Kahjuks pole kõik inimesed nii ettenägelikud nagu mina, kes ma suvel sündisin, vaid on ajastanud oma tähtpäeva mõne muu kohustuslikke kingitusi ettenägeva püha jalamile. Ma olen ümbritsetud skorpionitest, mis muidugi seletab ära ka kõik mu muud hädad - Skorpion on liiga enesekindel, et ta ei vaevugi paitama Lõvi ego.
Egoistlik Lõvi, kes vajab aga tähelepanu nagu õhku ei talu kohe üldse
sellist ülekohut. Mõlemad tähemärgid peavad meeles kõiki solvanguid,
intriige ning on äärmiselt armukadedad, mistõttu nende omavahelised
suhted kujunevad plahvatusohtlikuks. (Väljavõte kunagi Manjana poolt jagatud silmiavanud artiklist). Igatahes mina just sellisesse hädaorgu sattunud olengi, õnneks avastasin blogid ning eeldan, et saan siin mõõdutundetut kiitust. Ja siis tuleb neile häbitutele veel kingitusi ka teha! Mõlemad vastavad kui ühest suust, et "ei tea/ei ütle/ei taha". Mul esineb see sündroom ainult vahetult enne sünnipäeva või jõule, muul ajal suudan küll välja mõelda, mida hing ihkaks ning seetõttu kingin vähemalt L.-le enamasti seda, mida ise tol hetkel tahaks. November on hea kuu, igasugu uued raamatud ja plaadid ajastatakse sellesse vahemikku. Mis mul viga. No see viga muidugi on, et siis tekib jälle see tunne - "näe, talle ei kõlbagi minu kingitus! pean seda üksi lugema/kuulama/vaatama!" Tegelikult on mehega siiski veidi kergem kui emaga, kellel sel aastal suisa juubel.
Mida kinkida sellises vanuses inimesele, kellel on kõik olemas? Enamasti kingin mõne kreemi või lõhna, milles oleme enne kokku leppinud, aga sel aastal vist ükski asi tal otsakorral pole. Raamatuid pole lubatud kinkida, neid said nõukaajal kõik kohad täis. Mingile elamusele piletite ostmine võrduks pigem sunniga ja selliseid üllatusi ema ei sooviks. Teha mingi sentimentaalne perepilt ja kinkida see talle - ma ei tea, kuidagi liiga "mälestuseks vanemale daamile" tundub see mulle. Kinkekaart kah juubeli puhul kohatu. Raha on selline asi, et lõpuks kulub ikka igapäevase poeskäigu peale ära, mitte ei osteta endale midagi erilist (vähemalt mul küll). Vaatasin siis veidi ringi ja avastasin, et mingi uus trend on erinevatel firmadel välja lasta jõulukalendreid. Mina märkasin näiteks JOIK-i ja The Body Shopi omi - esmapilgul ju vahva asi - üllatus igaks päevaks! Siis mõtlesin natuke kaugemale ja hakkas natuke kõhe - mida sa teed 24 uue potsikuga, millest enamikku sul ilmselt kohe vajagi ei lähe? Ahjaa, jõuluks saad ilmselt neid potsikuid veel juurde. Ma olen selline vanamoodne naine, et uue toote ostan siis, kui vana otsas, sest igavesti kosmeetika ju ei säili. Lihtsalt uue proovimise mõttes ma küll midagi ei osta, imestan alati neid hooajalisi meigitrende - kes ometi neid järgib?
Täna sain aga teada, et selline mõtteviis on peavoolus ikka täiesti mahajäänud. Nimelt käis mu kolleeg poes ja julges küsida, kas korralike firmade saabastega saab ka meie lopastes tingimustes mitu aastat käia? Vastuseks sai ta, et on ikka eriline naiivik - ega saabas pole kummik, et seda niiske ilmaga kanda! Meie tingimustes on saapad mõeldud täpselt üheks hooajaks ja mitte rohkem! Kui kolleeg julges siis imestada, et kuidas nii, ta teab mõnda õnnelikku, kellel selline asi on õnnestunud ja seepärast uuribki, et millise firma saabastega oleks lootus sellist edulugu korrata, sai ta vastuseks, et aastaid tagasi ostetud saabastega võis nii olla, aga enam küll mitte. Asju ei tehta enam nii. Imelikult otsekohene müüja muidugi - ostad 100-eurosed saapad, saad käia 3 kuud, ostad hiina käimad, 3 nädalat, aga soodsam on ikkagi osta kastitäis hiinakaid. Pean tunnistama, et mul on küll Tamarise saapad juba teist hooaega jalas, aga tõesti, ma ei käi nendega märjas, kuigi mitte seetõttu, et oleksin "teadlik tarbija", vaid ma lihtsalt ei oska käia nii, et porise ilmaga ei jääks minust selja tagant muljet kui kahe jalaga poriloiku hüpanud mudilasest. Porise ilmaga ja lumes ning jahedatel suveöödel kannan ma tanke, need on vist ainsad jalanõud, mida veel vana-kooli tehnoloogia alusel meisterdatakse.
