teisipäev, aprill 14, 2015

Peorikkuja

Ma olen inimene, kes mitte kunagi oma vigadest ei õpi. Ikka loodan, et äkki kõik 250 eelnevat untsuläinud katset olid lihtsalt eksitused. Niisiis olin ikka nõus kui sõbranna mind laupäeval ööklubisse kutsus. Aga äkki seekord on lõbus?! Esinema pidi 2 Quick Start eesotsas Peeru Paelussiga. Nad ei ole mulle kunagi meeldinud, sest mu meelest puudub neil igasugune isikupära. Kvaliteetne või mitte, aga seesugune igast otsast klanitud ja täpselt väljamõõdetud "keskmise inimese" maitsele toode ei tõmba nagu millegagi. Tuleb välja aga, et "keskmine inimene" on täiesti olemas, sest klubi ukse taga lookles saba ning ka sees oli vaba ruumi minimaalselt. Kügelesime siis ühe laua taga, pidevalt nühkis mööda inimesi, kõik olid võõrad, muusika oli jube kõva, rääkida ei saanud. Vahepeal käisime baaris juua ostmas, mina jõin kaheeurost vett, sest olin eelmisel õhtul mingit pahaksläinud õlut joonud, mis mul hommikuks pea valutama ajas ning päeva ajal pudelitäie šampust grillimise kõrvale ära kaaninud. Pea valutas endiselt, kuigi olin paratsetamooli võtnud. Sõbranna kohtas paari tuttavat ja sai nendega jutu peale. Ma küll pingutasin kõrvu ja naeratasin lollakalt kaasa, aga tegelikult ei kuulnud ma poolt sõnagi, mida nad rääkisid. Pidev klappidega muusika kuulamine on mu vist poolkurdiks teinud. Rahvast valgus aina juurde. FB-s oli kirjas, et bänd tuleb lavale peale keskööd. Vaatasime kella, see oli üks läbi. Istuda ei olnud kusagil, jalad valutasid. Muusikast lasti Haddawayd ja Dr Albanit. Meie ette saabusid kekslema kaks kraanat. Enam ei näinud ka lavale. Mõtlesin, milline mõnus soe voodi mul kodus on. Kalkuleerisin, et sellest hetkest kui hr Paeluss lõpuks lavale tuleb, läheb veel vähemalt tund, enne kui ta sealt lahkub. Kuidas me siit välja saame, kui siin nii palju rahvast on? Ma saan heal juhul kella neljaks koju. Ja pean enne üheksat ärkama. Kui ma praegu kohe jalga laseks, saaks ma pea kolm tundi kauem magada! Oma armsa kalli L-i kõrval, mitte nügituna sajast võõrast inimesest. Ainuke jama oli selles, et mu riided olid sõbrannaga sama nagi küljes, sest riidehoius teati aegsasti ruumi kokku hoida. Võtsin end kokku ja ütlesin ausalt, et ma nüüd läheks koju, sest ma ei viitsi seda Paelussi siin oodata ja üldse pole nad mulle mitte kunagi meeldinud. Ilmselt kui sõbranna neid kahte tuttavat leidnud poleks, oleks ma end edasi "meeldivat seltskonda" pakkuma sundinud. Õnneks läks riidehoius libedalt, sain oma mantli ja põrutasin minema. Kell oli pool kaks, laval ei olnud ikka veel mitte kedagi ja klubi ukse taga lookles endiselt järjekord. Taksosse istudes tundsin end esimest korda õhtu jooksul hästi.
Mulle meeldisid ööklubid siis, kui ma seal käia ei saanud. Käisin noortediskodel Atlantises ja mõtlesin, et oi kui saaks õhtusele peole edasi jääda! Siis esinesid laval bändid, mis mulle toona päriselt ka meeldisid. Nii kui ma ööklubides käia võisin, kaotasid need igasuguse võlu. Kunagi, vist nii kahekümnesena, ütlesin sõbrannale, et mõtle kui õudne kui oled mingi 26 ja käid ikka veel ööklubides jõlkumas! Aga inimesed käivad. Kui mina poleks L.-i kohanud, siis käiksin äkki ka, sest ma ei oleks julgenud üksi Genklubisse või Rokiklubisse minna. Mu ööklubi-sõbranna ei julge isegi koos minuga. Seal pidavat imelik rahvas käima. Mina avastasin, et mulle meeldib see "imelik rahvas" palju rohkem kui ööklubide "keskmised inimesed". Ja mulle meeldib muusika, mida nendes teistsugustes klubides mängitakse. Ma ei saa aru, kuidas mul küll on õnnestunud veeta pool elu seltskonnas, kuhu ma tegelikult ei sobi, käia üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei paku, kanda riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi, õppida seda, mis mind tegelikult ei huvita. Kas see oli mingisugune üksiku lapse suur soov kuhugi kuuluda? Liigsest hoolitsusest tingitud otsustusvõimetus? Ma ei ole mitte kunagi omaette elanud - kas see on tuhmistanud minu taju sellest, mida ma ise tegelikult tahan? Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja mitte elada kellegi teise unelmate elu? Või oleks normaalne nautida igat olukorda, mida elu sulle pakub ning mitte vinguda, et "see pole minu maitse"?

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Seda, Sinu kulgemist tõekspidamistes, võiks nimetada vist isiksuse arenguks.

Marca ütles ...

Äkki tõesti? Sel juhul peaks küll käsi plaksutama ja ennast kuidagi premeerima ju :)