teisipäev, aprill 21, 2015

Arrrrmastuse vägi

Lugesin nädalavahetusel kahte raamatut - Julian Barnes´i "Kui on lõpp" ja Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Mõlemad räägivad sarnastel teemadel, mälust ja vastutusest, mõlemad on väga head raamatud, aga mõlemal on ka sarnased vead. Mulle meeldib raamatute juures üldiselt nende nö meeleolu ning mõtted, mida nad tekitavad, süžee nii oluline ei ole. Neid raamatuid ma peangi heaks just kahe esimese kategooria osas, süžee mind veidi häiris. Lisaks ei meeldi mulle, kui ma asjadest lõpuks üheselt aru ei saa. Mõlemas raamatus jäetakse tahtlikult mõned asjad lahti seletamata. Õnneks on olemas Goodreads, kus inimesed siis lahkavad, kuidas nemad asjadest aru said, aga erinevaid arvamusi kõrvutades tuleb enamasti välja, et õigus võib olla igaühel arvajaist. Hädasti oleks vaja kirjanikku ennast, kes ütleks, kuidas tema meelest asjad tegelikult olema pidid. Minu jaoks "kahjuks" teevad kirjanikud selliseid uduseid lahendusi enamasti tahtlikult. Lapsena kunstinäitustel käies tahtsin ka alati teada, et mida kunstnik selle või teise asjaga öelda on tahtnud, ega suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et kunst on tõlgendamise küsimus. Miks ei võiks olla ühte ja ainust tõde?
Süžee juurde minnes räägivad mõlemad raamatud ühe mehe loo, kes kunagi noorena on armastuses vale sammu teinud ja hiljem oma elus selle eest maksma peab. Barnes´il saadab mahajäetud noormees neiule tigeda kirja, milles vihaga öeldud sõnad hiljem ettekuulutuseks osutuvad. Mees ise on need sõnad muidugi ammu unustanud ja mäletab pigem tüdrukut ebameeldivana ning enda tegusid üldse mitte. Täiesti tavaline mälu selektiivsus. Isegi paari aasta taguseid blogisissekandeid lugedes võivad paljud asjad üllatusena tulla, saati siis veel paarikümne aasta tagused asjad. Kui välja arvata mitmeti mõistetav lõpplahendus, on raamat ülihästi kirjutatud, niimoodi, et iga kuskil öeldud lause omab hiljem tagantjärele tähendust. Raamat oleks kirjutatud justkui suletud ringina, kus kõik asjad millegi teise jaoks olulised on. Minu meelest super saavutus võrreldes raamatutega, kust võiks vabalt pooled leheküljed välja jätta ja loo suhtes ei muutuks midagi. Murakami loos kaotab teismeline poiss oma "elu armastuse" silmist ja kohtub temaga uuesti keskealisena ning on nüüd nõus kogu oma elu üle parda heitma, peaasi, et naisega koos olla saaks. Paraku enam hästi ei saa. Samuti jäävad paljud asjad kirjaniku poolt lahti seletamata ning tuleb ise juurde mõelda. Murakami lugu võrreldakse raamatu kaanel 19. sajandi romantilise kirjandusega, mu meelest see väga vale polegi, sest see, mis mind mõlema raamatu puhul imestama pani, oli nende lugude ebausutavus. No kes elab oma noorpõlve armastust niimoodi läbi, et see kogu tema elu mõjutab? Ma ei mõtle siin lihtsalt mõjutust vaid ikka sellist korralikku elu ära rikkumist fakti poolt, et su ülikooliaegne kallim sind su enda sugulasega pettis. No ja siis? Ikka juhtub ju. Keegi ei saa loota, et tema elus pettumust ette ei tule. Murakamil aga hävitab selline petmine kogu ühe naise elu. No Murakamil üritavad inimesed üldse keskmisest tihedamini enesetappu teha, aga ikkagi. Ka Barnes toob välja fakti, et teismeline poiss, kes vihastas oma girlfriendi peale, kes talle kätte ei andnud, aga hiljem ta parima sõbraga ühte heitis, hävitas oma sarkastilise kirjaga justkui teiste elu. Võrdluseks tuuakse küll Gavrilo Principi "vastutus" I maailmasõja puhkemise eest, aga ikkagi. Paljud Goodreadsi lugejad leidsid tõsimeeli, et Barnes´i peategelane oli üks igavene lurjus. No ma ei tea. Mu meelest juhtub selliseid asju pidevalt ja kui me tõesti arvaksime, et iga poetatud sõna võib kellegi elu õnne hävitada, mis siis üldse saaks? Mul on paks nahk, mulle meenub ikka see neiu Tuuli Roosma vestlussaatest, kes tõsimeeli väitis, et peale lahkuminekut nuttis ta igal õhtul aasta aega. No nii ei saa ju eladagi! Ja see Murakami "üks ja ainus hingesugulane ning rohkem seda elus ette ei tule" on ka mulle müsteerium. Võib-olla ma polegi oma hingesugulast kohanud siis, aga mulle tundub, et hingesugulase materjali on vähemalt pooltes inimestes. Kas see on ainult kirjandus või tõepoolest tulebki sellist asja elus ette? Ma mäletan küll mingeid seikasid oma esimestest "armastustest", aga no mitte stiilis "mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas ja ja ta oma vasaku käe põlvele asetas ning paremaga kukalt sügas". Kas see on mingi meestele omane värk, et nad naisi nii detailselt mäletavad? Või on ikkagi sellel kirjandusõpetajal õigus ja ma olengi tundlemises üks tuim tükk?

