neljapäev, november 17, 2016

Paha naine!

Tänane "peksa pead vastu klaviatuuri"-tunne tekkis peale selle artikli lugemist. Feministeeriumi FB lehel on kommenteerijad teisigi "lõbusaid" seiku sel teemal välja toonud.

Mul läks hästi, sest perekoolist hoidsin ma eemale ning minuga tegelenud arstid-ämmaemandad olid normaalsed inimesed. Või noh, pigem vedas neil, sest kui keegi oleks mulle midagi niisugust öelnud, ma suud kinni hoidnud ei oleks. Või...ega ma ei teagi, vabalt suudavad igasuguste uskumatute avaldustega väljatulijad mind niimoodi šokeerida, et ma ei saa sõnagi suust või keeldub aju omaks võtmast seda, mida just öeldi. Lisame siia veel enda sõltuvuse ütlejatepoolsest abist ning teadmise, et ega midagi muud sellest paremaks ei lähe kui et too teine ohkab hiljem, kuidas talle jälle "mingi hull feminist" ette sattus.

Miks mulle aga tundub, et just selles valdkonnas (sünnitusabi) on hoiakud eriti visad muutuma ja stereotüübid taanduma? No ilmselt on tegemist sellega, et see on nö "põline naiste ala" ning oma territooriumi kaitstakse kiivalt, eriti praegustel, keerulistel aegadel. Samuti kindlasti on siin oma osa "rollivõimul" - vene ajal sünnitaja sünnitas ega seganud personali. Teiste probleemid on niigi vastikud vaadata, palju parem on selline "tubli sünnitaja", kes on vait, ei nõua midagi ja teeb nagu kästakse. Just sellised eeldused haiglapersonali suhtes sillutavad teed üha rohkematele kodussünnitustele, mis aga alati kõige targem valik ei ole. Samas see valu teema - kodusünnitust püütakse millegipärast samuti valuvaigistivabana ette kujutada. Kahjuks pole ma siiani kuulnud ühestki naisest, kel oleks olnud valutu sünnitus - jah, räägitakse, et valu ununeb, aga et seda üldse poleks? Miks peab propageerima seisukohta, et valu on hea? Ühegi teise valu puhul seda ju ei tehta? Miks peab sünnitus olema kannatus? Sest Eva andis Adamale paradiisis õuna? Ma tean päris palju naisi, kes on uhked enda üle, sest ei teinud sünnitusel ühtki piiksu  - "pärast arstid ütlesid mu mehele, et teie naine oli nii tubli!" Ikka see "tubli tüdruku" kompleks? Teate ju neid lugusid, kuidas vene naised pidada sünnitusel röökima, aga vot eestlane, tubli tööloom, kannatab vaikides. Nüüd te kindlasti arvate, et küllap ma ise seal metsalisena kisendasin...Ei kisendanud kusjuures, ma olin omadega nii läbi, et mida see kisa aitama oleks pidanud, vaikselt andsin teada, et tehke ometi midagi, ma ilmselgelt suren siia. Sõbranna olevat küll kisanud ja oma meest koledate sõnadega kostitanud - näed nüüd, igavene siga, mida sa minuga teinud oled! Sai ka sünnitatud ja on seda veelgi teinud ning keegi ei pahandanud. Juhtub, igaühel oma moodi, ei pea vapper olema, sest no mille nimel? Peaasi on endast hea mulje jätta...

Mu meelest on valu hinnates üldse võimatu mingeid hinnanguid anda, sest me ju ei tea teise inimese valust mitte midagi. Mina olen näiteks kuulnud, kuidas sünnitusvalu puhul räägitakse mingist koledast seljavalust. Mina ei tundnud seljas midagi. Üks sünnitab poole tunniga, teine pooleteise päevaga - inimeste valusid ei saa võrrelda. Mis tublidust me siin hindame? Alles mõni aeg tagasi suri enamik naisi sünnitusel (st varem või hiljem see nad tappis olles peamine surmapõhjus), kuidas me seda tublidust hindame seal? Mõni suri kümnendat endast välja pressides, teine kohe esimesel korral - kumb nüüd tublim oli?