Õudne dilemma selle kinkimisega - tahaks midagi, mis meeldiks, oleks kasulik, ilus, kauakestev ja hea, aga paistab, et selliseid asju enam ei olegi.
Minu empsile meeldivad hobused ja ma lasin Lendava blogi Annil empsile ühe ilusa hobustega pildi joonistada. Empsile väga meeldis ja mulle endale kah. See pole nüüd otseselt "kasulik" kink, aga kindlasti püsivam kui kreem. Ilusti ära raamida ja seinale.
VastaKustutaMina loodan Caprice´i saabastega käia veel paar aastat. Saapad on eeee seitse aastat vanad, vist. Üks lukk on natuke katki ja Mees laskis neile kahe aasta eest uued pooltallad panna, aga saapad, mis maksid pool varandust, on ennast ka igati õigustanud.
VastaKustutaEmale kinkisime paari aasta eest elektroonilise pildiraami, mälukaardi (või mis imevidin sinna sisse käiski) peal pildid lastest. Sobis küll. Üks teine vanaproua meile seda asjandust tutvustas, ütles, et tore kingitus lastelt.
manjana tuleb jälle oma horoskoobiga ja abistab: http://www.alwaysastrology.com/scorpio-gift-ideas.html
VastaKustutaet ma pakuks sealt jutust seda sätendava ja silmapaistva kohta, kuna skorpionidele meeldib särada ja silma paista. oma emale midagi seksikat kinkida on vist keerulisevõitu, kuigi võid ju proovida.
Minu Riekerid käivad vist juba kolmandat aastat ja on üsna mitmekesist ilma näinud, kuigi pori-ilma jaoks on nad rangelt võttes liiga soojad. a vahel lihtsalt ei jõua õhemaid saapaid iga sula puhul välja otsida, siis käin ja hautan jalgu. Katki ei paista saapad veel minevat.
VastaKustutaMa võtsin ka just täna kapist välja oma Riekerid, mis ma ostsin no vähemalt neli talve tagasi. Ilmselt saan vähemalt selle talve veel käia, kui mitte ka järgmise. Ma olen sellest juba ammu aru saanud, et tänapäeval tehakse asju selleks, et nad võimalikult ruttu katki läheksid, aga siis võiksid ka hinnad vastavad olla.
VastaKustutaMina kinke tea ei oska, sellepärast kingin kõigile raamatuid. Muide, kellel veel pole ideid, mida lähedastele jõuludeks kinkida, siis Jonas Jonassonil (tollelsamal, kes kirjutas raamatu "Saja-aastane, kes ...", ilmus uus raamat.
Ka matkasaapad lagunevad. Väljast on nagu uued, aga vett ei pea, see goretex-sokk (või misiganes kiht seal konstruksioonis vett peab pidama) mulgustub ja veekindlust enam pole.
VastaKustutaMa olen sajaga nördinud selle üle.
Saapad - on - sada paari.
Lumes või niisama talvesaabasteks käivad hästi.
Aga kui matkama minna, siis lasevad läbi.
Suvel käisin ma sisuliselt kaks nädalat järjest märgade jalgadega, hommikust õhtuni, sest saapad.
Kõnnid, teed pausi, väänad soki sees suurema vee välja ja siis kõnnid edasi.
Ehh, pole see rohi enam nii roheline ega taevas sinine...
Kinkimine on probleem, mille me oleme lahendanud üldiselt nii, et lihtsalt ei kingi midagi.
Õnnelikud on need inimesed, kel mingi käeline hobi. Ise tehtud keraamika või kunstpilt on alati hea kink. Ka siis, kui saaja selle kapipõhja ära viskab.
(ma tegelikult tean küll, kuidas konstruktsioon kirjutatakse, palun vabandust.)
VastaKustutaMariliis: kunstiteosed meeldivad emale küll, aga elu jooksul on neid kõik seinad juba täis saanud ja ma kardan, et ta salvaks siis pigem, et siin majas tuleb enne korralik remont teha ja ma ei taha seda oma isale :)
VastaKustutareet: no vot, "vanaproua", aga mu ema ei ole üldse vanaproua mõõtu....
