mägi lööb mul kõrvad lukku.

Lendav ütles ...

Oi kui tuttav teema! Just täna juhtusin tagaistmel reisima Lõuna-Eesti laperdavatel maastikel kihutavas (täissuitsetatud) autos ja üle mitme aasta sain mao tühjaks öökida. Õnneks jõudsime ikka peatuda enne ja mina auto taha kalpsata.

On pärilik, ma arvan. Mu ema, tädid, mina ise ja mu lapsed oleme kõik ses suhtes õrnavõitu.

Uued autod on hullemad. Mu tütar keeldub konditsioneeriga autodes sõitmast, sest seal on niivõrd võõras, kuidagi tehislik õhk. Vanad autod on hõredad, sisaldavad päris õhku ja nendes on lubatud akent lahti teha. Bentsuhais, suitsuhais jms ei tule muidugi kasuks. Parim oleks konditsioneerimata värske õhu võimalus.

Laulda ega isegi rääkida mina autos ei saa (kui juba natkenegi sees keerab) - kohe läheb veel hullemaks. Muidu keskendun ühtalsele vaiksele hingamisele ja siis kannatan paremini.

Huvitav on see, et ise roolis olles võin ägedatel maastikel hullu rallit panna, midagi ei juhtu. Aga nii kui keegi teine roolis on, läheb olemine kohe imelikuks.

Kas laps hakkab öökima? Ei pruugi. Võibolla on rohkem isasse selle koha pealt. Kilekott tasub ikka kaasa võtta, see ei võta palju ruumi ega kaalu peaaegu midagi.

notsu ütles ...

Mulle on see asi vägagi tuttav, ainult et ma ei oksenda, lihtsalt tunnen, et ma suren nüüd kohe ära. Minestamisetunne tuleb, külm higi, käed värisevad, silme eest mustaks ja kogu muu lõbu. Pärast värisevad käed veel tükk aega pärast autost/bussist väljatulekut edasi.

Ja see on tugevalt lõhnadega seotud, nii kui bussi bentsuvingu sisse lööb, võib hapraks võtta. Samamoodi mõjub bussi kergelt bensuses õhustikus see, kui keegi oma suitsetatud kopsud bussi tühjaks hingab. Ja kunagi hääletades viskasin selle peale, kui juht suitsetas (viisakas hääletaja ju ei vingu selliste asjade üle), peaaegu pildi tasku. Juhi suureks ehmatuseks.

Pärast mõnd iiveldavamat sõitu ei kannata tükk aega takkajärgi ei autovingu ega suitsetamist, otsin trajektoore, mis jääks motoriseeritud liiklusest võimalikult kaugele ja käin suitsetajatest suure ringiga mööda või üritan neist pealetuult hoida. Või kui muidu ei saa, hoian hinge kinni või mähin nina salli sisse.

Lõhnad üksi sellega küll päris toime ei tule, ilmselt on süüdi teatud sagedusega vibra ja lõhnade koosmõju. Sest mõnes autos olen ju isegi suitsetajad minestamata välja kannatanud.

Laevasõitu talun see-est muretult. Ja maanteesõidukitest konkurentsitult mugavaim on suur veoauto. Vbla sellepärast, et nende toss läheb kuhugi kaugemale-kõrgemale ega tiku kabiini sisse. Aga vbla aitab ka ratta suurem kõrgus. Või mõjutab mootorivibra kabiini vähem. Kaugsõiduveoautoga võiks ma ükskõik kui kaua sõita.

Marca ütles ...

Mind haisud väga ei morjenda. Bensuhais on lihtsalt ebameeldiv, aga oksele see mind ei aja, mul ikka pigem selle liikumisega seotud. Uutel autodel just sujuv kiirendamine näiteks, mis tõmbab seest õõnsaks.

Lendav ütles ...

Kiirendamine ja kurvid nii hullud polegi, äkiline pidurdamine on õudne. Kõige hullem on see, kui piduripedaali ei tallata sujuvalt, vaid jõnksutades. See ongi vist oluline põhjus, miks bussiga linna sõites just enne bussijaama enam kuidagi olla ei kannata - linnas on foorid ja iga 100 meetri taga uus pidurdus-jõnks (jõnksud).

Metsavahiga lendamine tegi mitmeks päevaks haigeks, teiste lennukitega pole lennanud. Laevas pole viga, suure loksutamisega võib pisut kehv olla. Kiikumist väga pikalt ei kannata. Keerutamist ei kannata üldse - olen ühes koorilaagris (hää, et võõraid inimesi ümber ei olnud!) tohutu kiire ja ühesuunalise tantsukeerutamise peale lihtsalt pikali visanud ja kümne küünega põrandast kinni hoidnud, sest ma mäletasin, et põranda pealt ei saa maha kukkuda.

Marca ütles ...

Järelikult on see tasakaaluelundi ülereageerimine ka individuaalne, sest mulle ei mõju just jõnksutamine vaid selline sujuv kiirendus.
Ma käisin kunagi lolli peaga lennusimulaatoris (selline nagu nüüd Ahhaa keskuses on) ja siis oli tõesti ikka pool päeva süda paha. Aga metsavahiga seondub lugu, kuidas sõbranna vanematel tulnud geniaalne idee oma pulmareis sellel teha. Vaene pruut oli oma valges kleidis kogu sõidu aja oksendanud...

notsu ütles ...

Vahest seletab veoautode mugavust ka see, et nad ei kiirenda nii palju. Esiteks on nende kiirusepiirangud väiksema kiiruse peal kui sõiduautodel ja teiseks on pidev kiirendamine-aeglustamine sellise massiivse sõidukiga tülikam, arukas veoautojuht hoiab tempo võimalikult ühtlase.