Ma justkui eeldaks, et personal on olemas minu abistamiseks, mitte selleks, et mulle moraali lugeda. "...kodus on nii tore naine, aga sünnitusmajas hakkab võõraste ees iseloomu näitama“ - kui see lause on nüüd tõesti tsitaat selle "toreda koolitaja" suust, siis oi, ma tahaks talle oma iseloomu näidata!! Olen jah manipuleeritav, aga sellised inimesed on need, kes mul kõige kiiremini harja punaseks ajavad. 

(Oh ma tean, kujutan ette, et töö, mida sünnitusabis tehakse on roppraske, inimesi on igasuguseid, sünnitajaid on kordi hullemaid kui seal artiklis kirjeldatu ning enamik arste-ämmaemandaid on toredad, aga ikkagi, see suhtumine...kui ma kusagil sellist "täditsemist" näen-kuulen, ma kohe ei suuda reageerimata jätta).

Mitu korda on mulle selliste tüüpide poolt öeldud: "Mis naine te siis selline olete!" Vot olen ikka naine, teie kiusuks, ikka olen! :)

7 kommentaari:

Lendav ütles ...

Päris jube. Õnneks ei sattunud ma kuhugi perekooli (lapsed sündisid 17-18 aastat tagasi), selle asemel jagas õpetussõnu mu ema. Et las mees teeb ka kõike, kasib tite tagumikku ja keedab putru ning peseb nõusid. No ja oli see mees mis ta oli, aga imikute kõrval ta mind hätta ei jätnud (olgu pealegi, et hiljem olid asjalood teistmoodi).

Manjana ütles ...

mu mälu järgi oli 18 aastat tagasi perekool olemas küll, aga normaalne koht, kus päriselt sai nõuandeid.

ikka võib manipuleeritav olla, peaasi, et mõni manipuleerija kohe käeulatuses poleks ja manipuleerima ei hakkaks. hari punane on vahetevahel täitsa vahva olla ju, ikkagi inimene.

mu sünnitusarst väitis, et ma olevat koledamaid hääli teinud kui venelased. ma sptesiaalselt küsisin üle :D

Kati ütles ...

Mittesünnitajana olen ma ilmselgelt teoorias tugev, ent praktikas nõrk, ent silma on siiski jäänud, et kohati võetakse meil endiselt sünnitamist kui liinitööd - tuled valudega sisse, sünnitad, sind kasitakse puhtaks ja lähed koju. Haiglapersonalile on see kõige lihtsam viis, sest neil on ju iga päev uued lapsed, uued sünnitajad - aga värsketele vanematele või veel sünnitajate suhtes pole see sugugi aus, sest neile on sündmus ikkagi erakordne, isegi kui tulekul on teine või kolmas laps. Aga tundub, et haiglal on nii lihtsam kui kõik käituvad ühtemoodi - vaikselt, omaette - ei taha olla labane, aga nn karja on lihtsam hallata. Üks kaks nädalat tagasi ilmus selle kohta artikleid ka, sest Stig Rästa kritiseeris üsna tugevalt ITKs sünnitamist just samade probleemide tõttu.

Teine asi on muidugi see valu teema - osad naised tunnevad kohe rõõmu, kui teistel sünnitamistel valus on, ma ei tea, kas see tõestab kuidagi naiseks olemist vms et kindlasti jube valus peab olema. Ning vastupidi ka - kui ei olnud valus, siis öeldakse, et järgmine kord kindlasti on. Vägisi jääb mulje, et ühest küljest tahetakse, et Eesti naine oleks nagu ürgnaine või nagu Tammsaare - tuleb põllult toanurka, sünnitab nii muuseas ära ja siis teeb veel maja ja lapseka korda (seda kõike loomulikult valudes), aga teisest küljest kui sa seda kõike teha ei suuda, siis oled sa nõrk ja mannetu.