11 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Kurat, mind on küll mu esimene armastus päris palju mõjutanud :D Ja mul on meeles palju pisidetaile, hetki, sõnu. Väga palju. Kuigi mul on kohati lausa masendavalt kehv mälu.

Me suhtlesime aastaid vahelduva eduga sõpradena ja muude moodustistena edasi ja ma olen küll mingite asjade tõttu talle näiteks 5 aastat hiljem sisse sõitnud, et the fuck was that about ja miks sa nii tegid, sa rikkusid mu elu ära. Rikkus ka teatud perioodiks. Muidugi on see nüüd minevik ja olen eluga edasi liikunud, aga ei ole maamunal ühtegi teist inimest, kes mind rohkem mõjutanud oleks kui minu esimene armastus.

Morgie ütles ...

Küsimus pole selles, kes on siin tuim tükk ja kes liiga tundlik vaid selles hoopis, et mitte iial ei maksa teist inimest, teise inimese tundeid, hinnata läbi omaenda kogemuse ja ainult omaenda standardist lähtudes, kõige vähem aga tasub teise inimese kogemuse kohta öelda: "Seda pole olemas, seda ei saa olemas olla, sest minu elus küll asjad nii ei käi."

Marca ütles ...

Mariliis: mul olid need esimesed suhted üsna draamavabad ja mingit suurt hingelist lähedust ma vist ka ei tundnud nende inimestega. Mind on enda meelest kõige rohkem mõjutanud ema.
Morgie: ma jälle arvan, et muudmoodi kui läbi enda kogemuse ja standardi ei olegi võimalik teisi hinnata, paratamatult siis. Eks sellest kõik konfliktid ja haigetsaamised tulevad ka.

notsu ütles ...

nojah, aga eks inimesel tekib ajapikku ka see kogemus, et teisi oma standardite järgi hinnates läks n+1 korral täitsa puusse. eks ka see kogemus on üks asi, millele sestsaadik toetuda ja panna oma hinnangutele peale reservatsioon "kui ma nüüd just jälle puusse ei pane.."

Morgie ütles ...

Hüva noh, minu kogemuse põhjal on võimalik purunenud suhet neli aastat nii rängalt leinata, et see elu tõesti ära rikub - depressioon, lootusetus, motivatsioonikadu, pidevad nutuhood - aga asja mõistusega võttes ei leia ma kummastki otsast, et ma inimest, kes lahkumineku ruttu selja taha jätab, tuimaks tükiks peaksin pidama. Lihtne loogika juba ütleb, et inimesed on erinevad, suhted on erinevad ja KÕIK on võimalik, ka see, mida minu elus ei esine.

Morgie ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Marca ütles ...

Ilmselt oleneb kõik lahkumineku asjaoludest ka. Barnes aga mängib võimalusega, et inimene justkui vastutab hiljem selle eest, mida ta teistele teinud on. Mu meelest on seda ikka väga raske ette näha, kuidas miski kellelegi mõjub, tore ju oleks kui kunagi miskit vihahoos ei öeldaks, aga no ikka juhtub. Ses osas mind hämmastas, et nii paljud pidasid raamatutegelast, kes enda maha jätnud tüdrukule õela kirja kirjutab, tõeliseks lurjuseks.

Morgie ütles ...

Mul on mingi needus peal, kõik sinu blogisse postitatud kommentaarid ronivad üles topelt. Palun väga vabandust.

Morgie ütles ...

Üldiselt inimene siiski vastutabki selle eest mis ta teisele teinud on, kui ta teeb seda teadlikult ja piire ületades. Loomulikult on interaktsioonid alati kahepoolsed, kui tagasiside ei ole "süüdlasele" mõistetav, siis vastutab ikka "solvatu" ka, ja mitte ainult - mõnikord taipab solvatu solvuda alles kolmanda osapoole mahitusel.

Aga mil puhul inimene kindlalt ja ilma agadeta vastutama peaks, on:
1. valetamine
2. hämamine
3. otsene vägivald

Morgie ütles ...

Nu ja jällegi, see, kui rängalt aus ja lihtne mahajätmine mahajäetule mõjub või ei mõju, on üks asi ja see, kas ja kes on seetõttu lurjus või ei ole, on teine asi.
Täiesti vabalt võib lurjuse rollis olev inimene (pettis kaaslast, jäeti maha) kannatada meeletuid hingepiinu, süütunnet näiteks. Kõik on võimalik.

Marca ütles ...

Vahepeal millegipärast tulid need kommentaarid topelt jah. Ühe teise kommenteerijaga oli kunagi sama kamm, aga paistab, et praeguseks on asi korras.
Muidu nõus su kirjutatuga :) See kolmanda osapoole kaasaaitamisel solvumine on muidu eriti põnev teema, sellepärast ma sageli kahtlen, kas mingit asja kellelegi üldse rääkida või mitte. Muidu tekivad ehk veel süümekad stiilis "kuidas ma ometi sellist käitumist talun", kuigi ma tegelikult tean (või üritan end veenda), et asi on kontekstis. Ega ma ise ka kipu teistele nõu andma stiilis "jäta see siga kohe maha!" kui tegemist pole just otsese vägivallaga.