Manjana: eks see lingitud artikkel lõpeb ka lausega, et kõige parema meelega ostaks skorpion selle kingituse endale ise...mulle on ka see mulje jäänud.
notsu & Madli: Rieker oligi üks firmadest, mille kohta kolleeg poes küsis, nii et hoidke enda omi hästi, uusi enam ei saa.
Kaur: lugesin "Minu Kilimanjaarot" (soovitan!) ja imestasin, et mida on neil seal sokkidest välja väänata? No siis on selge pilt, kui isegi matkasaapad läbi lasevad. Minu Samelinis toodetud tangid vett peavad, aga neil on halb komme mõnikord ootamatutest kohtadest hõõruma hakata, isegi peale mitmeaastast kandmist.
Miks Kilimanjaro raamatut soovitad? Kili ise (kui mägi) tundub kõikide juttude järgi täiesti jäle, kas raamat on millegipoolest hea? Selle kirjutanud tšikk ise olevat muidu äge tüüp.
VastaKustutaMatkal võib juhtuda, et pead saabastega nt jõest läbi minema. Teoorias on võimalik jalatsid teiste vastu vahetada (st kannadki sandaale kaasas eelkõige selleks, et jõeületusel saabas kuiv jääks). Praktikas... juhtub kõike. Üldiselt käib minu matka-aastate algusest saadik matkadel tihe arutelu selle üle, kellel on mis kehaosa parajasti kuiv ja kel märg ja kas teistsugune varustus v selle kasutus oleks midagi muutnud. Konsensus on alati sama: tee mida sina teed ja kanna mida sina kannad, aga kokkuvõttes saad üleni märjaks varem või hiljem.
Tšikk ongi äge tüüp, täiesti inspireeriv inimene, kui niimoodi klišeelikult väljenduda, juba raamatu põhjal. Lisaks Kilimanjaarol matkamisele pajatab ta seal raamatus ka igasugu muid seonduvaid asju - kuidas ta neid reise korraldas, millega kokku puutus, Aafrika elu-olust ja uskumustest, maasaidest jne. Ausalt öeldes kattis ära mitu teist üsna väheinformatiivset Aafrika-raamatut minu jaoks.
VastaKustutaMul on plaan emale "Marjustini sajand" kinkida ja mingi köögividin oli ka vist teemaks. Aga saapad käivad mul jätkuvalt 10+ aastat. Viimased, Samelini sõjaväesaapad, said mullu ostetud - näis, kaua need (üldiselt väga head ja mugavad on). Seni veel peavad vett ka ja hobi-offroad-võistluste tarbeks on kahlamispüksid. Matkata oleks viimastega ebamugav, aga kui veedad 12+ tunnist julgelt kolm neljandikku üle põlve, kohati ka rinnuni (ma olen suht lühikest kasvu :)) mülkas, täidavad oma eesmärki küll :)
VastaKustutaKui väga peent disaini ei otsi, siis tööriiete poest saab saapaid, mis on ehitatud hästi vastu pidama. Ja ei maksa enamasti üldse üle mõistuse palju. Mul on praegu kasutusel ühed kollased Dunlopid, esialgu niisama kolamiseks ja kergemateks matkadeks, kui juba kriimud peal, lähevad saetöö ajaks jalga.
VastaKustuta"Minu Kilimanjaro" on mul nüüd kohekohe läbi.
VastaKustutaMulle ei meeldi eriti.
Janika ise on väga äge - iga inimene, kes paneb teised tegema midagi uut, olgu siis mäkke ronima või flööti mängima, on äge. Ja tal on julgust ja ideid ja jõudu. Aga kirjanik ta ei ole. Ja mägi on jäle, isegi veel hullem, kui ma arvasin.
Nende "Minu"-lugude puhul ma kirjanikuannet väga ei eeldagi, mulle meeldivadki üldiselt need lood, mille jutustajad mulle meeldivad või kellega ma haakun. Seda isiklikkust on neid raamatutes ikka rohkem kui tavakirjanduse puhul. No näiteks "Minu Nizza" võis ju olla täitsa asjalik raamat Nizza kohta, aga kuna autor mulle kohe üldse ei meeldinud, siis jäi raamatust ka halb emotsioon.
VastaKustutaKuigi jah, nii mõnegi tunnustatud kirjaniku romaan on mind ka õlgu kehitama pannud, ehk ei oska lihtsalt hinnata.