Nell ütles ...

See, et "õige eit" sünnitab ikka valuvaigistivabalt ja keisriga lapse saanu sünnitusest rääkida ei tohi kuna tema "ei ole sünnitanud" on nutma ajav. Eriti kuna pidevalt rõhutakse patsiandikesksust meditsiinis...
Hambaarst laseb ju valida kas puurib süstiga või ilma...
Pealegi on rasedused, sünnitused ja sellega kaasnev vali nii individuaalsed. Mina ei tea midagi ei seljavalust, pea lõikumise valust ega valusatest pressidest. Sain küll tubli maanaise kombel ilma valuvaigistiteta sünnitatud aga ilmselt seetõttu, et minu keha jaoks oli kogu protsessis valusat aega nii paarkümment minutit, siis hakkasid pressid ja need valusad ei olnud. Kui oleks tulnud pikemalt valutada siis küllap oleks rohtu palunud. Päris kole oleks olnud niigi hellas olekus oigamise asemel kuss olla, et ikka tubli tüdruku muljet hoida.

TasakaaluKunstnik ütles ...

See, et mingi hea/õilsa/vajaliku eesmärgi nimel tuleb valu kanatada, see on ju OK. Samas, kuidas pidada seda normaalseks ja mitte leevendada, kui võimalus on, sellest ma aru ei sa. See, et midagi on aastasadu tehtud, see pole veel õigustus, et peabki kogu jama hambaid ristis ära tegema ja see on siis nn Tubli olemine. Peab ikka ajuehitus olema. Lisaks veel see osa, et siis oled Tubli. Kas masohistid on Tublid? vaevalt valu talumine see tubliduse kriteerium on.

Kui inimkond juba korra ratta ja tule leituas, see ei tähenda, et me siiani nn mammuteid jahime ja toorest liha sööme ning tõdeme, et oleme tublid. mis sellest, et naaberkoopas keegi kärude ja relvadega saagi koju toovad ning siis seda endale mõnusas ja soojas elamises hulga maitsvamalt tarbivad.

Jabur on see, kui selliseid ajuvabadusu tubliduse egiidi all tunnustatakse. öökima ajab selline mõtlemine.



Hen Zen ütles ...

Feministid on tänapäeva seakasvatajad.

Sigadel ei ole sugu, mina olen feminist :D
(olgu siinkohal kohe täpsustatud see müüt:)

Soorollide rutiin ei ruuli ainult sigalates
(sünnitusmajades) vaid kõigis meie ettevõtetes.
Külasta ükskõik millist riigiettevõtet - ja oled venemaal,
koos kõigi nende kirjeldatud protseduuride ja eeskirjadega.

Mina, arusaadavalt, ei ole sünnitanud, aga osaline.
Ma justkui oleks seda juttu juba 36 aastat tagasi kuulnud.
Mu naine sünnitas ka nii, et perse kuni kõrvuni oli õmmeldud.

Aastakümneid hiljem veel ütles ikka, et ära nii kõvasti pane,
mul pole veel kõik niidid väljas. See (sünnitus) oli probleem
terveks eluks. Tegemist on tavalise terve naisega, puus jms.Ok.

Ehk, mis siis selle ajaga (30 või 3000 aastat) muutunud on?

Emmeliina ütles ...


Kõik areneb...
Väike tagasipõige: pea 40 aastat tagasi rajoonihaiglas esimest last sünnitades olid märksõnadeks hirm ja valu. Need nõuka aegsed medtöötajad, eriti sanitarid, olid ikka jubedad sadistid.
Hiljem, kolmanda ja neljandaga sattusin meesarsti (dr. Ivo Saarma)öövalve aega. Ma polnd miski prominent :)aga kohtlemine oli kuninglik. Mõlemad sünnitused 1987, 1989 olid rasked, sest poisid sündisid pepu ees. Arvan, et ka nõuka ajal olid siiski mingid valuvaigistid või leevendajad?