Mõni aasta tagasi oli Tartus suur probleem lasteaiakohtadega, neid lihtsalt ei jagunud. Mõned ettevõtlikud inimesed olid küll asutanud hulga lastehoide, kuid nende kuumaks jäi hoolimata linna toetusest siiski märkimisväärselt suuremaks munitsipaallasteaedade omast. Enam pikki lasteaiajärjekordi pole, sest leidus keegi, kes oskas suurepäraselt kastist väljapoole mõelda. Kui meil ei ole võimalik tekitada juurde pakkumist, äkki saaks kuidagi vähendada nõudlust? Niisiis võeti vastu otsus kohatasud võrdsustada. Ei, mitte nii, et erahoidudele toetust juurde ja seeläbi hinnad odavamaks, vaid hoopis teistpidi - munitsipaallasteaedade tasu tõusis samale pulgale erahoidude omaga. Päris paljud vanemad kalkuleerisid ning leidsid, et odavam on lapsega kodus istuda, sest kohatasu sööb palga niikuinii ära. Lasteaiajärjekordade probleem lahendatud nagu niuhti! Öelge veel, et linnavalitsus rahva muret arvesse ei võta!
Nüüd on sama innovatiivne tüüp vist uut valitsust nõustama sattunud, sest välja on käidud ülimalt kaval plaan ühe teise närvesööva probleemi lahendamiseks. Teate küll, vähemused nõuavad kooseluseadust, leiavad, et praegu koheldakse neid ebavõrdselt ja nad jäävad ilma privileegidest, mis ametlikult abiellunutel vabalt võtta on. Seadust on juba solgutatud siia-sinna, ei taha selle jamaga kuidagi tegelema hakata! Mõtleme aga loogiliselt - mida need vähemused tegelikult tahavad - võrdsust teistega. Aga teeme selle ära, teeme niimoodi, et kõik saavad võrdseks, aga seda mitte nii, et ühtedele antakse juurde, teeme hoopis nii, et võtame need privileegid lihtsalt ära! Alustame sellest, et ei mingit ühist tulude deklareerimist enam.
On kellelgi kobisemist, et valitsus võrdsuse eest ei seisa? (Jah, ma olen teadlik, et abielu eelis ei seisne ainult tulumaksutagastuses)
No tegelikult ma eelistaks muidugi seda varianti, et privileege laiendataks, kuid kerge muie tuli suule küll, kui nüüd see idee välja käidi. Et mismoodi abieluinimesed end nüüd tundma peavad!? Eks samamoodi kui need, kes niisama kooselu elavad! Privileegipimedad. Ma küll ei tea, kui suur see võit ühisdeklaratsiooniga on või mis mõte sellel üldse oli. Siit loeks justkui välja, et meetme eelduseks oli see, et üks vanem on abielu puhul kodune. No sel juhul on see küll üks igavesti iganenud meede. Väidetavalt kaotavad suurpered. Suurperede aitamiseks on meil muid toetusi ning ma tõesti ei leia, et riiklikult tuleks soodustada olukorda, kus lapsi muretsetakse nii palju, et ilma riigi sekkumiseta nende üles kasvatamine võimalik ei ole.
Lingitud artiklis ütleb Heli Künnapas: "Ühisdeklaratsiooni kaotamine on otsene rünnak abielu institutsiooni
vastu. Keegi ei abiellu kindlasti vaid selleks, et teha
ühisdeklaratsiooni, kuid selle võimaluse äravõtmine on märgiline." Mulle tundub, et pigem seda nähakse või püütakse niimoodi näha - "kaotati ära", tegelikult kaotati ju (ajutiselt 2009-2012) samamoodi ära tasustatud isapuhkus. Mulle tundub, et see oli palju mõjukam asi - keegi ei abiellu saamaks maksutagastust, kuid kui isa kaotab lapse kõrval olles palgas, siis võib see tema/pere otsusele määrav olla. Mu mäletamist mööda ei nimetatud seda toona rünnakuks isaduse vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar