Juhtumisi

Kui inimene osutub sõeluuringusse valituks, siis tuleks ikka minna. Lisaks südamerahule saab ju ka visiiditasu kokku hoida. (Ja muuseas, infoks, mina seda ei teadnud, aga kui sa kuulud aastakäigu põhjal valimisse, kuid kutset ei saanud, võid ikkagi minna ja saad tasuta. Seda, kas kuulud, saad Haigekassa lehelt vaadata).

Kabinetis koperdan endale omase kohmakusega vastu mingit metallist agregaati ning õnnestub jalg päris valusalt ära lüüa. Hõõrun ohates viga saanud kohta, kui äkki protseduuritegija küsib: "Olete jäär jah?"

"Mhh? Ei?"

"Aa, no üldiselt kipuvad jäärad ennast igale poole ära lööma."

"Aaa...ei, ei ole jäär, kohmakas olen lihtsalt. Ja lõvi."

Lõvide kohta kahjuks midagi iseloomustavat ei mainitud. Kaasaegne meditsiin esoteerikaga käsikäes :)

Ootuspäraselt selgus registratuuris ka see, et neil on minu aadressina kirjas ikka nelja aasta tagune elukoht. "Aga sissekirjutus on ikka seal, jah?" küsiti veel lisaks (kas neile tõesti tundus, et ma äsja kolisin emme-issi juurest eraldi elama?). No ma ei tea. Ma olen vahetanud aadressi rahvastikuregistris, haigekassa andmebaasis, iga oma lapse puhul arsti juures käies eraldi....Uuringukutse tuli mulle õigele aadressile. Kui palju neid omavahel mitteühtivaid andmekogusid meil siin e-riigis kasutusel on? 

********************************************************************************

Aga muidu on täitsa huvitav ebaharilikul ajal mööda linna ukerdada. Näiteks sain veel teada, et Tartu Ekspressi legendaarne kolumnist, naiste-, napsu- ja naljamees Uuno Kivilinnast on täiesti reaalselt eksisteeriv kuju, mitte mingi toimetuse ühislooming, tuli teine mulle bussi uksel vastu. Bussis sõitsin jänest. Seda uut magnetkaarti mul pole ja bussijuhi käest ei julgenud ka midagi küsima minna, sest täpset raha ei olnud. Ega ma ei plaaninud niimoodi, mõtlesin jalutada, aga buss, kurivaim, peatus täpselt nina ees, nii kui polikliiniku uksest välja sain. Huvitav, mida ma teinud oleks, kui kontroll oleks peale tulnud? Ära jooksnud, nagu ma see ainus kord, kui vahele jäin, tegin? Aga no tookord olin ma umbes kümme aastat või rohkemgi noorem ka. Kas nad oleksid mind taga ajama hakanud?

See seaduserikkumine oma iga mitte arvestades on mul vist vanavanaemast. Mäletan, kuidas ta mind lapsena kättpidi üle Riia tänava vedas, ronisime metallist teepiirde vahelt läbi...Oleks ema seda teadnud. Teine kord tuli vanavanaema adrenaliinist värisedes surnuaialt koju, rong oli jälle ees olnud (toona rongid vahel lihtsalt seisid keset raudteed ja ootasid oma liikumiskorda), aga tema ei viitsinud oodata. Mõelnud siis, et iga juba selline, et üle vaguni enam hästi ei roni (ilmselt üle selle vagunite ühenduskoha ikka), aga alt võiks siiski proovida..."Nii kui läbi sain, hakkas rong liikuma!" pahvatas vanavanaema, endal lõbus tuluke silmis.