neljapäev, aprill 09, 2015

Meestekatest ja naistekatest

Manjana kirjutas meeste- ja naistefilmidest. Ma olen tema jutuga kõik nõus (see osa, kuidas "naiste asjad" muutuvad automaatselt "nõmedateks"), välja arvatud need kaks konkreetset filmi, mille ta välja tõi. Ja pärast kommentaarides Videviku ka. Videvikku ma olen näinud, seega võin täiega targutada siin :P Et siis Kiired ja vihased on mu meelest isegi meeste arvates halb film ning Varjundite romantika pole mingi kena naiselik armastusehõllandus vaid pigem just patriarhaalsete ühiskonnanormide kinnistamine. Hetk peale seda, kui olin mõelnud, kuidas ma ei tea ühtki inimest, kes tahaks Kiireid ja vihaseid näha, astus uksest sisse sõbranna, kes ütles, et tema tahaks kangesti minna kinno Kiireid ja vihaseid vaatama minna, sest....paramparaaa - naised ja nende romantikaihalus - filmis mängivat suisa kaks nunnut meest - Vin Diesel ja mingi teine kiilakas veel. Ehk siis täiesti naiselikud põhjused testosteroonist tilkuva filmi vaatamiseks. Ma ei saa ikka üle ja ümber sellest kirjandusõpetaja sajatusest, et ma ei oskavat armastada ja mõtlen, et kuigi Videvik oli minu jaoks üsna romantikavaba teos, siis on põhjuseks ikka see, et minu jaoks on romantika lihtsalt veidi teistsugune, mitte universaalne ja kõigile ühtmoodi kohaldatav. No näiteks Buffy the Vampire Slayer oli totaalselt romantiline lugu. Kah vampiiridest ja puha. "Hea põhjatuule vastu" oli täiega romantiline. Samas sattusin lugema mulle muidu nii meeldinud kirjaniku Eia Uusi uusimat "Aasta Prantsusmaal" ja see jäi mul suisa pooleli, sest lõpp läks nii imalaks kätte, et ma lihtsalt ei suutnud seda lugeda. Ma kahtlustan, et mul lihtsalt puudub see Cartlandi-geen, aga ma ei ole nõus, et mul puudub romantikatunnetus.
Siis lugesin õhtul veel üht raamatut, kus märgiti ära see, kuidas vanasti oli kirjandus meeste pärusmaa ning lugev naine oli pigem midagi ohtlikku, aga tänapäeval loevad ilukirjandust peamiselt just naised. Lugev mees on haruldus. Kui mees loeb, siis ajaloost, ulmest või populaarteadusest, aga mitte suhetest. Naljakas, et mõni mees võttis kunagi kätte ja kirjutas Anna Karenina tunnetest, aga otsi sa tänapäeval meest, kes seda vabatahtlikult lugeda sooviks. Isegi praegu kirjutavad mehed ilukirjandust, aga peamiselt naistele. Filmiblogisid peavad mehed, lugemispäevikuid naised. Eks loomulikult ole erandeid ja peamiselt on asi maitses, aga mingeid üldisi suundumusi võib ju näha. Minu isa vaatas algul vene sõjafilme ja hiljem Hollywoodi actioneid, eks ma kasvasin ka neid vaadates üles. Naiste jaoks olidki vist ainult Helisev muusika ja Tuulest viidud. Alles hilisemas elus avastasin, et muud sorti filme on ka olemas. Eks oleneb ju sellest ka, mis eesmärgil sa filmi vaatad. Mulle meeldib kui film paneb mõtlema või näitab mingit asja teise nurga alt. Mu ema imestas alati, et miks  tehakse komöödiaid - kes neid ometi vaadata tahaks? Suurem osa inimesi ju tegelikult tahaks. Mehed vist tahavad rohkem meelelahutust. Meeste elu on niigi raske, sest nad peavad oma suhete jaoks mitte mõeldud ajudega suhete keskel laveerima, kes seda ikka veel filmist juurde vaadata tahaks?
Tavaline on see, et inimesed armastavad teiste valikute aktsepteerimise asemel neid pigem maha teha. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Miks on aga "naiste asjaga" tegelev mees naeruväärne, "meeste asjaga" tegelev naine mitte? Kuduv mees vs autot remontiv naine. Cartlandi lugev mees vs sõjaajaloost huvitatud naine. Varjundeid vaatav mees vs Kiireid ja vihaseid nautiv naine. Naine laevas, laev põhjas. Kas kirjanduse populaarsuse allakäik meeste hulgas algas siis, kui sellele naised ligi lasti?

1 kommentaar:

Manjana ütles ...

Ohh, see lõppjäreldus on Sul päris hea! Kusjuures - Lugemine on naiselik - kõlab minu jaoks komplimendina. Aga mulle meeldivad naiselikud mehed ka :)