teisipäev, aprill 28, 2015

15 meest rabas, koerast rääkimata

Tegelikult olid muidugi pooled naised, aga nagu ikka, ei sobi see lausesse. Koer muidugi oli. Ilmaga vedas väga. Enamikul olid jalas kummikud, paaril sõjaväesaapad. Tegelikult oleks ka botastega hakkama saanud, aga metsa vahel olid mõned kohad ikka üsna porised. Mõni inimene sättis kummikute alla veel villased sokid, aga mina oleks küll niimoodi hulluks läinud, mul oli tavaline puuvillane sokk ja kautšuk kohe selle peal ning polnud mingit häda. Kuna reeglid nägid ette, et telefone kaasa ei võeta, siis pole mul ka ühtki pilti ette näidata. Mõni vapram oli küll fotoka kaasa võtnud, aga ma poleks viitsinud tassida. Lõppkokkuvõttes nentisime, et järgmine kord olgu ka fotokad keelatud, sest kes jõuab neid looduseimetlejaid järele oodata. Kuna seltskond oli suur, siis mingil hetkel peale laudtee lõppu avastasime kuuekesi, et ülejäänud üheksa on kuhugi kadunud. Ees oli risttee ja valik, kas pikem maa või lühem. Suurem osa seltskonnast oli pikema maa kõrgpunktiks oleva järve ääres käinud, seega valisime lühema. Kuidas aga seda ülejäänud üheksale selgeks teha? Pikema arutluse käigus otsustasime valmistada puuokstest taiese, sisuks nool ja matkajuhi nimi. Tänasime õnne neljatähelise nime üle, Vambola või Õnnelemb´i valmistamine oleks tunduvalt kauem aega võtnud. Ise olime jube uhked oma kätetöö üle, tegime pilti ja puha. Hiljem tuli muidugi välja, et see pilt jäigi ainsaks tõendiks meie taisesest, sest ükski teisest seltskonnast meie maamärki märganud ei olnud. Vähemalt otsustasid nad sama marsruudi kasuks, mis meiegi. Selle erinevusega, et meie pidasime oma tagasihoidliku pikniku ära lõpp-punkti kohale jõudes, aga mahajäänud otsustasid veel enne teekonna lõppu keha kinnitada ja aega veeta. Ootasime parklas tunnikese ja lasime jalga, lohutuseks see, et kui nad ka meie peale nüüd solvunud on, siis õhtuks planeeritud peo jooksul jõuame end taas sõpradeks juua. Kogumarsruut tuli ainult kuskil veidi üle 7 kilomeetri ja tegelikult saime kuue tunni asemel kolmega hakkama (sinna sisse arvestatud ka piknikud). Aga rabas oli ikka jube ilus. Eksootiline oli see, et kui laudteel eespool ja tagapool käiv inimene jäid umbes paarikümne meetri kaugusele, võis juba kuulda täielikku vaikust.
Enne rabasse minekut käisime ka Emumäe vaatetornis. Ülesminek maksab ühe euro, aga vaadet täitsa on.
Õhtul sai ära proovitud üks uus kokteil, mis kõlab halvemini kui maitseb: Hot Bull, valmistatakse shoti klaasi (viinapitsi) - pool pitsi viina, pool Red Bulli ja peale sirtsutamiseks Tabasco kaste. Väga hea jook! Vähemalt neile, kellele meeldivad vürtsikad maitsed. Teoreetiliselt paneb vürts seedimise tööle ja seetõttu ei jää sellest kokteilist ka nii kiiresti purju.
Mõned tugevamad tegid õhtu hakul ka oma selle aasta esimese väliujumise ära. Oli tore päev.
Järgmisel päeval tundsin kergelt oma säärelihaseid.

4 kommentaari:

Lendav ütles ...

Nii et mülkas sumpamist polnud, oli hoopis laudtee suuremalt osalt?

Rabas ON ilus. Ja vaikus, mida mujal ei taju.

Marca ütles ...

Meie marsruudil oli jah umbes pool laudtee, muidu sel pikemal matkarajal, mida me aastaid tagasi läbisime oli ikka korralikke mülkaid ka.
Selle vaikuse nautimiseks oleks kohati tahtnud jah väiksema seltskonnaga või suisa üksi ringi liikuda.

Kaur Virunurm ütles ...

Kas meeldis ja kas lähed teinekord veel?

Mingi fotok tasub ikka ühes võtta, et kasvõi paar pilti teha. Vanaduspõlves hea sirvida :)

Marca ütles ...

Meeldis ja läheks küll :)